Sageli küsitakse, mida teha, kui laps käitub agressiivselt? Kasutusele võetakse terve rida kasvatuslikke vahendeid, kuid tulemust ei tarvitse saavutada.
Selle asemel võiks hoopis täiskasvanud endamisi mõelda: „Miks ta nii käitub? Mis paneb teda teisi lööma, karjuma, lõhkuma?”.
Agressiivsus, põgenemine, lubamatu käitumine on märgiks, et lapse kõrgemad ajustruktuurid on ammendatud, temaga ei ole enam võimalik asju arutada ega selgitada.
Mis pusa selle lapse ajus on tekkinud?
Mis vajadus see on, mida laps sellise käitumisega väljendab? On see:
- Füsioloogiline
- Bioloogiline
- Emotsionaalne
- Psühholoogiline
Probleemne käitumine on üks väljunditest, mis aitab lapsel stressi maandada.
Stressoriteks võivad olla:
- Füüsiline või psühholoogiline kaugus tema eest hoolitsevatest inimestest
- Ebaedu
- Janu, nälg, unepuudus, piiratud liikumisvõimalused
- Lähedase inimese kaotus
- Konfliktsed suhted kodus
- Allasurutud tunded
- Territoriaalsed konfliktid
- Ülemäärased ärritajad
- Keskkonna tegurid
- Jmt
Käitumine sõltub vajadustest. Ägedus, kohatu käitumine ega vägivaldsus ise pole probleemid, vaid reaktsioonid probleemile. See on lapse vastus olukorrale, kus ta ei suuda vabaneda oma emotsionaalsest pingest või ülekoormusest.
Kui laps võitleb emotsiooniga, siis:
- Kogeb füüsilist rahutust
- Keha püüab pingeid maandada
- Laps jookseb
- Lööb
- Karjub
- Kehaline vajadus midagi teha
Seega peaksime meie, täiskasvanud iseendale otsa vaatama, et aru saada, miks see laps nii käitub ja seejärel hakkama sellist käitumist põhjustavaid stressoreid leevendama.
Ene Raudla, kliiniline lapsepsühholoog-psühhoterapeut