Et kodus oleks õnne ja rahu

admin

Milline puu kutsub sind kõnelema?

Hiliskevadel mühinal kasvav mets meenutab natuke inimühiskonda. Kui kuuluksid nende lehekasvatajate hulka, siis milline puu või põõsas sa oleksid? Ja millise juurest leiaksid toetust? Puuga kõnelemine võib tunduda naljaka lapsemänguna, kuid tegelikult on sel oma mõju.

Kevad ja varasuvi on imetore aeg metsas kõndimiseks. Putukaid on vähe, puud on helerohelised ja maapinda katavad lilleõied. Kasvumühinas mets pulbitseb energiast, nii nagu ka inimkond.

Selle kasvuhoo keskel tasub tempot aeglustada ja viia end mõtterännakule. Mis liiki puu sa ise oleksid? Ja milliste sarnased tunduvad sinu perekonnaliikmed, kaugemad tuttavad? Kas kasvad sirgelt või jändrikult? Millist sõnumit endas kannad? Katsu selle juures kõrvale jätta kõik ajaloolised ja esoteerilised tõlgendused ning kuula ainult seda, mida kõneleb sisemine hääl.

Mind on huvitaval kombel alati tõmmanud kaskede hulka. Mulle meeldib silitada nende valget tohtu, mis meenutab sõrmede all siledat nahka. Kase peened oksad liiguvad tuule käes nagu juuksed ja sihvakas tüvi on ühtaegu nii tugev kui painduv.

Kord jalutasin ühel hapral hingelisel hetkel metsas ja nõjatusin seljaga vastu suurt kaske. Tundsin, kui soe ja toetav see oli. Panin silmad kinni ja jälgisin, kuidas mu laugude all hakkasid liikuma kollased värvilained. Need võisid olla tingitud eredast päikesepaistest, kuid tundus, nagu annaks ka puu mulle jõudu. Olin tunnistatud omaks.

Pärast seda käisin juba teadlikult selle kasega rääkimas või lihtsalt teda “tundmas”. Leidsin temale toetudes alati mõne toetava mõtte, kusjuures kask oskas osavalt jätta mulje, et need on minu enda omad. Ütlesin talle endagi poolt mõned komplimendid, et suhtlus ei jääks liiga ühepoolseks.

Praegu olen sõbrunenud ühe teise, oma kodule lähema kasega. Möödudes tervitan teda ja vahel naaldun tema vastu pikemaks mõtisklemiseks. Mõnikord palun kasel saata okste kaudu tervitusi oma esimesele, kaugemal kasvavale sõbrale. Me oleme tõesti nagu ühest puust…

Metsas jalutades tunnen ära teisigi tuttavaid. Nõtke pihlakas meenutab oma valgete õite ja punaste marjadega hoolitsust ja armastust, nagu oleks ta metsa meditsiiniõde. Suur paju tuletab meelde, et enne vanaisa võimsusesse jõudmist oli temagi väeti ja õrnade urbadega vits. Metsik õunapuu, mis kevadel uhkeldab õiterohkusega, on viljade ootuses nagu suure pere ema. Toomingas ajab maikuus oma õitega päid uimaseks, justkui tantsuõhtuks üles ehitud neiu.

Ja muidugi need mehed! – sihvakad sportlikud männid, karused töörabajad kuused ja tarkusest pakatavad tammed. Sekka ka madalamat profiili hoidvad hallid lepad, kes eelistavad olla lõbusalt kambas ja luua tihnikuid.

Kas märkad, millise puuga ühineb sinu tunnetus? Võib-olla just tema käest saad nõu küsimas käia, kui südamesse poeb rahutus?

Kõige tähtsam on ju leida oma meeltesse tasakaal. Selleks võibki vahel kasutada omapäraseid meetodeid, nagu näiteks puuga kõnelemine. See ei tee kellelegi halba!

Puule võib alati rääkida – tema ei hakka sind kritiseerima, hurjutama ega sosistama talle usaldatud juttu edasi. Teda võib kallistada, ilma et peaks kartma kellegi armukadedust. Puu kuulab, toetab ja mõistab poolelt sõnalt, olles seejuures sinuga väga sarnane – temagi ju elab ja hingab, sünnib ja sureb, õitseb ja koltub.

Puuga kõnelemist tasub vahel kasutada ka selleks, et harjutada ise heade sõnade ütlemist. Kui oma metsasõpra piisavalt palju kiita ja tänada, siis muutuvad need sõnad ehk nii loomulikuks, et tulevad kergemini ka inimestega suheldes.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Ootamise magus võlu

Inimestele on kodeeritud sisse ootus. Ootame suureks kasvamist, oma kodu loomist, laste sirgumist, töö laabumist, pangaarve kosumist, pensioniaega.
Ootame kevadet ja suve, lähedase inimese kojutulekut ja siis jälle võimalust omaette olla.
Kui lõpeb ootus, siis kaotab elu justkui mõtte ja sihi. Siis on kõik läbi – pole enam midagi saavutada ega ihata.
Nii et tegelikult on ootus üks tänuväärne tunne, mis hoiab meeled erksatena.

Tõsi on aga see, et enamasti tajume ootamise aega hoopis negatiivsena. See on nagu tülikas kivi jala küljes, mis takistab meid kohe oma igatsetud asju nautimast. “Ootaja aeg on pikk,” öeldakse.
Kui on tegemist elutähtsate asjade selginemisega, siis on ootamine tõesti piinarikas. Niisugune periood tuleb kannatlikult läbi elada ja püüda tajuda, mida see meile õpetab.

Ent sageli otsitakse ka tavalises elurütmis tegevusi, millega “aeg läheks kiiremini edasi”. Kuhu see aeg siis läheb? Ei kuhugi mujale, kui meie elu lõpu poole…

Paradoksina on ootamise periood vahel hoopis toredam kui lõpptulemuse saavutamine. Olen pannud tähele, et kõige magusam on hetk, kui asjad on peaaegu valmis ja jäänud on veel viimane pingutus. Siis on suur osa tööst tehtud ja finiš paistab, kuid sellegipoolest saab juba pinge lõdvemaks lasta ja saabuvat heaolu kujutleda.

Kui oodatud asi on kätte jõudnud, siis muutub see kiiresti igapäevaseks. Tehtud töö asemele valguvad kohe uued ülesanded. Suure pingutuse äkilise lõppemise järel võib tekkida tühjuse-, kurnatuse-, pettumuse tunne. Kauaigatsetud ese muutub nädalaga enesestmõistetavaks. Kuudepikkune kevadeigatsus asendub aiamaa, töö ja ürituste vahel tormamisega.

Seepärast tasubki nautida ootust ehk teel olemist – aega, mil soovitud õnnehetk pole veel täielikult saabunud.

Tänapäeval õpetavad paljud raamatud, artiklid ja koolitused inimestele teadlikkuse ja kohaloleku saavutamist. Neid tasub uurida. Kuid võimalik on häälestuda ka omaette. Selleks tuleb vaid avada silmad ja vaadata maailma enda ümber laiemalt, mitte sihtida silmaklappide vahelt ainult kaugelseisvat eesmärki.

Vaata vahepeal hoopis seda, mis värvi on täna taevas. Kui kerge on õhk. Mida teeb sinu vastasmaja katusel elav vares. Kas pungad on juba suuremaks paisunud? Pane silmad kinni ja kuula, mida veevulin sulle räägib. Kuidas sa ennast selle juures tunned?

Kui sul on hea, siis ütle kõvasti, et sulle meeldib taevas, õhk ja vesi ning see, et sa elad ja tajud neid. Ima seda hetke endasse.
Kui sul ei ole hea tunne, siis mõtle, mis sind häirib. Kuidas sa seda kirjeldad? Pane see kirja. Võid oma tundeid ka joonistada. Tee iga päev telefoniga pilt, mis sinu meeleolu iseloomustab, ja moodusta sellest pildipäevik. Püüa oma tunnet laulda. Või loo midagi muud.

Minu arust on just looming see, mis aitab olemasolevat hetke kinni krabada. Seejuures pole tähtis, kas loomine toimub sõnade, hääle, käte või muu vahendiga. Midagi luua ja anda sellele tähendus on inimese ülim omadus. Loomingut tehes ei ole vaja “aega täita”, sest see ise ongi “aeg” – mõte, mille nimel me siin elame. Looma ei pea kellegi teise, vaid just iseenda jaoks, et inimesena areneda.
Tegelikult on iga eesmärgi poole liikumine looming, mis väärib eraldi tähelepanu.

Nii et tasub hinnata seda maguskirbet ootamist, mis esialgu võib tunduda aja raiskamisena. Püüdke see teha enda jaoks meeldivaks! Ka ootamise ajal tuleb olla “elus”, sest võib välja tulla, et ootamine oligi selle protsessi kõige parem osa.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Mängud, mis salvestuvad mälusse

Kui mõtlete oma lapsepõlvemängudele, siis mis meenub kõige esimesena? Milline mäng oli nii vägev, et aastaid hiljem räägivad sellest teisedki pereliikmed?

Minu kõige eredamad mälestused on pärit mängudest, kus tavapäraseid lelusid üldse polnudki.

Ei saa öelda, et 1970. aastatel mänguasju ei leidunud. Leidus küll, ja väga kenasid! Kõik traditsioonilised nuku- ja automängud sai nendega läbi teha. Täiskasvanud tegelesid tol ajal oma asjadega ja laste mängudesse eriti ei sekkunud. Kõige parem oli, kui põnnid neil jalust ära õue läksid.

Väljas sai teiste lastega kampa lüüa, aga kui kedagi silmapiiril polnud, tuli ise midagi põnevat välja mõelda. Talvel meeldis mulle kõndida majade kõrval tühermaal ja jälgida hiirte jäljeridu, lootuses näha lõpuks ka mõnd hiirt ennast. Alati lõppes see jälitamine tulutult – pisikesed jäljed kadusid lume alla või lõppesid ootamatult keset välja. Müstika!

Kevad algas äärmiselt tähtsa tööga – tuli teha tulvavetele teed. Minul kui maadeavastajal oli vaja hädasti teada, kuhu suubub maja eest kulgev nire. Oja sattus oma teekonnal mitmel korral ummikusse ja mul tuli oksaga tema sängi lahti sonkida. Jõeke kogus üha rohkem vett ja vonkles metsa poole. Olin läbimärg, aga ei jõudnud kunagi oja lõppu, sest enne läks päike looja.

Toas oli üks haaravamaid mänge see, kui läksin lasteaiaga jalutuskäigule. Mängu peaosalised olid isa malenupud. Mustad nupud olid poisid, valged aga tüdrukud. Etturid kehastasid noorema rühma lapsi, figuurid vanema rühma mudilasi. Lipud ja kuningad täitsid kasvatajate rolli.

Algul võtsid malenupud vaibal ilusasti paaridesse. Siis hakkasid nad ronima: üksteise järel liikusid “lapsed” sektsiooni ühelt käepidemelt teisele, tippisid hanereas mööda ukseääri, kuni kõige kõrgemate uksenuppudeni välja. Sealt tulid nad teist teed pidi alla tagasi.

Küllap olid minu huuled seda mängu lavastades pidevalt liikumas, sest ronijate vahel käis elav dialoog. Mul tuli sageli ka taburetile ronida, et ülemiste usteni küünitada. Mäng kestis vahel nädal aega jutti ja kõik pereliikmed pidid arvestama, et nad ei saa aeg-ajalt mõnd kapiust avada.

On veel üks ere ja müstiline mälestus, millest ei saa jätta rääkimata. Ühel sügisesel õhtul läksime vanematega mingit hoonet koristama. Olin siis viie- või kuueaastane. Ema ja isa tegid tööd, kuid vanem õde pidi ilmselt minu järele valvama. Küllap tegi just tema ettepaneku mängida mullikat ja talitajat.

Linnalapsena ei olnud mul ettekujutust sellest, mis loom on mullikas, aga mõte tundus vahva. Möllasin neljakäpakil keset kujuteldavat latrit, koogutasin, ammuutasin ja ahmisin kahe suupoolega heina, mille talitaja mulle ette tõi.

Ausalt öeldes pole mul praegugi suuri teadmisi mullikate elust. Aga ma tean, mis tunne on OLLA mullikas. Ja see on üks põnev tunne.

Kui kunagi Tallinna Pedagoogikaülikoolis õppisin, kuulsin peaaegu igalt õppejõult, kui tähtis on mäng – see arendab lapse loovust, mõtlemist, tundemaailma, isiksust. Lapse aju otsib kogu aeg midagi uut ja kui ta seda ümbruskonnast ei leia, siis mõtleb ta selle ise välja. “Isegi kui panete lapse nurka seisma, hakkab ta seal varsti seinapragusid uurima,” muigas üks elatanud õppejõud.

Seepärast ongi hea, kui lapsel on vahel igav – see paneb tema loovuse tööle. Nuti- ja arvutimängud on köitvad, aga neis on liiga palju valmismaailma. Lapsele peaks jääma võimalus ka ise mänge luua, et täiskasvanuna oleks neil võimalus meenutada: “Nii põnev oli olla mullikas!”

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Kes disainib sinu elu?

Nüüd on see valmis – minu uus köök! Kuus kuud mõtlemist, otsimist, organiseerimist, kannatamist ja koristamist ning tulemus on suurepärane! Ainult et… see köök on täiesti teistsugune kui algul mõtlesin.

Kas pole nii ka meie eludega? Alustame ühe nägemusega, kuid tegutsemise käigus võib pilt muutuda hoopis teiseks. Ja see, milliseks meie elu lõpuks kujuneb, on eneselegi huvitav üllatus.

Kõik sai alguse kortermaja renoveerimisest. Pärast ehitustöid muutus köögi välimus nii etteheitvaks, et tuli remondiga pihta hakata.

“See võiks tulla romantiline, lillelise tapeediga. Vintage!” unistasin. Leidsin poest tapeedi, mille beežil taustal vonklesid peened lilled. Tapeeti oli vaid üks rull, kuid sellest piisas aknapoolse seina katmiseks. Kõige tähtsam detail oli olemas! Teiste seinte jaoks ostsin samasuguse helebeeži värvi.

Sümpaatne venelannast maaler teatas aga ilma minu plaani kuulmata: “Siin on nii kõverad seinad ja palju pragusid, et soovitan kõik katta värvitava tapeediga. Muidu läheb väga palju aega ja materjali, et seda sirgeks lihvida!”

Ah soo. Need olid muidugi tugevad argumendid.

“Olgu, paneme tapeedi,” nõustusin, kuigi ei kujutanud hästi ette, millise tulemuseni see viib. “Lillelise rulli võiks kleepida siis tulevase köögimööbli tagaseina…”

Maaler keeldus seda tegemast enne, kui kapid paigaldatud.

Kui mõne aja pärast beežiks võõbatud köögis seisin, oli tunne hoopis… teine. Ja kui helepruun laminaatpõrand maha sai, oli tunne jälle… teine. Iga etapiga midagi nagu pöördus.

Ka köögimööbli salongis ei jäänud minu algsest mõttest suurt midagi järele, sest hind ja tehnilised võimalused seadsid oma piirid. Ma poleks uskunud, et valin kreemikad valged kapiuksed, millel pole ühtegi omapärast joont ega detaili. Hetke ajel palusin teenindajal muuta joonisel kappide korpus tumepruuniks ja bingo! – see oligi õige! Kappide paigutuse valimisest ei hakka ma rääkimagi.

Enne mööbli saabumist tekkis vajadus vedada mõned elektrikaablid. Muhe elektrik püüdis tegutseda ilma maalrite tööd rikkumata, aga kõikjal see ei õnnestunud. Köögimööbli seina freesis ta pistikupesade paigaldamiseks pika sügava soone, mis käristas beežiks võõbatud tapeedi lõhki. See mõjus nagu veritsev haav. Teises seinas varjasime kaabli karbikuga. Mis teha, kui ei oska töid õiges järjekorras tellida!

Jõulude eel oma uue köögimööbli ees seistes kogesin taas rõõmsat imestust: “Ah selline see ongi!”

Lilleline tapeet sinna ruumi kahjuks enam ei passinud, aga valus freesimishaav tuli millegagi katta. Läikiv fotoklaas näis liiga uhke. Käisin hoopis mööda keraamiliste plaatide poode nii Eestis kui ka kaugemal, otsides õiget aktsenti. Lõpuks leidsin plaadid kodule kõige lähemast poest – kenad beežid, vaevumärgatava lillemustriga. Poeg pani need seina, jättes sinna hinnalised sõrmejäljed.

Nüüd ongi köök valmis!

Aga järjekorras ootavad teised toad.

Ja lilleline tapeedirull minu elutoa nurgas tuletab meelde, et liikuma hakates ei tea me kunagi, kuhu lõpuks välja jõuame. Olukorrad muutuvad, võimalused seavad oma piirid ja meie ise areneme. Võime mõelda oma käike pikalt ette, aga mõne etapi keskel selgub, et õigem on valida hoopis teine tee. Selline ongi elu!

Lõpptulemus ei peagi alguses täpselt teada olema, ütleb minu avastatud köögifilosoofia, mõned asjad selguvad alles tee peal. Tähtis on hakata liikuma.

Muidugi võime lasta oma köögi või elu ka kellelgil teisel valmis disainida. Aga siis tasub mõelda, kas tulemus on ikka selline nagu ise tahame ja vajame.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Aknad meie elus ja hingedes

Inimene otsib tavaliselt oma ellu mugavust. See aitab luua vajalikku turvatunnet, kuigi ülemäärasel kujul võib rutiin muidugi ka häirivaks muutuda. Aga hea on alustada hommikut automaatsete tegevustega, mille üle ei pea eriti mõtlema – ärgata mõnusas voodis, käia duši all, pesta hambad, keeta kohvi, süüa taldrikutäis putru, valida riidekapist tuttavad rõivad. Ja oledki märkamatult päevaks valmis!

Sama lugu on suhete ja tunnetega. Turvaline on liikuda harjumuspäraste inimeste seas, tunda tuttavaid tundeid, kaitsta oma südant ootamatuste eest.

Ometi ei saa me läbi muutusteta. Isegi siis, kui kramplikult vanast kinni hoiame, paiskavad ümbritsevad olud kõiki vahel muutumise keerisesse. Ole siis vapper ja saa sellega hakkama! Õnneks on inimene võimeline kohanema.

Vahel tekib ka selliseid hetki, kui oleme ise valmis rutiini kõrvale heitma, tundmatusse astuma ja muudatusi tegema. Sel hetkel avaneb nagu nähtamatu aken, mille taga on näha uus ja põnev maastik. Sa tunned, et tahad ja suudad sinna astuda, see on võimalik! Sinu juured kibelevad ennast vanast mustrist lahti rebima ja uut maailma kobama.

Need hetked on erilise tähendusega.

Armusuhtes ollakse siis valmis oma elu ühendama teise inimesega, astuma tema maailma, kohanema uute elutingimustega ja looma uusi harjumusi. Sa oled valmis tõstma teise inimese elu enda omast kõrgemale, teenima ja pühenduma.

Mingil põhjusel kiiva läinud suhtes tähendab avatud aken, et inimeses on valmisolek kuulata, rääkida, järeldusi teha, kätt ulatada, üheskoos uutmoodi edasi minna.

Ja kui endine elu enam ei rahulda, siis võib see aken näidata ka uut suunda, teed edasi, väljapääsu praegusest olukorrast, uut tööd või eluviisi.

Aken võib olla avatud mõne tunni, päeva, aasta või isegi mitu aastat…

Aga see ei jää avatuks lõpmatult. Aeg, mil oleme valmis muudatusteks, möödub, ja siis ihkab hing jälle rutiini ja turvatunnet. Muidu me ju ei suudakski olevikus tegutseda ja rahulikult oma igapäevaelu elada.

Kui armastussuhtes jääb vastaspoole aken suletuks või liiga kitsalt avatuks, siis hakkab ühel hetkel ka sinu aken vaikselt uuesti sulguma. Selleks võib minna kaua aega, aga ühel hetkel kostab lingiklõps ja järgneb avastus – ma ei olegi enam valmis selle inimese pärast oma elu muutma… Küll on siis kurb, kui partner on otsustanud just sel ajal oma akent avama hakata.

Ka suhete klaarimise aken ei püsi lahti igavesti. Kaaslase poolt märkamata jäänud või tagasilükatud selgitused lükkavad akna kinni ja hing läheb lukku.

Elutee muutmise aken sulgub, kui jääd kõhklema ja võimalust üleliia kaaluma. Kindlam on ju kõndida rajal, kus on kõik teada-tuntud. Mõnikord ongi see valik õigem. Aga mõnikord mitte.

Kindlasti avanevad ühel hetkel uued aknad ja tekib uus valmisolek muutusteks. Aga see võib toimuda juba teiste inimeste ja olukordadega.

Ehk oleks kergem elada, kui märkaksime neid aknaid – nii enda kui teiste omi. Nähes, et lähedase aken on pärani lahti, võid ju ka enda oma avada! Võid aidata oma kallil inimesel isegi aknast välja või sisse ronida, et tal oleks kergem uutmoodi jätkata.

Aga kui sa oma akna avamiseks valmis ei ole, siis pead arvestama, et ühel hetkel sulgub ka teise inimese aken. Ja raske on seda uuesti lahti murda nii, et ei lendaks pilpaid ja klaasikilde.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Kõige targem inimene on see, kes säravamalt logeleb

Peadpööritava kiirusega liigub meie elu. Kiirpööördeid lisab juurde igapäevane möll poliitikas, allahindlused jmt.

Tegelikult seatakse meile „lõkse“ küll tarbimise innustamiseks kui ka poliitikute valitsemiseks valikute tegemisel.  Kui valid mind, siis alles elu hakkab hästi minema, saate elada tões ja heaolus ning elurikkus on käegakatsutav.

Ja inimesed lähevad selle kõigega kaasa, sest usk pakutavast muinasjutulisest elust uinutab meie tegelikud vajadused ja võimalused. Inimene töötab selle nimel, et tunda oma õnnetunnet saavutatu valguses. Ta vähemalt loodab seda, kuid reaalse elu tegelikkus annab inimesele vähem aega, kehvema tervise, lootusetuse, depressiooni ja rahulolematuse iseenda ja oma eluga. Kõrgete lubajate  lubadused jäävad lubadusteks, ise  oleme uppumas tarbetutesse asjadesse. Tekib paratamatult küsimus: „Milleks?“

„Kuidas tasakaalustada jõudeelu ja tegutsemine, suhtuda ellu terve huumoriga ning mitte unustada, et alati leidub rumalaid, kes püüavad kõigest väest sehkendada, asjatada ja võimutseda, sellal kui targemad saavad rahus lihtsalt mõnusasti elada?“  Sellise mõtte esitab LinYutang oma raamatus „Elamise tähtsus“, mis omal ajal sai bestselleriks ja millel on mitmeid kordustrükke ka eesti keeles.

Sellise küsimuse püstitamine on igati aktuaalne ka tänasel päeval.

“Kõige targem inimene on see, kes kõige säravamalt logeleb,” on üks Lin Yutangi kuulsamatest tsitaatidest.

Mulle on logelemine otseses mõttes võõras. Minu jaoks tähendab säravalt logelemine tegutsemist tegutsemata, liikuda liikumata, pingutada pingutamata, kurvastada kurvastamata, rõõmustada rõõmustamata.

See on võimalik, kui töö või mistahes tegevus mulle meeldib ja valmistab rõõmu. See on kulgemine tegutsedes, millel puudub loomuvastane pingutamine, kuid seda saadab säramise ja rahulolu oreool. See on iseendast hoolimine, endast lugupidamine sellisena nagu ma olen. Ma teen oma tööd parimal moel, ma usun sellesse, mida teen.

Keegi ei hoolitse meie eest peale meie enda.

Kui hakkame taga ajama raha, jookseb see meie eest ära. Kui pingutame pingutamata – hakkab raha meid taga ajama. Elu justkui toetaks meid siis sellel teel.

Ene Raudla

15.01.2019

Armastuses on oma kord

Bert Hellingeri mõtted

Naine on perekonna süda ja täidab seda sisemiselt eluga, mees kujutab endast turvalisust ja juhib perekonda väljaspool. Nii tunnevad mees ja naine end kõige kindlamalt.

Eri kultuurides partneritega peres on parem, kui naine järgneb mehele tema kultuuri või kodumaale, ja naine nõustub sellega, et lapsed võtavad omaks mehe rahvuse ja kultuuri.  Kui mees tuleb abielu kaudu naise perekonna firmasse või tallu ja selle üle võtab, siis ei lähe asjad hästi. Kui mees loobub naise pärast oma karjäärist ja järgneb naisele, siis pole ta enam täies jõus mees ning naine ei saa teda austada.

Kindel on, et naised tahavad õigeid mehi ja mehed õigeid naisi. Jõud, mis toob esile uue elu, tekib meheliku ja naiseliku polaarsusest, erinevusest ja selles erinevuses peituvast pingest. Teisest küljest on see pinge paljude paarisuhete probleem ning selle talumine ja viljakaks muutmine eeldab suurt vastastikust austust.

Austus on paarisuhte õnnestumise kuldne võti. Mees peab austama naist ja naiselikku, kuigi naine on teistsugune ehk tunneb, mõtleb ja tegutseb teisiti kui tema. Naine peab austama meest ja mehelikku, kuigi mees on teistsugune ehk tunneb, mõtleb ja tegutseb teisiti kui tema. Partnerid peavad austama ka teineteise päritoluperekonda, kuigi need on erinevad ja neis kehtivad erinevad väärtused.

Kui mees võtab naise, tekib uus side. Elu ja armastus tekivad sidemest ja juhivad meid omakorda uutesse sidemetesse. Vanad sidemed mõjutavad meid ka uutes sidemetes, aga uued on valitsevad.

See on „armastuse kord“, nagu Bert Hellinger (süsteemsete perekonstellatsioonide rajaja) seda nimetab.

Taoline vana ja uue segunemine kannab hoolt elu edasikestmise eest, kuid see poleks võimalik ilma uue ülekaaluta. Seepärast tuleb uude suhtesse asudes vana perekond maha jätta.

Öeldes partnerile „jah“, öeldakse „jah“  ka tema päritolule- koos kõigi raskustega, mis selles võivad sisalduda. Me ei loo suhet, alustades  kooselu või abielu ainult ühe inimesega, vaid alati ka sellega, kust ta pärit on ja mille ta vabatahtlikult või mitte kaasa toob.

Paarisuhe on tähtsam kui suhe lastega, sest paar oli enne lapsi ja paarisuhe on perekonda kandev vundament. Tuleb järgida  korda.

Mõtteid jagas
Ene Raudla, kliiniline psühholoog-pereterapeut

Me saame ise juhtida oma elu

Mulle meeldib seada elus eesmärke ja nende poole liikuda.  Saan oma elu ise juhtida, kui  tean, kuhu ma jõuda tahan.  Pole alati nii lihtne  seatud eesmärgi poole liikuda, sest elu seab pidevaid ahvatlusi siit ja sealt poolt.

Tuleb hoida end pidevas tegutsemises ja püsida valitud rajal,  iseenesest ei juhtu midagi.

Mida selgem on meie teadlikkus iseendast, oma võimetest ja võimalustest, seda tugevamaks muutub meie enesekindlus.  Just eneseteadlikkus  viib inimese päriselt tegudeni. Teadlikuna  saame kontrollida ja muuta oma elu. Vastasel juhul  kontrollib ja muudab elu meid  ennast.

Muidugi  tuleb elus palju probleeme ette ja peame tegelema tuhandete asjadega. Meid ei aita halamine, suurte sõnade tegemine ega  kritiseerimine.  Probleemist rääkimise asemel keskenduda lahendustele. Nii areneb meie tugevus ja usku endasse, et ma suudan, ma saan sellega hakkama.

Ükskõik, kui raske ka poleks, on alati lahendus olemas. Öeldes endale: „Jah, mul on raske, väga raske, kuid ma saan  selle teadmisega hakkama“. Oma raskuse jaatamine on tõe tunnistamine endale ja see aitab  vabastada meid emotsionaalsest püünisest. Endale valetades jääb keha haigeks.

Meie ebaõnnestumised on meie peas, mitte aga elus endas. Võin ebaõnnestuda, kuid positiivses võtmes saame öelda: „Jah, ma ebaõnnestusin, kuid ma saan selle ebaõnnestumise teadmisega hakkama“.

Teadlikkus teeb meid  enesekindlamaks ja me hakkame ise vastutama oma valikute, oma elu ees.

Elu nõuab inimeselt üha enam  kiiremaid lahendusi ja kiiret tegutsemsit. Keegi teine ei saa meie eest teha tegevusplaane ega neid tegevusi  ellu viia.

Selguse saamiseks  oma mõtetes, tunnetes, soovides ning plaanides võime esitada endale küsimused:

„Millisena ma tulemust näen? Mida ma selleks peaks tegema? Milline on see olukord, milleni tahan jõuda?  Millist abi ma selleni jõudmiseks vajan?”.

Ene Raudla, kliiniline psühholloog-psühhoterapeut

Raamistik lapse suhtluskorra ja vanemluskava kohta peale vanemate lahkuminekut

Arvamus.

Lapsele Vanemad MTÜ on omaalgatuslikult välja töötanud raamistiku lapse suhtluskorra ja vanemluskava kohta peale vanemate lahkuminekut.

Seda on ajendanud tegema hetkeolukord, kus riik ei oma ülevaatlikku infot vanemate vahelisest suhtest peale lahkuminekut ja eeldab vaikimisi, et vanemad lahendavad laste üleskasvatamisega seotud probleemid iseseisvalt. Eeldatakse, et vanemad on ise suutelised jätma oma emotsioonid ja ego kõrvale ning proovivad leida laste üleskasvatamiseks sobiliku kokkuleppe.

Riigil ja KOV-l on põhjust sekkuda alles siis, kui on ilmnenud probleemid, mida vanemad ei suuda omavahel lahendada.

Laste jaoks on vanemate lahkuminek alati valulik protsess, mistõttu on oluline jääda ka pärast lahutust toimima heade lapsevanematena.

Praktilises töös kliinilise psühholoogi-pereterapeudina olen kogenud olukordi, kus justiits- ja sotsiaalsüsteemis on küll loodud sekkumisviisid ning erinevate ametkondade spetsialistid on lapsevanemale probleemide lahendamisel toeks, kuid vanemate kasvatusõiguste jagamisel on kõige oliuliseim lüli -– laps, tema huvid – jäänud üldsõnaliseks ja muutunud trafaretseteks väljendiks „Mis on parim lapse huvides?“.

Tegelikkuses aga kaotab selline väljend oma sisu, sest lapse hääl, eriti väikeste laste oma jääb kuulmata nii kohtunike kui advokaatide poolt.

Palju kulub kohtute ja teiste ametkondade ning vanemate endi resurssi kokkulepete sõlmimisel. Sageli on pinget tekitavaks asjaoluks vanemate omavaheline konfliktne suhe enne lahkuminekut, mis eskaleerub veel tugevamalt lahkumineku järgselt. Laps muutub sageli vanemate omavaheliste eriarvamuste pärast peale lahkuminekut tundide- päevade- nädalatekuude arvuks. Lapse tegelik huvi : olla koos nii ema kui isaga, jääb sageli tahaplaanile.

Laps vajab mõlemat vanemat:- nii isa kui ema. Olen lugenud erinevaid teooriaid lapse kiindumussuhte ja lapse kohanemisega seonduvalt eri vanustes lapse kohta. Laps vajab tugeva kiindumusuhte kujunemises vanema hoolt ja armastust igapäevaseid tegevusi tehes. Seega ainult nn. pühapäevavanematel ei ole võimalik lapse arengust lähtuvalt luua turvalist hingelist sidet ei ühel ega teisel poolel.

On ülioluline, et vanemad jõuaksid ise kokkuleppele vanemluskava koostamisel, mis oleks kergesti kättesaadav ja läbimõeldud raamistikuna internetis. Esitatud vaneamluskavas on väga hästi toodud ära eriolukorrad, mida saab vanemluskava koostamisel arvestada.

Lugupidamisega
Ene Raudla, kliiniline lapsepsühholoog-psühhoterapeut

Lapsed ja lahutus

Viimase viieteistkümne aasta uurimused ( PhilipM. Stahl, Ph.D.  Lastekasvatus pärast lahutust,  2008) näitavad, et lastel on kõige raskem kohaneda lahutusega siis, kui vanemad jäävad kõrge astme konflikti ja kaasavad tülidesse ka lapsed. Kõrge konfliktsuse taseme näitajaks on: sagedased kohtuvaidlused, laste ees tülitsemine, karmid sõnad lapse üleandmisel, negatiivne hääletoon, telefoni teel tülitsemine lapse kuuldekauguses jmt.

Vanemate tülitsev käitumine kahjustab lapse emotsionaalset tervist.

Uuringud näitavad ja olen ka ise oma praktikas  kogenud, et lastel on kõige raskem lahutusega toime tulla siis, kui vanemad olid enne lahutust keskmise  või kõrgema konfliktsuse tasemega suhtes ning jäävad selle taseme konflikti ka pärast lahutust. Olen palju kord kuulnud lapsi ütlevat, et lahutus ei oleks neile üldse nii raske, kui vanemad õpiksid peale lahutust  paremini läbi saama.  Pärast lahutust ootavad lapsed vanematelt, et nad käituksid nagu täiskasvanutele kohane, et nad laste eest hästi hoolt kannaksid, lapsed rahule jätaksid ning neil teist vanemat armastada laseksid. Selle asemel tekitatakse lastele omavahelise konflikti süvendamisega palju haavu.

Haavadeks võivad olla pettumustunded, hirm, ebakindlus, haavatavus, pikaajaline masendus. Lastel tekivad probleemid usaldamisega, nad kardavad mõlemat vanemat armastada või näidata ühe vanema ees oma armastust teise vanema vastu. Sellised lapsed joonduvad ühe vanema järgi, lootes end nii rahulikumalt ja kindlamalt tunda. See on omane võõrandunud lastele. Tegemist on teemaga, mis on viimastel aastatel rohkem tähelepanu alla sattunud. Lapse võõrandumine ühe vanema mõjul teisest vanemast tekib, kui üks vanematest hoiab last teisest vanemast eemal. Seda tuleb sageli ette seoses kibedate kohtuistungitega, mille raames lapsed peavad  kuulma solvavaid märkusi teise vanema kohta. Vanemad võõrandavad last teisest vanemast, kui nad ise kannavad viha teise vanema peale või on tema pärast haiget saanud.

Lapsed näitavad oma hingehaavu selliste käitumismustrite kaudu nagu tagasilangus arengus, agressiivsus, endassetõmbumine või depressiooniseisund. Suurenenud ebakindlus võib ilmneda kodude vahetuse ajal ning neil võib olla vastumeelsus väljendada oma kiindumust.

Vanemad süüdistavad taoliste sümptomite ilmnemisel teineteist. Parim lahendus oleks lõpetada mistahes süüdistuste esitamine teise vanema suhtes ning leida parimad lahendused lapse suhtluskorra jagamisel.

Parim lahendus oleks koostöövanemlus, millele on omane madal konfliktsustase, kus vanemad saavad oma lapsesse puutuvat tulemuslikult arutada.

3-5 aastaseid lapsi puudutav vanemluskava:

  • Rutiin ja igapäevase elu struktuur on lapse jaoks oluline.
  • Üle kolmeaastastel lastel on kasu mõlema vanema juures ööbimisest.
  • Distsipliin ja rutiin peavad olema järjepidevad mõlemas kodus.
  • Last hoitakse eemal vanemate omavahelisest tülist.
  • Selle vanuserühma lapsed saavad kasu mõlema kodus veedetud ajast, mis peaks olema piisav, et tekiks rutiin.
  • Kolme-aastane laps saab hakkama kolme-neljapäevase eemalviibimisega ühest vanemast.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut