Kuidas inimene saab oma tervenemises ise osaleda?

Olen psühholoogina töötanud onkoloogia osakonnas. Seal kogetu pani mind mõtlema, et miks mõned patsiendid paranevad, teised aga mitte,  kuigi neil on ühesugune diagnoos ja raviskeem?

Haigus pole üksnes füüsiline probleem, vaid pigem kogu isiksuse probleem, mis haarab lisaks kehale ka meele ja tunded.

Emotsionaalsed ja vaimsed seisundid mängivad olulist rolli nii vastuvõtlikkuses haigusele kui ka paranemises.

Mistahes haigus võib  sageli olla märk inimese muudest probleemidest, mida raskendavad või millele lisanduvad kuus kuni kaheksateist kuud enne rasket haigestumist järjestikku inimest muserdanud stressiolukorrad.

Neli tüüpilist komponenti (LeShan) vähihaigete elulugudes:

1. Patsiendi noorust iseloomustavad üksindustunne, hüljatus ja meeleheide, millega kaasnesid pingelised, keerulised ja ohtlikud suhted.
2. Varajases täiskasvanueas suutis patsient mõne inimesega tugeva sideme ja tähendusliku suhte luua või tundis sügavat rahuldust oma elukutsest. Sellesse suhtesse või rolli mahutati tohutu hulk energiat. Õigupoolest muutus see elu mõtteks, patsiendi elu keskpunktiks.
3. Seejärel jäädi olulisest suhtest või rollist ilma – põhjuseks võis olla surm, kolimine, lapse lahkumine kodust, pensionile jäämine vms. Tulemuseks oli meeleheide, sest kogetud haava osatati valusalt.
4. Üks selliste patsientide püühilisi omadusi oli meeleheite endasse sulgemine. Nad ei suutnud teistele inimestele teada anda, kui tundsid haavumist, viha või vaenulikkust. Teised pidasid vähipatsiente sageli suurepärasteks inimesteks, öeldes nende kohta: „Ta on nii suurepärane inimene.“  Heatahtlik loomus, nende inimeste „headus“ andis tegelikult märku nende suutmatusest piisavalt iseendasse uskuda ja lootuse puudumisest.

Meeleheite võlts rahu tähendab, et inimene ei ole aus oma eksimuste, kahetsuste, kaotuste jm. suhtes.

Neli psühholoogilist etappi, mis esinevad paranemise spiraalikujulises arengus:

1. Eluohtliku haiguse diagnoosist kuulda saades hakatakse probleemile teise pilguga vaatama. Paljud reeglid, mille järgi seni elati, tunduvad surma palge ees tühiste ja tähtsusetutena. Oht annab inimesele loa käituda sel kombel, mida ta varem oleks pidanud lubamatuks. Nüüd on tal võimalik väljendada tagasihoitud viha ja vaenulikkust. Ennast kehtestav käitumine on järsku lubatud. Haigus lubab öelda „Ei“.
2. Otsustatakse oma käitumist muuta ja saada teistsuguseks inimeseks. Kuna haigus sageli kõrvaldab seni kehtinud reeglid, siis avanevad uued võimalused. Kui käitumine muutub, siis hakkavad näiliselt lahendamatud probleemid lahenemise märke ilmutama. Inimene saab aru, et probleemide lahendamine või nendega toimetulek on tema enda kätes. Ta avastab ka, et vanu reegleid murdes elu ei lõpe ja käitumist muutes ei kaota keegi oma identiteeti. Seega on tegutsemiseks rohkem vabadust ja elamiseks rohkem jõuvarusid. Sageli kaob depressioon, kui allasurutud tunded valla pääsevad ja psühholoogiline energia  kasvab. Neile kogemustele toetudes teeb inimene otsuse muutuda teistsuguseks. Haigus annab talle loa muutumiseks.
3. Füüsilised protsessid kehas vastavad lootusele ja uuenenud elutahtele ning algatavad uue vaimse seisundi toel tugevnemise tsükli. Uuenenud lootus ja elujanu panevad alguse füüsilistele protsessidele, mille tulemusena tervis paraneb. Kui vaim, keha ja emotsioonid tegutsevad ühtse süsteemina, siis viivad psühholoogilised muutused füüsilise seisundi muutusteni.

Sellel protsessil on tõusud ja mõõnad. Võidakse end füüsiliselt väga hästi tunda, kuni paranenud füüsiline tervis seab vastamisi mingi osaga psühholoogilisest vastuolust. Kui üks nendest vastuoludest oli näiteks tööalane, siis võib haigusega seotud füüsiline puue vastuolu ajutiselt eemaldada, sest  ei suudeta  töötada. Kui füüsiline tervis taastub, siis tuleb  stressiolukorrale siiski uuesti vastu astuda. Isegi uue lootuse ja muutunud ettekujutuse puhul iseendast ja probleemist on see raske aeg. Võib ette tulla ajutisi füüsilisi tagasilangusi, kuni  tuntakse  ennast jälle piisavalt enesekindlana, et olukorraga toime tulla.

1. Paranenuna tuntakse  ennast tervemast tervemana. Need,  kes olid vähist tervenemisest aktiivselt osa võtnud, olid psühholoogiliselt  jõulisemad  ja positiivsema  enesehinnanguga ning nad tundsid, et kontrollivad oma elu, mis selgelt näitas uut taset nende psühholoogilises arengus. Paljud tervenemisest aktiivselt osa võtnud isikud olid positiivsema ellusuhtumisega. Nad eeldasid, et asjad lähevad hästi ning nad pole enam ohvrid.

Lubada kogeda elu teisiti

Kui ülimalt olulised veendumused, mis tervet, edasiviivat eluvoolu tõkestavad, on kindlaks tehtud ja kõrvaldatud, siis saab pulbitsev eluenergia uuesti sujuvalt edasi voolata. Eluenergia vool annab elujõudu, mis taastab keha loomuliku kaitsesüsteemi.

Vabanenuna süütundeist ja ohvriks olemisest  tähendab see peaaegu alati, et lubatakse endal kogeda elu teisiti.

Mõned inimesed saavad tervise taastamisele kaasa aidata, öeldes „ei“ kaasinimeste nõudmistele, teised jaatavad uusi kogemusi ja neid külgi endas, mida nad seni eirasid.

Kui eluenergia hakkab uuesti liikuma vaatamata sellele, et probleeme ja stressiallikaid võib esineda   veelgi, seistakse  silmitsi tõsiasjaga, et probleeme on võimalik lahendada või vähemalt nendega toime tulla – uskudes, et suudetakse teha otsuseid, mis aitavad tervenemisele kaasa.

Stressi teadvustamine

• Pange kirja viis suuremat stressitekitajat, mis teie elus praegu on.
• Vaadelge oma käitumisviise, mille tõttu te võisite stressi tekkimisest osa võtta.
• Mõelge läbi, kuidas te stressitekitajad oma elust kõrvaldate.
• Kui stressist vabanemiseks ei tundu olevat ühtki mõistlikku võimalust, siis pidage aru selle üle, kas te saate enda eest kuidagi teisiti hoolitseda. Kas võtate vastu lähedaste sõprade abi või   püüate endale stressirohkel ajal meeldivaid kogemusi võimaldada? Kas te lubate endal stressiolukordade kohta oma tundeid väljendada?
• Vaagige võimalusi, kuidas saaksite stressi põhjustajad oma elust kõrvaldada või neid tasakaalustada, asetades enda vajadused sagedamini esikohale. Kas te lubate endal oma vajaduste üle arutleda? Kas püüate oma vajadusi rahuldada vaatamata sellele, mida vajavad teie arvates teised inimesed?

Vastutuse võtmine oma tervise eest

Kui  diagnoositakse tõsine raske haigus, siis ei tunta üldjuhul piinlikkust ega häbi, küsides abi arstilt, kes on palju aastaid keha uurinud. Samuti ei peaks piinlikkust tundma, kui küsitakse  professionaalilt toetust, et uurida, milline osa oli stressil  haiguse tekkimises.

Et välistada inimeste süütunnet, on anda neile teada, et nad ei saanud sellel või teisel hetkel teisiti käituda, sest sellel ajal oli tema just see tarkus ja vajadus teha see otsus või valik.

Inimesed, kes võtavad endale vastutuse oma tervise seisukorra mõjutamise eest, võivad uhkust tunda. Nad mitte ei soovi alustada oma suhtumise, emotsioonide ning tunnete vaatlemist ning selle kindlakstegemist, kuidas hoiakud ja tunded mõjutasid nende reageerimist stressirohkele olukorrale, vaid nad on leidnud endas ka julguse astuda vastu õpetatud kultuurilistele reeglitele ning heita kõrvale reeglid, mis pole tervisele kasulikud.

Kui olete suutnud osa võtta oma haiguse tekkimisest, siis on teil ka jõudu, et osaleda paranemises.

Vähk on liiga kõrge hind, et maksta seda probleemide lahendamise eest, kui probleemidest on võimalik jagu saada reegleid muutes ning lubades endal oma vajadustele tähelepanu osutada.

Eesmärkide püstitamine

1. Eesmärkide püstitamine valmistab  vaimselt ja emotsionaalselt paranemiseks ette. Endale eesmärke seades te kinnitate et ootate paranemist.
2. Eesmärkide püstitamine väljendab teie veendumust, et suudate oma vajadusi rahuldada. Te tõendate, et vastutate oma elu eest ning suudate oma eesmärgid ellu viia. Tegutsedes elu nimel, mitte jõudude meelevallas, mida te ei suuda kontrollida. Ennastkehtestav hoiak annab vastulöögi lootusetusele  ja abitusele, mis aitaksid luua psühholoogilisi eeltingimusi, mis võimaldasid vähktõvel tekkida.
3. Hoiak, mille kohaselt te ise oma elu eest vastutate, loob positiivse minapildi. Eesmärkide püstitamine ja tegutsemine nende saavutamiseks kinnitavad, et olete oluline isik ning teie vajadustega tuleb arvestada. Oma vajaduste tunnustamisega ning tegutsemisega nende rahuldamiseks annate teada, et olete väärtuslik inimene ning lähete iseendale korda.
4. Eesmärkide püstitamine annab teie energiale eesmärgi ja määrab kindlaks prioriteedid. Kui elu tundub tinglikuna, annavad eesmärgid teile elamise sihi ning põhjused.

Elu muudab mõttekaks protsess, mis paneb  jõudu pingutades oma eesmärkide poole püüdlema, mitte eesmärkide maksimaalne teostamine.

Eesmärgid on lihtsad vahendid, mille abil koondatakse oma energiat, et see liiguks positiivses suunas. Kui prioriteedid   muutuvad, kui lisanduvad uued või kaovad vanad, siis võivad ka eesmärgid muutuda.

Eesmärk on teadaandmine meie  vajadustest, nii nagu me neid just praegu tajume.

Asudes tegema enda jaoks midagi olulist, pühendume  elule, millel on meie  jaoks mõte- see on üksainus, kuid kõige olulisem samm teel tervise poole.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog