Et kodus oleks õnne ja rahu

Aususest iseenda vastu

Ühel hiljuti toimunud gestaltpsühhotearaapia kursusel ütles koolitaja-terapeut, et meie neuroosid on ja jäävad meid ja meie käitumist juhtivateks õhupallideks, et ega nendest ju päriselt lahti ei saa. Kuid küsimus on selles, kas me saame neid ka ise juhtida või juhivad nemad meid.

See õhupallide kujund ehk on üsna hea kujund sisenemiseks mõtisklusse aususest iseenda vastu. Ma nimelt usun sellesse, et parim, mida me inimestena iseenda heaks teha saame, on õppida iseend tundma, olgu tegemist meie endi neurooside või käitumismustrite või isiksusomadustega. Ja iseenda tundmine ei ole sugugi iseenesestmõistetav. Mitmed mulle olulised kirjanikud nagu Viivi Luik ja Jaak Jõerüüt on rõhutanud, et iseenda tundmaõppimine on eluaegne teekond. Pealegi ei püsi ju inimene ka eluaeg muutumatuna, nii et alati on võimalik midagi uut iseenda kohta avastada.

Olen aga tähele pannud, et inimesel, sh mul endal, on komme iseend iseenda eest varjata. Alateadlikult püüan oma minapilti hoida ilusamana kui ta tegelikult on. Ei, ilus ei ole siinkohal õige sõna, sest see tähendaks, et tegelikult olen koledam. Pigem oleks õigem kasutada sõnu poolik ja tervik. Ütleme siis nii, et inimesele on omane mitte näha end terviklikuna, vaid näha ja arvesse võtta ainult neid osi, millega ta rahul on. Kuid on loomulik, et meie sees on hääli, mis hoiavad meid tagasi ja takistavad meid enda potentsiaali täiel määral elamisel. Usun, et kui nende häälte olemasolu tunnistaksime ja neid uuriksime, oleks meie elu hulga ausam ja sellevõrra ka terviklikum. Olen kogenud, et gestaltteraapia just selle poole püüdlebki.

Aususest iseenda vastu on oluline rääkida ka selles kontekstis, et on vajalik tunnistada iseendale, kus ma oma elus asun. Kui on juhtunud, et meie elu rebestab mingil põhjusel suur valu – mõne lähedase inimese lahkumine, lähedaste suhete purunemised, muu kaotusvalu –, siis on oluline seda valu arvesse võtta ja sellele otsa vaadata julgeda. Võib-olla mitte otsekohe. Aga tasapisi. Valu mittetunnistamine ja sellest mitte-rääkimine võib mõjuda mitmes mõttes halvavalt. See võib röövida elurõõmu ja vaiba alla peidetud valu võib kunagi tulevikus ootamatus olukorras vallanduda või välja pursata. Selleks et olla oma elu peremees, peab püüdma valu arvesse võtta. Lein, pisarad ja neile järgnev viha (teise inimese, maailma, jumala… vastu) on samuti normaalsed nähtused. Viha või pahameel on eluterve, sest see aitab meil pikaleveninud leinast väljuda. Sellesse ei maksaks ainult lesima jääda.

Mäletan selgelt seda tunnet, kus oli peaaegu et võimatu uskuda, et valumerest, milles ujun, on ülepea olemas väljapääs. Et üldse kunagi jõuan teisele kaldale. Sest seda valu tundus olevat nii palju. Nii palju ebaõiglust ja mahasurutud pisaraid. Üks tore kaaslane, kellega teraapiagrupis kokku sattusime, ütles, et meeldetuletus, mis teda ennast rasketel hetkel toetab, on ühe tema tuttava ütlemine: kui oled kurguni pasas, siis ole inimene ja ära vähemalt lõuga alla lase. See musta huumoriga varjutatud lause on mind sageli muigama pannud ja raskustest välja ujuda aidanud. Olgu valu- või pasameri. Ikka on võimalik läbi ujuda ja ühel hetkel tõesti tuleb see kindel pinnas kalge alla. Mina teadsin kindlalt, et soovin jõuda teisele kaldale. Alustada uuesti, teistmoodi, julgemalt, natuke teise inimesena. Ma ei tahtnud sinna valu kaldale kössitama jääda.

Ma mõtlen nii, et selleks, et asuda rännakule, otsustada julgeda ujuda läbi valumere, on vaja esmalt endale tunnistada, et seistakse selle valumere kaldal või et ollakse kurguni pasas. Kuidas keegi ja kuidas kellelgi parajasti on lihtsam asju visualiseerida. Tuleb julgeda endale tunnistada, et need ja need asjad või suhted mu elus üldse ei toimi. Selles ja teises aspektis ei tunne ma iseend kuigivõrd, peidan end iseenda eest…. Alles pärast millegi tunnistamist ja omaks võtmist saab hakata asuma muutuse teele, sest mida sa muudad, kui ei julge olla aus iseenda vastu. Kõik algab aususest. Ja muutused saavad toimuda siis, kui tunnistad endale, kus sa oma elus asud.

Valumere kaldal olemine pole mingi häbiasi. Julgus on seda tunnistada, sest siis saab asuda teele teise kalda suunas.

Autor: Aija Sakova

Tweets
Facebook By Weblizar Powered By Weblizar