Et kodus oleks õnne ja rahu

Milline puu kutsub sind kõnelema?

Hiliskevadel mühinal kasvav mets meenutab natuke inimühiskonda. Kui kuuluksid nende lehekasvatajate hulka, siis milline puu või põõsas sa oleksid? Ja millise juurest leiaksid toetust? Puuga kõnelemine võib tunduda naljaka lapsemänguna, kuid tegelikult on sel oma mõju.

Kevad ja varasuvi on imetore aeg metsas kõndimiseks. Putukaid on vähe, puud on helerohelised ja maapinda katavad lilleõied. Kasvumühinas mets pulbitseb energiast, nii nagu ka inimkond.

Selle kasvuhoo keskel tasub tempot aeglustada ja viia end mõtterännakule. Mis liiki puu sa ise oleksid? Ja milliste sarnased tunduvad sinu perekonnaliikmed, kaugemad tuttavad? Kas kasvad sirgelt või jändrikult? Millist sõnumit endas kannad? Katsu selle juures kõrvale jätta kõik ajaloolised ja esoteerilised tõlgendused ning kuula ainult seda, mida kõneleb sisemine hääl.

Mind on huvitaval kombel alati tõmmanud kaskede hulka. Mulle meeldib silitada nende valget tohtu, mis meenutab sõrmede all siledat nahka. Kase peened oksad liiguvad tuule käes nagu juuksed ja sihvakas tüvi on ühtaegu nii tugev kui painduv.

Kord jalutasin ühel hapral hingelisel hetkel metsas ja nõjatusin seljaga vastu suurt kaske. Tundsin, kui soe ja toetav see oli. Panin silmad kinni ja jälgisin, kuidas mu laugude all hakkasid liikuma kollased värvilained. Need võisid olla tingitud eredast päikesepaistest, kuid tundus, nagu annaks ka puu mulle jõudu. Olin tunnistatud omaks.

Pärast seda käisin juba teadlikult selle kasega rääkimas või lihtsalt teda “tundmas”. Leidsin temale toetudes alati mõne toetava mõtte, kusjuures kask oskas osavalt jätta mulje, et need on minu enda omad. Ütlesin talle endagi poolt mõned komplimendid, et suhtlus ei jääks liiga ühepoolseks.

Praegu olen sõbrunenud ühe teise, oma kodule lähema kasega. Möödudes tervitan teda ja vahel naaldun tema vastu pikemaks mõtisklemiseks. Mõnikord palun kasel saata okste kaudu tervitusi oma esimesele, kaugemal kasvavale sõbrale. Me oleme tõesti nagu ühest puust…

Metsas jalutades tunnen ära teisigi tuttavaid. Nõtke pihlakas meenutab oma valgete õite ja punaste marjadega hoolitsust ja armastust, nagu oleks ta metsa meditsiiniõde. Suur paju tuletab meelde, et enne vanaisa võimsusesse jõudmist oli temagi väeti ja õrnade urbadega vits. Metsik õunapuu, mis kevadel uhkeldab õiterohkusega, on viljade ootuses nagu suure pere ema. Toomingas ajab maikuus oma õitega päid uimaseks, justkui tantsuõhtuks üles ehitud neiu.

Ja muidugi need mehed! – sihvakad sportlikud männid, karused töörabajad kuused ja tarkusest pakatavad tammed. Sekka ka madalamat profiili hoidvad hallid lepad, kes eelistavad olla lõbusalt kambas ja luua tihnikuid.

Kas märkad, millise puuga ühineb sinu tunnetus? Võib-olla just tema käest saad nõu küsimas käia, kui südamesse poeb rahutus?

Kõige tähtsam on ju leida oma meeltesse tasakaal. Selleks võibki vahel kasutada omapäraseid meetodeid, nagu näiteks puuga kõnelemine. See ei tee kellelegi halba!

Puule võib alati rääkida – tema ei hakka sind kritiseerima, hurjutama ega sosistama talle usaldatud juttu edasi. Teda võib kallistada, ilma et peaks kartma kellegi armukadedust. Puu kuulab, toetab ja mõistab poolelt sõnalt, olles seejuures sinuga väga sarnane – temagi ju elab ja hingab, sünnib ja sureb, õitseb ja koltub.

Puuga kõnelemist tasub vahel kasutada ka selleks, et harjutada ise heade sõnade ütlemist. Kui oma metsasõpra piisavalt palju kiita ja tänada, siis muutuvad need sõnad ehk nii loomulikuks, et tulevad kergemini ka inimestega suheldes.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.