Lapsele piiride kehtestamine

Isiklikke piire ei saa käega katsuda ega silmaga näha. Isiklikud piirid on individuaalsed. Sinu piir väljendab seda, mida sa vajad, et tunda end turvaliselt.

Olen tähele pannud, et mõned vanemad kasutavad oma piiride kehtestamiseks liigsõnalisust, justkui ennast süüdi tundes,  et ka temal on oma vajadused.

Kui lapsed ei tunneta oma vanemate  piire, muutuvad nad ebakindlaks, kaotavad turvatunde, on passiivsed või hüperaktiivsed ning tunnevad end üksildasena.

Lapsele on vaja hoolivalt ja selgelt väljendada, et ta on minu piirist üle astunud. Seda muidigi mitte karjuvas ega võimutsevas toonis.

Ärge kartke lapsele „Ei“ öelda. See on üks hoolivamatest sõnadest kasvatuses.

Näiteid isiklike piiride väljendamise kohta Jesper Juuli raamatust „Minu piirid- sinu piirid“

• Keera muusika kinni. Mul pea huugab.
• Ma ei taha sulle praegu raamatut lugeda. Ma tahan ajalehte lugeda.
• Ära tao mind. Räägi parem, miks sa nii kuri oled.
• Ma aitan sind hea meelega, kui sul on vaja kirjandit kirjutada, kuid ainult täna või homme.  Ülejäänud nädala jooksul pole mul aega.
• Ma ei taha enam, et sa meie voodis magad. Ma tahan emaga üksi magada.
• Ei, ma ei taha täna pitsat teha. Ma tahan hoopis kotlette teha.
• Ma kuulen jah, et sulle kuluks ära täna koju jääda, kuid ma ei taha töö juurest vaba päeva küsida.
• Ma tahan küll sinuga mängida-poole tunni pärast, kui ma olen köögis lõpetanud.
• Ma mõistan, et sinna peole minek on sulle väga oluline. Ma ei tea veel, kas saan seda lubada. Anna mulle otsustamiseks homseni aega. Ei ma ei taha sulle praegu vastata.
• Sinu vanaema sünnipäeva kleit on tõesti väga ilus ja sa näed selles kena välja. Kuid ma ei taha, et sa selle täna lasteaeda selga paned. See ei ole soe. Ei! Sest väljas on külm ja ma ei taha seda.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut