Et kodus oleks õnne ja rahu

Peresuhted

Teade

Head  kliendid!

Vältimaks viiruse levimist toimuvad alates 16. märtsist visiidid Skype’i või telefoni teel varem kokkulepitud visiidiga samal ajal. Teiega võetakse päev enne visiidi toimumist ühendust.

Meiliaadress  info@peresuhted.ee või telefoni teel +372 5157358

Ene Raudla

Kuidas kriisiga toime tulla?

Peale eriolukorra lõpetamist jääb inimestesse palju irratsionaalset hirmu ja teadmatust. Mis on igati loogiline, arvestades kõike eelnevat ja võimalikku toimuvat.

Paljud inimesed vajavad  oma isikliku hirmu läbitöötamist. Olgu selleks siis hirm haigestumise või igapäevaste probleemide  ees.  Paljudele saab olema muutunud olukord katsumuseks. Peredes, kus suhted olid juba varem probleemsed, vajavad eelkõige psühholoogilist abi, et suudetaks  oma elu jälle  rajale saada.  See on kriis kriisis. Kust alustada?  Mõttekas on alustada  eelneva lahendamata kriisi läbitöötamisest. On see siis suhtega, laste kasvatamisega või inimese jaoks olulise kaotusega seotud.

Eelkõige on vajalik aidata inimestel positiivsete momentide avastamist neis endis, sest nii avaneb vaikselt lootus: „Oli, mis oli. Ma saan sellega hakkama. Ma pean vastu.“

Mõned inimesed reageerivad raskesti lahendavatele probleemidele somaatiliselt (so läbi keha). Sel juhul nn väljareageerimata emotsioonid kutsuvad esile erinevad vegetatiivse närvisüsteemi psühhosomaatilised häired. Sagedamini kuuluvad nende hulka kroonilised peavalud, gastriidid, teised seede-soolkonna ja südameveresoonkonna häired või isegi haigused.

Teised indiviidid reageerivad läbi tegevuse, so põgenevad probleemi eest töösse või tegevusetusse. Sageli üks ja seesama inimene sukeldub üle pea mittevajalikesse ja mittekiiretesse asjadesse, kuid ei leia samal ajal endas tahtejõudu tegelda vajalike ja edasilükkamist mittekannatavate asjadesse.

Kolmandad reageerivad läbi kontaktide sfääri, nad lähevad teistega konflikti või siis vastupidi, väldivad kontakte ja sulguvad endasse.

Neljandad reageerivad läbi fantaasia, peidavad end reaalsuse eest illusioonide maailma alkoholi või narkootikumide abil või lähevad ära müstikasse, esoteerika harrastamisse, okultsetesse teadustesse, astroloogiasse jne.

Nende  põgenemiste põhjus on üks: reaalsete eluliste probleemide lahendamatus ja võimetus või mittevalmisolek nende reaalseks lahendamiseks.

Terapeudina lähtun sellest, et looduses ei ole täiuslikke inimesi. Teiselt poolt, iga ebatäiuslik inimene omab oma isiksuslike omaduste hulgas mitte ainult negatiivseid, vaid ka positiivseid omadusi. Seepärast on teraapia üks peamisi  ülesandeid  selgitada välja individuaalsed positiivsed omadused ja tugineda nendele võitluses negatiivsete omaduste ja harjumustega.

Lõpptulemusena on positiivsele toetumise teraapia eesmärk aidata inimest ennast ise aitama. Iga inimese elu on just selline nagu see on. Et ei mõistetaks inimest hukka selle eest, mis ta tegemata on jätnud või teinud valikuid, mis teistele ei meeldi.

Mitte hukka mõista, vaid imetlema nende inimeste „tiibu“, mis on aidanud neil jõuda sinna, kus nad on.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut

Oluline on vastu pidada

Erinevate inimeste  kriisi talumine ja toimetulek on erinev. See sõltub varasemate kaotuste või muutustega toimetuleku kogemusest ja hetkeolukorrast.

Mida rohkem pingeid ja stressi on kriisi sattunud inimese elus juba eelnevalt, seda raskem on ootamatu muutusega toime tulla.

Psüühilises kriisis olev inimene vajab eelkõige ärakuulamist ja hoolimist. Esmalt on oluline, et inimene saaks rääkida kaotusest või muutusest. Nõuandmine ja lohutamine siin ei aita. Meeleheites inimene vajab eelkõige sündmusest korduvalt rääkimist. See aitab inimesel leevendada hingelist raskust ja ta hakkab ka ise mõistma, mis tegelikult on juhtunud.

Hingeline valu „lahustub” sõnades. Kõige raskemate emotsioonide läbitöötamine professionaalse abiga ei anna tagasi seda, mida inimene on kaotanud, kuid talle antakse võimalus tulla traumaatilise kogemusega toime nii, et kogemusega seonduv psüühiline valu ei oleks talumatu.

Kriisi käsitlusperiood kestab mõnest kuust umbes aastani. Sel ajal hakkab inimene toimunut omaks võtma. Toimunut enam ei eitata, ei tõrjuta tugevalt ega jäeta muul moel psüühilisest tegevusest kõrvale, vaid nõustutakse oma kaotuse ja muutusega.

Inimene, kes on kriisiga kaasnevad tugevad emotsioonid läbitöötanud, ei kaota iseennast ja suudab oma eluga edasi minna ka muutunud maailmas. Ta on oma elust uue pildi loonud ja ei tunne tuleviku ees enam hirmu.

Kui kriis jääb emotsionaalses tähenduses läbitöötamata, võivad vallanduda või halveneda väga erinevad vaimse tervise häired ja mõjutada kõikide vaimse tervise häirete kulgu.

Kriisist “tervena” väljunul on kogemus toime tulla eesolevate elumuutustega. Ta on kogenum ja tugevam. Tal on kaasas teadmine: ükskõik, mis  ka ei juhtuks, ma saan hakkama. Pean vastu.

Olge terved! Jõudu vastu pidada!

Ene Raudla, kliiniline psühholoog

Lapsele piiride kehtestamine

Isiklikke piire ei saa käega katsuda ega silmaga näha. Isiklikud piirid on individuaalsed. Sinu piir väljendab seda, mida sa vajad, et tunda end turvaliselt.

Olen tähele pannud, et mõned vanemad kasutavad oma piiride kehtestamiseks liigsõnalisust, justkui ennast süüdi tundes,  et ka temal on oma vajadused.

Kui lapsed ei tunneta oma vanemate  piire, muutuvad nad ebakindlaks, kaotavad turvatunde, on passiivsed või hüperaktiivsed ning tunnevad end üksildasena.

Lapsele on vaja hoolivalt ja selgelt väljendada, et ta on minu piirist üle astunud. Seda muidigi mitte karjuvas ega võimutsevas toonis.

Ärge kartke lapsele „Ei“ öelda. See on üks hoolivamatest sõnadest kasvatuses.

Näiteid isiklike piiride väljendamise kohta Jesper Juuli raamatust „Minu piirid- sinu piirid“

  • Keera muusika kinni. Mul pea huugab.
  • Ma ei taha sulle praegu raamatut lugeda. Ma tahan ajalehte lugeda.
  • Ära tao mind. Räägi parem, miks sa nii kuri oled.
  • Ma aitan sind hea meelega, kui sul on vaja kirjandit kirjutada, kuid ainult täna või homme.  Ülejäänud nädala jooksul pole mul aega.
  • Ma ei taha enam, et sa meie voodis magad. Ma tahan emaga üksi magada.
  • Ei, ma ei taha täna pitsat teha. Ma tahan hoopis kotlette teha.
  • Ma kuulen jah, et sulle kuluks ära täna koju jääda, kuid ma ei taha töö juurest vaba päeva küsida.
  • Ma tahan küll sinuga mängida-poole tunni pärast, kui ma olen köögis lõpetanud.
  • Ma mõistan, et sinna peole minek on sulle väga oluline. Ma ei tea veel, kas saan seda lubada. Anna mulle otsustamiseks homseni aega. Ei ma ei taha sulle praegu vastata.
  • Sinu vanaema sünnipäeva kleit on tõesti väga ilus ja sa näed selles kena välja. Kuid ma ei taha, et sa selle täna lasteaeda selga paned. See ei ole soe. Ei! Sest väljas on külm ja ma ei taha seda.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut

 

Armastus annab jõudu edasi minna

Elu on võitlus. Ja see on võitlus, mida ei tasu pidada iseenese pärast.

Meie vaim otsib alati mõtet väljaspool „iseolemise väsimuse“ piire. Nii on öelnud Alain Ehrenberg.

Et jätkata pigutust elada, on tarvis muud põhjust kui lihtsalt ellujäämine.

Teoses Inimeste maa jutustab Saint-Exupery, kuidas lendur Henri Guillaumet oli lennukiga Andide mäeahelikku ära eksinud ja hädamaandunud.

Kolm päeva oli ta jäises külmas otse edasi kõndinud. Lõpuks oli ta näoli lumme langenud. Kasutades ära seda ootamatut hingetõmbehetke mõistis ta, et kui taotsekohe maast üles ei tõuse, siis ei tõuse ta enam kunagi. Kuid kehaliselt läbini kurnatuna polnud tal selleks enam tahtmist.

Ta eelistas väljavaadet magusast, valutust, rahulikust surmast. Mõttes oli ta juba jätnud jumalaga oma naise ja lastega. Südames oli ta viimast korda tundnud armastust nende vastu.

Siis äkki haaras teda üks mõte: kui ta laipa ei leita, siis peab naine neli aastat ootama, enne kui tema elukindlustuse saab välja nõuda. Silmad avanud, oli ta siis saja meetri kaugusel näinud lume seest kaljut paistmas. Kui ta enese selleni lohistab, on laip  natuke paremini nähtav ja ta avastatakse vast siis rutem.

Armastusest omaste vastu ajas ta enese püsti ja hakkas uuesti edasi minema. Aga nüüd kandis teda see armastus. Ta ei peatunud enam, käis läbi lume maha üle saja kilomeetri, enne kui ühe külani jõudis.

Hiljem pidi ta ütlema: „Seda mida mina tegin, poleks maailmas mitte ükski loom teinud.“ Kui ellujäämine ei olnud enam küllaldlane motivatsioon, siis oli selleks ta südamevalu teiste pärast, armastus oli talle andnud jõudu edasi minna.

Armastusega,

Ene Raudla 5.01.2020

Aususest iseenda vastu

Ühel hiljuti toimunud gestaltpsühhotearaapia kursusel ütles koolitaja-terapeut, et meie neuroosid on ja jäävad meid ja meie käitumist juhtivateks õhupallideks, et ega nendest ju päriselt lahti ei saa. Kuid küsimus on selles, kas me saame neid ka ise juhtida või juhivad nemad meid.

See õhupallide kujund ehk on üsna hea kujund sisenemiseks mõtisklusse aususest iseenda vastu. Ma nimelt usun sellesse, et parim, mida me inimestena iseenda heaks teha saame, on õppida iseend tundma, olgu tegemist meie endi neurooside või käitumismustrite või isiksusomadustega. Ja iseenda tundmine ei ole sugugi iseenesestmõistetav. Mitmed mulle olulised kirjanikud nagu Viivi Luik ja Jaak Jõerüüt on rõhutanud, et iseenda tundmaõppimine on eluaegne teekond. Pealegi ei püsi ju inimene ka eluaeg muutumatuna, nii et alati on võimalik midagi uut iseenda kohta avastada.

Olen aga tähele pannud, et inimesel, sh mul endal, on komme iseend iseenda eest varjata. Alateadlikult püüan oma minapilti hoida ilusamana kui ta tegelikult on. Ei, ilus ei ole siinkohal õige sõna, sest see tähendaks, et tegelikult olen koledam. Pigem oleks õigem kasutada sõnu poolik ja tervik. Ütleme siis nii, et inimesele on omane mitte näha end terviklikuna, vaid näha ja arvesse võtta ainult neid osi, millega ta rahul on. Kuid on loomulik, et meie sees on hääli, mis hoiavad meid tagasi ja takistavad meid enda potentsiaali täiel määral elamisel. Usun, et kui nende häälte olemasolu tunnistaksime ja neid uuriksime, oleks meie elu hulga ausam ja sellevõrra ka terviklikum. Olen kogenud, et gestaltteraapia just selle poole püüdlebki.

Aususest iseenda vastu on oluline rääkida ka selles kontekstis, et on vajalik tunnistada iseendale, kus ma oma elus asun. Kui on juhtunud, et meie elu rebestab mingil põhjusel suur valu – mõne lähedase inimese lahkumine, lähedaste suhete purunemised, muu kaotusvalu –, siis on oluline seda valu arvesse võtta ja sellele otsa vaadata julgeda. Võib-olla mitte otsekohe. Aga tasapisi. Valu mittetunnistamine ja sellest mitte-rääkimine võib mõjuda mitmes mõttes halvavalt. See võib röövida elurõõmu ja vaiba alla peidetud valu võib kunagi tulevikus ootamatus olukorras vallanduda või välja pursata. Selleks et olla oma elu peremees, peab püüdma valu arvesse võtta. Lein, pisarad ja neile järgnev viha (teise inimese, maailma, jumala… vastu) on samuti normaalsed nähtused. Viha või pahameel on eluterve, sest see aitab meil pikaleveninud leinast väljuda. Sellesse ei maksaks ainult lesima jääda.

Mäletan selgelt seda tunnet, kus oli peaaegu et võimatu uskuda, et valumerest, milles ujun, on ülepea olemas väljapääs. Et üldse kunagi jõuan teisele kaldale. Sest seda valu tundus olevat nii palju. Nii palju ebaõiglust ja mahasurutud pisaraid. Üks tore kaaslane, kellega teraapiagrupis kokku sattusime, ütles, et meeldetuletus, mis teda ennast rasketel hetkel toetab, on ühe tema tuttava ütlemine: kui oled kurguni pasas, siis ole inimene ja ära vähemalt lõuga alla lase. See musta huumoriga varjutatud lause on mind sageli muigama pannud ja raskustest välja ujuda aidanud. Olgu valu- või pasameri. Ikka on võimalik läbi ujuda ja ühel hetkel tõesti tuleb see kindel pinnas kalge alla. Mina teadsin kindlalt, et soovin jõuda teisele kaldale. Alustada uuesti, teistmoodi, julgemalt, natuke teise inimesena. Ma ei tahtnud sinna valu kaldale kössitama jääda.

Ma mõtlen nii, et selleks, et asuda rännakule, otsustada julgeda ujuda läbi valumere, on vaja esmalt endale tunnistada, et seistakse selle valumere kaldal või et ollakse kurguni pasas. Kuidas keegi ja kuidas kellelgi parajasti on lihtsam asju visualiseerida. Tuleb julgeda endale tunnistada, et need ja need asjad või suhted mu elus üldse ei toimi. Selles ja teises aspektis ei tunne ma iseend kuigivõrd, peidan end iseenda eest…. Alles pärast millegi tunnistamist ja omaks võtmist saab hakata asuma muutuse teele, sest mida sa muudad, kui ei julge olla aus iseenda vastu. Kõik algab aususest. Ja muutused saavad toimuda siis, kui tunnistad endale, kus sa oma elus asud.

Valumere kaldal olemine pole mingi häbiasi. Julgus on seda tunnistada, sest siis saab asuda teele teise kalda suunas.

Autor: Aija Sakova

Mida tähendab olla mõjus inimene ja kuidas selleks saada?

Mulle meeldib jälgida ja imetleda inimeste võimet mõjutada suuri hulki teisi inimesi. Inimeste mõjutamine on paljude ametite-rollidega seotud- juhtimine, müümine, esinemine, läbirääkimised.  Osa inimesi kohe mõjuvad meeldivalt, kuid teistega pole mingit kontakti. Millestki on see ju ometi tingitud.

See on seotud karismaga. Karisma on võime positiivselt mõjutada teisi inimesi, ühendades neid nii füüsiliselt, emotsionaalselt kui ka intellektuaalselt.
On see inimestele sünnipäraselt kaasa antud või on see õpitav?

Ühed usuvad, et karisma on kaasa sündinud ja seda arendada ei saa, teised aga arvavad, et karismat on võimalik arendada

Olen veendunud, et  karismaatilisust on võimalik  arendada. Oluline on  teadvustada oma tugevusi  ja neid teadlikult kasutada ning oma nõrgemaid omadusi arendada. Kindlasti ei saa hakkama ilma sisemise motivatsioonita – tahe ennast pidevalt arendada on ülioluline, ilma selleta ei juhtu midagi.

Karismaatilised  inimesed on:

  • Väliselt mõjuvad – Kogu nende olek alates mõtetest ja naeratusest ning lõpetades kingade ja soenguga väljendab seda, mida nad tegelikult mõtlevad ja tunnevad. Nende olek väljendab enesekindlust.
  • Head kõnelejad – Nad on entusiastlikud, positiivsed ja energilised. Häid mõtteid on võimalik esitada ainult hästi kõneledes, sest vastasel korral ei suudaks neid keegi mõista.
  • Head kuulajad – Kuulamine on hea suhtlemisoskuse võti ja aluseks inimestevahelise suhtlemise ja suhete kujundamiseks. Ilma kuulamisoskuseta ei leia me inimesi, kellele oma mõtteid edastada.
  • Veenvad – Nad usuvad oma ideedesse ja oskavad inimesi motiveerida neid ideid järgima. Nad on entusiastlikud ja positiivsed ning süstivad usku ka teistesse.
  • Teadlikud oma mõjust – Nad kasutavad aega ja ruumi nii, et teised inimesed ei tunneks ennast ebamugavalt, kuid annavad endale võimaluse teisi positiivselt mõjutada.
  • Kohanemisvõimelised – Nad mõistavad teiste inimeste seisukohti ja arvestavad nendega. Nad on valmis muutma lähenemist oma ideedest rääkides ja arvestavad teiste heade mõtetega.
  • Selge visiooniga – Nad teavad täpselt, milline on kaugem eesmärk ja kuidas selle saavutamine mõjutab nii ennast kui ka teisi.
  • Enesekindlad – Omavad   isiklikku arvamust, kuid arvestavad ka teiste omaga.
  • Hea huumoriga
  • Positiivsed – Näevad  pigem head kui halba ning otsivad  lahendusi ja võimalusi, mitte takistusi ja hädasid.
  • Ausad – Teevad   seda, mida lubatud ja räägivad tõtt, mis omakorda ei tähenda seda, et kõigile tuleb kõigest rääkida.
  • Nõudlikud – Esmalt iseenda ja siis teiste vastu. Kokkulepped saavutatavad kindlat stiili kasutades, kokkulepete täitmisel on nõudlikud.

Vaadake inimestele otsa ja te kindlasti tunnete karismaatilise inimese ära – ta lihtsalt heliseb nii iseendale kui teistele ning seda helinat on lausa tunda.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut, koolitaja

Kuidas inimene saab oma tervenemises ise osaleda?

Olen psühholoogina töötanud onkoloogia osakonnas. Seal kogetu pani mind mõtlema, et miks mõned patsiendid paranevad, teised aga mitte,  kuigi neil on ühesugune diagnoos ja raviskeem?

Haigus pole üksnes füüsiline probleem, vaid pigem kogu isiksuse probleem, mis haarab lisaks kehale ka meele ja tunded.

Emotsionaalsed ja vaimsed seisundid mängivad olulist rolli nii vastuvõtlikkuses haigusele kui ka paranemises.

Mistahes haigus võib  sageli olla märk inimese muudest probleemidest, mida raskendavad või millele lisanduvad kuus kuni kaheksateist kuud enne rasket haigestumist järjestikku inimest muserdanud stressiolukorrad.

Neli tüüpilist komponenti (LeShan) vähihaigete elulugudes:

  1. Patsiendi noorust iseloomustavad üksindustunne, hüljatus ja meeleheide, millega kaasnesid pingelised, keerulised ja ohtlikud suhted.
  2. Varajases täiskasvanueas suutis patsient mõne inimesega tugeva sideme ja tähendusliku suhte luua või tundis sügavat rahuldust oma elukutsest. Sellesse suhtesse või rolli mahutati tohutu hulk energiat. Õigupoolest muutus see elu mõtteks, patsiendi elu keskpunktiks.
  3. Seejärel jäädi olulisest suhtest või rollist ilma – põhjuseks võis olla surm, kolimine, lapse lahkumine kodust, pensionile jäämine vms. Tulemuseks oli meeleheide, sest kogetud haava osatati valusalt.
  4. Üks selliste patsientide püühilisi omadusi oli meeleheite endasse sulgemine. Nad ei suutnud teistele inimestele teada anda, kui tundsid haavumist, viha või vaenulikkust. Teised pidasid vähipatsiente sageli suurepärasteks inimesteks, öeldes nende kohta: „Ta on nii suurepärane inimene.“  Heatahtlik loomus, nende inimeste „headus“ andis tegelikult märku nende suutmatusest piisavalt iseendasse uskuda ja lootuse puudumisest.

Meeleheite võlts rahu tähendab, et inimene ei ole aus oma eksimuste, kahetsuste, kaotuste jm. suhtes.

Neli psühholoogilist etappi, mis esinevad paranemise spiraalikujulises arengus:

  1. Eluohtliku haiguse diagnoosist kuulda saades hakatakse probleemile teise pilguga vaatama. Paljud reeglid, mille järgi seni elati, tunduvad surma palge ees tühiste ja tähtsusetutena. Oht annab inimesele loa käituda sel kombel, mida ta varem oleks pidanud lubamatuks. Nüüd on tal võimalik väljendada tagasihoitud viha ja vaenulikkust. Ennast kehtestav käitumine on järsku lubatud. Haigus lubab öelda „Ei“.
  2. Otsustatakse oma käitumist muuta ja saada teistsuguseks inimeseks. Kuna haigus sageli kõrvaldab seni kehtinud reeglid, siis avanevad uued võimalused. Kui käitumine muutub, siis hakkavad näiliselt lahendamatud probleemid lahenemise märke ilmutama. Inimene saab aru, et probleemide lahendamine või nendega toimetulek on tema enda kätes. Ta avastab ka, et vanu reegleid murdes elu ei lõpe ja käitumist muutes ei kaota keegi oma identiteeti. Seega on tegutsemiseks rohkem vabadust ja elamiseks rohkem jõuvarusid. Sageli kaob depressioon, kui allasurutud tunded valla pääsevad ja psühholoogiline energia  kasvab. Neile kogemustele toetudes teeb inimene otsuse muutuda teistsuguseks. Haigus annab talle loa muutumiseks.
  3. Füüsilised protsessid kehas vastavad lootusele ja uuenenud elutahtele ning algatavad uue vaimse seisundi toel tugevnemise tsükli. Uuenenud lootus ja elujanu panevad alguse füüsilistele protsessidele, mille tulemusena tervis paraneb. Kui vaim, keha ja emotsioonid tegutsevad ühtse süsteemina, siis viivad psühholoogilised muutused füüsilise seisundi muutusteni.

Sellel protsessil on tõusud ja mõõnad. Võidakse end füüsiliselt väga hästi tunda, kuni paranenud füüsiline tervis seab vastamisi mingi osaga psühholoogilisest vastuolust. Kui üks nendest vastuoludest oli näiteks tööalane, siis võib haigusega seotud füüsiline puue vastuolu ajutiselt eemaldada, sest  ei suudeta  töötada. Kui füüsiline tervis taastub, siis tuleb  stressiolukorrale siiski uuesti vastu astuda. Isegi uue lootuse ja muutunud ettekujutuse puhul iseendast ja probleemist on see raske aeg. Võib ette tulla ajutisi füüsilisi tagasilangusi, kuni  tuntakse  ennast jälle piisavalt enesekindlana, et olukorraga toime tulla.

  1. Paranenuna tuntakse  ennast tervemast tervemana. Need,  kes olid vähist tervenemisest aktiivselt osa võtnud, olid psühholoogiliselt  jõulisemad  ja positiivsema  enesehinnanguga ning nad tundsid, et kontrollivad oma elu, mis selgelt näitas uut taset nende psühholoogilises arengus. Paljud tervenemisest aktiivselt osa võtnud isikud olid positiivsema ellusuhtumisega. Nad eeldasid, et asjad lähevad hästi ning nad pole enam ohvrid.

Lubada kogeda elu teisiti

Kui ülimalt olulised veendumused, mis tervet, edasiviivat eluvoolu tõkestavad, on kindlaks tehtud ja kõrvaldatud, siis saab pulbitsev eluenergia uuesti sujuvalt edasi voolata. Eluenergia vool annab elujõudu, mis taastab keha loomuliku kaitsesüsteemi.

Vabanenuna süütundeist ja ohvriks olemisest  tähendab see peaaegu alati, et lubatakse endal kogeda elu teisiti.

Mõned inimesed saavad tervise taastamisele kaasa aidata, öeldes „ei“ kaasinimeste nõudmistele, teised jaatavad uusi kogemusi ja neid külgi endas, mida nad seni eirasid.

Kui eluenergia hakkab uuesti liikuma vaatamata sellele, et probleeme ja stressiallikaid võib esineda   veelgi, seistakse  silmitsi tõsiasjaga, et probleeme on võimalik lahendada või vähemalt nendega toime tulla – uskudes, et suudetakse teha otsuseid, mis aitavad tervenemisele kaasa.

Stressi teadvustamine

  • Pange kirja viis suuremat stressitekitajat, mis teie elus praegu on.
  • Vaadelge oma käitumisviise, mille tõttu te võisite stressi tekkimisest osa võtta.
  • Mõelge läbi, kuidas te stressitekitajad oma elust kõrvaldate.
  • Kui stressist vabanemiseks ei tundu olevat ühtki mõistlikku võimalust, siis pidage aru selle üle, kas te saate enda eest kuidagi teisiti hoolitseda. Kas võtate vastu lähedaste sõprade abi või   püüate endale stressirohkel ajal meeldivaid kogemusi võimaldada? Kas te lubate endal stressiolukordade kohta oma tundeid väljendada?
  • Vaagige võimalusi, kuidas saaksite stressi põhjustajad oma elust kõrvaldada või neid tasakaalustada, asetades enda vajadused sagedamini esikohale. Kas te lubate endal oma vajaduste üle arutleda? Kas püüate oma vajadusi rahuldada vaatamata sellele, mida vajavad teie arvates teised inimesed?

Vastutuse võtmine oma tervise eest

Kui  diagnoositakse tõsine raske haigus, siis ei tunta üldjuhul piinlikkust ega häbi, küsides abi arstilt, kes on palju aastaid keha uurinud. Samuti ei peaks piinlikkust tundma, kui küsitakse  professionaalilt toetust, et uurida, milline osa oli stressil  haiguse tekkimises.

Et välistada inimeste süütunnet, on anda neile teada, et nad ei saanud sellel või teisel hetkel teisiti käituda, sest sellel ajal oli tema just see tarkus ja vajadus teha see otsus või valik.

Inimesed, kes võtavad endale vastutuse oma tervise seisukorra mõjutamise eest, võivad uhkust tunda. Nad mitte ei soovi alustada oma suhtumise, emotsioonide ning tunnete vaatlemist ning selle kindlakstegemist, kuidas hoiakud ja tunded mõjutasid nende reageerimist stressirohkele olukorrale, vaid nad on leidnud endas ka julguse astuda vastu õpetatud kultuurilistele reeglitele ning heita kõrvale reeglid, mis pole tervisele kasulikud.

Kui olete suutnud osa võtta oma haiguse tekkimisest, siis on teil ka jõudu, et osaleda paranemises.

Vähk on liiga kõrge hind, et maksta seda probleemide lahendamise eest, kui probleemidest on võimalik jagu saada reegleid muutes ning lubades endal oma vajadustele tähelepanu osutada.

Eesmärkide püstitamine

  1. Eesmärkide püstitamine valmistab  vaimselt ja emotsionaalselt paranemiseks ette. Endale eesmärke seades te kinnitate et ootate paranemist.
  2. Eesmärkide püstitamine väljendab teie veendumust, et suudate oma vajadusi rahuldada. Te tõendate, et vastutate oma elu eest ning suudate oma eesmärgid ellu viia. Tegutsedes elu nimel, mitte jõudude meelevallas, mida te ei suuda kontrollida. Ennastkehtestav hoiak annab vastulöögi lootusetusele  ja abitusele, mis aitaksid luua psühholoogilisi eeltingimusi, mis võimaldasid vähktõvel tekkida.
  3. Hoiak, mille kohaselt te ise oma elu eest vastutate, loob positiivse minapildi. Eesmärkide püstitamine ja tegutsemine nende saavutamiseks kinnitavad, et olete oluline isik ning teie vajadustega tuleb arvestada. Oma vajaduste tunnustamisega ning tegutsemisega nende rahuldamiseks annate teada, et olete väärtuslik inimene ning lähete iseendale korda.
  4. Eesmärkide püstitamine annab teie energiale eesmärgi ja määrab kindlaks prioriteedid. Kui elu tundub tinglikuna, annavad eesmärgid teile elamise sihi ning põhjused.

Elu muudab mõttekaks protsess, mis paneb  jõudu pingutades oma eesmärkide poole püüdlema, mitte eesmärkide maksimaalne teostamine.

Eesmärgid on lihtsad vahendid, mille abil koondatakse oma energiat, et see liiguks positiivses suunas. Kui prioriteedid   muutuvad, kui lisanduvad uued või kaovad vanad, siis võivad ka eesmärgid muutuda.

Eesmärk on teadaandmine meie  vajadustest, nii nagu me neid just praegu tajume.

Asudes tegema enda jaoks midagi olulist, pühendume  elule, millel on meie  jaoks mõte- see on üksainus, kuid kõige olulisem samm teel tervise poole.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog

Millal saab ärevusest ärevushäire?

Ärevus on tänapäeval elu paratamatu osa. Igapäevaelus tekib tihti olukordi, kus on mõistlik tunda teatavat ärevust. Kui inimene ei tunneks mingit ärevust üheski olukorras, mis võib olla ohtlik või tuua kaasa läbikukkumise (näiteks eksam), oleks midagi korrast ära.

Ärevusest saab ärevushäire siis, kui see hakkab igapäevaelu häirima. Ärevushäire erineb tavalisest, normaalsest ärevusest selle poolest, et sellega kaasnev ärevus on väga tugev või kestab kauem – see võib kesta mitmeid kuid ega vaibu pärast pingelise olukorra möödumist. See võib viia foobiateni, mis segavad inimese elu. Näiteks ei suudeta muremõtete tõttu uinuda või hakatakse ärevust tekitavaid tavaolukordi (koolis või tööl käimine, söömine) täielikult vältima. Niisuguseid tavaolukordi tõlgendatakse selles seisundis ohtlikumana kui need tegelikult on.

Kõik inimesed on oma elus kogenud ärevust – närveerimist enne olulist eksamit või tööintervjuud, kartes mingit ebameeldivat uudist jms. Pingeolukorras ja lühiajaline ärevus on normaalne keha kaitsereaktsioon, mis mõjub inimese sooritusvõimele isegi soodsalt. Kui aga ärevus on tugev, kestab kaua ning piirab inimesele tegevusvõimet, on tegemist häirega.Ärevushäire esineb mitmes erinevas vormis ja erinevate sümptomite kaudu. Iga inimene, sõltuvalt oma eripärast ning häire iseloomust ja tugevusest, võib kogeda erineval arvul ning erineva tugevusega kaebuseid. Näiteks võidakse ilma selge põhjuseta kogeda: kehalisi ja psühholoogilisi sümptomeid.

Ärevushäirele omased  kehalised sümptomid:

  • südame kloppimine
  • higistamine
  • värisemine, vappumine
  • suukuivus
  • hingamisraskused (lämbumistunne, õhupuudusetunne)
  • valud või ebamugavustunne rindkeres
  • iiveldustunne või ebamugavustunne kõhus
  • lihaspinge ja lihaspingega seonduvad valud
  • kuuma- ja külmahood
  • tuimusetunne või surinad pearinglus
  • ebakindlusetunne
  • tükitunne kurgus
  • neelamisraskused
  • uinumisraskused

Psüühilised sümptomid:

  • rahutus
  • võimetus lõõgastuda
  • pingetunne
  • kergesti ehmumine ka tühistel põhjustel muretsemise
  • ärevusest tingitud keskendumisraskused
  • tunne, justkui pea läheks mõtetest tühjaks
  • kõrgenenud erutuvus ja ärrituvus
  • hirm kaotada enese üle kontroll
  • hulluks minemise tunne
  • surmahirm
  • tunne, et välised objektid on ebareaalsed
  • eemalolekutunne – tunne, justkui sa ei oleks reaalselt siin

Üldistunud ärevushäirele on iseloomulik pidev, krooniline ärevus, muretsemine ja pingetunne. See kestab vähemalt kuus kuud, kuid sellega ei kaasne paanikahooge, foobiad või sundmõtteid. Ärevus ja muretsemine keskendub tavaliselt mitmele stressi tekitavale asjaolule elus (näiteks rahaline olukord, suhted, edasijõudmine koolis/tööl jms). Häirele on omane, et inimesel on palju muresid, ta veedab enamiku ajast muretsedes ning ei suuda muretsemist kontrolli alla saada. Muretsemise tugevus on suurem kui tõenäosus, et kardetavad sündmused päriselt juhtuvad.

Peale pideva muretsemise esinevad üldistunud ärevuse puhul ka mitmed lisasümptomid. Näiteks rahutus, kergesti tekkiv väsimus, keskendumisraskused, lihaspinge, unehäired, ärrituvus.

Üldistunud ärevushäire võib tekkida ükskõik millises eas ja selle põhjused on täpselt teadmata. Arvatavasti mõjutavad selle teket nii pärilikkus kui ka ärevushäire teket soodustavad lapsepõlvekogemused (vanemate liigsed ootused, hülgamine, tõrjumine).

Ärevuse sümptomid võivad olla ka mõne muu häire avaldused., mis vajab põhjalikku psühhodiagnostikat.

Äevushäire ravi on kompleksne, mis koosneb ravimitest ja psühhoteraapiast.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog

Lapsed aimavad, millist teed valida

Õnnelik on inimene, kes on suutnud ühendada oma töö ja hobi. Aga kuidas leida see õige tegevus, mille käigus rasked katsumused muutuvad põnevateks väljakutseteks? Kas oma kutsumuse mõistmiseks peab juba lapsena osalema mitmetes huviringides või tuleb vaikselt kuulata sisehäält?

Tõesti, mõned inimesed teavad juba põhikoolis, kelleks nad soovivad tulevikus saada. Nemad jõuavad tavaliselt kaugele, sest ei pea energiat kulutama otsimise ja kahtlemise peale.

Kuid enamik meist ei ole niisuguse teadmisega õnnistatud. Me otsime, katsetame, eksleme huupi, juhindume juhustest. Ja tihti võib ka keskealiste inimeste suust kuulda lauseid, et nad ei teagi, millist tööd tahaksid teha ja milline väljakutse oleks köitev.

Mõistagi algab inimeste annete arendamine juba maast madalast. Lapsed viiakse huviringidesse, mida on sageli rohkem kui üks. On suur oskus valida välja just see ala, mis last köidab, mitte ei väljenda vanemate kirge ja täitumata unistusi.

Üks minu ammune tuttav rääkis, et ta on oma last kasvatades saanud hea õppetunni. Mõlemad vanemad olid noorena tugevad sportlased ja nad eeldasid, et poeg asub samuti treenima. Kuid võta näpust, seda poissi ei huvita sport! Tema tahab hoopis sõrmitseda kitarri ja tegeleda muusikaga. Loomingulise lapse mõistmine on sportlastest vanematele korralik väljakutse.

Seda kuulates meenutasin, kuidas pinginaaber kutsus mind liituma võrkpallitrenniga. Esimene treening oli kõike muud kui tore: hingeldasin kiirendusjooksul, äpardusin palliharjutustes ja sain servijatelt valusaid tabamusi. Olin õnnelik, et sealt pääsesin. Edaspidi olen võrkpalli jälginud platsi servalt. Hilisem korvpallitrenn oli toredam, kuid agressiivsetel võistlustel osalemine viis ka sellelt rõõmu.

Seevastu tantsimine on mind alati argimaailmast kõrgemale tõstnud. Kui vahepeal proovisin teisi alasid, siis lõpuks jõudsin ikka tantsu juurde tagasi: olid peotants, karaktertants, rahvatants… Tantsimine on praegugi minu rõõm.

Teismelisena meeldis mulle ka sõpradega seigelda ja elu üle filosofeerida, matkata, fotosid klõpsata ja ohtralt lugeda. Needki “hobid” kestavad tänapäevani, maskeerudes kohati osavalt tööks.

Ent kui mina püüdsin tüdrukueas mitmeid huviringe katsetada, siis minu poeg eelistas olla vabalt omaette. Algul pidasin iga õppeaasta algul talle epistli, et nüüd tuleb otsida mõni huviala, sest õige laps peab käima ringides. Poiss istus kurva ja patuse näoga mu vastas ning lubas ennast parandada. Alati jäi asi soiku, sest mul polnud südant ega järjepidevust teda tagant sundida.

Ühel hetkel uurisin täpsemalt, mida ta oma toas teeb. Ja avastasin, et laps lahendas vabatahtlikult matemaatikatehteid! Reaalainetega tegelemine, olümpiaadidel käimine ja seal sõpradega mõõduvõtmine osutusid tema rõõmu- ja eduallikateks. Praegu töötab ta insenerina.

Õnneks on meis ka midagi sarnast. Kolmanda klassi sügisel tuli poiss otsustavalt koju, otsis kapist välja parimad kingad ja läks võistlustantsuringi. Koolis oli käinud meestreener, kes oli rääkinud nii sütitavalt, et laps tegi oma valiku. Pärast võistlustantsu tulid moodsad breik ja hiphop, lõpuks ka rahvatants ja tantsupidu…

Näib, et lapsed oskavad alaeadlikult valida endale eluks õiged rajad. Samas on õige neid ka suunata – lasta kogeda erinevaid tegevusi ja anda impulsse, et nad jõuaksid äratundmiseni. Samuti jälgida, et huvid ei osutuks “kriminaalseteks”.

Aga miks siis ikkagi ütlevad paljud inimesed täiskasvanuna, et nad ei tea, mida tõeliselt teha tahavad? Võib-olla selle pärast, et vanemad, õpetajad ja ühiskond on surunud neile liialt peale oma arvamust selle kohta, mida nad peaksid tahtma ja tegema. Teiste soove täites jääb inimese enda loomus avastamata.

Tegelikult ei ole tähtis, mitmes huviringis laps käib ja kui mainekas on tema hobi. Ainukesena loeb see, kas tegevus teda rõõmustab. Kuulake oma last! Jälgige ja küsige! Tõde selgub aegamisi.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Tweets