Armastus annab jõudu edasi minna

Elu on võitlus. Ja see on võitlus, mida ei tasu pidada iseenese pärast.

Meie vaim otsib alati mõtet väljaspool „iseolemise väsimuse“ piire. Nii on öelnud Alain Ehrenberg.

Et jätkata pigutust elada, on tarvis muud põhjust kui lihtsalt ellujäämine.

Teoses Inimeste maa jutustab Saint-Exupery, kuidas lendur Henri Guillaumet oli lennukiga Andide mäeahelikku ära eksinud ja hädamaandunud.

Kolm päeva oli ta jäises külmas otse edasi kõndinud. Lõpuks oli ta näoli lumme langenud. Kasutades ära seda ootamatut hingetõmbehetke mõistis ta, et kui taotsekohe maast üles ei tõuse, siis ei tõuse ta enam kunagi. Kuid kehaliselt läbini kurnatuna polnud tal selleks enam tahtmist.

Ta eelistas väljavaadet magusast, valutust, rahulikust surmast. Mõttes oli ta juba jätnud jumalaga oma naise ja lastega. Südames oli ta viimast korda tundnud armastust nende vastu.

Siis äkki haaras teda üks mõte: kui ta laipa ei leita, siis peab naine neli aastat ootama, enne kui tema elukindlustuse saab välja nõuda. Silmad avanud, oli ta siis saja meetri kaugusel näinud lume seest kaljut paistmas. Kui ta enese selleni lohistab, on laip  natuke paremini nähtav ja ta avastatakse vast siis rutem.

Armastusest omaste vastu ajas ta enese püsti ja hakkas uuesti edasi minema. Aga nüüd kandis teda see armastus. Ta ei peatunud enam, käis läbi lume maha üle saja kilomeetri, enne kui ühe külani jõudis.

Hiljem pidi ta ütlema: „Seda mida mina tegin, poleks maailmas mitte ükski loom teinud.“ Kui ellujäämine ei olnud enam küllaldlane motivatsioon, siis oli selleks ta südamevalu teiste pärast, armastus oli talle andnud jõudu edasi minna.

Armastusega,

Ene Raudla 5.01.2020