Et kodus oleks õnne ja rahu

admin

“Beebipäeviku” pereblogi: Psühholoogi juures nõu saamas, kuidas vanemat last beebi tulekuks ette valmistada

BeebipäevikMe käisime Beebipäeviku võttemeeskonnaga perekeskuse Sina ja Mina psühholoogi Ene Raudla juures rääkimas, kuidas last ehk siis meie puhul Jasperit, beebi tulekuks paremini ette valmistada.

Saime häid nõuandeid nii praeguseks, kui ka selleks perioodiks, mil beebi juba sündinud.

Jagan saadud tarkusi ka teiega 🙂

Ma ise olen sellesse teemasse suhteliselt rahulikult suhtunud ning pigem mõelnud, et küllap siis vaikselt kõik koos harjume, kui beebi sündinud ja üritame Jasperi jaoks seda võimalikult pehmeks teha.

Natuke saab aga siiski enne ka ära teha.

  • Nagu ka esmakordsed vanemad päris lõpuni ei adu, mida beebi sünd õieti endaga kaasa toob, siis ei saa ka väikelaps tegelikult aru, mida see tita tulek tähendab. Seetõttu tuleks rääkimise asemel rohkem tegudega näidata, mis saama hakkab kui beebi sünnib. Selleks tasuks koju muretseda mõni nuku, kelle peal siis lapsele näidata mähkimist ja kussutamist ning miks mitte ka imetamist ja muid beebiga seotud tegevusi. Kui laps võtab nuku omaks, siis on ka beebi sündides tore jätkata mängu, et emme tegeleb õe või vennaga ja laps oma nukubeebiga. Lastele meeldib jäljendada, mida vanemad teevad ning kuna päris beebi puhul seda alati teha ei saa lasta, siis on nuku toredaks asenduseks.
  • Kui ees ootab mõni muutus, siis tehke see ära aegsasti enne beebi sündi, et laps ei hakkaks neid asju omavahel seostama. Siinkohal on siis mõeldud muutusi, kus laps võib tunda end kõrvale lükatuna, näiteks lasteaeda/hoidu minek või voodi välja vahetamine. Meie peres on teemaks just see voodi vahetus, mis soovitati nii kiirelt kui võimalik ära teha, et Jassu saaks võrekast juba enne lahti lasta, kui see beebile üle läheb. Lastel võib üsna ootamatult ja tugevalt tekkida oma asjade suhtes omanditunne ja sel juhul võib ta oma pahameele beebi peale välja valada.
  • Kui laps soovib, siis lase tal end beebiga aidata. Lutti suhu panna, tekki peale panna jms. Samas ära muuda seda talle kohustuseks.
  • Ära räägi lapsele sellist juttu, et tema on nüüd suur venna/õde ja peab ise hakkama saama ja kogu aeg hästi tubli olema, sest emmel ja issil on vaja beebiga tegeleda. See on ilmselt olulisem väikese vanusevahega laste puhul, aga tegelikult kehtib ka suurematele lastele. Väike laps vajab endiselt vanemate tähelepanu ja abi ning tunneb end ilmselt üsna sandisti, kui teda järsku sunnitakse suureks saama, kuigi ta pole selleks veel valmis. Suuremad lapsed saavad küll ise võib olla rohkemate asjadega hakkama, aga selline jutt saadab neile siiski sõnumi, et beebi on tähtsam, kui nemad ja nende probleemid pole olulised.
  • Hästi oluline on, et vanem laps saaks ka piisavalt tähelepanu beebi kõrvalt. Kui isa jääb beebi sünni järel koju, siis on selles osas natuke kergem, et üks vanem saab tegeleda ühe lapsega ja teine teisega. Justnimelt mõlemad vanemad peaksid aega leidma mõlema lapse jaoks, mitte nii, et beebi on kogu aeg ema rida ja vanem laps isa rida. Kui isa hakkab tööl käima, siis kindlasti õhtul lapsega palju tegeleda ning samuti tasub appi võtta ka vanaemad/vanaisad ja teised lapsele lähedasel inimesed. Väike laps tahab üsna aktiivset tegelemist ja lihtsalt ema kohalolekust talle ei piisa, eriti kui tähelepanu on beebi peal. Kui laps eelistab ainult ema seltskonda, siis saab juba enne beebi sündi tegeleda sellega, et ka isa ja teised lähedased lapsega rohkem tegelevad ja koos aega veedavad, et laps harjuks.
  • Lisan veel enda poolt ühe punkti, mida lugesin kuskilt artikklist ja mis tundus mulle endale oluline. Kui sa tahad, et laps hakkaks tulevikus jagama oma mänguasju noorema õe või vennaga, siis ära keela lapsel ka beebi asjadega mängida.

Üldjoontes sain sellest käigust palju enesekindlust juurde ning teadmise, et pigem tuleks väikelapsele asju selgeks teha tegudega, sest nendest teeb ta kiiremini järeldused, kui pikast jutust. Aga jääme ootama ka selleteemalist videot!

Allikas: www.emmedeklubi.ee

Perevägivalla teemaline videokoolitus Eesti professionaalide poolt

Iga inimese kõrval võib elada ja töötada päevast-päeva perevägivalla ohver. Kas me oskame teda märgata? Kas me saame teda aidata?

Professionaalne koolitus-DVD “Käsitlusi perevägivallast” aitab mõista perevägivalla olemust ja seda, millised on selle tagajärjed pere liikmetele, eriti lastele.

Videokoolitusel esinevad:

  • lastepsühholoog Ene Raudla ja lastepsühhiaater Anne Kleinberg räägivad perevägivalla pealtnägemise mõjust lapse arengule ja edasisele elule;
  • psühholoog Ülle Kalvik räägib perevägivalla all kannatava naise käitumisest;
  • psühholoogid Kalev Aedma ja Velda Veia ning psühhiaater Jüri Ennet selgitavad vägivaldsete meeste teemat.

KoolitusDVD-kasitlusi-perevagivallast_esikaasKoolitus-DVD on vajalik kõigile sotsiaaltöötajatele, pere- ja lastepsühholoogile, noorsoopolitseile – kõigile neile, kes tegelevad perede ja laste nõustamisega. DVD sobib nii spetsialistide koolituseks kui piirkonna inimeste perevägivalla alase teadlikkuse tõstmiseks.

DVD müügist toetatakse vägivalla ohvreid Tallinna Naiste Kriisikodu vahendusel.
DVD pikkus on 3 tundi 52 minutit ja hind on 60€ + postikulud.

Palume teil olla vägivalla ennetamise ja peatamise kampaania toetaja.

DVD tellimiseks piisab, kui saadate meile meili (tallinn@naisteabi.ee), kus on kirjas:
– mitu DVD-d soovite;
– kelle nimele teha arve (nimetus, aadress);
– kuhu DVD-d postitada (postiaadress);
– kontaktisiku nimi, telefon ja e-maili aadress.

Koolitus “Käsitlusi perevägivallast!”

DVD juurde pakume toetavat koolitust, mille põhieesmärgiks on selgitada perevägivalla olemust, selle mõju lastele ja edsikandumise mudelit (link koolitusele). Koolitajateks on psühholoogid Imbi Mihhailov ja Ülle Kalvik.
Koolitustingimused kokkuleppel. Kuni 25 liikmelisele grupile pakume enda ruumi Tallinnas, kuid oleme valmis koolitama ka mujal.
Registreerimine koolitusele (tallinn@naisteabi.ee). Palume märkida sihtgrupp, koolituse toimumise koht ja osavõtjate arv.

MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu koolituse DVD on valminud projekti raames, mida rahastab Eesti-Šveitsi koostööprogrammi “Vabaühenduste Fond ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital”.

Tänades, Tallinna Naiste Kriisikodu

Lähem info: Ülle Kalvik
5264697

Allikas: www.naisteabi.ee

“Kätki kütked – kiindumussuhe” 2013

Filmi autor ja teostaja: Imre Annus, OÜ Lõunameedia
Toimetajad: Margit Pajo ja Marika Poolakese

Toetajad: Lastekaitse Liit, Viljandimaa Nõustamis- ja õpiabikeskus Vasem parem, SA Perekodu, Viljandi Lastekaitse Klubi

Paarisuhe kui auto ja selle hooldamine

PaarissuhtedPaarisuhet võiks võrrelda auto ja selle juhtimisega.  Kui me ostame uue auto, siis on kõik  uus ning auto veereb nagu iseenesest.  Nii ka kooselus, kui armutakse ja ollakse alles alguses, tundub kõik nii  ilus ja arvatakse, et nii see jääbki.

Auto näidikud hakkavad andma märku, kui midagi hakkab korrast ära minema. Paarisuhteski on ohumärgid, mis annavad teada, et midagi oleks vaja korrastada. Autole  minnakse esimesel võimalusel  remonti küsima. Paarisuhte mittetoimimise korral  hakatakse sageli üksteist süüdistama  ja mõttetuid seletusi otsima. Süüdlase otsimise asemel võiksime endalt küsida:  „Mis on see, mis meie suhtes enam ei toimi? Mida mina saan selleks teha, et olukord muutuks?”

Seega peab kumbki osapool paarisuhtes endalt küsima: “Mil viisil mina sellesse panustan?”

PREP-programmi eesmärgiks on aidata kaasa, et paarisuhe just selles suunas areneks.

PREP-paarisuhtekoolituse  tuum peitub selles, et eelkõige nõuab see paarilt  otsustavat  tahet muutusprotsess ette võtta ning valmisolekut  mõlemapoolset  panustamist, et muutust ellu viia. Niisiis on aluseks otsus ja tahe pühenduda oma suhte paremaks muutmisele.

Paarisuhtekoolitus ei ole kindlasti mahavisatud aeg. See aitab paaridel saavutada  lähedus ning käivitada protsessid, mis viivad sügavama, tervema ja elujõulisema suhteni pikas perspektiivis. Parandades paarisuhte kvaliteeti, parandavad nii naine kui mees ka oma laste elukvaliteeti. Panustades oma suhte parandamisse, omandades paremaid konfliktilahendusoskusi, lihvides suhtlemisoskusi ja tugevdades pereväärtusi, võimaldame oma lastele harmoonilisema keskkonna, kust nad saavad eluks kaasa parimad oskused.

Milliseid suhtekoolitusi hetkel Eestis läbi viiakse?

Eestis on hetkel usaldusväärseimaks  suhtekoolitusteks PREP paarisuhte koolitus ja  (Within My Reach) Minu suhe on minu kätes. Need koolitused tuginevad rahvusvahelistele uuringutele, mida on pidevalt täiendatud.

Minu suhe minu kätes on oskustepõhine interaktiivne koolitusprogramm üksikisikutele. See annab konkreetseid oskuseid ja uusi vaatenurki sügavamat rahulolu pakkuva ning emotsionaalselt rikastava lähisuhteni jõudmiseks. Programm toetab osalejat iseenda paremal mõistmisel, teadliku armastuse mõtestamisel ning saadud oskuste ja kogemuste baasil isiklike otsuste ja valikute tegemisel.
Tänu SA Väärtustades Elu  initsiatiivile on need  koolitused ja koolitajad Eestis olemas.

Perekeskusel  Sina ja Mina on tänuväärne panus Gordoni Perekooli koolitajate väljaõppel ja koolituste korraldamisel.

Gordoni Perekoolis õpitakse ennast ja last paremini mõistma ning muutma peresuhteid avatumaks ja lähedasemaks. Koos vaadeldakse erinevaid probleeme perekonnaliikmete omavahelises suhtlemises ning harjutatakse kuulamis-, väljendus- ja erinevaid suhtlemisoskusi. Perekoolis õpitakse praktilise harjutamise, rollimängude, kogemuse analüüsi, lühiloengute ja professionaalselt juhitud rühmatööde ning arutelude abil.

Loeng „Laste nõustamine”

PoissEesti Sotsiaalvaldkonna Foorumil 28.05. 2015

Lapsi nõustada on kordades raskem kui täiskasvanuid. Lapsed ei oska oma probleeme ise sõnastada ega neist ka sageli aru saada.
Nõustaja, olgu selleks  psühholoog, sotsiaaltöötaja, lastekaitsetöötaja või õpetaja, esmaseks ülesandeks  on aru saada, miks lapse käitumine on muutunud.
Mis paneb teda halvasti käituma? Mis on halva käitumise eesmärgid?  Selleks võib olla võimu, tähelepanu või kättemaksu taotlemine. Mõni laps mõtleb, et ma ei pruugi küll ootustele vastata, aga vähemalt, kui ma midagi ei tee, jäetakse mind ehk rahule.

Loengus keskendutakse sellele, kuidas ära tunda lapse halva käitumise eesmärke ning seeläbi aidata lapsel teadlikuks saada selle põhjustest.

Edasi vaata loengu materjale: Koolitusmaterjalid alt.

LAPSEVANEM KOOLIKIUSAMISEST: kas pean lapsele õpetama, kuhu kõige valusam vastu oleks lüüa?

3tfsb3z4.eyo

KIUSAMISE MITU NÄGU: Enamjaolt on kiusatav üksi ja kiusajad võivad moodustada kamba, kellega koos endast nõrgemat ründama hakatakse. Vägivald ei pea olema alati füüsiline, vaid võib olla ka vaimne. (PantherMedia / Scanpix)

“Mida peaksin mina kui ema tegema? Kas pean õpetama enda last, kuhu oleks kõige valusam vastu lüüa?” küsib ema, kelle laps on langenud koolivägivalla ohvriks ja kes on seetõttu viimse piirini viidud. 

Merle (nimi muudetud) poeg alustas kooliteed möödunud sügisel ning kooliminek tekitas nii talle endale kui lapsele elevust – uute sõprade ootus, iseseisvumine, igasuguste teadmiste omandamine. Toona ei aimanud ­Merle, et just tema laps on see, kes peab, selle asemel, et kaaslastega mängida, end nende eest hoopiski kaitsma õppima. ­Merle selgitab, et ta ei arva üldse, nagu oleks tema laps paipoiss, vaid teab, et on temagi poisikrutskeid täis nagu nad kõik selles eas. Kuid seda, et poeg kedagi kuskil nurga taga peksmas käiks nii, nagu temaga tehakse, Merle ei usu.

“Kas tõesti ei õpetata kodudes, et endast väiksemaid ja ­väetimaid ei kiusata, vaid aidatakse?” on Merle nõutu. “Kaua ma pean kuulama, et mu last ­hoitakse staadionil palliruumis luku taga või siis lihtsalt hoi­takse mitmekesi kinni ja lüüakse?”

Merle lisab, et seniajani on ta toimuvat kõrvalt vaadanud ja kuulanud, sest tegelikult ei poolda ta üldse lapsevanema sekkumist laste omavahelistesse ­tülidesse. Tema sõnul peaksid lapsed suutma enda asjad ise klaarida, kuid kuskilt tuleb temalgi piir ette. Mida aga ette võtta?

Pekstakse teineteist saabastega vastu pead 

“Mida mina kui ema nüüd tegema peaksin? Kas pean oma lapsele ka õpetama, kuhu oleks kõige valusam vastu lüüa?” küsib Merle ja lisab teise mõttekäigu, kuidas ehk kiusamist ohjes hoida: “Koolid peaksid tunniplaani lisama tunni, kus vähemalt kord nädalas kiusamisest ja selle tagajärgedest räägitakse.”

“Minu kooliajal oli samuti kiusamist, aga see algas pigem põhikoolis,” räägib Anneli (nimi muudetud), kelle laps on praegu viiene. Ta lisab, et kuulates teiste lapsevanemate jutte, mis koolides toimub, on tal juba praegu tekkinud kerge hirm enda lapse koolimineku ees: “Ma ausalt ei kujuta ette, kus nii väikesed lapsed üldse selle mõtte, et keegi neile ei meeldi, võtavad?”

Elen (nimi muudetud) ütleb, et temagi laps on kodus rääkinud, kuidas mitte ainult poisid,vaid ka tüdrukud teineteise kallal vägivallatsevad.

“Algklasside puhul olen märganud, et pigem ongi just mitte vaimne, vaid füüsiline vägivald. Aga ega ainult poisid ei vehi, tüdrukud ikka ka. Pekstakse teineteist saabastega vastu pead, lüüakse raamatuga või torgitakse pliiatsitega. Valus on vaadata muidugi, kui laps nutab ega taha kooli minna ja õpetaja nõutult käsi laiutab, sest lastega rääkimine pole kasu toonud. Kui olen märganud, olen ikka mõne karmima sõna öelnud. Seepeale kiusajad tõmbuvad tagasi. Ma muidugi ei tea, mis tagajärjed sel on – kas hakatakse rohkem kiusama või lõpetavad nad selle ära,” räägib Elen.

Laps otsib tähelepanu?

Enda kooliajast ta midagi sellist nagu tema laps kodus räägib, ei mäleta: “Eks muidugi oli neid, kes kellelegi halvasti ütlesid või lõid, aga algklassidest ma seda nii küll ei mäleta. Ma ei tea, kas pole vanematel laste jaoks aega või peavadki nad normaalseks sellist omavahelist võitlust, aga selles, et väike laps tahab olla teisega paha, ma ei usu. Nende emotsioonide taga on kindlasti midagi enamat – ehk tahavad nad tähelepanu ja teavad juba, et muudmoodi seda ei saa, kui midagi halba tehes? Sest nii on õpetatud kodus – olles hea laps, ei märka sind keegi, aga tee pahandust ja kohe oled tähelepanu keskpunktis. Ehk on põhjus kuskil siin ja aitama peaks nii kiusajat kui kiusatavat?”

Politsei: kiusamisele viitav käitumine järjest nooremate seas

Politsei- ja piirivalveameti vanemkorrakaitseametniku Kristel-Liis Kaunismaa sõnul on nõu saamiseks politsei poole pöördunud lapsevanemad, kelle laps käib lasteaias või algkoolis. Kaunismaa saab enda kogemuse põhjal öelda, et kiusamisele viitav käitumine hakkab silma järjest nooremate laste seas. Lasteaialaste puhul väljendub kiusamine näiteks mänguasjade äravõtmises, hammustamises, näpistamises või löömises. Vägivalla põhjuseid võib Kaunismaa sõnul olla mitu: “Teatud vaimse tervise rikked, mille puhul lapse käitumine võib teisi häirida.

Samas võib laps olla kodus väärkoheldud või on näinud pealt, kuidas vanemad omavahel vägivalda tarvitavad. Kolmas võimalus on, et laps jäljendab filmides või arvutimängudes nähtut.” Seadusest tulenevalt alla 14aastase lapse puhul politsei menetlust ei alusta, juhtumi kohta tehakse teade omavalitsuse lastekaitsetöötajale.

Abi vajavad mõlemad – nii kiusaja kui ka kiusatav

Perekeskus Sina ja Mina kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Ene Raudla ütleb, et koolikiusamisest rääkimine pole kaebamine ja kiusamise korral on kõige tähtsam, et laps räägiks oma probleemist tema jaoks usaldusliku isikuga, sest ta ei suuda kohe enda eest seista. “Kui lapsevanemad õpetavad kiusatavale enda eest seismise viise ja võtteid, mis võivad omakorda vägivalda õhutada, on see nagu ahelreaktsioon, millel ei olegi lõppu,” räägib Raudla, et avalikustada tuleks kõik kiusamise juhud ning mitte piirduda vaid “miks” küsimusega, vaid otsida lahendusi.

Raudla sõnul tuleks lastele õpetada tülisid lahendama sõbralikult. Raudla ütleb, et abi ei vaja vaid kiusatav, vaid ka kiusaja, kelle hirm võib olla teinekord suuremgi kui kiusataval: “Tal on palju energiat, ta on sõnaosav ja oskab teisi mõjutada. Populaarsus võib olla näiline ja tegelikult on kiusajal endal hirm, et teda võidakse kiusata. Tegelikult teda ei sallita ja tal on tõsine hirm saada hüljatud. Mida julmem kiusaja, seda suurem on tema hirm, et teda hakatakse kiusama.” Kui kiusatav räägib, tuleb teda Raudla sõnul kuulata ja uskuda nii, et laps tunnetaks, et teda on mõistetud. Näiteks üks laps, kelle kiusamisega koolis tõsiselt ei tegeldud, rääkis oma loo Raudla vastuvõtul ja lõpuks küsis temalt: “Kas sa tegelikult ka usud mind või teed ainult näo, nagu usuksid?”

Raudla ütleb, et kiusatakse neid, kes millegi poolest erinevad: näiteks on targem, väiksemat kasvu, paksem, aeglasem, vaesem, rikkam. Et kiusamist on olnud ajast aega ja võimalik, et seda on praegu rohkem kui varem: “Raskest ajast minnakse läbi ja väljutakse agressiivse käitumisega. Kui vaatame täiskasvanute maailma, tulevad mudelid paljuski sealt. Lapsed ei ole pimedad ega kurdid, ja laps, kes on kodus kogenud armastust ja headust, ei tuleks selle pealegi, et kedagi kiusata. Probleem on kiusaja kodus.”

Allikas: Õhtuleht

Laste kasvatuskorra jagamine peale lahkuminekut

LapsPsühholoogi  poole pöördutakse üha enam laste kasvatuskorra jagamisega tekkinud lahkhelisid lahendama.

Paar, kes on oma kooselu lõpetanud ja kellel on ühine laps/lapsed,  ei suuda teatud juhtudel  kokku leppida selles, kuidas oleks mõistlik lapsega edasi suhelda, kelle juurde jääb tema alaline elukoht jne.

Lapse ühised vanemad elavad kumbki oma elu edasi, kuid laps on ikka veel segaduses ja teadmatuses. Viimases hädas pöördutakse  kasvatuskorra jagamisel viimast sõna ütlema kohtu poole.

Kohtus on omad sätted  ja seadused, mille alusel otsustatakse kus ja kelle juures kui kaua peaks laps olema. Kohus ei ole mõistagi selgeltnägija, et hinnata mis oleks lapsele parim.

Vanematel on oma tahtmised ja soovid. Lapse arvamus jääb sageli aga arvestamata. Kui laps näiteks teatab ühel päeval, et ta ei taha enam isa juures nädala aega  olla, siis tavaliselt hakkavad isad lapse ema süüdistama, et too manipuleerib lapsega, ei lase last isa juurde jmt.

Tegelikult ei tarvitse see nii üldsegi olla.

Lapsed jäävad oma vanemate lahkumineku eelsete ja järgsete  lahendamata pingete vahele.

Laste jaoks on kõige raskem näha, et tema vanemad ei saa enam omavahel hästi läbi. Ta ei talu,  kui isa räägib emaga või ema isaga süüdistavalt. Lapse tõlgenduses tähendab see, et isa/ema on kuri.

Lapsel on peale vanemate lahkuminekut niigi raske. Oleks mõistlik anda kõigile  aega uue  olukorraga kohanemiseks, eelkõige lapsele. Parim oleks lapsele see, kui paar suudaks enne lahkuminekut oma pinged ning erimeelsused lahendada. Leppimine  sellega, et lahkuminek on vältimatu väljund kooselus tekkinud  erimeelsuste  lahendamiseks on tegelikult terve  protsess,  mis vajab lahkuminejatelt eelkõige tööd iseendaga. Kui jääb kibestumine, siis paratamatult kandub see lapsele, kes mitte milleski süüdi ei ole.

 

Mis on paarisuhtes oluline?

Kuidas korrastada oma paarisuhet?

KoosHästi toimiv kooselu vallandab inimestes energiat, loovust ja elurõõmu. See teeb meid avatumaks, sallivamaks ja sõbralikumaks. Hea suhte nurgakivideks on turvatunne, intiimsus, kohusetunne ja usk tulevikku. Need nurgakivid põhinevad kahepoolsusel- mõlemad peavad võtma vastutuse selle eest, mida nad ütlevad või teevad, mõlemad peavad end tundma turvaliselt ja mõlemal  peab olema usk ühisesse tulevikku teineteisega.  Kumbki osapool peab endalt küsima. „Mil viisil mina sellesse panustan?“.

Rahulolu paarisuhtes oleneb kõige muu hulgas suuresti turvatunde, intiimsuse ja usalduse tasemest partnerite vahel. See eeldab aga paarisuhet keskkonnas, kus on võimalik suhelda.

Kindlasti alustatakse oma kooselu parimate lootuste ja kavatsustega.  Paarisuhe moodustub alati kahe osapoole vahelises arengus. See tähendab, et mõlemad vastutavad selle eest, et mõlemal oleks suhtes hea olla.  Nii head kui halvad suhted luuakse kahe inimese vahelise suhtlemise käigus. See milline on ühe või teise paarisuhte kvaliteet, määrab partnerite omavaheline koosmäng. See on see, mil moel teineteisele reageeritakse ja vastatakse- nii sõnades kui läbi tegude. Kui teise kohalolek või selle puudumine  hakkab tunduma pigem haigettegevana ja stressirohkena kui tuge andva ja rõõmustavana,  siis tekib küll küsimus: „ Miks ma üldse sinuga koos olen?“. Aeg-ajalt peaksid kõik  kooselus olevad partnerid endalt küsima: „Kas minu paarisuhe on rahuldustpakkuv?  Kas see suhe   kaitseb stressi ja eluraskuste korral ning annab kindla kaitsekilbi tuleviku suhtes?“. Kui on midagi, mis mulle selles kooselus ei meeldi, siis on vaja sellest rääkida.  Enne kui hakata oma  partneriga rääkima oleks hea küsida endalt, mida ma tahan talle öelda.

Esitage endale mõned küsimused.

Kas ma tunnen end paarisuhtes turvaliselt? Kas ma tunnen end armastatuna, hoolitsetuna ja märgatuna. Kas mul on oma partneriga hea koos olla?  Kas ma igatsen ta järele? Millal mina ütlesin ja millal partner mulle ütles: „Armastan sind. Oled mulle kallis“.

See, kuidas me vestlust alustame, saab sageli määravaks selles, mil viisil see lõpeb. Seetõttu on oluline aru saada, kuidas erinevad pöördumise viisid võivad erinevaid reaktsioone esile kutsuda.

Kui väljendame end läbi „mina-sõnumite“, ütleme midagi selle kohta, kuidas me ise midagi näeme ja tunneme. Et selgust saada   määratlemata olukorras, olekski vaja eelkõige hinnanguvabalt kirjeldada seda olukorda, mis on ilmselgelt teile vastuvõetamatu ning depressiooni tekitav. Rääkige   oma tunnetest, mida selline olukord  teis põhjustab ning selle olukorra mõjust teile.

Kui räägime aga „sina-sõnumite“ kaudu, üritame öelda kuidas teine väidetavalt midagi näeb, mõtleb, arvab, ilma et meil oleks üldse eeldust teada, kas see on tõsi või mitte. Teine võib tunda end süüdi, tõmbub tagasi või lahkub olukorrast üldse.

Üritada koos leida vastused järgmistele küsimustele:

 Millised nägemused  on meil meie kooselule pikemas plaanis? Kas meil  on ühiseid nägemusi meie kooselu tuleviku suhtes? Kas me näeme meie kooselus ressurssi? Kas nii mina kui partner panustame  meie kooselusse võrdselt?  Kas me oleme oma kooselule  pühendunud?

Kui partner keeldub teiega sel viisil arutlemast, siis on mõttekam pöörduda paarinõustaja poole, et leida sellele olukorrale mingigi lahendus.

Füüsiline karistamine

Last lüües tõukame  ta meist endast eemale.

KaristamineMillised tagajärjed on lapse ja vanema suhtele füüsilise karistamise tagajärjel?

Füüsiline karistamine on vanema üks võimu väljendamise viisidest. Kui laps on väike, siis ta võib küll  kuuletuda vanema, kuid murdeeas või hiljem võib lapse ja vanema suhe muutuda konfliktseks. Laps ei kuuletu vanemale ega ka teistele täiskasvanutele. Temas on viha ja trots, mis temasse on kunagi kogunenud. Suhetes puudub lähedus ja soojus. Vanem on ju lapse endast eemale peksnud või tõuganud. Laps võib muutuda kinniseks, õpiedukus langeb, võib hakata halvasti käituma ka koolis. Sel viisil võib ta oma vanematele tahta „kätte maksta“: „Karistan teid sel moel, see on see, mida mina saan teha“.

Mida tunneb laps, kui teda lüüakse?

Eelkõige valu. Füüsilisest valust saadakse üle, hingeline valu jääb aga aastateks. Valu teiseneb vihaks, kurbuseks, alanduseks. Tema enesehinnangus kujuneb teadmine endast kui halvast lapsest. Laps võib ise hakata agressiivselt käituma teiste laste suhtes Kaob lapsele omane rõõm ja sära. Laps võib hakata tundma pidevat  hirmu, on  kartlik, häbelik. Iga laps vajab tunnet, et teda armastatakse. Laps, keda vanemad löövad, arvavad, et teda ei taheta, teda ei armastata.

Kas mõni karistusviis on leebem: tutistamine, pepulaks või on kõik ühtemoodi halvad?

Mistahes füüsiline  karistusviis on lubamatu. Vähemalt mina arvan nii. Vanematel, kes sel viisil oma lapsi kasvatavad, puuduvad teistsugused oskused lapse mõjutamiseks. Vaimne vägivald lapse suhtes on oma olemuselt samuti võimu näitamine. Tagajärjed on samad, mis löömisel. Puudub ainult füüsiline valu.

Vanematele tundub, et laps on karistamatu ja teeb, mida tahab. Millelegi muule ei reageeri kui ainult löömisele – kuidas siis karistada ilma vitsata või rihmata?

Ei ole olemas sõnakuulmatuid lapsi. Laste sõnum meile, täiskasvanutele on: „Käituge meiega teistmoodi ja kõik saab korda“. Missugune on see teistmoodi käitumine? Eelkõige on vaja last kuulata nii, et ta saab aru, et teda tõesti mõistetakse. Kui meie oleme last kuulanud ja mõistnud, siis hakkab ta ka meid kuulama ja mõistma, mida meie tahame öelda. On oluline vahet teha, kellel on probleem. Vahel on lapsel probleem oma vanematega, sest nad ei mõista ega kuula mis võib lapsele probleemiks olla. Laps vajab piire, eelkõige iseenda turvalisuse jaoks. Mulle on vastuvõetamatu lapse karistamine, sest ma tean, et on võimalik kasvatada ka ilma selleta. Seda oskust on võimalik õppida Gordoni perekoolis. Sealt saadud oskused ei toimi aga siis, kui vanem iseendaga tööd ei tee. Karistamine on kõige lihtsam viis panna lapsi tegema nii nagu meie tahame. Hiljem, kui lapse füüsiline ja psühholoogiline jõud kasvab,  hakkab karistatud laps käituma meiega nii nagu tema tahab.

Kuidas võib lapsepõlves kogetud füüsiline karistamine mõjutada inimest täiskasvanueas?

See võib avalduda mitmeti, oleneb inimese isiksuse eripärast. Võib esineda vältivat käitumist, arglikkust. Inimene ei julge võtta riske sest  kardab eksida. Alateadlikult on talle mällu sööbinud, et peab olema korralik ja tubli. Kui seda ei ole, siis saad karistada. Tundmatut väldib. Võib esineda ka vastupidist: inimese käitumises domineerib agressiivsus ja ühiskonnavastane tegevus. Nii elatakse välja oma viha ja trotsi, mida tema on lapsepõlves pidanud kogema. Osadel inimestel  võib esineda mitmesuguseid hirme ja foobiaid. Ka psüühiline vägivald või hooletusse jätmine lapsepõlves võib anda samasuguseid tagajärgi.  Enamik psüühilisi häireid on  alguse saanud just lapsepõlvest.

Kas on võimalik läbi saada üldse ilma karistamata?

On küll. Selleks on vaja süstemaatiliselt lapsevanemaid harida. Lapsed vajavad psühholoogiliselt tugevaid vanemaid. Füüsilist või psüühilist vägivalda kasutavatel vanematel on lapse mõjutamisvahendid, mis viivad küll  kergesti sõnakuulelikkusele, kuid hilisemate  tagajärgedega toimetulek võtavab palju rohkem aega nii ühiskonnalt tervikuna kuni inimese invaliidistumiseni.

Foorumites võtavad sõna inimesed, kes väidavad, et nad on tänu vitsale korralikeks inimesteks kasvanud. Kas see on siiski võimalik?

Jah, see võib nii olla, kuid milliseks on kujunenud selle inimese sisemaailm. Kas see inimene täiskasvanuna tunneb armastust ja hoolimist oma vanemate suhtes? Kui lapsele teha haiget kas füüsiliselt või psühholoogiliselt, teda halvasti koheldes, siis peab selle heastamiseks tegema vähemalt kakskümmend viis seda heastavat asja erinevates kontekstides, et taastuks lapse ja vanema vaheline usaldus. See ei tähenda aga, et täna löön, homme palun jälle andeks. See tähendab, et vanem peab hakkama lapse karistust väärivates   olukordades kasutama teistsuguseid  lahendusi. Sedalaadi oskust on vaja õppida. Meil on tänuväärne Gordoni perekoolitus selleks.

Lapsevanem kirjutab: praegu räägitakse, et last ei tohi füüsiliselt karistada. Ma ei karistagi oma last füüsiliselt, aga vits on meil ikka kodus olemas, kapi otsas. Igaks juhuks. Ka minu lapsepõlves oli meil vits olemas, ahju peal. Viimasel ajal just nende juttude peale olen hakanud kahtlema, kas see on ikka õige – kuigi ei mina ise saanud kodus vitsa ja oma lapsele ka pole andnud.

Ei pea  vits seal olema. See on vajalik teie enda tugevuse tagamiseks, igaks juhuks. Kui teil on tarkus ja osksused lapsega mistahes olukorras käituda nii, et te mõlemad tunnete end hästi, siis milleks vits.

 

Saan ennast ise aidata

  • Ma ise olen jõud, mida otsin.
  • Minevik- see on üks osa minu elu rikkusest ja täiusest. Ilma selle rikkuse ja täiuseta ei oleks ma praegu siin. Tegin parima, mida oskasin. Lasen oma mineviku armastusega vabaks ja olen tänulik, et see on minu elu rikastanud.
  • Ma otsustan uskuda, et ma suudan muutusi läbi viia.
  • Negatiivsele mõttele ütle. „Aitäh, et sa tulid. Ma ei vaja sind enam. Olen otsustanud negatiivust enam mitte toita“.
  • Ma ei upu negatiivsuse merre, kui mul on võimalus ujuda elu ookeanis.
  • Ükskõik, mis maailmas toimub, saan mina teha, mis on minu jaoks õige.
  • Olen iseendale toeks, tehes enda jaoks õigeid otsuseid.
  • Minu praegused kogemused on trepiastmed uute võimaluste juurde.
  • Minus on olemas jõud, et elada oma elu nii, et sellel on eesmärk ja tähendus.
  • Öelda iseendale: „Ma armastan sind, armastan väga“.
  • Tahan iga päev areneda ja õppida ning muutuda, ma olen just nii hea kui ma praegu olen.
  • Ma sõlmin iseendaga sisemisel tasandil rahu. 
  • Minus on olemas jõud muuta oma elu. Olen valmis muutma oma mõtlemist ja lahti laskma mõttemallidest, mis hoiavad mind kinni minevikus.
  • Ma olen valmis vaeva nägema, et viia läbi muutusi oma kehas ja elus.
  • Pole tähtis, kus ma oma elus praegu olen, annan endast parima selle teadmise ja arusaamisega mis mul just parajasti on.
  • Väljaöeldud sõnadel on tohutu jõud. Suhtun oma väljaöeldud sõnadesse kui alusesse, millele me pidevalt oma elu loome.
  • See, mida annan endast sõnade kujul, tuleb mulle tagasi kogemusena.
  • Elu on selleks, et mind toetada.
  • Sõnades on jõud. Minu jõud tuleb minu elu eest vastutuse võtmisest.
  • Tahan oma elu eest vastutada, tähendab vastutan oma suu eest..
  • Kui ma kuulen mingit negatiivset lugu, ei korda ma seda kõigile. Kui leian, et see on juba piisavalt ringelnud, lasen ta vabaks. Kui ma kuulen positiivset lugu, räägin selle edasi.
  • Ma valin oma mõtted ise ja need on aluseks vestluseks iseendaga. Ma saan muuta oma mõtted, sõnad ja tõekspidamised paremaks.
  • Ainus inimene, kes muudab minu elu, olen mina ise.
  • Ma armastan ja jaatan ennast.
  • Ma olen valmis õppima end armastama. Ma suhtun oma lapsesse hästi just sellisena, nagu ta on. 
  • Minu jõu lähtepunkt on alati olevikuhetkes.
  • Kõik algab mõttest, aga mõtet saab muuta.
  • Armastust on maailmas kõikjal, ka mina armastan ja olen armastatud.
  • Ma tahan vabaneda. Ma vabanen kõigist pingetest. Ma vabanen kõigist hirmudest. Ma vabanen kõigist oma vanadest veendumustest. Ma tunnen rahu. Ma olen iseendaga kooskõlas. Olen kooskõlas oma loomuliku kulgemisega. Olen väljaspool ohtu.