Bert Hellingeri mõtted

Naine on perekonna süda ja täidab seda sisemiselt eluga, mees kujutab endast turvalisust ja juhib perekonda väljaspool. Nii tunnevad mees ja naine end kõige kindlamalt.

Eri kultuurides partneritega peres on parem, kui naine järgneb mehele tema kultuuri või kodumaale, ja naine nõustub sellega, et lapsed võtavad omaks mehe rahvuse ja kultuuri.  Kui mees tuleb abielu kaudu naise perekonna firmasse või tallu ja selle üle võtab, siis ei lähe asjad hästi. Kui mees loobub naise pärast oma karjäärist ja järgneb naisele, siis pole ta enam täies jõus mees ning naine ei saa teda austada.

Kindel on, et naised tahavad õigeid mehi ja mehed õigeid naisi. Jõud, mis toob esile uue elu, tekib meheliku ja naiseliku polaarsusest, erinevusest ja selles erinevuses peituvast pingest. Teisest küljest on see pinge paljude paarisuhete probleem ning selle talumine ja viljakaks muutmine eeldab suurt vastastikust austust.

Austus on paarisuhte õnnestumise kuldne võti. Mees peab austama naist ja naiselikku, kuigi naine on teistsugune ehk tunneb, mõtleb ja tegutseb teisiti kui tema. Naine peab austama meest ja mehelikku, kuigi mees on teistsugune ehk tunneb, mõtleb ja tegutseb teisiti kui tema. Partnerid peavad austama ka teineteise päritoluperekonda, kuigi need on erinevad ja neis kehtivad erinevad väärtused.

Kui mees võtab naise, tekib uus side. Elu ja armastus tekivad sidemest ja juhivad meid omakorda uutesse sidemetesse. Vanad sidemed mõjutavad meid ka uutes sidemetes, aga uued on valitsevad.

See on „armastuse kord“, nagu Bert Hellinger (süsteemsete perekonstellatsioonide rajaja) seda nimetab.

Taoline vana ja uue segunemine kannab hoolt elu edasikestmise eest, kuid see poleks võimalik ilma uue ülekaaluta. Seepärast tuleb uude suhtesse asudes vana perekond maha jätta.

Öeldes partnerile „jah“, öeldakse „jah“  ka tema päritolule- koos kõigi raskustega, mis selles võivad sisalduda. Me ei loo suhet, alustades  kooselu või abielu ainult ühe inimesega, vaid alati ka sellega, kust ta pärit on ja mille ta vabatahtlikult või mitte kaasa toob.

Paarisuhe on tähtsam kui suhe lastega, sest paar oli enne lapsi ja paarisuhe on perekonda kandev vundament. Tuleb järgida  korda.

Mõtteid jagas
Ene Raudla, kliiniline psühholoog-pereterapeut

Mulle meeldib seada elus eesmärke ja nende poole liikuda.  Saan oma elu ise juhtida, kui  tean, kuhu ma jõuda tahan.  Pole alati nii lihtne  seatud eesmärgi poole liikuda, sest elu seab pidevaid ahvatlusi siit ja sealt poolt.

Tuleb hoida end pidevas tegutsemises ja püsida valitud rajal,  iseenesest ei juhtu midagi.

Mida selgem on meie teadlikkus iseendast, oma võimetest ja võimalustest, seda tugevamaks muutub meie enesekindlus.  Just eneseteadlikkus  viib inimese päriselt tegudeni. Teadlikuna  saame kontrollida ja muuta oma elu. Vastasel juhul  kontrollib ja muudab elu meid  ennast.

Muidugi  tuleb elus palju probleeme ette ja peame tegelema tuhandete asjadega. Meid ei aita halamine, suurte sõnade tegemine ega  kritiseerimine.  Probleemist rääkimise asemel keskenduda lahendustele. Nii areneb meie tugevus ja usku endasse, et ma suudan, ma saan sellega hakkama.

Ükskõik, kui raske ka poleks, on alati lahendus olemas. Öeldes endale: „Jah, mul on raske, väga raske, kuid ma saan  selle teadmisega hakkama“. Oma raskuse jaatamine on tõe tunnistamine endale ja see aitab  vabastada meid emotsionaalsest püünisest. Endale valetades jääb keha haigeks.

Meie ebaõnnestumised on meie peas, mitte aga elus endas. Võin ebaõnnestuda, kuid positiivses võtmes saame öelda: „Jah, ma ebaõnnestusin, kuid ma saan selle ebaõnnestumise teadmisega hakkama“.

Teadlikkus teeb meid  enesekindlamaks ja me hakkame ise vastutama oma valikute, oma elu ees.

Elu nõuab inimeselt üha enam  kiiremaid lahendusi ja kiiret tegutsemsit. Keegi teine ei saa meie eest teha tegevusplaane ega neid tegevusi  ellu viia.

Selguse saamiseks  oma mõtetes, tunnetes, soovides ning plaanides võime esitada endale küsimused:

„Millisena ma tulemust näen? Mida ma selleks peaks tegema? Milline on see olukord, milleni tahan jõuda?  Millist abi ma selleni jõudmiseks vajan?”.

Ene Raudla, kliiniline psühholloog-psühhoterapeut

Viimase viieteistkümne aasta uurimused ( PhilipM. Stahl, Ph.D.  Lastekasvatus pärast lahutust,  2008) näitavad, et lastel on kõige raskem kohaneda lahutusega siis, kui vanemad jäävad kõrge astme konflikti ja kaasavad tülidesse ka lapsed. Kõrge konfliktsuse taseme näitajaks on: sagedased kohtuvaidlused, laste ees tülitsemine, karmid sõnad lapse üleandmisel, negatiivne hääletoon, telefoni teel tülitsemine lapse kuuldekauguses jmt.

Vanemate tülitsev käitumine kahjustab lapse emotsionaalset tervist.

Uuringud näitavad ja olen ka ise oma praktikas  kogenud, et lastel on kõige raskem lahutusega toime tulla siis, kui vanemad olid enne lahutust keskmise  või kõrgema konfliktsuse tasemega suhtes ning jäävad selle taseme konflikti ka pärast lahutust. Olen palju kord kuulnud lapsi ütlevat, et lahutus ei oleks neile üldse nii raske, kui vanemad õpiksid peale lahutust  paremini läbi saama.  Pärast lahutust ootavad lapsed vanematelt, et nad käituksid nagu täiskasvanutele kohane, et nad laste eest hästi hoolt kannaksid, lapsed rahule jätaksid ning neil teist vanemat armastada laseksid. Selle asemel tekitatakse lastele omavahelise konflikti süvendamisega palju haavu.

Haavadeks võivad olla pettumustunded, hirm, ebakindlus, haavatavus, pikaajaline masendus. Lastel tekivad probleemid usaldamisega, nad kardavad mõlemat vanemat armastada või näidata ühe vanema ees oma armastust teise vanema vastu. Sellised lapsed joonduvad ühe vanema järgi, lootes end nii rahulikumalt ja kindlamalt tunda. See on omane võõrandunud lastele. Tegemist on teemaga, mis on viimastel aastatel rohkem tähelepanu alla sattunud. Lapse võõrandumine ühe vanema mõjul teisest vanemast tekib, kui üks vanematest hoiab last teisest vanemast eemal. Seda tuleb sageli ette seoses kibedate kohtuistungitega, mille raames lapsed peavad  kuulma solvavaid märkusi teise vanema kohta. Vanemad võõrandavad last teisest vanemast, kui nad ise kannavad viha teise vanema peale või on tema pärast haiget saanud.

Lapsed näitavad oma hingehaavu selliste käitumismustrite kaudu nagu tagasilangus arengus, agressiivsus, endassetõmbumine või depressiooniseisund. Suurenenud ebakindlus võib ilmneda kodude vahetuse ajal ning neil võib olla vastumeelsus väljendada oma kiindumust.

Vanemad süüdistavad taoliste sümptomite ilmnemisel teineteist. Parim lahendus oleks lõpetada mistahes süüdistuste esitamine teise vanema suhtes ning leida parimad lahendused lapse suhtluskorra jagamisel.

Parim lahendus oleks koostöövanemlus, millele on omane madal konfliktsustase, kus vanemad saavad oma lapsesse puutuvat tulemuslikult arutada.

3-5 aastaseid lapsi puudutav vanemluskava:

• Rutiin ja igapäevase elu struktuur on lapse jaoks oluline.
• Üle kolmeaastastel lastel on kasu mõlema vanema juures ööbimisest.
• Distsipliin ja rutiin peavad olema järjepidevad mõlemas kodus.
• Last hoitakse eemal vanemate omavahelisest tülist.
• Selle vanuserühma lapsed saavad kasu mõlema kodus veedetud ajast, mis peaks olema piisav, et tekiks rutiin.
• Kolme-aastane laps saab hakkama kolme-neljapäevase eemalviibimisega ühest vanemast.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut

Depressioon on tuhande näoga haigus, mis võib hoo sisse saada just üleminekueas, mil toimuvad suured muutused naise organismis ja ka tema sotsiaalses elus. Ilma ravi saamata jääb see haigus inimest pikalt mõjutama.

Lugu on ilmunud ajakirjas „Tiiu”, november 2017.
Intervjueeris ja teksti kirjutas: Liisi Seil

Pika nõustamiskogemusega kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Ene Raudla tõdeb, et praegu diagnoositakse depressiooni rohkem kui varasematel aegadel. Põhjus võib olla see, et depressioonist ollakse rohkem teadlikud.

“Seda haigust on esinenud ajast aega. Depressiooni termin võeti kasutusele juba 1845. aastal Saksamaal. Paralleelselt on ajaloos kasutatud ka mõistet “melanhoolia”, millega tähistati just vanemaealiste depressiooni,” räägib ta.

Salakaval ajuhaigus võib avalduda lugematul erineval moel, olgu siis meeleolu languse või kehaliste vaevuste kaudu. Sellepärast ongi seda raske ära tunda.

Depressiooni kui haiguse sümptomid on näiteks rõhutud meeleolu, isutus, unetus, aeglustunud mõtlemine ja liigutused, jõuetus, abituse tunne ja alaväärsus, süütunne ja keskendumisvõime raskused, isegi enesetapumõtted.

Sageli võib see avalduda ka füüsiliste sümptomite kaudu, näiteks valude ja südame-veresoonkonna häiretena. “Rohkem kaebavad füüsilisi sümptomeid just vanemad inimesed, kes lähevad arsti juurde kaebusega, et nad on väsinud või tunnevad südame piirkonnas pisteid. Tegelikult võib selle taga olla hoopis meeleoluhäire,” teab Ene Raudla.

Mehed kipuvad depressiooni korral jõudma esimeses järjekorras südamearsti vastuvõtule. Samuti otsitakse abi neuroloogi juurest, sest tunda annavad selja-, pea- ja liigesevalud. Naised seostavad oma halba meeleolu üleminekueaga.

“Kahjuks on levinud arvamus, et väsimus, meeleolulangus ja kurtmine käivadki vanema eaga kaasas. Aga vanadus ei ole ju haigus,” nendib psühhoterapeut. “Inimeses võib podiseda hoopis varem diagnoosimata jäänud depressioon.”

Iga järgmine kord on raskem

Ene Raudla tõdeb, et tegelikult põevad kõik inimesed elu jooksul mõne depressiooni läbi. Nooremas eas tullakse sellest sageli kergemini välja, nii et abi ei otsitagi. Aga kui esimene depressioon jääb välja ravimata – ja ravi tähendab nii medikamente kui ka psühhoterapeutilist tegevust -, jäävad organismis püsima depressioonile omased ajukeemia muutused.

“Kui aastaid hiljem tuleb uus elusündmus, mis vallandab kriisi, siis on seda juba raskem üle elada. Iga järgmine depressioon on raskem, sest siis keritakse kaasa ka vanade depressioonide põhjad. Keha mälu on väga võimas,” teab Ene Raudla. “Üleminekueas on organismil sellise kuhjunud depressiooniga väga keeruline toime tulla, sest siis toimuvad kehas ka hormonaalsed muutused, mis nõuavad suuri ressursse.”

Kesk- ja vanemas eas ongi depressioonile omane see, et üles hakkavad kerkima vanad probleemid, mis on jäänud hinges lahendamata.

Depressiooni vallandavad tavaliselt rasked elusituatsioonid ja kaotused. “Primaarne kaotus on see, kui kaotatakse lähedane inimene, töö või perekond, näiteks lahutuse läbi,” kirjeldab psühhoterapeut. “Sekundaarse kaotuse puhul on inimene justkui kaotanud iseenda. Tal on tunne, et teda pole enam olemas sellina nagu varem. Ta ei suuda oma asjadega enam hakkama saada, ta on kaotanud oma senise “mina” ja arvab, et niisugusena pole mõtet eksisteerida.”

Haigus areneb hiilivalt ja sellesse vajutakse aeglaselt, tundes üha rohkem kurvameelsust, masendust, alaväärsustunnet ja enesesüüdistusi. Inimene tõmbub endasse ja võib kapselduda lõpuks täielikult oma maailma.

“Ta tegeleb oma sisemaailma, kurbuse ja valuga ning ei võta enam väljaspoolt abi vastu. Nii vajutakse aina sügavamale depressiooni. Üks minu patsient kirjeldas tabavalt, et ta on nagu sügavas mustas augus,” jutustab Ene Raudla. Sellises olukorras tekivad ka enesetapumõtted ja -katsed.

Depressioonis inimene kipub paraku ka oma sõpru kaotama, sest ta isoleerib ennast ümbritsevatest ja väldib suhtlemist. See on iseloomulik praeguste pensioniealiste põlvkonnale, keda kasvatati uskumusega, et kodustest asjadest kellelegi ei räägita.

“Tegelikult polegi tavainimesel niisuguseid oskusi, millega tema hingemaailma paotada,” nendib Ene Raudla. “Lohutused, et küll sa saad hakkama, on depressioonihaige jaoks täiesti mõttetud. Kui hakatakse halvustama, ratsionaliseerima või lahendusi pakkuma, siis paneb ta ennast klõps! kinni. Depressioonihaige vajab toetavat inimest, kellega saab lihtsalt rääkida. Ta nõuab palju kannatlikkust. Tuleb motiveerida teda küsima professionaalset abi, sest sügava staadiumi korral muutub ta iseendale ohtlikuks.”

Üks võimalus on meelitada depressiooni kahtlusega inimene perearsti juurde, viidates kehalistele sümptomitele. Võib kutsuda perearsti ka koduvisiidile.

“Perearstidel on oskused märgata ja ravida kerget depressiooni, nad saavad kirjutada antidepressante,” kinnitab Ene Raudla. “Viimastel aastatel on haigekassa eraldanud perearstidele nn teraapiafondi, mille baasil nad saavad suunata patsiente psühholoogi ja psühhoterapeudi eravastuvõtule. Nende visiitide eest tasub haigekassa.”

Võimalik on minna ka otse psühholoogi, püshhoterapeudi või psühhiaatri vastuvõtule, viimasena mainitu saab määrata ka haiglaravi.

Ravimid käivad koos teraapiaga

Ene Raudla tõdemust mööda ei aita depressiooni puhul ainult sõnaline sekkumine, vaid vaja on ka medikamentoosset ravi. “Selle haiguse puhul on inimese aju tegevus justkui halvatud, tema ajukeemia on paigast ära. Seal on tekkinud serotoniini, adrenaliini ja dopamiini transmitterite ainevahetushäire,” selgitab psühhoterapeut.

Arvamus, et antidepressandid tekitavad sõltuvust ja neid tuleks igal juhul vältida, ei pea tema sõnul paika.

Ainuüksi antidepressantidest siiski ei piisa, nendega peab kaasnema psühhoteraapia. “Ravimite eesmärk on leevendada inimese valu ja kurbust, kuni ta suudab psühhoteraapia abil lahendada need eluprobleemid, mis on teda depressioonini viinud,” selgitab Ene Raudla.

Depressiivsel inimesel on negatiivsed vaated iseendale, keskkonnale ja tulevikule. Psühhoteraapia seanssidel hakatakse neid ükshaaval vaidlustama.

“Negatiivsetele mõtetele antakse juurde positiivsemaid. Näiteks tunnustatakse patsienti, et ta suudab hommikul voodist välja tulla, hambad puhtaks pesta ja endale tassi kohvi teha. Ta saab sellega hakkama! Depressiooni langenud inimesele, kellele on igapäevased tegevused tohutult rasked, lisab see eneseusku,” kirjeldab psühhoterapeut.

Tihti kerkivad teraapia käigus esile süütunded. “Kesk- ja vanemas eas vaadatakse elule tagasi. Olenevalt isiksuse tüübist hakatakse tundma ennast paljudes asjades süüdi – näiteks selles, et lastel ei lähe elus kõige paremini või seetõttu, et kunagi on perest lahku mindud. Hakatakse ennast materdama,” jutustab Ene Raudla. “Süütunnetega tegelemine on hädavajalik.”

Depressioonis inimene arvab ka seda, et maailm on kõle ja ohtlik paik, mille ootustele ta ei suuda vastata – näiteks ei jõua ta tehnoloogia arenguga sammu pidada või ei oska piisavalt inglise keelt.

“Tihti öeldakse, et olen 50aastane ja koondatud, tööd enam kuskilt ei leia, keegi mind ei taha. Depressioonis inimene võimendab kõike halba,” nendib Ene Raudla. Teraapias tuleb need keskkonnale suunatud negatiivsed mõtted ümber pöörata ja näidata, et inimest siiski vajatakse ja tal leidub võimalusi hakkama saada.

Depressiooni põdev inimene arvab ka seda, et tulevikus ei muutu miski enam paremaks, ta ei suuda ilma kaotatud inimeseta elada, jääb ainult vanemaks ja haigemaks. Needki mõtted tuleb positiivsetega välja vahetada.

Kõige tähtsam ja ühtlasi ka kõige raskem on jõuda teraapias selleni, et inimene lõpuks nõustuks oma olukorraga. Siis toimub sageli ka murrang depressiooni kulgemises.

“Nõustumine ei ole sama, mis leppimine – kui inimene ütleb, et olgu, ma lepin selle olukorraga. Leppimine on ikkagi sunnitud seisund, mis nõuab jõudu,” selgitab psühhoterapeut. “Nõustumine on aktsepteerimine. Siis ütleb inimene “jah” kogu oma senisele elule, haigusele ja praegusele abitusele. Ta ei hakka enam puiklema ja otsima, et keegi teine on süüdi, vaid tunnistab, et see on tema haigus ja lugu. Tänu sellele langeb tal õlgadelt suur koorem, sest pole vaja enam maailma vastu võidelda.”

Alles nüüd saab hakata olukorda parandama ja otsima väikeseid hoobasid, mille abil edasi liikuda. “Vahel tulebki patsiendil õppida leppima vähemaga. Kõik ei peagi maailma vallutama, oskama kõiki keeli ja igal pool käima. Inimesed tahavad vahel võimatuid asju. Vahel on hea ka see, kui sul on sõbrad ja oma väike perering.”

Jälgige oma meeleolusid

Ene Raudla rõhutab, et depressioon võib tabada igaüht, sest kõik satuvad elu jooksul kriitilistesse olukordadesse. Vanematel ja keskealistel inimestel võivad kokku langeda mitu kriisi – üleminekuaja hormonaalsed muutused, laste kodust lahkumine, töö kaotamine ja kehalised haigused. See võib põhjustada üldise kehalise ja vaimse kokkukukkumise.

Keskealised inimesed on sageli ennast ka energiast tühjaks töötanud ja just nagu läbi põlenud. Kui kurnatusest hoolimata suur tööpinge jätkub, siis võibki välja areneda depressioon, millele lisanduvad somaatilised haigused.

“Juba maast madalast tuleks teadvustada, et depressiooni korral tuleb otsida abi. See on ravitav, ja seda igas vanuses,” rõhutab Ene Raudla.

“Pange tähele, kui teie tuju on teistsugune kui varem, olemine on ärev ja uni paigast ära. Need on märgid, mida tuleb võtta tõsiselt,” õpetab psühhoterapeut. “Kui ostate apteegist une- ja ärevust alandavaid rohte, siis on need vaid väga kiire toimega nn tulekustutid. Hoopis neist võib jääda sõltuvusse,” hoiatab ta.

Aeg-ajalt tasub igal inimesel esitada endale kaks küsimust: 1) Kas ma olen olnud täiesti masendunud, kurvameelne või lootusetu viimase kuu jooksul ja kas see tunne on olnud püsiv? 2) Kas olen kaotanud huvi tegevuste vastu, millest varem tundsin rõõmu?

Kui vastused on jaatavad, tuleks peatuda ja puhata, teha enda tunnetes inventuur, otsida rõõmsamaid mõtteid ja lahendusi. “Eesmärk on see, et inimene hakkaks ise vastutama selle eest, mis temaga toimub. Tähtis on juhtida oma elu. Ja juhtida oma mõtteid õiges suunas,” ütleb Ene Raudla.

Sageli küsitakse, mida teha, kui laps käitub agressiivselt? Kasutusele võetakse terve rida kasvatuslikke vahendeid, kuid tulemust ei tarvitse saavutada.

Selle asemel võiks hoopis  täiskasvanud endamisi mõelda: „Miks ta nii käitub? Mis paneb teda teisi lööma, karjuma, lõhkuma?”.

Agressiivsus, põgenemine, lubamatu käitumine on märgiks, et lapse kõrgemad ajustruktuurid on ammendatud, temaga ei ole enam võimalik asju arutada ega selgitada.

Mis pusa selle lapse ajus on tekkinud?

Mis vajadus see on, mida laps sellise käitumisega väljendab? On see:

• Füsioloogiline
• Bioloogiline
• Emotsionaalne
• Psühholoogiline

Probleemne käitumine on üks väljunditest, mis aitab lapsel stressi maandada.

Stressoriteks võivad olla:

• Füüsiline või psühholoogiline kaugus tema eest hoolitsevatest inimestest
• Ebaedu
• Janu, nälg, unepuudus, piiratud liikumisvõimalused
• Lähedase inimese kaotus
• Konfliktsed suhted kodus
• Allasurutud tunded
• Territoriaalsed konfliktid
• Ülemäärased ärritajad
• Keskkonna tegurid
• Jmt

Käitumine sõltub vajadustest. Ägedus, kohatu käitumine ega vägivaldsus ise pole probleemid, vaid reaktsioonid probleemile.  See on lapse vastus olukorrale, kus ta ei suuda vabaneda oma emotsionaalsest pingest või ülekoormusest.

Kui laps võitleb emotsiooniga, siis:

• Kogeb füüsilist rahutust
• Keha püüab pingeid maandada
• Laps jookseb
• Lööb
• Karjub
• Kehaline vajadus midagi teha

Seega peaksime meie, täiskasvanud iseendale otsa vaatama, et aru saada, miks see laps nii käitub ja seejärel hakkama sellist käitumist põhjustavaid  stressoreid leevendama.

Ene Raudla, kliiniline lapsepsühholoog-psühhoterapeut

Terve ja haige süütunne

Süütunne on märk eksimisest ja seepärast tuleks selle ilmnemist rõõmuga tervitada, sest see aitab meil tagasi pöörduda õigele teele. Süütunnet tunneme me aeg-ajalt kõik ja see on normaalne.

Kui keegi on minu teo pärast kannatada saanud, siis on sellele järgnev süütunne loomulik. Sellisel juhul saame rääkida tervest süütundest. Minu tegu oli ekslik, teine kannatas selle pärast. Ma eksisin,  andestan teisele või heastan mõnel muul viisil. Elu läheb edasi ja süütunne ei hakka igapäevaelu segama.

On olemas haige süütunne. Haige süütundega on tegemist, kui inimene tunneb ennast süüdi olevat, ilma et tal lasuks tõelist süüd.

Säärast laadi süütunded tekivad, kui inimene ei suuda tajuda oma piire. Ta ei saa aru, kus ta ise lõpeb ja kus teised algavad. Ta tunneb end süüdi asjades, milles ta süüdi ei ole. Haige süütunne annab tunnistust valede koormate kandmisest, teiste elu elamisest

Näiteks alkohooliku abikaasa, kes usub, et ta on olnud halb naine ja mees joob selle pärast.

Haiget süütunnet põeb ka naine, kes ei julge lahkuda oma vana ema juurest ega kodust välja minna, kuigi ta on juba keskealine. Ta kujutab ette, et ei või ema jätta, sest see oleks ema suhtes ülekohtune. Ema vajab tütart ja sellepärast pole tal oma elule mingit õigust.

Haiget süütunnet põeb ka töötaja, kes on nõus tegema lõputult ületunde ja musta tööd, sest arvab, et firma halb käekäik on tema süü. Ta tunneb kogu aeg, et ta ei ole teinud küllalt, kuigi pole kuus aastat puhkust võtnud ja on töötanud ühte järge kaks kuud järjest, ilma et tal oleks olnud ainustki vaba nädalalõppu.

Haiget süütunnet põeb ka mees, kes laseb naisel enda üle valitseda ega söenda väärkohtlemisele vastu astuda, sest tunneb, et ainult tema üksi vastutab naise haiglase oleku pärast.

Millest see tuleb, et mõni inimene ei suuda vahet teha haige ja terve süütunde vahel?

See võib tulla sellest, et niisuguse inimese piire on keegi varasemas elus rikkunud. Piiride rikkumine tähendab, et ei austata teise inimese erisugusust.

Kõige sagedamini juhtub seda lapsepõlves. Vanemad ei austa lapsi, vaid peavad neid omandiks. Nii nad siis lükkavad laste kaela oma ebaõnnestumisi ja tundeid. Nad panevad lapse olukorda, mille eest nad ise peaksid  vastutama. Kui isa elab välja oma halba enesetunnet laste peale ja nimetab seda kasvatamiseks, siis laps tunneb, et ta vastutab isa paha enesetunde pärast. Laps ei suuda kriitiliselt hinnata isa võimekust tegutseda lapsevanemana, vaid usub kõike, mida isa ütleb või teeb.

Ka ema võib panna lapse turjale nii oma kibestumise kui rahuldamata vajadused, süüdistades alateadlikult last selles, et on abielus mehega, kes teda vääralt kohtleb. Kuna ta ei julge oma viha mehe peale välja valada, saab laps selle enda kaela, kuigi ehk ema ei teegi seda teadlikult.

Lapse piiride rikkumisega on tegemist säärasel juhul, kui lapsel ei lubata laps olla, sest talle endalegi teadmata vastutab oma vanemate tunnete eest. Laps vajab vanemaid, kelle jaoks olla laps.

Neis olukordades õpib laps tundma haiget süütunnet. Kui ta saab täiskasvanuks, siis pole tal piire iseenda ja teiste vahel. Nii ta siis jätkab seda, mida lapsena õppis. Ta tunneb, et kõik on tema süü ja tema vastutab kõige eest, mis tema ümber sünnib. Teda hakatakse ära kasutama ja temast võib saada alaline ohver. Nii võib ta süütunnet  tunda kõigi ja kõige pärast, võttes ikka rohke kohustusi ja vastutust. Sellega justkui leevendab ta enda halba tunnet.  Teised pääsevad vastutuse võtmisest, sest süüdlane on käeulatuses.

Mida hakata peale säärase haige süütundega?

Kuidas aidata näiteks abielumeest, kes tunneb süüdi, et paarisuhe ei laabu, ja kes selle süütunde ajel kogu aeg endast ja oma arusaamadest lahti ütleb ning kõik oma vajadused ja tunded hülgab?

Ka teine pool peanb kandma oma osa vastutusest. Süüd tundev kannataja  vajab toetust, et söendaks hakata ennast kaitsma.

Haige süütunde käes vaevlev inimene peaks oma piirid uuesti üles ehitama. Ta peab ja võib  uskuda, et tema tunded ja tõlgendused olukordadest ei ole ilmtingimata halvad ega valed ning iseenda kaitsmine ei ole kuritegu. Ta peab õppima lootma oma reaktsioonidele. Õppima väljendama enda mina vajadusi ja arvamust. Kui tal on paarisuhtes halb olla, ei tähenda see veel ilmtingimata, et ta on teinud midagi valesti või olnud paha. See võib tähendada hoopis, et tema piire ei austata ja teda koheldakse vääralt. Tema halva enesetunde põhjus võib olla see, et ta ütleb kogu aeg lahti iseendast ja annab teistele säärast ruumi, mis tollele ei kuulu.

Ennast kogu aeg süüdi tundev inimene hülgav iseenda täiesti automaatselt.

Paarisuhe, kus teine pool järjekindlalt endast lahti ütleb, kogub endasse plahvatusohtliku materjali. Kui mõõt täis saab, ei anna selle suhte parandamiseks enam suurt midagi teha. Üks pool tunneb olevat alla neelanud nii palju, et ei taha enam midagi üles ehitada ja näeb ainsat väljapääsu abielulahutuses.

Seepärast on väga tähtis, et pooled peaksid kinni oma terviklikkusest ja puutumatusest. Liiga palju järele andes ja endast lahti öeldes ei tee naine või mees halba ainult endale, vaid ka abikaasale.

Head liitu ei saa sündida seal, kus iseennast ei austata. Seal, kus puudub iseendast lugupidamine, ei saa juttugi olla teise inimese austamisest. Keegi ei suuda iseennast austada, kui teised ei ole teda ennast lugupidavalt kohelnud. See, kes iseennast pidevalt hülgab, ei austa ennast.

Haige süütundega inimene vajab psühhoterapeudi abi. Ilma  abita ei suuda ta usaldada oma tõlgitsusi olukordadest, vaid kohaneb ja mugandub ning annab teisele järele ka neil juhtudel, kui seda ei peaks tegema.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut

„Internetis  ringleb  väide, et liigne info hulk mitte ei paranda, vaid hoopis halvendab mälu. Kas see vastab tõele? Ja kuidas sellisel juhul end liigse killustatuse vastu kaitsta?”, tundis huvi ajakirja „Tiiu” toimetaja Liisi Seil.

Uudiseid ja infot tulvab lakkamatult nii arvutist, telerist kui raadiost. Võiks arvata, et see muudab inimesed targaks, kuid tegelikult võib sellega mälu hoopis nõrgeneda. Psühholoog ja psühhoterapeut Ene Raudla tõdeb, et internetis surfamise käigus läheb sageli kaotsi nii keskendumisoskus kui ka rahulik meel. “Internetis on palju vastuolulist infot. Portaalid suunavad ja kutsuvad meid pidevalt uutele lehekülgedele, mis muudab mõttetegevuse hakituks ja pealiskaudseks,” selgitab ta. See omakorda pidurdab järelemõtlemist ja kaalutlemist, mis ongi sügava mõtlemise alus. “Uuringud on näidanud, et need, kes loevad linkidega pikitud teksti, saavad sellest palju vähem aru, kui need, kes loevad paberile trükitud juttu,” märgib psühholoog.

Samamoodi mõjub ka teleri- ja raadiokanalite klõpsutamine. Alles siis, kui inimene pöörab infole pikemat tähelepanu, keskendub sellele ja mõtleb teema üle hetke järele, kinnistub see tema mälus. Siis suudame seda infot säilitada, siduda varasemate teadmistega ja kasutada ka kriitilises mõtlemises.

Olukorda saab parandada see, kui suhtuda info tulva väga kriitiliselt. “Vähem on parem,” soovitab Ene Raudla. “Tehke valik, millisesse uudisesse süvenete, lugege tekst rahulikult läbi ja mõtisklege veidi, et info kinnistuks ja teie mõtlemist rikastaks. Kui soovite midagi meelde tuletada, siis püüdke selleks kõigepealt pingutada oma mälu, mitte ärge tormake kohe internetiotsingu abil vastuseid leidma.”

Ilmus ajakirjas „Tiiu”. August, 2017

Mille poolest erineb  lähisuhtevägivald teistest vägivallajuhtumitest?

Lähisuhtevägivald ei ole seotud üksikute inimeste vägivaldse iseloomuga, vaid on käitumismudel, milles vägivallatseja mitte ei oska, vaid ei taha teisiti käituda.

Lähisuhtevägivalla puhul on tegemist psühholoogiliselt paradoksaalse olukorraga, kus ohver tunneb end süüdi ja vägivallatseja tunneb ennast ohvrina. Abi vajavad mõlemad.

• Lähisuhtevägivallast  on keeruline rääkida, mistõttu paljud nendest jäävadki koduseinte vahele. On ju raske on tunnistada, et sind alandab ja peksab inimene, kes tegelikult peaks sind armastama.
• Olukorra teeb raskeks , et vägivald leiab aset kodus, paigas, mis peaks olema kõige turvalisem.
• Lähisuhtevägivald  on pikaajaline korduva iseloomuga ja tsükliline protsess – vägivallale järgnevad sageli leppimisperioodid, mis annavad lootust ja mida on kõrvalvaatajal raske mõista. Nagu ka seda, miks ohver vägivallatsejast ei lahku. Kodust äraminek on keeruline ja lisaks ei peata see vägivalda. Kuhu läheks näiteks ema  oma kolme väikese lapsega olukorras, kus ta abikaasa on piiranud võimalusi suhelda nii sõprade kui päritoluperega ja ta on isoleeritud kõikidest sotsiaalsetest tugivõrgustikest?
• Lähisuhtevägivalla ohver on enamasti naine ning vägivalla tunnistajateks on sageli lapsed, kelle kaitsmine vägivalla eest on iga vanema kohus.
• Perevägivalla teeb ohtlikuks asjaolu, et väga harva on tegemist ühekordse sündmusega. Tavaliselt muutub vägivald ründaja jaoks normaalse käitumise osaks.

Vägivald lähisuhetes on tõsine ja tihti varjatud sotsiaalne probleem, mis võib põhjustada tõsiste tagajärgedega süstemaatilisi psühholoogilisi ja füüsilisi traumasid, sest kurjategija on isik, keda ohver peaks saama usaldada.

Ohver on kurjategijast mitmetasandilises sõltuvussuhtes. Sageli pole naised huvitatud, et vägivaldne mees vangistatakse, sest selle tagajärjel satuvad nad lastega raskesse materiaalsesse olukorda.

Lähisuhtevägivalla oletatavad põhjused

 Meestekeskne ühiskond eeldab, et naine oleks oma mehele lojaalne ega „kannaks tüli toast välja“. Ja lõpuks naine armastab meest ja soovib uskuda, et kui mees lubab, et vägivald ei kordu, siis see saab nii ka olema. Vaatamata kõige suurematele julmustele tunneb naine end siiski mehega emotsionaalselt seotuna.

Lähisuhtevägivald ei ole tingitud ainult konkreetse vägivallatseja individuaalsetest omadusest: nt despootlikust iseloomust, empaatiavõime puudumisest, kohanemisvõimetusest teiste inimestega jne. Samuti on väär käsitleda vägivalda kui nn „pereprobleemi“, mis on tingitud inimestevaheliste suhete eripäradest. Vägivallatseja kohta kehtib, et ta mitte ei oska vaid ta ka ei taha teisiti probleeme lahendada.

Kuni kolmandik kõigist perevägivallatsejatest on eelnevalt karistatud, mis tähendab, et agressiivne ja vägivaldne käitumine on kujunenud juba harjumuspäraseks probleemsete olukordade lahendamise viisiks.

Lähisuhtevägivalla puhul juhtub sageli, et kes on astunud välja vägivaldsest suhtest, alustab suhet inimesega, kes on jälle vägivallatseja. See võib olla tingitud ohvri psühholoogilisest  eripärast.

Osad  ohvritest ja väike osa vägivallatsejatest  tunnevad  vajadust spetsialistiga nõu pidada. Tavaliselt tekib see  soov pärast esimesi vägivallakogemusi. Siin oleks vaja tugivõrgustikke, kuhu saaks pöörduda.  See võiks  abiks  olla vägivallajuhtumite kordumise ennetamisel.

Vägivaldse käitumise põhjusena kaldutakse nägema üleüldist stressi ja rahulolematust eluga ning oskamatust olukorraga muul viisil toime tulla.

Osad  inimesed ei ole erinevatel põhjustel rahul iseenda ja oma eluga ning on kurnatud negatiivsetest emotsioonidest. Eeskuju annab ka  meedia, mis  vohab vägivallast.

Perevägivalda  „pärandatakse” põlvkonnalt põlvkonnale: lapsed õpivad oma vanematelt vägivaldset käitumist ja lõpuks kujuneb aja jooksul välja lõputu ahel.

Perevägivalla  üheks tekkepõhjuseks on alkoholi tarvitamine, samuti ka naiste vähene majanduslik iseseisvus.

Minevikus kogetud vägivald, hülgamine või seksuaalne kuritarvitamine lapsepõlves on aluseks isiksuse profiili kujunemisel, mida iseloomustavad ebaküpsus, vaenulikkus, oskamatus teistega suhelda, empaatia puudumine ning madal enesehinnang.

Vägivaldset käitumist mõjutab oluliselt isiksusetüüp ja üleskasvamiskeskkond.

Vägivalla kogemine ja selle pealtnägemine mõjutab last alati, põhjustades lapsele väga tõsise hingelise trauma. Pidevas stressi-ja ohuolukorras elades arenevad lapsel välja teatud toimetulekuoskused. Laps jälgib pidevalt vägivaldse vanema käitumist ja püüab ette aimata tema vägivallategu. Ohumärkide ilmnemisel proovib ta end varjata. Veidi vanemad lapsed võivad astuda ema kaitseks välja isa rünnaku korral. Laps püüab ennetada vägivallajuhtumeid, ta surub alla oma soove ja vajadusi, üritab käituda nii nagu arvab vägivallatsejat talt ootavat.

Jälgides oma pereliikmete tegevusi, omistab laps tulevikuks käitumismudeleid, mida rakendatakse näiteks juba ise lapsevanema rollis.

Lastevastane vägivald

Kõige suurema rühma lastevastase vägivalla toimepanijaist moodustavad lapsevanemad (ka kasuvanemad), levinuim on lastevastane vägivald nooremate emade seas. Vägivalda kasutavad vanemad kogevad tihedamini stressi, neil on madal enesehinnang, nõrk impulsside kontrollimise võime, madal frustratsioonilävi ning väike empaatiavõime.

Alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine mängib suurt rolli vägivallariski suurenemisel. Lapsevanema langemine füüsilise vägivalla ohvriks lapsepõlves on samuti riskitegur, mis suurendab ohtu, et ta kasutab vägivalda ka oma laste vastu. Alaealise vastast vägivalda võib kohata kõige rohkem perekondades, kus partnerite (lapsevanemate, elukaaslaste) vahel esineb füüsilist vägivalda, ja ka peres, kus last kasvatab üks vanem. Sotsiaalsed tegurid, mis soodustavad füüsilise vägivalla kasutamist, on vaesus, töötus, sotsiaalne isoleeritus ning kõrge kuritegevuse ja vägivalla määraga kogukond.

Lähisuhtevägivalla tõkestamine  algab eelkõige ohvrite julgustamisest pöörduda abi saamiseks kas sotsiaaltöötaja, lastekaitsetöötaja, kriisinõustaja, ohvriabi teenistuse vm. poole.  Ohvritelt tuleb võtta kartus, et nende probleemiga ei tegeleta.

Üheks probleemiks lähisuhtevägivallaga tegelemisel on toimib võrgustiku töö.

Perevägivalla ohvritele on üheks kõige kättesaadavamaks teenuseks riiklik ohvriabiteenus, mis käivitus 2005. aastal. Ohvriabi töötajad pakuvad  vägivallaohvritele emotsionaalset tuge, infot abisaamisevõimalustest.

Ohvriabi on avalik teenus, mille eesmärk on säilitada või parandada ohvri toimetulekuvõimet.

Millist abi vajab ohver?

Toimetulekuks vajab ohver nii emotsionaalset tuge kui informatsiooni selle kohta, millist abi tal on võimalik saada. Õigeaegne abi hoiab ära ohvri iseseisva toimetuleku halvenemise ja ka võimaliku töökaotuse. Ohvriabiteenust osutavad Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna töötajad üle Eesti. Ohvritel on võimalik saada psühholoogilist nõustamist.

Naiste varjupaik pakub turvalist kohta, kus vägivalda kogenud naised ja lapsed saavad ilma vägivallahirmuta elada.

Vägivalda kogenud naistega tegelemisel on juhtideeks naise õiguste eest seismine ja naiste julgustamine elama iseseisvat ja väärikat elu. Naiste varjupaikadel on naistevastase vägivalla peatamisel väga oluline roll. Nende funktsioonid ulatuvad tunduvalt kaugemale, kui ulualuse ja turvalise pelgupaiga pakkumisest.

Varjupaigad pakuvad naistele ja lastele sellist laadi toetust, mis võimaldab neil oma traumeerivate kogemustega tööd teha, lõpetada vägivald, võita tagasi eneseaustus ning panna alus iseseisvale, iseenda valikutest lähtuvale elule. Naiste varjupaigad pakuvad kriisiabi ja nõustamist, toetust kõikide vägivallakogemusega seotud probleemidele.

Naiste varjupaikadel on ka ühiskondlik roll: need püüavad tegeleda avalikkuse teavitamisega lähisuhtevägivallast, teha koostööd ja pakkuda koolitusprogramme.

Ohumärgid juba suhte alguses

Paljud lähisuhtevägivalla all kannatanud naised on tagantjärele tõdenud, et juba suhete algusfaasis esines murettekitavaid olukordi nagu tugev armukadedus, eriline kontrolli vajadus, ohtrasti tarvitatud alkohol või märgid vägivallast. Näiteks: näkku löömine. Tavaliselt arvab kannatanu, et oh, küll kõik muutub.

Usk mehe muutumisse hävib tasapisi. Naine on  ehk kaua uskunud, et ta võib oma hoidmise ja armastusega meest muuta, kuid vägivald vaid kasvab.
Kui suhtes avaldub ahistav armukadedus, siis selle probleemiga tegelemine on kompleksne: psühhiaatria ja psühhoteraapia koostöös.  Tavaliselt mehed ise ei pöördu, siis peaks pöörduma naine, et saada abi iseendale. Suur probleem on saada mees psühhoteraapiasse, väites, et temal probleeme ei ole. Siis saabki abi naine üksinda.

Abistada saab inimest, kes abi küsib
Isikliku teadvustamis- ja kujunemisprotsessi kaudu hakkab naine tunnistama vajadust muutuste järele, otsima iseennast ja lahendama eluprobleeme. Ta tajub, et saab muuta vaid iseennast. Paarisuhe ja kogu elu hakkab paistma ühtäkki teises valguses. Ei ole kerge lahkuda, kui seob ühine kodu ja lapsed. Perekonna kui terviku kaotust on raske üle elada.

Tunnete ja mõistuse vaheldumine ajab segadusse. Tunne tirib ühele, mõistus teisele poole. Naine kogeb meest kahe erineva inimesena, kus üks toob lilli ja teine annab tappa.

Aidata kannatajal oma olukorda ausalt tunnistada.  Inimene lakkab salatsemast, ei peida enam tõde ja on valmis   muutusteks. Inimene tunnistab, et:
“Selline on minu elu olnud”,
“Olen olnud ärakasutatud. Olen olnud karussellil, elanud 100% tema elu”,
“Olen selgelt sõltunud temast”,
“Ei saa temaga koos olles olla mina ise”.

On väga oluline, et rasked vägivallakogemused töötatakse läbi koos spetsialistidega kahekesi või rühmas. Läbitöötamine edeneb järk-järgult sedamööda, kuidas ollakse selleks valmis. Kogetu võib viia naised tagasi vana valu juurde. Ilma selleta aga võib iga uus kindlam sõprussuhe puruneda ja on oluline kõik enne jätkamist läbi töötada.
Tugevad tunded nagu häbi, süütunne ja viha tõusevad pinnale. Naisele võib teraapilisest kontaktist tekkida vajadus läbi töötada kogu oma elukäik ja puhastuda. Vähemgi mineviku meenutamine tekitab kurvastushetki ja kogetud kildudest moodustub terve lugu. Üsna sageli satuvad  naised peale vägivaldsest suhtest lahkumist veel ebaturvalisemasse olukorda. Vägivallatsejaga kaasneb agressioon ja  viha või raevuemotsioon paneb mehe naist jälitama. Ta tahab kätte maksta selle eest, et naine ta maha jättis. Naistel, kes lahkuvad vägivaldsest suhtest on suurem risk sattuda   mõrva kui ka mõrvakatse ohvriks. Nad vajavad vahel sõna otses mõttes kaitset.

Julgustada ohvrit

Uue olukorra kujundamisel saab naine määrata ise oma tegevused ja eluolukorrad. Sünnib uuenenud suhe iseendaga, milles on eneseusaldust ja iseseisvust. Ta suudab luua uue suhte mehega, lastega, sugulaste ja teiste inimestega.

Uue kujundamisel on kesksed küsimused:
Mida tahan ja vajan endale ja lastele?
Mida ootan paarisuhtest, inimsuhetest üleüldse?
Millist elu tahan elada?

Parim võimalus vältida vägivallaolukordi on nende ennetamine

Kui elad vägivallatsejaga koos, tee endale kriisiolukorra jaoks turvaplaan:

1. Kas on mingeid märke, millest võid järeldada, et mees on muutumas vägivaldseks? Õpi neid tundma ja ürita välja pääseda enne, kui vägivald algab!
2. Mõtle juba varakult ette, kuidas turvaliselt välja pääseda. Millist ust kasutad, on sul võimalik kasutada varuväljapääsuna aknaid?
3. Kuidas pääsed minema? Loo mingi rutiin, et saaksid reeglipäraselt korraks väljas käia ka tavalistes olukordades. Kas võid näiteks öelda, et lähed prügi välja viima, koeraga jalutama või korraks poodi?
4. Kuhu võid minna? Räägi olukorrast sõpradele, naabritele või sugulastele, kellelt võiksid hädaolukorras saada tuge ja abi. Tee nimekiri nende telefoninumbritest. Kirjuta üles ka telefoninumbrid, mille kaudu võid hätta jäädes abi paluda (politsei, kiirabi, varjupaik). Hoia need numbrid alati kaasas, sest paanikas võid unustada ka lähimate sõprade telefoninumbrid.
5. Säästa raha kriisi ja oma lahkumise tarvis, hoia seda kohas, kust on võimalik kergesti kätte saada.
6. Hoia käepärast ka pakitud kott, kus on hädapärased tarvilikud asjad ja tähtsad dokumendid (isikuttõendav dokument, pangakaardid, tähtsad telefoninumbrid (vt, punkt 4), võtmed, hügieenitarbed, vahetusriided. Hoia seda kohas, kust saad alati kätte.
7. Õpeta lapsi vajadusel helistama politsei hädanumbrile 110, räägi naabritele vägivallast ja palu neil helistada politseisse, kui nad kuulevad sinu kodust kahtlasi hääli. Võite kokku leppida, kuidas annad neile hädaolukorrast teada (näiteks koputamine vastu seina või radiaatorit).
8. Pane kuupäevade ja kellaaegadega kirja kõik oma mehe vägivallateod, ähvardused ja nendega kaasnevad mälupildid võimalikuks tõestusmaterjaliks, isegi kui kirjapaneku hetkel pole sul plaaniski teha avaldust politseile. Su plaanid võivad muutuda, kui kuritegu kordub. Pane kirja ka võimalikud tunnistajad. Säilita seda paberit koos muude oluliste dokumentidega, mis on kõrvale pandud lahkumise hetkeks.

Ohuolukorras ürita säilitada rahu ja mõtle, mis võiks ähvardajat rahustada.
Hoia kontrolli all oma erutus ja hirm, keskendu positiivsele mõtlemisele, nagu “ma suudan välja tulla sellest olukorrast”.
Räägi vaikselt ja rahulikult, kuula aktiivselt tema juttu, ürita luua suhtlus ja viia jutt muudele asjadele.
Kinnita, et mõistad tema erutust ja tundeid, ära näita välja, et kardad tema poolt vägivaldset käitumist.
Ürita liikuda koos ähvardajaga vestluse käigus turvalisemasse kohta.
Ohuolukorras ei tohi ähvardajale vastu rääkida, teda ähvardada, teda käsutada, tema peale karjuda, teda kritiseerida, näidata tema vastu üles ükskõiksust, minna talle lähedale.

Miks alles nüüd?

Vahel on  õigusorganitel raske mõista, miks naine on end lasknud aastaid füüsiliselt halvasti kohelda, näiteks on kodus viis aastat peksa saanud, kuid siis ühel hetkel esitanud politseile avalduse ja oma mehe peale kaevanud. Tekib küsimus, miks ta ei ole seda varem teinud ning miks ta on seda talunud. Psühholoogid, kriisitöötajad, ohvriabitöötajad mõistavad ohvri sellist käitumist.  Nad saavad aru, miks ohver nii ebakindel on ja miks ta võtab need süüdistused tagasi ja miks ta elab selle vägivaldse mehega koos ja kõige sellega lepib.

Kas saab üldse vägivaldselt käitujat muuta?

Vägivallatsejatele on olemas  korrektsiooniprogrammid, millest üks on viharavi. Välisriikide kogemus näitab, et viharavi annab harva tulemusi. Vähemalt tuleks pakkuda võimalust inimesele oma käitumist muuta. See võimalus peab kindlasti olema, kuid ei  asenda kindlasti ohvrikaitset.   Pärast paarinädalast või -kuist viharavi seanssi on  vara oodata inimese käitumise muutumist.

Võimalik on kasutada ka pereteraapiat ja nõustamist, et panna paari oma käitumise üle järele mõtlema ja lepitada neid, et vägivald enam ei korduks.  Oma kogemustele tuginedes võin öelda, et selle kasutegur on siiski üsna väike.

Pikaajaline psühhoterapeutiline tegelus, mille eesmärgiks on esmalt oma vägivaldse käitumise ja  mittetoimivate suhtlemismustrite teadvustamine ning uute suhtlemisoskuste treenimine. Oluline oskus, mida on vaja harjutada on teise inimese kuulamine ja rääkimine teist süüdistamata.

Oma emotsionaalsete impulsside kontrolli alla saamine on samuti oskus, mis vajab tegelikult korrigeerimist juba lapsepõlvest alates.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut