Et kodus oleks õnne ja rahu

admin

Mängud, mis salvestuvad mälusse

Kui mõtlete oma lapsepõlvemängudele, siis mis meenub kõige esimesena? Milline mäng oli nii vägev, et aastaid hiljem räägivad sellest teisedki pereliikmed?

Minu kõige eredamad mälestused on pärit mängudest, kus tavapäraseid lelusid üldse polnudki.

Ei saa öelda, et 1970. aastatel mänguasju ei leidunud. Leidus küll, ja väga kenasid! Kõik traditsioonilised nuku- ja automängud sai nendega läbi teha. Täiskasvanud tegelesid tol ajal oma asjadega ja laste mängudesse eriti ei sekkunud. Kõige parem oli, kui põnnid neil jalust ära õue läksid.

Väljas sai teiste lastega kampa lüüa, aga kui kedagi silmapiiril polnud, tuli ise midagi põnevat välja mõelda. Talvel meeldis mulle kõndida majade kõrval tühermaal ja jälgida hiirte jäljeridu, lootuses näha lõpuks ka mõnd hiirt ennast. Alati lõppes see jälitamine tulutult – pisikesed jäljed kadusid lume alla või lõppesid ootamatult keset välja. Müstika!

Kevad algas äärmiselt tähtsa tööga – tuli teha tulvavetele teed. Minul kui maadeavastajal oli vaja hädasti teada, kuhu suubub maja eest kulgev nire. Oja sattus oma teekonnal mitmel korral ummikusse ja mul tuli oksaga tema sängi lahti sonkida. Jõeke kogus üha rohkem vett ja vonkles metsa poole. Olin läbimärg, aga ei jõudnud kunagi oja lõppu, sest enne läks päike looja.

Toas oli üks haaravamaid mänge see, kui läksin lasteaiaga jalutuskäigule. Mängu peaosalised olid isa malenupud. Mustad nupud olid poisid, valged aga tüdrukud. Etturid kehastasid noorema rühma lapsi, figuurid vanema rühma mudilasi. Lipud ja kuningad täitsid kasvatajate rolli.

Algul võtsid malenupud vaibal ilusasti paaridesse. Siis hakkasid nad ronima: üksteise järel liikusid “lapsed” sektsiooni ühelt käepidemelt teisele, tippisid hanereas mööda ukseääri, kuni kõige kõrgemate uksenuppudeni välja. Sealt tulid nad teist teed pidi alla tagasi.

Küllap olid minu huuled seda mängu lavastades pidevalt liikumas, sest ronijate vahel käis elav dialoog. Mul tuli sageli ka taburetile ronida, et ülemiste usteni küünitada. Mäng kestis vahel nädal aega jutti ja kõik pereliikmed pidid arvestama, et nad ei saa aeg-ajalt mõnd kapiust avada.

On veel üks ere ja müstiline mälestus, millest ei saa jätta rääkimata. Ühel sügisesel õhtul läksime vanematega mingit hoonet koristama. Olin siis viie- või kuueaastane. Ema ja isa tegid tööd, kuid vanem õde pidi ilmselt minu järele valvama. Küllap tegi just tema ettepaneku mängida mullikat ja talitajat.

Linnalapsena ei olnud mul ettekujutust sellest, mis loom on mullikas, aga mõte tundus vahva. Möllasin neljakäpakil keset kujuteldavat latrit, koogutasin, ammuutasin ja ahmisin kahe suupoolega heina, mille talitaja mulle ette tõi.

Ausalt öeldes pole mul praegugi suuri teadmisi mullikate elust. Aga ma tean, mis tunne on OLLA mullikas. Ja see on üks põnev tunne.

Kui kunagi Tallinna Pedagoogikaülikoolis õppisin, kuulsin peaaegu igalt õppejõult, kui tähtis on mäng – see arendab lapse loovust, mõtlemist, tundemaailma, isiksust. Lapse aju otsib kogu aeg midagi uut ja kui ta seda ümbruskonnast ei leia, siis mõtleb ta selle ise välja. “Isegi kui panete lapse nurka seisma, hakkab ta seal varsti seinapragusid uurima,” muigas üks elatanud õppejõud.

Seepärast ongi hea, kui lapsel on vahel igav – see paneb tema loovuse tööle. Nuti- ja arvutimängud on köitvad, aga neis on liiga palju valmismaailma. Lapsele peaks jääma võimalus ka ise mänge luua, et täiskasvanuna oleks neil võimalus meenutada: “Nii põnev oli olla mullikas!”

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Kes disainib sinu elu?

Nüüd on see valmis – minu uus köök! Kuus kuud mõtlemist, otsimist, organiseerimist, kannatamist ja koristamist ning tulemus on suurepärane! Ainult et… see köök on täiesti teistsugune kui algul mõtlesin.

Kas pole nii ka meie eludega? Alustame ühe nägemusega, kuid tegutsemise käigus võib pilt muutuda hoopis teiseks. Ja see, milliseks meie elu lõpuks kujuneb, on eneselegi huvitav üllatus.

Kõik sai alguse kortermaja renoveerimisest. Pärast ehitustöid muutus köögi välimus nii etteheitvaks, et tuli remondiga pihta hakata.

“See võiks tulla romantiline, lillelise tapeediga. Vintage!” unistasin. Leidsin poest tapeedi, mille beežil taustal vonklesid peened lilled. Tapeeti oli vaid üks rull, kuid sellest piisas aknapoolse seina katmiseks. Kõige tähtsam detail oli olemas! Teiste seinte jaoks ostsin samasuguse helebeeži värvi.

Sümpaatne venelannast maaler teatas aga ilma minu plaani kuulmata: “Siin on nii kõverad seinad ja palju pragusid, et soovitan kõik katta värvitava tapeediga. Muidu läheb väga palju aega ja materjali, et seda sirgeks lihvida!”

Ah soo. Need olid muidugi tugevad argumendid.

“Olgu, paneme tapeedi,” nõustusin, kuigi ei kujutanud hästi ette, millise tulemuseni see viib. “Lillelise rulli võiks kleepida siis tulevase köögimööbli tagaseina…”

Maaler keeldus seda tegemast enne, kui kapid paigaldatud.

Kui mõne aja pärast beežiks võõbatud köögis seisin, oli tunne hoopis… teine. Ja kui helepruun laminaatpõrand maha sai, oli tunne jälle… teine. Iga etapiga midagi nagu pöördus.

Ka köögimööbli salongis ei jäänud minu algsest mõttest suurt midagi järele, sest hind ja tehnilised võimalused seadsid oma piirid. Ma poleks uskunud, et valin kreemikad valged kapiuksed, millel pole ühtegi omapärast joont ega detaili. Hetke ajel palusin teenindajal muuta joonisel kappide korpus tumepruuniks ja bingo! – see oligi õige! Kappide paigutuse valimisest ei hakka ma rääkimagi.

Enne mööbli saabumist tekkis vajadus vedada mõned elektrikaablid. Muhe elektrik püüdis tegutseda ilma maalrite tööd rikkumata, aga kõikjal see ei õnnestunud. Köögimööbli seina freesis ta pistikupesade paigaldamiseks pika sügava soone, mis käristas beežiks võõbatud tapeedi lõhki. See mõjus nagu veritsev haav. Teises seinas varjasime kaabli karbikuga. Mis teha, kui ei oska töid õiges järjekorras tellida!

Jõulude eel oma uue köögimööbli ees seistes kogesin taas rõõmsat imestust: “Ah selline see ongi!”

Lilleline tapeet sinna ruumi kahjuks enam ei passinud, aga valus freesimishaav tuli millegagi katta. Läikiv fotoklaas näis liiga uhke. Käisin hoopis mööda keraamiliste plaatide poode nii Eestis kui ka kaugemal, otsides õiget aktsenti. Lõpuks leidsin plaadid kodule kõige lähemast poest – kenad beežid, vaevumärgatava lillemustriga. Poeg pani need seina, jättes sinna hinnalised sõrmejäljed.

Nüüd ongi köök valmis!

Aga järjekorras ootavad teised toad.

Ja lilleline tapeedirull minu elutoa nurgas tuletab meelde, et liikuma hakates ei tea me kunagi, kuhu lõpuks välja jõuame. Olukorrad muutuvad, võimalused seavad oma piirid ja meie ise areneme. Võime mõelda oma käike pikalt ette, aga mõne etapi keskel selgub, et õigem on valida hoopis teine tee. Selline ongi elu!

Lõpptulemus ei peagi alguses täpselt teada olema, ütleb minu avastatud köögifilosoofia, mõned asjad selguvad alles tee peal. Tähtis on hakata liikuma.

Muidugi võime lasta oma köögi või elu ka kellelgil teisel valmis disainida. Aga siis tasub mõelda, kas tulemus on ikka selline nagu ise tahame ja vajame.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Aknad meie elus ja hingedes

Inimene otsib tavaliselt oma ellu mugavust. See aitab luua vajalikku turvatunnet, kuigi ülemäärasel kujul võib rutiin muidugi ka häirivaks muutuda. Aga hea on alustada hommikut automaatsete tegevustega, mille üle ei pea eriti mõtlema – ärgata mõnusas voodis, käia duši all, pesta hambad, keeta kohvi, süüa taldrikutäis putru, valida riidekapist tuttavad rõivad. Ja oledki märkamatult päevaks valmis!

Sama lugu on suhete ja tunnetega. Turvaline on liikuda harjumuspäraste inimeste seas, tunda tuttavaid tundeid, kaitsta oma südant ootamatuste eest.

Ometi ei saa me läbi muutusteta. Isegi siis, kui kramplikult vanast kinni hoiame, paiskavad ümbritsevad olud kõiki vahel muutumise keerisesse. Ole siis vapper ja saa sellega hakkama! Õnneks on inimene võimeline kohanema.

Vahel tekib ka selliseid hetki, kui oleme ise valmis rutiini kõrvale heitma, tundmatusse astuma ja muudatusi tegema. Sel hetkel avaneb nagu nähtamatu aken, mille taga on näha uus ja põnev maastik. Sa tunned, et tahad ja suudad sinna astuda, see on võimalik! Sinu juured kibelevad ennast vanast mustrist lahti rebima ja uut maailma kobama.

Need hetked on erilise tähendusega.

Armusuhtes ollakse siis valmis oma elu ühendama teise inimesega, astuma tema maailma, kohanema uute elutingimustega ja looma uusi harjumusi. Sa oled valmis tõstma teise inimese elu enda omast kõrgemale, teenima ja pühenduma.

Mingil põhjusel kiiva läinud suhtes tähendab avatud aken, et inimeses on valmisolek kuulata, rääkida, järeldusi teha, kätt ulatada, üheskoos uutmoodi edasi minna.

Ja kui endine elu enam ei rahulda, siis võib see aken näidata ka uut suunda, teed edasi, väljapääsu praegusest olukorrast, uut tööd või eluviisi.

Aken võib olla avatud mõne tunni, päeva, aasta või isegi mitu aastat…

Aga see ei jää avatuks lõpmatult. Aeg, mil oleme valmis muudatusteks, möödub, ja siis ihkab hing jälle rutiini ja turvatunnet. Muidu me ju ei suudakski olevikus tegutseda ja rahulikult oma igapäevaelu elada.

Kui armastussuhtes jääb vastaspoole aken suletuks või liiga kitsalt avatuks, siis hakkab ühel hetkel ka sinu aken vaikselt uuesti sulguma. Selleks võib minna kaua aega, aga ühel hetkel kostab lingiklõps ja järgneb avastus – ma ei olegi enam valmis selle inimese pärast oma elu muutma… Küll on siis kurb, kui partner on otsustanud just sel ajal oma akent avama hakata.

Ka suhete klaarimise aken ei püsi lahti igavesti. Kaaslase poolt märkamata jäänud või tagasilükatud selgitused lükkavad akna kinni ja hing läheb lukku.

Elutee muutmise aken sulgub, kui jääd kõhklema ja võimalust üleliia kaaluma. Kindlam on ju kõndida rajal, kus on kõik teada-tuntud. Mõnikord ongi see valik õigem. Aga mõnikord mitte.

Kindlasti avanevad ühel hetkel uued aknad ja tekib uus valmisolek muutusteks. Aga see võib toimuda juba teiste inimeste ja olukordadega.

Ehk oleks kergem elada, kui märkaksime neid aknaid – nii enda kui teiste omi. Nähes, et lähedase aken on pärani lahti, võid ju ka enda oma avada! Võid aidata oma kallil inimesel isegi aknast välja või sisse ronida, et tal oleks kergem uutmoodi jätkata.

Aga kui sa oma akna avamiseks valmis ei ole, siis pead arvestama, et ühel hetkel sulgub ka teise inimese aken. Ja raske on seda uuesti lahti murda nii, et ei lendaks pilpaid ja klaasikilde.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Kõige targem inimene on see, kes säravamalt logeleb

Peadpööritava kiirusega liigub meie elu. Kiirpööördeid lisab juurde igapäevane möll poliitikas, allahindlused jmt.

Tegelikult seatakse meile „lõkse“ küll tarbimise innustamiseks kui ka poliitikute valitsemiseks valikute tegemisel.  Kui valid mind, siis alles elu hakkab hästi minema, saate elada tões ja heaolus ning elurikkus on käegakatsutav.

Ja inimesed lähevad selle kõigega kaasa, sest usk pakutavast muinasjutulisest elust uinutab meie tegelikud vajadused ja võimalused. Inimene töötab selle nimel, et tunda oma õnnetunnet saavutatu valguses. Ta vähemalt loodab seda, kuid reaalse elu tegelikkus annab inimesele vähem aega, kehvema tervise, lootusetuse, depressiooni ja rahulolematuse iseenda ja oma eluga. Kõrgete lubajate  lubadused jäävad lubadusteks, ise  oleme uppumas tarbetutesse asjadesse. Tekib paratamatult küsimus: „Milleks?“

„Kuidas tasakaalustada jõudeelu ja tegutsemine, suhtuda ellu terve huumoriga ning mitte unustada, et alati leidub rumalaid, kes püüavad kõigest väest sehkendada, asjatada ja võimutseda, sellal kui targemad saavad rahus lihtsalt mõnusasti elada?“  Sellise mõtte esitab LinYutang oma raamatus „Elamise tähtsus“, mis omal ajal sai bestselleriks ja millel on mitmeid kordustrükke ka eesti keeles.

Sellise küsimuse püstitamine on igati aktuaalne ka tänasel päeval.

“Kõige targem inimene on see, kes kõige säravamalt logeleb,” on üks Lin Yutangi kuulsamatest tsitaatidest.

Mulle on logelemine otseses mõttes võõras. Minu jaoks tähendab säravalt logelemine tegutsemist tegutsemata, liikuda liikumata, pingutada pingutamata, kurvastada kurvastamata, rõõmustada rõõmustamata.

See on võimalik, kui töö või mistahes tegevus mulle meeldib ja valmistab rõõmu. See on kulgemine tegutsedes, millel puudub loomuvastane pingutamine, kuid seda saadab säramise ja rahulolu oreool. See on iseendast hoolimine, endast lugupidamine sellisena nagu ma olen. Ma teen oma tööd parimal moel, ma usun sellesse, mida teen.

Keegi ei hoolitse meie eest peale meie enda.

Kui hakkame taga ajama raha, jookseb see meie eest ära. Kui pingutame pingutamata – hakkab raha meid taga ajama. Elu justkui toetaks meid siis sellel teel.

Ene Raudla

15.01.2019

Armastuses on oma kord

Bert Hellingeri mõtted

Naine on perekonna süda ja täidab seda sisemiselt eluga, mees kujutab endast turvalisust ja juhib perekonda väljaspool. Nii tunnevad mees ja naine end kõige kindlamalt.

Eri kultuurides partneritega peres on parem, kui naine järgneb mehele tema kultuuri või kodumaale, ja naine nõustub sellega, et lapsed võtavad omaks mehe rahvuse ja kultuuri.  Kui mees tuleb abielu kaudu naise perekonna firmasse või tallu ja selle üle võtab, siis ei lähe asjad hästi. Kui mees loobub naise pärast oma karjäärist ja järgneb naisele, siis pole ta enam täies jõus mees ning naine ei saa teda austada.

Kindel on, et naised tahavad õigeid mehi ja mehed õigeid naisi. Jõud, mis toob esile uue elu, tekib meheliku ja naiseliku polaarsusest, erinevusest ja selles erinevuses peituvast pingest. Teisest küljest on see pinge paljude paarisuhete probleem ning selle talumine ja viljakaks muutmine eeldab suurt vastastikust austust.

Austus on paarisuhte õnnestumise kuldne võti. Mees peab austama naist ja naiselikku, kuigi naine on teistsugune ehk tunneb, mõtleb ja tegutseb teisiti kui tema. Naine peab austama meest ja mehelikku, kuigi mees on teistsugune ehk tunneb, mõtleb ja tegutseb teisiti kui tema. Partnerid peavad austama ka teineteise päritoluperekonda, kuigi need on erinevad ja neis kehtivad erinevad väärtused.

Kui mees võtab naise, tekib uus side. Elu ja armastus tekivad sidemest ja juhivad meid omakorda uutesse sidemetesse. Vanad sidemed mõjutavad meid ka uutes sidemetes, aga uued on valitsevad.

See on „armastuse kord“, nagu Bert Hellinger (süsteemsete perekonstellatsioonide rajaja) seda nimetab.

Taoline vana ja uue segunemine kannab hoolt elu edasikestmise eest, kuid see poleks võimalik ilma uue ülekaaluta. Seepärast tuleb uude suhtesse asudes vana perekond maha jätta.

Öeldes partnerile „jah“, öeldakse „jah“  ka tema päritolule- koos kõigi raskustega, mis selles võivad sisalduda. Me ei loo suhet, alustades  kooselu või abielu ainult ühe inimesega, vaid alati ka sellega, kust ta pärit on ja mille ta vabatahtlikult või mitte kaasa toob.

Paarisuhe on tähtsam kui suhe lastega, sest paar oli enne lapsi ja paarisuhe on perekonda kandev vundament. Tuleb järgida  korda.

Mõtteid jagas
Ene Raudla, kliiniline psühholoog-pereterapeut

Me saame ise juhtida oma elu

Mulle meeldib seada elus eesmärke ja nende poole liikuda.  Saan oma elu ise juhtida, kui  tean, kuhu ma jõuda tahan.  Pole alati nii lihtne  seatud eesmärgi poole liikuda, sest elu seab pidevaid ahvatlusi siit ja sealt poolt.

Tuleb hoida end pidevas tegutsemises ja püsida valitud rajal,  iseenesest ei juhtu midagi.

Mida selgem on meie teadlikkus iseendast, oma võimetest ja võimalustest, seda tugevamaks muutub meie enesekindlus.  Just eneseteadlikkus  viib inimese päriselt tegudeni. Teadlikuna  saame kontrollida ja muuta oma elu. Vastasel juhul  kontrollib ja muudab elu meid  ennast.

Muidugi  tuleb elus palju probleeme ette ja peame tegelema tuhandete asjadega. Meid ei aita halamine, suurte sõnade tegemine ega  kritiseerimine.  Probleemist rääkimise asemel keskenduda lahendustele. Nii areneb meie tugevus ja usku endasse, et ma suudan, ma saan sellega hakkama.

Ükskõik, kui raske ka poleks, on alati lahendus olemas. Öeldes endale: „Jah, mul on raske, väga raske, kuid ma saan  selle teadmisega hakkama“. Oma raskuse jaatamine on tõe tunnistamine endale ja see aitab  vabastada meid emotsionaalsest püünisest. Endale valetades jääb keha haigeks.

Meie ebaõnnestumised on meie peas, mitte aga elus endas. Võin ebaõnnestuda, kuid positiivses võtmes saame öelda: „Jah, ma ebaõnnestusin, kuid ma saan selle ebaõnnestumise teadmisega hakkama“.

Teadlikkus teeb meid  enesekindlamaks ja me hakkame ise vastutama oma valikute, oma elu ees.

Elu nõuab inimeselt üha enam  kiiremaid lahendusi ja kiiret tegutsemsit. Keegi teine ei saa meie eest teha tegevusplaane ega neid tegevusi  ellu viia.

Selguse saamiseks  oma mõtetes, tunnetes, soovides ning plaanides võime esitada endale küsimused:

„Millisena ma tulemust näen? Mida ma selleks peaks tegema? Milline on see olukord, milleni tahan jõuda?  Millist abi ma selleni jõudmiseks vajan?”.

Ene Raudla, kliiniline psühholloog-psühhoterapeut

Raamistik lapse suhtluskorra ja vanemluskava kohta peale vanemate lahkuminekut

Arvamus.

Lapsele Vanemad MTÜ on omaalgatuslikult välja töötanud raamistiku lapse suhtluskorra ja vanemluskava kohta peale vanemate lahkuminekut.

Seda on ajendanud tegema hetkeolukord, kus riik ei oma ülevaatlikku infot vanemate vahelisest suhtest peale lahkuminekut ja eeldab vaikimisi, et vanemad lahendavad laste üleskasvatamisega seotud probleemid iseseisvalt. Eeldatakse, et vanemad on ise suutelised jätma oma emotsioonid ja ego kõrvale ning proovivad leida laste üleskasvatamiseks sobiliku kokkuleppe.

Riigil ja KOV-l on põhjust sekkuda alles siis, kui on ilmnenud probleemid, mida vanemad ei suuda omavahel lahendada.

Laste jaoks on vanemate lahkuminek alati valulik protsess, mistõttu on oluline jääda ka pärast lahutust toimima heade lapsevanematena.

Praktilises töös kliinilise psühholoogi-pereterapeudina olen kogenud olukordi, kus justiits- ja sotsiaalsüsteemis on küll loodud sekkumisviisid ning erinevate ametkondade spetsialistid on lapsevanemale probleemide lahendamisel toeks, kuid vanemate kasvatusõiguste jagamisel on kõige oliuliseim lüli -– laps, tema huvid – jäänud üldsõnaliseks ja muutunud trafaretseteks väljendiks „Mis on parim lapse huvides?“.

Tegelikkuses aga kaotab selline väljend oma sisu, sest lapse hääl, eriti väikeste laste oma jääb kuulmata nii kohtunike kui advokaatide poolt.

Palju kulub kohtute ja teiste ametkondade ning vanemate endi resurssi kokkulepete sõlmimisel. Sageli on pinget tekitavaks asjaoluks vanemate omavaheline konfliktne suhe enne lahkuminekut, mis eskaleerub veel tugevamalt lahkumineku järgselt. Laps muutub sageli vanemate omavaheliste eriarvamuste pärast peale lahkuminekut tundide- päevade- nädalatekuude arvuks. Lapse tegelik huvi : olla koos nii ema kui isaga, jääb sageli tahaplaanile.

Laps vajab mõlemat vanemat:- nii isa kui ema. Olen lugenud erinevaid teooriaid lapse kiindumussuhte ja lapse kohanemisega seonduvalt eri vanustes lapse kohta. Laps vajab tugeva kiindumusuhte kujunemises vanema hoolt ja armastust igapäevaseid tegevusi tehes. Seega ainult nn. pühapäevavanematel ei ole võimalik lapse arengust lähtuvalt luua turvalist hingelist sidet ei ühel ega teisel poolel.

On ülioluline, et vanemad jõuaksid ise kokkuleppele vanemluskava koostamisel, mis oleks kergesti kättesaadav ja läbimõeldud raamistikuna internetis. Esitatud vaneamluskavas on väga hästi toodud ära eriolukorrad, mida saab vanemluskava koostamisel arvestada.

Lugupidamisega
Ene Raudla, kliiniline lapsepsühholoog-psühhoterapeut

Lapsed ja lahutus

Viimase viieteistkümne aasta uurimused ( PhilipM. Stahl, Ph.D.  Lastekasvatus pärast lahutust,  2008) näitavad, et lastel on kõige raskem kohaneda lahutusega siis, kui vanemad jäävad kõrge astme konflikti ja kaasavad tülidesse ka lapsed. Kõrge konfliktsuse taseme näitajaks on: sagedased kohtuvaidlused, laste ees tülitsemine, karmid sõnad lapse üleandmisel, negatiivne hääletoon, telefoni teel tülitsemine lapse kuuldekauguses jmt.

Vanemate tülitsev käitumine kahjustab lapse emotsionaalset tervist.

Uuringud näitavad ja olen ka ise oma praktikas  kogenud, et lastel on kõige raskem lahutusega toime tulla siis, kui vanemad olid enne lahutust keskmise  või kõrgema konfliktsuse tasemega suhtes ning jäävad selle taseme konflikti ka pärast lahutust. Olen palju kord kuulnud lapsi ütlevat, et lahutus ei oleks neile üldse nii raske, kui vanemad õpiksid peale lahutust  paremini läbi saama.  Pärast lahutust ootavad lapsed vanematelt, et nad käituksid nagu täiskasvanutele kohane, et nad laste eest hästi hoolt kannaksid, lapsed rahule jätaksid ning neil teist vanemat armastada laseksid. Selle asemel tekitatakse lastele omavahelise konflikti süvendamisega palju haavu.

Haavadeks võivad olla pettumustunded, hirm, ebakindlus, haavatavus, pikaajaline masendus. Lastel tekivad probleemid usaldamisega, nad kardavad mõlemat vanemat armastada või näidata ühe vanema ees oma armastust teise vanema vastu. Sellised lapsed joonduvad ühe vanema järgi, lootes end nii rahulikumalt ja kindlamalt tunda. See on omane võõrandunud lastele. Tegemist on teemaga, mis on viimastel aastatel rohkem tähelepanu alla sattunud. Lapse võõrandumine ühe vanema mõjul teisest vanemast tekib, kui üks vanematest hoiab last teisest vanemast eemal. Seda tuleb sageli ette seoses kibedate kohtuistungitega, mille raames lapsed peavad  kuulma solvavaid märkusi teise vanema kohta. Vanemad võõrandavad last teisest vanemast, kui nad ise kannavad viha teise vanema peale või on tema pärast haiget saanud.

Lapsed näitavad oma hingehaavu selliste käitumismustrite kaudu nagu tagasilangus arengus, agressiivsus, endassetõmbumine või depressiooniseisund. Suurenenud ebakindlus võib ilmneda kodude vahetuse ajal ning neil võib olla vastumeelsus väljendada oma kiindumust.

Vanemad süüdistavad taoliste sümptomite ilmnemisel teineteist. Parim lahendus oleks lõpetada mistahes süüdistuste esitamine teise vanema suhtes ning leida parimad lahendused lapse suhtluskorra jagamisel.

Parim lahendus oleks koostöövanemlus, millele on omane madal konfliktsustase, kus vanemad saavad oma lapsesse puutuvat tulemuslikult arutada.

3-5 aastaseid lapsi puudutav vanemluskava:

  • Rutiin ja igapäevase elu struktuur on lapse jaoks oluline.
  • Üle kolmeaastastel lastel on kasu mõlema vanema juures ööbimisest.
  • Distsipliin ja rutiin peavad olema järjepidevad mõlemas kodus.
  • Last hoitakse eemal vanemate omavahelisest tülist.
  • Selle vanuserühma lapsed saavad kasu mõlema kodus veedetud ajast, mis peaks olema piisav, et tekiks rutiin.
  • Kolme-aastane laps saab hakkama kolme-neljapäevase eemalviibimisega ühest vanemast.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut

Depressioon võib tabada igaüht

Depressioon on tuhande näoga haigus, mis võib hoo sisse saada just üleminekueas, mil toimuvad suured muutused naise organismis ja ka tema sotsiaalses elus. Ilma ravi saamata jääb see haigus inimest pikalt mõjutama.

Lugu on ilmunud ajakirjas „Tiiu”, november 2017.
Intervjueeris ja teksti kirjutas: Liisi Seil

Pika nõustamiskogemusega kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Ene Raudla tõdeb, et praegu diagnoositakse depressiooni rohkem kui varasematel aegadel. Põhjus võib olla see, et depressioonist ollakse rohkem teadlikud.

“Seda haigust on esinenud ajast aega. Depressiooni termin võeti kasutusele juba 1845. aastal Saksamaal. Paralleelselt on ajaloos kasutatud ka mõistet “melanhoolia”, millega tähistati just vanemaealiste depressiooni,” räägib ta.

Salakaval ajuhaigus võib avalduda lugematul erineval moel, olgu siis meeleolu languse või kehaliste vaevuste kaudu. Sellepärast ongi seda raske ära tunda.

Depressiooni kui haiguse sümptomid on näiteks rõhutud meeleolu, isutus, unetus, aeglustunud mõtlemine ja liigutused, jõuetus, abituse tunne ja alaväärsus, süütunne ja keskendumisvõime raskused, isegi enesetapumõtted.

Sageli võib see avalduda ka füüsiliste sümptomite kaudu, näiteks valude ja südame-veresoonkonna häiretena. “Rohkem kaebavad füüsilisi sümptomeid just vanemad inimesed, kes lähevad arsti juurde kaebusega, et nad on väsinud või tunnevad südame piirkonnas pisteid. Tegelikult võib selle taga olla hoopis meeleoluhäire,” teab Ene Raudla.

Mehed kipuvad depressiooni korral jõudma esimeses järjekorras südamearsti vastuvõtule. Samuti otsitakse abi neuroloogi juurest, sest tunda annavad selja-, pea- ja liigesevalud. Naised seostavad oma halba meeleolu üleminekueaga.

“Kahjuks on levinud arvamus, et väsimus, meeleolulangus ja kurtmine käivadki vanema eaga kaasas. Aga vanadus ei ole ju haigus,” nendib psühhoterapeut. “Inimeses võib podiseda hoopis varem diagnoosimata jäänud depressioon.”

Iga järgmine kord on raskem

Ene Raudla tõdeb, et tegelikult põevad kõik inimesed elu jooksul mõne depressiooni läbi. Nooremas eas tullakse sellest sageli kergemini välja, nii et abi ei otsitagi. Aga kui esimene depressioon jääb välja ravimata – ja ravi tähendab nii medikamente kui ka psühhoterapeutilist tegevust -, jäävad organismis püsima depressioonile omased ajukeemia muutused.

“Kui aastaid hiljem tuleb uus elusündmus, mis vallandab kriisi, siis on seda juba raskem üle elada. Iga järgmine depressioon on raskem, sest siis keritakse kaasa ka vanade depressioonide põhjad. Keha mälu on väga võimas,” teab Ene Raudla. “Üleminekueas on organismil sellise kuhjunud depressiooniga väga keeruline toime tulla, sest siis toimuvad kehas ka hormonaalsed muutused, mis nõuavad suuri ressursse.”

Kesk- ja vanemas eas ongi depressioonile omane see, et üles hakkavad kerkima vanad probleemid, mis on jäänud hinges lahendamata.

Depressiooni vallandavad tavaliselt rasked elusituatsioonid ja kaotused. “Primaarne kaotus on see, kui kaotatakse lähedane inimene, töö või perekond, näiteks lahutuse läbi,” kirjeldab psühhoterapeut. “Sekundaarse kaotuse puhul on inimene justkui kaotanud iseenda. Tal on tunne, et teda pole enam olemas sellina nagu varem. Ta ei suuda oma asjadega enam hakkama saada, ta on kaotanud oma senise “mina” ja arvab, et niisugusena pole mõtet eksisteerida.”

Haigus areneb hiilivalt ja sellesse vajutakse aeglaselt, tundes üha rohkem kurvameelsust, masendust, alaväärsustunnet ja enesesüüdistusi. Inimene tõmbub endasse ja võib kapselduda lõpuks täielikult oma maailma.

“Ta tegeleb oma sisemaailma, kurbuse ja valuga ning ei võta enam väljaspoolt abi vastu. Nii vajutakse aina sügavamale depressiooni. Üks minu patsient kirjeldas tabavalt, et ta on nagu sügavas mustas augus,” jutustab Ene Raudla. Sellises olukorras tekivad ka enesetapumõtted ja -katsed.

Depressioonis inimene kipub paraku ka oma sõpru kaotama, sest ta isoleerib ennast ümbritsevatest ja väldib suhtlemist. See on iseloomulik praeguste pensioniealiste põlvkonnale, keda kasvatati uskumusega, et kodustest asjadest kellelegi ei räägita.

“Tegelikult polegi tavainimesel niisuguseid oskusi, millega tema hingemaailma paotada,” nendib Ene Raudla. “Lohutused, et küll sa saad hakkama, on depressioonihaige jaoks täiesti mõttetud. Kui hakatakse halvustama, ratsionaliseerima või lahendusi pakkuma, siis paneb ta ennast klõps! kinni. Depressioonihaige vajab toetavat inimest, kellega saab lihtsalt rääkida. Ta nõuab palju kannatlikkust. Tuleb motiveerida teda küsima professionaalset abi, sest sügava staadiumi korral muutub ta iseendale ohtlikuks.”

Üks võimalus on meelitada depressiooni kahtlusega inimene perearsti juurde, viidates kehalistele sümptomitele. Võib kutsuda perearsti ka koduvisiidile.

“Perearstidel on oskused märgata ja ravida kerget depressiooni, nad saavad kirjutada antidepressante,” kinnitab Ene Raudla. “Viimastel aastatel on haigekassa eraldanud perearstidele nn teraapiafondi, mille baasil nad saavad suunata patsiente psühholoogi ja psühhoterapeudi eravastuvõtule. Nende visiitide eest tasub haigekassa.”

Võimalik on minna ka otse psühholoogi, püshhoterapeudi või psühhiaatri vastuvõtule, viimasena mainitu saab määrata ka haiglaravi.

Ravimid käivad koos teraapiaga

Ene Raudla tõdemust mööda ei aita depressiooni puhul ainult sõnaline sekkumine, vaid vaja on ka medikamentoosset ravi. “Selle haiguse puhul on inimese aju tegevus justkui halvatud, tema ajukeemia on paigast ära. Seal on tekkinud serotoniini, adrenaliini ja dopamiini transmitterite ainevahetushäire,” selgitab psühhoterapeut.

Arvamus, et antidepressandid tekitavad sõltuvust ja neid tuleks igal juhul vältida, ei pea tema sõnul paika.

Ainuüksi antidepressantidest siiski ei piisa, nendega peab kaasnema psühhoteraapia. “Ravimite eesmärk on leevendada inimese valu ja kurbust, kuni ta suudab psühhoteraapia abil lahendada need eluprobleemid, mis on teda depressioonini viinud,” selgitab Ene Raudla.

Depressiivsel inimesel on negatiivsed vaated iseendale, keskkonnale ja tulevikule. Psühhoteraapia seanssidel hakatakse neid ükshaaval vaidlustama.

“Negatiivsetele mõtetele antakse juurde positiivsemaid. Näiteks tunnustatakse patsienti, et ta suudab hommikul voodist välja tulla, hambad puhtaks pesta ja endale tassi kohvi teha. Ta saab sellega hakkama! Depressiooni langenud inimesele, kellele on igapäevased tegevused tohutult rasked, lisab see eneseusku,” kirjeldab psühhoterapeut.

Tihti kerkivad teraapia käigus esile süütunded. “Kesk- ja vanemas eas vaadatakse elule tagasi. Olenevalt isiksuse tüübist hakatakse tundma ennast paljudes asjades süüdi – näiteks selles, et lastel ei lähe elus kõige paremini või seetõttu, et kunagi on perest lahku mindud. Hakatakse ennast materdama,” jutustab Ene Raudla. “Süütunnetega tegelemine on hädavajalik.”

Depressioonis inimene arvab ka seda, et maailm on kõle ja ohtlik paik, mille ootustele ta ei suuda vastata – näiteks ei jõua ta tehnoloogia arenguga sammu pidada või ei oska piisavalt inglise keelt.

“Tihti öeldakse, et olen 50aastane ja koondatud, tööd enam kuskilt ei leia, keegi mind ei taha. Depressioonis inimene võimendab kõike halba,” nendib Ene Raudla. Teraapias tuleb need keskkonnale suunatud negatiivsed mõtted ümber pöörata ja näidata, et inimest siiski vajatakse ja tal leidub võimalusi hakkama saada.

Depressiooni põdev inimene arvab ka seda, et tulevikus ei muutu miski enam paremaks, ta ei suuda ilma kaotatud inimeseta elada, jääb ainult vanemaks ja haigemaks. Needki mõtted tuleb positiivsetega välja vahetada.

Kõige tähtsam ja ühtlasi ka kõige raskem on jõuda teraapias selleni, et inimene lõpuks nõustuks oma olukorraga. Siis toimub sageli ka murrang depressiooni kulgemises.

“Nõustumine ei ole sama, mis leppimine – kui inimene ütleb, et olgu, ma lepin selle olukorraga. Leppimine on ikkagi sunnitud seisund, mis nõuab jõudu,” selgitab psühhoterapeut. “Nõustumine on aktsepteerimine. Siis ütleb inimene “jah” kogu oma senisele elule, haigusele ja praegusele abitusele. Ta ei hakka enam puiklema ja otsima, et keegi teine on süüdi, vaid tunnistab, et see on tema haigus ja lugu. Tänu sellele langeb tal õlgadelt suur koorem, sest pole vaja enam maailma vastu võidelda.”

Alles nüüd saab hakata olukorda parandama ja otsima väikeseid hoobasid, mille abil edasi liikuda. “Vahel tulebki patsiendil õppida leppima vähemaga. Kõik ei peagi maailma vallutama, oskama kõiki keeli ja igal pool käima. Inimesed tahavad vahel võimatuid asju. Vahel on hea ka see, kui sul on sõbrad ja oma väike perering.”

Jälgige oma meeleolusid

Ene Raudla rõhutab, et depressioon võib tabada igaüht, sest kõik satuvad elu jooksul kriitilistesse olukordadesse. Vanematel ja keskealistel inimestel võivad kokku langeda mitu kriisi – üleminekuaja hormonaalsed muutused, laste kodust lahkumine, töö kaotamine ja kehalised haigused. See võib põhjustada üldise kehalise ja vaimse kokkukukkumise.

Keskealised inimesed on sageli ennast ka energiast tühjaks töötanud ja just nagu läbi põlenud. Kui kurnatusest hoolimata suur tööpinge jätkub, siis võibki välja areneda depressioon, millele lisanduvad somaatilised haigused.

“Juba maast madalast tuleks teadvustada, et depressiooni korral tuleb otsida abi. See on ravitav, ja seda igas vanuses,” rõhutab Ene Raudla.

“Pange tähele, kui teie tuju on teistsugune kui varem, olemine on ärev ja uni paigast ära. Need on märgid, mida tuleb võtta tõsiselt,” õpetab psühhoterapeut. “Kui ostate apteegist une- ja ärevust alandavaid rohte, siis on need vaid väga kiire toimega nn tulekustutid. Hoopis neist võib jääda sõltuvusse,” hoiatab ta.

Aeg-ajalt tasub igal inimesel esitada endale kaks küsimust: 1) Kas ma olen olnud täiesti masendunud, kurvameelne või lootusetu viimase kuu jooksul ja kas see tunne on olnud püsiv? 2) Kas olen kaotanud huvi tegevuste vastu, millest varem tundsin rõõmu?

Kui vastused on jaatavad, tuleks peatuda ja puhata, teha enda tunnetes inventuur, otsida rõõmsamaid mõtteid ja lahendusi. “Eesmärk on see, et inimene hakkaks ise vastutama selle eest, mis temaga toimub. Tähtis on juhtida oma elu. Ja juhtida oma mõtteid õiges suunas,” ütleb Ene Raudla.

Miks laps käitub agressiivselt?

Sageli küsitakse, mida teha, kui laps käitub agressiivselt? Kasutusele võetakse terve rida kasvatuslikke vahendeid, kuid tulemust ei tarvitse saavutada.

Selle asemel võiks hoopis  täiskasvanud endamisi mõelda: „Miks ta nii käitub? Mis paneb teda teisi lööma, karjuma, lõhkuma?”.

Agressiivsus, põgenemine, lubamatu käitumine on märgiks, et lapse kõrgemad ajustruktuurid on ammendatud, temaga ei ole enam võimalik asju arutada ega selgitada.

Mis pusa selle lapse ajus on tekkinud?

Mis vajadus see on, mida laps sellise käitumisega väljendab? On see:

  • Füsioloogiline
  • Bioloogiline
  • Emotsionaalne
  • Psühholoogiline

Probleemne käitumine on üks väljunditest, mis aitab lapsel stressi maandada.

Stressoriteks võivad olla:

  • Füüsiline või psühholoogiline kaugus tema eest hoolitsevatest inimestest
  • Ebaedu
  • Janu, nälg, unepuudus, piiratud liikumisvõimalused
  • Lähedase inimese kaotus
  • Konfliktsed suhted kodus
  • Allasurutud tunded
  • Territoriaalsed konfliktid
  • Ülemäärased ärritajad
  • Keskkonna tegurid
  • Jmt

Käitumine sõltub vajadustest. Ägedus, kohatu käitumine ega vägivaldsus ise pole probleemid, vaid reaktsioonid probleemile.  See on lapse vastus olukorrale, kus ta ei suuda vabaneda oma emotsionaalsest pingest või ülekoormusest.

Kui laps võitleb emotsiooniga, siis:

  • Kogeb füüsilist rahutust
  • Keha püüab pingeid maandada
  • Laps jookseb
  • Lööb
  • Karjub
  • Kehaline vajadus midagi teha

Seega peaksime meie, täiskasvanud iseendale otsa vaatama, et aru saada, miks see laps nii käitub ja seejärel hakkama sellist käitumist põhjustavaid  stressoreid leevendama.

Ene Raudla, kliiniline lapsepsühholoog-psühhoterapeut