Depressiivsete mõtetega toimetulekuks

Foto: Kati Unt

Ajateljel on  minevik-olevik ja tulevik.  On inimesi, kes jäävad kinni mineviku lõksudesse. Mineviku lõksudeks on tavaliselt varasemalt üleelatud traumad, õnnetused, läbikukkumised, kaotused jmt.

Jätame mineviku sinna kõige sellega, mis siis juhtus või ei juhtunud nagu ootasime.  Oli, mis oli. No mis parata. Nõustume oma minevikuga.

Me ei unusta kalleid inimesi. Anname neile tänu ja austusega   koha meie mälestustes.  Me mäletame neid ja peame meeles sellistena nagu nad oli. Nad tegid oma parima nii, nagu oskasid.

Minevikku ei saa muuta. Muuta saab tulevikku. Oma elu saame muuta siin ja praegu. Siin ja praegu elamine annab meile energia. Pole mõtet otsida elumõtet eitea kust. Ühest elu mõtet ei ole olemas. Tegutsemine siin ja praegu põhimõttel  vähendab meie edasilükatud tegemiste hulka. Nii tunneme rahulolu tänasest päevast. Õnnelik saab olla see inimene, kes on pingutanud.

Ikka tuleb ette raskusi, mille  läbielamine peaks olema võimalus vaadata ettepoole ja mõelda. „Mida saan ma nüüd teha?“

Mõnigi inimene tahab lihtsalt käega lüüa, sest ei näe elul mõtet. Mis elu mõte  ka ei oleks, iga inimene peab selle elule ise omistama. Kui tahetakse saavutada märkimisväärseid tulemusi, tuleb igal juhul pingutada. Ka mõttetu eluga toimetulek vajab pingutamist.

Meenub ühe noormehe lugu, kes ei näinud mingitki mõtet elamiseks. Pika mõtlemise peale ta justkui kirgastus ja ütles: „ Tahan näha, kui hulluks see elu ikka läheb. Tahan seda oma silmaga näha.“  Ta tõusis ja läks seda otsustavalt kogema. Lootusetus oli asendunud põnevusega.

Kui ollakse kurb, peab olema kurb siin ja praegu kuni hingerahu saavutamiseni.  Kui tahetakse valu ja kurbuse eest põgeneda, jäädakse ummikusse ega suudeta kellegagi sügavaid suhteid luua.

Praegune aeg vajab meie igaühe panustamist. Ei tuleks mõelda: „Mida see inimene mulle annab?“, vaid „Mida mina sellele inimesele anda saan?“. Ei saa sekkuda teiste ellu, kuid saame olla olemas, kui abi vajatakse siin ja praegu.  

Ene Raudla