Et kodus oleks õnne ja rahu

Lapsed aimavad, millist teed valida

Õnnelik on inimene, kes on suutnud ühendada oma töö ja hobi. Aga kuidas leida see õige tegevus, mille käigus rasked katsumused muutuvad põnevateks väljakutseteks? Kas oma kutsumuse mõistmiseks peab juba lapsena osalema mitmetes huviringides või tuleb vaikselt kuulata sisehäält?

Tõesti, mõned inimesed teavad juba põhikoolis, kelleks nad soovivad tulevikus saada. Nemad jõuavad tavaliselt kaugele, sest ei pea energiat kulutama otsimise ja kahtlemise peale.

Kuid enamik meist ei ole niisuguse teadmisega õnnistatud. Me otsime, katsetame, eksleme huupi, juhindume juhustest. Ja tihti võib ka keskealiste inimeste suust kuulda lauseid, et nad ei teagi, millist tööd tahaksid teha ja milline väljakutse oleks köitev.

Mõistagi algab inimeste annete arendamine juba maast madalast. Lapsed viiakse huviringidesse, mida on sageli rohkem kui üks. On suur oskus valida välja just see ala, mis last köidab, mitte ei väljenda vanemate kirge ja täitumata unistusi.

Üks minu ammune tuttav rääkis, et ta on oma last kasvatades saanud hea õppetunni. Mõlemad vanemad olid noorena tugevad sportlased ja nad eeldasid, et poeg asub samuti treenima. Kuid võta näpust, seda poissi ei huvita sport! Tema tahab hoopis sõrmitseda kitarri ja tegeleda muusikaga. Loomingulise lapse mõistmine on sportlastest vanematele korralik väljakutse.

Seda kuulates meenutasin, kuidas pinginaaber kutsus mind liituma võrkpallitrenniga. Esimene treening oli kõike muud kui tore: hingeldasin kiirendusjooksul, äpardusin palliharjutustes ja sain servijatelt valusaid tabamusi. Olin õnnelik, et sealt pääsesin. Edaspidi olen võrkpalli jälginud platsi servalt. Hilisem korvpallitrenn oli toredam, kuid agressiivsetel võistlustel osalemine viis ka sellelt rõõmu.

Seevastu tantsimine on mind alati argimaailmast kõrgemale tõstnud. Kui vahepeal proovisin teisi alasid, siis lõpuks jõudsin ikka tantsu juurde tagasi: olid peotants, karaktertants, rahvatants… Tantsimine on praegugi minu rõõm.

Teismelisena meeldis mulle ka sõpradega seigelda ja elu üle filosofeerida, matkata, fotosid klõpsata ja ohtralt lugeda. Needki “hobid” kestavad tänapäevani, maskeerudes kohati osavalt tööks.

Ent kui mina püüdsin tüdrukueas mitmeid huviringe katsetada, siis minu poeg eelistas olla vabalt omaette. Algul pidasin iga õppeaasta algul talle epistli, et nüüd tuleb otsida mõni huviala, sest õige laps peab käima ringides. Poiss istus kurva ja patuse näoga mu vastas ning lubas ennast parandada. Alati jäi asi soiku, sest mul polnud südant ega järjepidevust teda tagant sundida.

Ühel hetkel uurisin täpsemalt, mida ta oma toas teeb. Ja avastasin, et laps lahendas vabatahtlikult matemaatikatehteid! Reaalainetega tegelemine, olümpiaadidel käimine ja seal sõpradega mõõduvõtmine osutusid tema rõõmu- ja eduallikateks. Praegu töötab ta insenerina.

Õnneks on meis ka midagi sarnast. Kolmanda klassi sügisel tuli poiss otsustavalt koju, otsis kapist välja parimad kingad ja läks võistlustantsuringi. Koolis oli käinud meestreener, kes oli rääkinud nii sütitavalt, et laps tegi oma valiku. Pärast võistlustantsu tulid moodsad breik ja hiphop, lõpuks ka rahvatants ja tantsupidu…

Näib, et lapsed oskavad alaeadlikult valida endale eluks õiged rajad. Samas on õige neid ka suunata – lasta kogeda erinevaid tegevusi ja anda impulsse, et nad jõuaksid äratundmiseni. Samuti jälgida, et huvid ei osutuks “kriminaalseteks”.

Aga miks siis ikkagi ütlevad paljud inimesed täiskasvanuna, et nad ei tea, mida tõeliselt teha tahavad? Võib-olla selle pärast, et vanemad, õpetajad ja ühiskond on surunud neile liialt peale oma arvamust selle kohta, mida nad peaksid tahtma ja tegema. Teiste soove täites jääb inimese enda loomus avastamata.

Tegelikult ei ole tähtis, mitmes huviringis laps käib ja kui mainekas on tema hobi. Ainukesena loeb see, kas tegevus teda rõõmustab. Kuulake oma last! Jälgige ja küsige! Tõde selgub aegamisi.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Tweets
Facebook By Weblizar Powered By Weblizar