Et kodus oleks õnne ja rahu

admin

Aususest iseenda vastu

Ühel hiljuti toimunud gestaltpsühhotearaapia kursusel ütles koolitaja-terapeut, et meie neuroosid on ja jäävad meid ja meie käitumist juhtivateks õhupallideks, et ega nendest ju päriselt lahti ei saa. Kuid küsimus on selles, kas me saame neid ka ise juhtida või juhivad nemad meid.

See õhupallide kujund ehk on üsna hea kujund sisenemiseks mõtisklusse aususest iseenda vastu. Ma nimelt usun sellesse, et parim, mida me inimestena iseenda heaks teha saame, on õppida iseend tundma, olgu tegemist meie endi neurooside või käitumismustrite või isiksusomadustega. Ja iseenda tundmine ei ole sugugi iseenesestmõistetav. Mitmed mulle olulised kirjanikud nagu Viivi Luik ja Jaak Jõerüüt on rõhutanud, et iseenda tundmaõppimine on eluaegne teekond. Pealegi ei püsi ju inimene ka eluaeg muutumatuna, nii et alati on võimalik midagi uut iseenda kohta avastada.

Olen aga tähele pannud, et inimesel, sh mul endal, on komme iseend iseenda eest varjata. Alateadlikult püüan oma minapilti hoida ilusamana kui ta tegelikult on. Ei, ilus ei ole siinkohal õige sõna, sest see tähendaks, et tegelikult olen koledam. Pigem oleks õigem kasutada sõnu poolik ja tervik. Ütleme siis nii, et inimesele on omane mitte näha end terviklikuna, vaid näha ja arvesse võtta ainult neid osi, millega ta rahul on. Kuid on loomulik, et meie sees on hääli, mis hoiavad meid tagasi ja takistavad meid enda potentsiaali täiel määral elamisel. Usun, et kui nende häälte olemasolu tunnistaksime ja neid uuriksime, oleks meie elu hulga ausam ja sellevõrra ka terviklikum. Olen kogenud, et gestaltteraapia just selle poole püüdlebki.

Aususest iseenda vastu on oluline rääkida ka selles kontekstis, et on vajalik tunnistada iseendale, kus ma oma elus asun. Kui on juhtunud, et meie elu rebestab mingil põhjusel suur valu – mõne lähedase inimese lahkumine, lähedaste suhete purunemised, muu kaotusvalu –, siis on oluline seda valu arvesse võtta ja sellele otsa vaadata julgeda. Võib-olla mitte otsekohe. Aga tasapisi. Valu mittetunnistamine ja sellest mitte-rääkimine võib mõjuda mitmes mõttes halvavalt. See võib röövida elurõõmu ja vaiba alla peidetud valu võib kunagi tulevikus ootamatus olukorras vallanduda või välja pursata. Selleks et olla oma elu peremees, peab püüdma valu arvesse võtta. Lein, pisarad ja neile järgnev viha (teise inimese, maailma, jumala… vastu) on samuti normaalsed nähtused. Viha või pahameel on eluterve, sest see aitab meil pikaleveninud leinast väljuda. Sellesse ei maksaks ainult lesima jääda.

Mäletan selgelt seda tunnet, kus oli peaaegu et võimatu uskuda, et valumerest, milles ujun, on ülepea olemas väljapääs. Et üldse kunagi jõuan teisele kaldale. Sest seda valu tundus olevat nii palju. Nii palju ebaõiglust ja mahasurutud pisaraid. Üks tore kaaslane, kellega teraapiagrupis kokku sattusime, ütles, et meeldetuletus, mis teda ennast rasketel hetkel toetab, on ühe tema tuttava ütlemine: kui oled kurguni pasas, siis ole inimene ja ära vähemalt lõuga alla lase. See musta huumoriga varjutatud lause on mind sageli muigama pannud ja raskustest välja ujuda aidanud. Olgu valu- või pasameri. Ikka on võimalik läbi ujuda ja ühel hetkel tõesti tuleb see kindel pinnas kalge alla. Mina teadsin kindlalt, et soovin jõuda teisele kaldale. Alustada uuesti, teistmoodi, julgemalt, natuke teise inimesena. Ma ei tahtnud sinna valu kaldale kössitama jääda.

Ma mõtlen nii, et selleks, et asuda rännakule, otsustada julgeda ujuda läbi valumere, on vaja esmalt endale tunnistada, et seistakse selle valumere kaldal või et ollakse kurguni pasas. Kuidas keegi ja kuidas kellelgi parajasti on lihtsam asju visualiseerida. Tuleb julgeda endale tunnistada, et need ja need asjad või suhted mu elus üldse ei toimi. Selles ja teises aspektis ei tunne ma iseend kuigivõrd, peidan end iseenda eest…. Alles pärast millegi tunnistamist ja omaks võtmist saab hakata asuma muutuse teele, sest mida sa muudad, kui ei julge olla aus iseenda vastu. Kõik algab aususest. Ja muutused saavad toimuda siis, kui tunnistad endale, kus sa oma elus asud.

Valumere kaldal olemine pole mingi häbiasi. Julgus on seda tunnistada, sest siis saab asuda teele teise kalda suunas.

Autor: Aija Sakova

Mida tähendab olla mõjus inimene ja kuidas selleks saada?

Mulle meeldib jälgida ja imetleda inimeste võimet mõjutada suuri hulki teisi inimesi. Inimeste mõjutamine on paljude ametite-rollidega seotud- juhtimine, müümine, esinemine, läbirääkimised.  Osa inimesi kohe mõjuvad meeldivalt, kuid teistega pole mingit kontakti. Millestki on see ju ometi tingitud.

See on seotud karismaga. Karisma on võime positiivselt mõjutada teisi inimesi, ühendades neid nii füüsiliselt, emotsionaalselt kui ka intellektuaalselt.
On see inimestele sünnipäraselt kaasa antud või on see õpitav?

Ühed usuvad, et karisma on kaasa sündinud ja seda arendada ei saa, teised aga arvavad, et karismat on võimalik arendada

Olen veendunud, et  karismaatilisust on võimalik  arendada. Oluline on  teadvustada oma tugevusi  ja neid teadlikult kasutada ning oma nõrgemaid omadusi arendada. Kindlasti ei saa hakkama ilma sisemise motivatsioonita – tahe ennast pidevalt arendada on ülioluline, ilma selleta ei juhtu midagi.

Karismaatilised  inimesed on:

  • Väliselt mõjuvad – Kogu nende olek alates mõtetest ja naeratusest ning lõpetades kingade ja soenguga väljendab seda, mida nad tegelikult mõtlevad ja tunnevad. Nende olek väljendab enesekindlust.
  • Head kõnelejad – Nad on entusiastlikud, positiivsed ja energilised. Häid mõtteid on võimalik esitada ainult hästi kõneledes, sest vastasel korral ei suudaks neid keegi mõista.
  • Head kuulajad – Kuulamine on hea suhtlemisoskuse võti ja aluseks inimestevahelise suhtlemise ja suhete kujundamiseks. Ilma kuulamisoskuseta ei leia me inimesi, kellele oma mõtteid edastada.
  • Veenvad – Nad usuvad oma ideedesse ja oskavad inimesi motiveerida neid ideid järgima. Nad on entusiastlikud ja positiivsed ning süstivad usku ka teistesse.
  • Teadlikud oma mõjust – Nad kasutavad aega ja ruumi nii, et teised inimesed ei tunneks ennast ebamugavalt, kuid annavad endale võimaluse teisi positiivselt mõjutada.
  • Kohanemisvõimelised – Nad mõistavad teiste inimeste seisukohti ja arvestavad nendega. Nad on valmis muutma lähenemist oma ideedest rääkides ja arvestavad teiste heade mõtetega.
  • Selge visiooniga – Nad teavad täpselt, milline on kaugem eesmärk ja kuidas selle saavutamine mõjutab nii ennast kui ka teisi.
  • Enesekindlad – Omavad   isiklikku arvamust, kuid arvestavad ka teiste omaga.
  • Hea huumoriga
  • Positiivsed – Näevad  pigem head kui halba ning otsivad  lahendusi ja võimalusi, mitte takistusi ja hädasid.
  • Ausad – Teevad   seda, mida lubatud ja räägivad tõtt, mis omakorda ei tähenda seda, et kõigile tuleb kõigest rääkida.
  • Nõudlikud – Esmalt iseenda ja siis teiste vastu. Kokkulepped saavutatavad kindlat stiili kasutades, kokkulepete täitmisel on nõudlikud.

Vaadake inimestele otsa ja te kindlasti tunnete karismaatilise inimese ära – ta lihtsalt heliseb nii iseendale kui teistele ning seda helinat on lausa tunda.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut, koolitaja

Kuidas inimene saab oma tervenemises ise osaleda?

Olen psühholoogina töötanud onkoloogia osakonnas. Seal kogetu pani mind mõtlema, et miks mõned patsiendid paranevad, teised aga mitte,  kuigi neil on ühesugune diagnoos ja raviskeem?

Haigus pole üksnes füüsiline probleem, vaid pigem kogu isiksuse probleem, mis haarab lisaks kehale ka meele ja tunded.

Emotsionaalsed ja vaimsed seisundid mängivad olulist rolli nii vastuvõtlikkuses haigusele kui ka paranemises.

Mistahes haigus võib  sageli olla märk inimese muudest probleemidest, mida raskendavad või millele lisanduvad kuus kuni kaheksateist kuud enne rasket haigestumist järjestikku inimest muserdanud stressiolukorrad.

Neli tüüpilist komponenti (LeShan) vähihaigete elulugudes:

  1. Patsiendi noorust iseloomustavad üksindustunne, hüljatus ja meeleheide, millega kaasnesid pingelised, keerulised ja ohtlikud suhted.
  2. Varajases täiskasvanueas suutis patsient mõne inimesega tugeva sideme ja tähendusliku suhte luua või tundis sügavat rahuldust oma elukutsest. Sellesse suhtesse või rolli mahutati tohutu hulk energiat. Õigupoolest muutus see elu mõtteks, patsiendi elu keskpunktiks.
  3. Seejärel jäädi olulisest suhtest või rollist ilma – põhjuseks võis olla surm, kolimine, lapse lahkumine kodust, pensionile jäämine vms. Tulemuseks oli meeleheide, sest kogetud haava osatati valusalt.
  4. Üks selliste patsientide püühilisi omadusi oli meeleheite endasse sulgemine. Nad ei suutnud teistele inimestele teada anda, kui tundsid haavumist, viha või vaenulikkust. Teised pidasid vähipatsiente sageli suurepärasteks inimesteks, öeldes nende kohta: „Ta on nii suurepärane inimene.“  Heatahtlik loomus, nende inimeste „headus“ andis tegelikult märku nende suutmatusest piisavalt iseendasse uskuda ja lootuse puudumisest.

Meeleheite võlts rahu tähendab, et inimene ei ole aus oma eksimuste, kahetsuste, kaotuste jm. suhtes.

Neli psühholoogilist etappi, mis esinevad paranemise spiraalikujulises arengus:

  1. Eluohtliku haiguse diagnoosist kuulda saades hakatakse probleemile teise pilguga vaatama. Paljud reeglid, mille järgi seni elati, tunduvad surma palge ees tühiste ja tähtsusetutena. Oht annab inimesele loa käituda sel kombel, mida ta varem oleks pidanud lubamatuks. Nüüd on tal võimalik väljendada tagasihoitud viha ja vaenulikkust. Ennast kehtestav käitumine on järsku lubatud. Haigus lubab öelda „Ei“.
  2. Otsustatakse oma käitumist muuta ja saada teistsuguseks inimeseks. Kuna haigus sageli kõrvaldab seni kehtinud reeglid, siis avanevad uued võimalused. Kui käitumine muutub, siis hakkavad näiliselt lahendamatud probleemid lahenemise märke ilmutama. Inimene saab aru, et probleemide lahendamine või nendega toimetulek on tema enda kätes. Ta avastab ka, et vanu reegleid murdes elu ei lõpe ja käitumist muutes ei kaota keegi oma identiteeti. Seega on tegutsemiseks rohkem vabadust ja elamiseks rohkem jõuvarusid. Sageli kaob depressioon, kui allasurutud tunded valla pääsevad ja psühholoogiline energia  kasvab. Neile kogemustele toetudes teeb inimene otsuse muutuda teistsuguseks. Haigus annab talle loa muutumiseks.
  3. Füüsilised protsessid kehas vastavad lootusele ja uuenenud elutahtele ning algatavad uue vaimse seisundi toel tugevnemise tsükli. Uuenenud lootus ja elujanu panevad alguse füüsilistele protsessidele, mille tulemusena tervis paraneb. Kui vaim, keha ja emotsioonid tegutsevad ühtse süsteemina, siis viivad psühholoogilised muutused füüsilise seisundi muutusteni.

Sellel protsessil on tõusud ja mõõnad. Võidakse end füüsiliselt väga hästi tunda, kuni paranenud füüsiline tervis seab vastamisi mingi osaga psühholoogilisest vastuolust. Kui üks nendest vastuoludest oli näiteks tööalane, siis võib haigusega seotud füüsiline puue vastuolu ajutiselt eemaldada, sest  ei suudeta  töötada. Kui füüsiline tervis taastub, siis tuleb  stressiolukorrale siiski uuesti vastu astuda. Isegi uue lootuse ja muutunud ettekujutuse puhul iseendast ja probleemist on see raske aeg. Võib ette tulla ajutisi füüsilisi tagasilangusi, kuni  tuntakse  ennast jälle piisavalt enesekindlana, et olukorraga toime tulla.

  1. Paranenuna tuntakse  ennast tervemast tervemana. Need,  kes olid vähist tervenemisest aktiivselt osa võtnud, olid psühholoogiliselt  jõulisemad  ja positiivsema  enesehinnanguga ning nad tundsid, et kontrollivad oma elu, mis selgelt näitas uut taset nende psühholoogilises arengus. Paljud tervenemisest aktiivselt osa võtnud isikud olid positiivsema ellusuhtumisega. Nad eeldasid, et asjad lähevad hästi ning nad pole enam ohvrid.

Lubada kogeda elu teisiti

Kui ülimalt olulised veendumused, mis tervet, edasiviivat eluvoolu tõkestavad, on kindlaks tehtud ja kõrvaldatud, siis saab pulbitsev eluenergia uuesti sujuvalt edasi voolata. Eluenergia vool annab elujõudu, mis taastab keha loomuliku kaitsesüsteemi.

Vabanenuna süütundeist ja ohvriks olemisest  tähendab see peaaegu alati, et lubatakse endal kogeda elu teisiti.

Mõned inimesed saavad tervise taastamisele kaasa aidata, öeldes „ei“ kaasinimeste nõudmistele, teised jaatavad uusi kogemusi ja neid külgi endas, mida nad seni eirasid.

Kui eluenergia hakkab uuesti liikuma vaatamata sellele, et probleeme ja stressiallikaid võib esineda   veelgi, seistakse  silmitsi tõsiasjaga, et probleeme on võimalik lahendada või vähemalt nendega toime tulla – uskudes, et suudetakse teha otsuseid, mis aitavad tervenemisele kaasa.

Stressi teadvustamine

  • Pange kirja viis suuremat stressitekitajat, mis teie elus praegu on.
  • Vaadelge oma käitumisviise, mille tõttu te võisite stressi tekkimisest osa võtta.
  • Mõelge läbi, kuidas te stressitekitajad oma elust kõrvaldate.
  • Kui stressist vabanemiseks ei tundu olevat ühtki mõistlikku võimalust, siis pidage aru selle üle, kas te saate enda eest kuidagi teisiti hoolitseda. Kas võtate vastu lähedaste sõprade abi või   püüate endale stressirohkel ajal meeldivaid kogemusi võimaldada? Kas te lubate endal stressiolukordade kohta oma tundeid väljendada?
  • Vaagige võimalusi, kuidas saaksite stressi põhjustajad oma elust kõrvaldada või neid tasakaalustada, asetades enda vajadused sagedamini esikohale. Kas te lubate endal oma vajaduste üle arutleda? Kas püüate oma vajadusi rahuldada vaatamata sellele, mida vajavad teie arvates teised inimesed?

Vastutuse võtmine oma tervise eest

Kui  diagnoositakse tõsine raske haigus, siis ei tunta üldjuhul piinlikkust ega häbi, küsides abi arstilt, kes on palju aastaid keha uurinud. Samuti ei peaks piinlikkust tundma, kui küsitakse  professionaalilt toetust, et uurida, milline osa oli stressil  haiguse tekkimises.

Et välistada inimeste süütunnet, on anda neile teada, et nad ei saanud sellel või teisel hetkel teisiti käituda, sest sellel ajal oli tema just see tarkus ja vajadus teha see otsus või valik.

Inimesed, kes võtavad endale vastutuse oma tervise seisukorra mõjutamise eest, võivad uhkust tunda. Nad mitte ei soovi alustada oma suhtumise, emotsioonide ning tunnete vaatlemist ning selle kindlakstegemist, kuidas hoiakud ja tunded mõjutasid nende reageerimist stressirohkele olukorrale, vaid nad on leidnud endas ka julguse astuda vastu õpetatud kultuurilistele reeglitele ning heita kõrvale reeglid, mis pole tervisele kasulikud.

Kui olete suutnud osa võtta oma haiguse tekkimisest, siis on teil ka jõudu, et osaleda paranemises.

Vähk on liiga kõrge hind, et maksta seda probleemide lahendamise eest, kui probleemidest on võimalik jagu saada reegleid muutes ning lubades endal oma vajadustele tähelepanu osutada.

Eesmärkide püstitamine

  1. Eesmärkide püstitamine valmistab  vaimselt ja emotsionaalselt paranemiseks ette. Endale eesmärke seades te kinnitate et ootate paranemist.
  2. Eesmärkide püstitamine väljendab teie veendumust, et suudate oma vajadusi rahuldada. Te tõendate, et vastutate oma elu eest ning suudate oma eesmärgid ellu viia. Tegutsedes elu nimel, mitte jõudude meelevallas, mida te ei suuda kontrollida. Ennastkehtestav hoiak annab vastulöögi lootusetusele  ja abitusele, mis aitaksid luua psühholoogilisi eeltingimusi, mis võimaldasid vähktõvel tekkida.
  3. Hoiak, mille kohaselt te ise oma elu eest vastutate, loob positiivse minapildi. Eesmärkide püstitamine ja tegutsemine nende saavutamiseks kinnitavad, et olete oluline isik ning teie vajadustega tuleb arvestada. Oma vajaduste tunnustamisega ning tegutsemisega nende rahuldamiseks annate teada, et olete väärtuslik inimene ning lähete iseendale korda.
  4. Eesmärkide püstitamine annab teie energiale eesmärgi ja määrab kindlaks prioriteedid. Kui elu tundub tinglikuna, annavad eesmärgid teile elamise sihi ning põhjused.

Elu muudab mõttekaks protsess, mis paneb  jõudu pingutades oma eesmärkide poole püüdlema, mitte eesmärkide maksimaalne teostamine.

Eesmärgid on lihtsad vahendid, mille abil koondatakse oma energiat, et see liiguks positiivses suunas. Kui prioriteedid   muutuvad, kui lisanduvad uued või kaovad vanad, siis võivad ka eesmärgid muutuda.

Eesmärk on teadaandmine meie  vajadustest, nii nagu me neid just praegu tajume.

Asudes tegema enda jaoks midagi olulist, pühendume  elule, millel on meie  jaoks mõte- see on üksainus, kuid kõige olulisem samm teel tervise poole.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog

Millal saab ärevusest ärevushäire?

Ärevus on tänapäeval elu paratamatu osa. Igapäevaelus tekib tihti olukordi, kus on mõistlik tunda teatavat ärevust. Kui inimene ei tunneks mingit ärevust üheski olukorras, mis võib olla ohtlik või tuua kaasa läbikukkumise (näiteks eksam), oleks midagi korrast ära.

Ärevusest saab ärevushäire siis, kui see hakkab igapäevaelu häirima. Ärevushäire erineb tavalisest, normaalsest ärevusest selle poolest, et sellega kaasnev ärevus on väga tugev või kestab kauem – see võib kesta mitmeid kuid ega vaibu pärast pingelise olukorra möödumist. See võib viia foobiateni, mis segavad inimese elu. Näiteks ei suudeta muremõtete tõttu uinuda või hakatakse ärevust tekitavaid tavaolukordi (koolis või tööl käimine, söömine) täielikult vältima. Niisuguseid tavaolukordi tõlgendatakse selles seisundis ohtlikumana kui need tegelikult on.

Kõik inimesed on oma elus kogenud ärevust – närveerimist enne olulist eksamit või tööintervjuud, kartes mingit ebameeldivat uudist jms. Pingeolukorras ja lühiajaline ärevus on normaalne keha kaitsereaktsioon, mis mõjub inimese sooritusvõimele isegi soodsalt. Kui aga ärevus on tugev, kestab kaua ning piirab inimesele tegevusvõimet, on tegemist häirega.Ärevushäire esineb mitmes erinevas vormis ja erinevate sümptomite kaudu. Iga inimene, sõltuvalt oma eripärast ning häire iseloomust ja tugevusest, võib kogeda erineval arvul ning erineva tugevusega kaebuseid. Näiteks võidakse ilma selge põhjuseta kogeda: kehalisi ja psühholoogilisi sümptomeid.

Ärevushäirele omased  kehalised sümptomid:

  • südame kloppimine
  • higistamine
  • värisemine, vappumine
  • suukuivus
  • hingamisraskused (lämbumistunne, õhupuudusetunne)
  • valud või ebamugavustunne rindkeres
  • iiveldustunne või ebamugavustunne kõhus
  • lihaspinge ja lihaspingega seonduvad valud
  • kuuma- ja külmahood
  • tuimusetunne või surinad pearinglus
  • ebakindlusetunne
  • tükitunne kurgus
  • neelamisraskused
  • uinumisraskused

Psüühilised sümptomid:

  • rahutus
  • võimetus lõõgastuda
  • pingetunne
  • kergesti ehmumine ka tühistel põhjustel muretsemise
  • ärevusest tingitud keskendumisraskused
  • tunne, justkui pea läheks mõtetest tühjaks
  • kõrgenenud erutuvus ja ärrituvus
  • hirm kaotada enese üle kontroll
  • hulluks minemise tunne
  • surmahirm
  • tunne, et välised objektid on ebareaalsed
  • eemalolekutunne – tunne, justkui sa ei oleks reaalselt siin

Üldistunud ärevushäirele on iseloomulik pidev, krooniline ärevus, muretsemine ja pingetunne. See kestab vähemalt kuus kuud, kuid sellega ei kaasne paanikahooge, foobiad või sundmõtteid. Ärevus ja muretsemine keskendub tavaliselt mitmele stressi tekitavale asjaolule elus (näiteks rahaline olukord, suhted, edasijõudmine koolis/tööl jms). Häirele on omane, et inimesel on palju muresid, ta veedab enamiku ajast muretsedes ning ei suuda muretsemist kontrolli alla saada. Muretsemise tugevus on suurem kui tõenäosus, et kardetavad sündmused päriselt juhtuvad.

Peale pideva muretsemise esinevad üldistunud ärevuse puhul ka mitmed lisasümptomid. Näiteks rahutus, kergesti tekkiv väsimus, keskendumisraskused, lihaspinge, unehäired, ärrituvus.

Üldistunud ärevushäire võib tekkida ükskõik millises eas ja selle põhjused on täpselt teadmata. Arvatavasti mõjutavad selle teket nii pärilikkus kui ka ärevushäire teket soodustavad lapsepõlvekogemused (vanemate liigsed ootused, hülgamine, tõrjumine).

Ärevuse sümptomid võivad olla ka mõne muu häire avaldused., mis vajab põhjalikku psühhodiagnostikat.

Äevushäire ravi on kompleksne, mis koosneb ravimitest ja psühhoteraapiast.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog

Lapsed aimavad, millist teed valida

Õnnelik on inimene, kes on suutnud ühendada oma töö ja hobi. Aga kuidas leida see õige tegevus, mille käigus rasked katsumused muutuvad põnevateks väljakutseteks? Kas oma kutsumuse mõistmiseks peab juba lapsena osalema mitmetes huviringides või tuleb vaikselt kuulata sisehäält?

Tõesti, mõned inimesed teavad juba põhikoolis, kelleks nad soovivad tulevikus saada. Nemad jõuavad tavaliselt kaugele, sest ei pea energiat kulutama otsimise ja kahtlemise peale.

Kuid enamik meist ei ole niisuguse teadmisega õnnistatud. Me otsime, katsetame, eksleme huupi, juhindume juhustest. Ja tihti võib ka keskealiste inimeste suust kuulda lauseid, et nad ei teagi, millist tööd tahaksid teha ja milline väljakutse oleks köitev.

Mõistagi algab inimeste annete arendamine juba maast madalast. Lapsed viiakse huviringidesse, mida on sageli rohkem kui üks. On suur oskus valida välja just see ala, mis last köidab, mitte ei väljenda vanemate kirge ja täitumata unistusi.

Üks minu ammune tuttav rääkis, et ta on oma last kasvatades saanud hea õppetunni. Mõlemad vanemad olid noorena tugevad sportlased ja nad eeldasid, et poeg asub samuti treenima. Kuid võta näpust, seda poissi ei huvita sport! Tema tahab hoopis sõrmitseda kitarri ja tegeleda muusikaga. Loomingulise lapse mõistmine on sportlastest vanematele korralik väljakutse.

Seda kuulates meenutasin, kuidas pinginaaber kutsus mind liituma võrkpallitrenniga. Esimene treening oli kõike muud kui tore: hingeldasin kiirendusjooksul, äpardusin palliharjutustes ja sain servijatelt valusaid tabamusi. Olin õnnelik, et sealt pääsesin. Edaspidi olen võrkpalli jälginud platsi servalt. Hilisem korvpallitrenn oli toredam, kuid agressiivsetel võistlustel osalemine viis ka sellelt rõõmu.

Seevastu tantsimine on mind alati argimaailmast kõrgemale tõstnud. Kui vahepeal proovisin teisi alasid, siis lõpuks jõudsin ikka tantsu juurde tagasi: olid peotants, karaktertants, rahvatants… Tantsimine on praegugi minu rõõm.

Teismelisena meeldis mulle ka sõpradega seigelda ja elu üle filosofeerida, matkata, fotosid klõpsata ja ohtralt lugeda. Needki “hobid” kestavad tänapäevani, maskeerudes kohati osavalt tööks.

Ent kui mina püüdsin tüdrukueas mitmeid huviringe katsetada, siis minu poeg eelistas olla vabalt omaette. Algul pidasin iga õppeaasta algul talle epistli, et nüüd tuleb otsida mõni huviala, sest õige laps peab käima ringides. Poiss istus kurva ja patuse näoga mu vastas ning lubas ennast parandada. Alati jäi asi soiku, sest mul polnud südant ega järjepidevust teda tagant sundida.

Ühel hetkel uurisin täpsemalt, mida ta oma toas teeb. Ja avastasin, et laps lahendas vabatahtlikult matemaatikatehteid! Reaalainetega tegelemine, olümpiaadidel käimine ja seal sõpradega mõõduvõtmine osutusid tema rõõmu- ja eduallikateks. Praegu töötab ta insenerina.

Õnneks on meis ka midagi sarnast. Kolmanda klassi sügisel tuli poiss otsustavalt koju, otsis kapist välja parimad kingad ja läks võistlustantsuringi. Koolis oli käinud meestreener, kes oli rääkinud nii sütitavalt, et laps tegi oma valiku. Pärast võistlustantsu tulid moodsad breik ja hiphop, lõpuks ka rahvatants ja tantsupidu…

Näib, et lapsed oskavad alaeadlikult valida endale eluks õiged rajad. Samas on õige neid ka suunata – lasta kogeda erinevaid tegevusi ja anda impulsse, et nad jõuaksid äratundmiseni. Samuti jälgida, et huvid ei osutuks “kriminaalseteks”.

Aga miks siis ikkagi ütlevad paljud inimesed täiskasvanuna, et nad ei tea, mida tõeliselt teha tahavad? Võib-olla selle pärast, et vanemad, õpetajad ja ühiskond on surunud neile liialt peale oma arvamust selle kohta, mida nad peaksid tahtma ja tegema. Teiste soove täites jääb inimese enda loomus avastamata.

Tegelikult ei ole tähtis, mitmes huviringis laps käib ja kui mainekas on tema hobi. Ainukesena loeb see, kas tegevus teda rõõmustab. Kuulake oma last! Jälgige ja küsige! Tõde selgub aegamisi.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Kiired ja aeglased – võluvad vastandid

Tikk-takk, tiksub kell, igaühele sama aega. Aga liigume selles kõik erineva tempoga. Mõni kihutab täistuuridel pindmistes kihtides, püüdes päeva jooksul korda saata võimalikult palju. Teine astub närvesöövalt aeglaselt, vajades oma teekonna tajumiseks ja mõtestamiseks rohkem aega. Kas neil on võimalik kõrvuti eksisteerida?

Inimesed on anatoomiliselt sarnased, kuid kõigile on kingitud individuaalsus. Üks selle ilminguid on tegutsemise tempo.

Seda näitab juba hommikune ärkamine. Paljud tõusevad kohe pärast kellatirinat, ruttavad kohvi keetma ja tervisejooksu tegema, öeldes, et nad ei salli pikalt voodis vedelemist. Teised vajavad virgumiseks pooltundi või rohkematki. Nad tulevad aeglaselt unerežiimist välja, ringutavad ja mõtisklevad ning alles siis pistavad varbad sussidesse. Kohene voodist väljakargamine on nende jaoks vägivaldne.

Samamoodi võib kirjeldada teisi tegemisi. “Kiired” teevad lennult plaane, lasevad kätel käia ja jalgadel rutata. Kõik käib tempokalt ja liigse passimiseta, ohtra jutu ja kindlate käsklustega. Sageli ka veidi pealiskaudselt, sest sügavamate hoovuste märkamiseks ei jätku kannatust. Ja vahel saab sahmitud tühja…

“Aeglased” tunduvad seevastu laisad. Nad kõnnivad mõõdukal sammul ja istuvad tükk aega ühe koha peal, et mõelda ja filosofeerida. Nad peavad süvenema, tunnetama ja asjad enese jaoks selgeks saama, enne kui edasi liiguvad. Nende elu käib sügavamal tasapinnal. Aga tihti jõuavad nad sama kaugele kui “kiired”, sest nende plaan on enne tegutsemist läbi mõeldud.

Küllap on meis kõigis natuke mõlemat – nii kiirust kui aeglust, pealispindsust kui ka sügavust, aga ilmselt on üks pool ikkagi domineerivam. On loomulik, et teise äärmusesse kuuluvad inimesed tekitavad võõristust.

Kujutage ette, et koolis pannakse ühte pinki istuma “kiire” ja “aeglane”, nii nagu olid Toots ja Arno. Kas need “Kevade” tegelased mõistsid teineteist? Täienisti vist mitte.

Või kujutlege, et satute reisima “kiirete” grupiga, olles ise “aeglane”? Küllap ajate seal vaatamisväärsuste juures üksteist omajagu närviliseks.

Töökollektiivis saab õnneks mobiliseerida mõlemat masti inimesi. Vajatakse ju ühtviisi nii visionääre, analüütikuid kui ka tootjaid ja kiirreageerijaid. Tark juht peaks oskama inimeste omapärasid märgata ja õigesti suunata, vastasel juhul hakkab meeskond logisema.

Keerulisem on olukord siis, kui leiate elukaaslaseks inimese, kes on täiesti teise tempoga. Vastandite tõmbumine on esialgu võluv, kuid hiljem võivad need erinevused muutuda konfliktide allikaks.

Lihtne pole ka see, kui perre sünnib laps, kelle huvid ja elutempo on sootuks teistsugused kui vanematel. Võite aimata, kuidas väikelapse mürgeldused või teismelise apaatia selle perekonna proovile panevad.

Kas siis üldse saavad õnnelikult koos eksisteerida inimesed, kes on “kiired” ja “aeglased”? Kas peamegi valima sõpru ja armsamaid ainult omasuguste hulgast, välistades kõik need, kes võivad meid ka täiendada ja arendada?

Muidugi ei pea! Tuleb aga järgida kahte võlusõna – mõistmine ja armastus. Kui püüame mõista, et meie sõbra, lapse või elukaaslase maailm käib teises rütmis, siis aitab see leppida tema veidrustega. Veel parem, kui erinevustest omavahel räägitakse ja arutatakse, kuidas neid teineteisele meeldivamaks muuta.

Armastus aitab lähedastele andestada palju asju, mis tunduvad muudel juhtudel vastuvõetamatud. Aga pingutus peab tulema mõlemalt poolt, sest muidu vajub laev ikkagi kreeni.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Andmisest ja saamisest läbi maasikate

Tore on jagada kallitele inimestele hoolitsust ja valmistada neile rõõmu. Aga mõnikord on andjal endalgi keeruline mõista, kas teda ajendab puhas andmise soov või on tegu hoopis varjatud saamise vajadusega.

Me kõik püüame vahel andmise abil tunnustust teenida ja arvame, et keegi seda ei märka. Kahjuks ei saavuta me sellisel moel kunagi piisavalt armastust, sest kerjatud tunded ei suuda hinge täita.

Jaanilaupäeva hommik. Võtan kõnnikepid kätte ja ruttan metsarajale, et käia enne teiste virgumist läbi oma tavapärane tiir. Hommik on päikeseline, tõotab tulla soe päev.

Kui teeveerel punetavaid maasikaid märkan, võtan tempo maha. Minu selle aasta esimesed! Ahmin mõned marjad suhu, siis aga kahetsen, et ei võtnud kaasa karbikest. Nii vahva oleks koduseid hommikulauas metsmaasikatega rõõmustada! Õnneks meenub mulle, et maasikaid saab lükkida kõrre otsa. Nii kõnningi mööda metsaäärt, kepid ühes ja rohukõrred teises käes, otsides marju, nagu kauges lapsepõlves.

Metsamarjade korjamine on meditatiivne tegevus – see nõuab kannatlikkust ja keskendumist. Sel ajal, kui maasikaid ükshaaval kõrre otsa topin, kulgevad mõtted omasoodu.

Mõtlen, kui ilus on see hommik. Ja kuidas ma paar päeva tagasi igatsesin loodusesse pääsemist ja just metsmaasikate noppimist. Arutlen, et korjan neid marju küll teistele, aga samas teen seda ikkagi enda pärast – ma naudin seda tegevust! Ja et isegi siis, kui ärkajad vaid uniselt naeratavad ja kõrred hetkega tühjendavad, olen mina oma rõõmu kätte saanud. See on andmise rõõm, ilusa hetke jagamise rõõm.

Samas on miski minus valvel. Kriitiline meel püüab üllast sisemonoloogi jälgides aru saada, kas ma tõesti ei taha selle teo eest mingit tasu. Äkki tegelen hoopis osava enesepettusega? Võib-olla soovin neid marju kinkides osta endale heakskiitu, teenida armastust, köita teisi enda külge?

Iga inimene vajab tunnustust ja armastust. Kui talle millegipärast neid tundeid ei jätku, püüab alateadvus leiutada viise, kuidas seda tühimikku täita. Teise inimese rõõmustamine ja aitamine laseb meil tunda ennast vajaliku, hea, tugeva ja seotuna. Heateoga tõmbame endale tähelepanu ja nurume kiitust. See aitab ka põgeneda inimhinges peituva kõige hirmsama hundi, üksindustunde eest.

Jah, me kõik püüame vahel armastust ära teenida! Ja arvame, et keegi seda ei märka…

Aga tegelikult märgatakse. Omakasupüüdlik hoolimine jätab teise inimese sisse võlglase tunde. See tekitab kohustuse vastata samaga, seob vaikselt enda külge ja nõuab pidevat meelespidamist. Sellised heateod muutuvad koormavaks.

Ja kuigi loodame, et niimoodi tunnustust nurudes jõuab meie janusesse hinge piisavalt armastust, peame pettuma. Sest kerjatud tunnetest pole kunagi küllalt.

Teisalt oleme kindlasti kogenud ka siirast ja armastusega laetud andmist, kus oma hinge ja jõudu jagatakse ilma vastutasu soovimata. Sellisel juhul oleme oma lähedase nimel valmis väga palju tegema, ohverdama, kannatama. Isegi oma elu andma! Meil pole millestkist kahju, sest tema mure on ju minu mure ja tema rõõm on ka minu rõõm…

Selline andmine täidab hinge topelt.

Nopin veel ühe maasika ja lükin selle viimasena keraheina otsa. Nüüd on mul kaks pikka maasikakeed, mis meenutavad punaseid palvehelmeid. Sellest piisab.

Astun kodu poole ja sobran vaikselt oma südames – kas see hommikuhetk suutis mind nii palju iseenda armastusega laadida, et olen valmis oma kingitust tingimusteta jagama?

Loodan, et suutis.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Milline puu kutsub sind kõnelema?

Hiliskevadel mühinal kasvav mets meenutab natuke inimühiskonda. Kui kuuluksid nende lehekasvatajate hulka, siis milline puu või põõsas sa oleksid? Ja millise juurest leiaksid toetust? Puuga kõnelemine võib tunduda naljaka lapsemänguna, kuid tegelikult on sel oma mõju.

Kevad ja varasuvi on imetore aeg metsas kõndimiseks. Putukaid on vähe, puud on helerohelised ja maapinda katavad lilleõied. Kasvumühinas mets pulbitseb energiast, nii nagu ka inimkond.

Selle kasvuhoo keskel tasub tempot aeglustada ja viia end mõtterännakule. Mis liiki puu sa ise oleksid? Ja milliste sarnased tunduvad sinu perekonnaliikmed, kaugemad tuttavad? Kas kasvad sirgelt või jändrikult? Millist sõnumit endas kannad? Katsu selle juures kõrvale jätta kõik ajaloolised ja esoteerilised tõlgendused ning kuula ainult seda, mida kõneleb sisemine hääl.

Mind on huvitaval kombel alati tõmmanud kaskede hulka. Mulle meeldib silitada nende valget tohtu, mis meenutab sõrmede all siledat nahka. Kase peened oksad liiguvad tuule käes nagu juuksed ja sihvakas tüvi on ühtaegu nii tugev kui painduv.

Kord jalutasin ühel hapral hingelisel hetkel metsas ja nõjatusin seljaga vastu suurt kaske. Tundsin, kui soe ja toetav see oli. Panin silmad kinni ja jälgisin, kuidas mu laugude all hakkasid liikuma kollased värvilained. Need võisid olla tingitud eredast päikesepaistest, kuid tundus, nagu annaks ka puu mulle jõudu. Olin tunnistatud omaks.

Pärast seda käisin juba teadlikult selle kasega rääkimas või lihtsalt teda “tundmas”. Leidsin temale toetudes alati mõne toetava mõtte, kusjuures kask oskas osavalt jätta mulje, et need on minu enda omad. Ütlesin talle endagi poolt mõned komplimendid, et suhtlus ei jääks liiga ühepoolseks.

Praegu olen sõbrunenud ühe teise, oma kodule lähema kasega. Möödudes tervitan teda ja vahel naaldun tema vastu pikemaks mõtisklemiseks. Mõnikord palun kasel saata okste kaudu tervitusi oma esimesele, kaugemal kasvavale sõbrale. Me oleme tõesti nagu ühest puust…

Metsas jalutades tunnen ära teisigi tuttavaid. Nõtke pihlakas meenutab oma valgete õite ja punaste marjadega hoolitsust ja armastust, nagu oleks ta metsa meditsiiniõde. Suur paju tuletab meelde, et enne vanaisa võimsusesse jõudmist oli temagi väeti ja õrnade urbadega vits. Metsik õunapuu, mis kevadel uhkeldab õiterohkusega, on viljade ootuses nagu suure pere ema. Toomingas ajab maikuus oma õitega päid uimaseks, justkui tantsuõhtuks üles ehitud neiu.

Ja muidugi need mehed! – sihvakad sportlikud männid, karused töörabajad kuused ja tarkusest pakatavad tammed. Sekka ka madalamat profiili hoidvad hallid lepad, kes eelistavad olla lõbusalt kambas ja luua tihnikuid.

Kas märkad, millise puuga ühineb sinu tunnetus? Võib-olla just tema käest saad nõu küsimas käia, kui südamesse poeb rahutus?

Kõige tähtsam on ju leida oma meeltesse tasakaal. Selleks võibki vahel kasutada omapäraseid meetodeid, nagu näiteks puuga kõnelemine. See ei tee kellelegi halba!

Puule võib alati rääkida – tema ei hakka sind kritiseerima, hurjutama ega sosistama talle usaldatud juttu edasi. Teda võib kallistada, ilma et peaks kartma kellegi armukadedust. Puu kuulab, toetab ja mõistab poolelt sõnalt, olles seejuures sinuga väga sarnane – temagi ju elab ja hingab, sünnib ja sureb, õitseb ja koltub.

Puuga kõnelemist tasub vahel kasutada ka selleks, et harjutada ise heade sõnade ütlemist. Kui oma metsasõpra piisavalt palju kiita ja tänada, siis muutuvad need sõnad ehk nii loomulikuks, et tulevad kergemini ka inimestega suheldes.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Ootamise magus võlu

Inimestele on kodeeritud sisse ootus. Ootame suureks kasvamist, oma kodu loomist, laste sirgumist, töö laabumist, pangaarve kosumist, pensioniaega.
Ootame kevadet ja suve, lähedase inimese kojutulekut ja siis jälle võimalust omaette olla.
Kui lõpeb ootus, siis kaotab elu justkui mõtte ja sihi. Siis on kõik läbi – pole enam midagi saavutada ega ihata.
Nii et tegelikult on ootus üks tänuväärne tunne, mis hoiab meeled erksatena.

Tõsi on aga see, et enamasti tajume ootamise aega hoopis negatiivsena. See on nagu tülikas kivi jala küljes, mis takistab meid kohe oma igatsetud asju nautimast. “Ootaja aeg on pikk,” öeldakse.
Kui on tegemist elutähtsate asjade selginemisega, siis on ootamine tõesti piinarikas. Niisugune periood tuleb kannatlikult läbi elada ja püüda tajuda, mida see meile õpetab.

Ent sageli otsitakse ka tavalises elurütmis tegevusi, millega “aeg läheks kiiremini edasi”. Kuhu see aeg siis läheb? Ei kuhugi mujale, kui meie elu lõpu poole…

Paradoksina on ootamise periood vahel hoopis toredam kui lõpptulemuse saavutamine. Olen pannud tähele, et kõige magusam on hetk, kui asjad on peaaegu valmis ja jäänud on veel viimane pingutus. Siis on suur osa tööst tehtud ja finiš paistab, kuid sellegipoolest saab juba pinge lõdvemaks lasta ja saabuvat heaolu kujutleda.

Kui oodatud asi on kätte jõudnud, siis muutub see kiiresti igapäevaseks. Tehtud töö asemele valguvad kohe uued ülesanded. Suure pingutuse äkilise lõppemise järel võib tekkida tühjuse-, kurnatuse-, pettumuse tunne. Kauaigatsetud ese muutub nädalaga enesestmõistetavaks. Kuudepikkune kevadeigatsus asendub aiamaa, töö ja ürituste vahel tormamisega.

Seepärast tasubki nautida ootust ehk teel olemist – aega, mil soovitud õnnehetk pole veel täielikult saabunud.

Tänapäeval õpetavad paljud raamatud, artiklid ja koolitused inimestele teadlikkuse ja kohaloleku saavutamist. Neid tasub uurida. Kuid võimalik on häälestuda ka omaette. Selleks tuleb vaid avada silmad ja vaadata maailma enda ümber laiemalt, mitte sihtida silmaklappide vahelt ainult kaugelseisvat eesmärki.

Vaata vahepeal hoopis seda, mis värvi on täna taevas. Kui kerge on õhk. Mida teeb sinu vastasmaja katusel elav vares. Kas pungad on juba suuremaks paisunud? Pane silmad kinni ja kuula, mida veevulin sulle räägib. Kuidas sa ennast selle juures tunned?

Kui sul on hea, siis ütle kõvasti, et sulle meeldib taevas, õhk ja vesi ning see, et sa elad ja tajud neid. Ima seda hetke endasse.
Kui sul ei ole hea tunne, siis mõtle, mis sind häirib. Kuidas sa seda kirjeldad? Pane see kirja. Võid oma tundeid ka joonistada. Tee iga päev telefoniga pilt, mis sinu meeleolu iseloomustab, ja moodusta sellest pildipäevik. Püüa oma tunnet laulda. Või loo midagi muud.

Minu arust on just looming see, mis aitab olemasolevat hetke kinni krabada. Seejuures pole tähtis, kas loomine toimub sõnade, hääle, käte või muu vahendiga. Midagi luua ja anda sellele tähendus on inimese ülim omadus. Loomingut tehes ei ole vaja “aega täita”, sest see ise ongi “aeg” – mõte, mille nimel me siin elame. Looma ei pea kellegi teise, vaid just iseenda jaoks, et inimesena areneda.
Tegelikult on iga eesmärgi poole liikumine looming, mis väärib eraldi tähelepanu.

Nii et tasub hinnata seda maguskirbet ootamist, mis esialgu võib tunduda aja raiskamisena. Püüdke see teha enda jaoks meeldivaks! Ka ootamise ajal tuleb olla “elus”, sest võib välja tulla, et ootamine oligi selle protsessi kõige parem osa.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Mängud, mis salvestuvad mälusse

Kui mõtlete oma lapsepõlvemängudele, siis mis meenub kõige esimesena? Milline mäng oli nii vägev, et aastaid hiljem räägivad sellest teisedki pereliikmed?

Minu kõige eredamad mälestused on pärit mängudest, kus tavapäraseid lelusid üldse polnudki.

Ei saa öelda, et 1970. aastatel mänguasju ei leidunud. Leidus küll, ja väga kenasid! Kõik traditsioonilised nuku- ja automängud sai nendega läbi teha. Täiskasvanud tegelesid tol ajal oma asjadega ja laste mängudesse eriti ei sekkunud. Kõige parem oli, kui põnnid neil jalust ära õue läksid.

Väljas sai teiste lastega kampa lüüa, aga kui kedagi silmapiiril polnud, tuli ise midagi põnevat välja mõelda. Talvel meeldis mulle kõndida majade kõrval tühermaal ja jälgida hiirte jäljeridu, lootuses näha lõpuks ka mõnd hiirt ennast. Alati lõppes see jälitamine tulutult – pisikesed jäljed kadusid lume alla või lõppesid ootamatult keset välja. Müstika!

Kevad algas äärmiselt tähtsa tööga – tuli teha tulvavetele teed. Minul kui maadeavastajal oli vaja hädasti teada, kuhu suubub maja eest kulgev nire. Oja sattus oma teekonnal mitmel korral ummikusse ja mul tuli oksaga tema sängi lahti sonkida. Jõeke kogus üha rohkem vett ja vonkles metsa poole. Olin läbimärg, aga ei jõudnud kunagi oja lõppu, sest enne läks päike looja.

Toas oli üks haaravamaid mänge see, kui läksin lasteaiaga jalutuskäigule. Mängu peaosalised olid isa malenupud. Mustad nupud olid poisid, valged aga tüdrukud. Etturid kehastasid noorema rühma lapsi, figuurid vanema rühma mudilasi. Lipud ja kuningad täitsid kasvatajate rolli.

Algul võtsid malenupud vaibal ilusasti paaridesse. Siis hakkasid nad ronima: üksteise järel liikusid “lapsed” sektsiooni ühelt käepidemelt teisele, tippisid hanereas mööda ukseääri, kuni kõige kõrgemate uksenuppudeni välja. Sealt tulid nad teist teed pidi alla tagasi.

Küllap olid minu huuled seda mängu lavastades pidevalt liikumas, sest ronijate vahel käis elav dialoog. Mul tuli sageli ka taburetile ronida, et ülemiste usteni küünitada. Mäng kestis vahel nädal aega jutti ja kõik pereliikmed pidid arvestama, et nad ei saa aeg-ajalt mõnd kapiust avada.

On veel üks ere ja müstiline mälestus, millest ei saa jätta rääkimata. Ühel sügisesel õhtul läksime vanematega mingit hoonet koristama. Olin siis viie- või kuueaastane. Ema ja isa tegid tööd, kuid vanem õde pidi ilmselt minu järele valvama. Küllap tegi just tema ettepaneku mängida mullikat ja talitajat.

Linnalapsena ei olnud mul ettekujutust sellest, mis loom on mullikas, aga mõte tundus vahva. Möllasin neljakäpakil keset kujuteldavat latrit, koogutasin, ammuutasin ja ahmisin kahe suupoolega heina, mille talitaja mulle ette tõi.

Ausalt öeldes pole mul praegugi suuri teadmisi mullikate elust. Aga ma tean, mis tunne on OLLA mullikas. Ja see on üks põnev tunne.

Kui kunagi Tallinna Pedagoogikaülikoolis õppisin, kuulsin peaaegu igalt õppejõult, kui tähtis on mäng – see arendab lapse loovust, mõtlemist, tundemaailma, isiksust. Lapse aju otsib kogu aeg midagi uut ja kui ta seda ümbruskonnast ei leia, siis mõtleb ta selle ise välja. “Isegi kui panete lapse nurka seisma, hakkab ta seal varsti seinapragusid uurima,” muigas üks elatanud õppejõud.

Seepärast ongi hea, kui lapsel on vahel igav – see paneb tema loovuse tööle. Nuti- ja arvutimängud on köitvad, aga neis on liiga palju valmismaailma. Lapsele peaks jääma võimalus ka ise mänge luua, et täiskasvanuna oleks neil võimalus meenutada: “Nii põnev oli olla mullikas!”

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Tweets
Facebook By Weblizar Powered By Weblizar