Andmisest ja saamisest läbi maasikate
Tore on jagada kallitele inimestele hoolitsust ja valmistada neile rõõmu. Aga mõnikord on andjal endalgi keeruline mõista, kas teda ajendab puhas andmise soov või on tegu hoopis varjatud saamise vajadusega.
Me kõik püüame vahel andmise abil tunnustust teenida ja arvame, et keegi seda ei märka. Kahjuks ei saavuta me sellisel moel kunagi piisavalt armastust, sest kerjatud tunded ei suuda hinge täita.
Jaanilaupäeva hommik. Võtan kõnnikepid kätte ja ruttan metsarajale, et käia enne teiste virgumist läbi oma tavapärane tiir. Hommik on päikeseline, tõotab tulla soe päev.
Kui teeveerel punetavaid maasikaid märkan, võtan tempo maha. Minu selle aasta esimesed! Ahmin mõned marjad suhu, siis aga kahetsen, et ei võtnud kaasa karbikest. Nii vahva oleks koduseid hommikulauas metsmaasikatega rõõmustada! Õnneks meenub mulle, et maasikaid saab lükkida kõrre otsa. Nii kõnningi mööda metsaäärt, kepid ühes ja rohukõrred teises käes, otsides marju, nagu kauges lapsepõlves.
Metsamarjade korjamine on meditatiivne tegevus – see nõuab kannatlikkust ja keskendumist. Sel ajal, kui maasikaid ükshaaval kõrre otsa topin, kulgevad mõtted omasoodu.
Mõtlen, kui ilus on see hommik. Ja kuidas ma paar päeva tagasi igatsesin loodusesse pääsemist ja just metsmaasikate noppimist. Arutlen, et korjan neid marju küll teistele, aga samas teen seda ikkagi enda pärast – ma naudin seda tegevust! Ja et isegi siis, kui ärkajad vaid uniselt naeratavad ja kõrred hetkega tühjendavad, olen mina oma rõõmu kätte saanud. See on andmise rõõm, ilusa hetke jagamise rõõm.
Samas on miski minus valvel. Kriitiline meel püüab üllast sisemonoloogi jälgides aru saada, kas ma tõesti ei taha selle teo eest mingit tasu. Äkki tegelen hoopis osava enesepettusega? Võib-olla soovin neid marju kinkides osta endale heakskiitu, teenida armastust, köita teisi enda külge?
Iga inimene vajab tunnustust ja armastust. Kui talle millegipärast neid tundeid ei jätku, püüab alateadvus leiutada viise, kuidas seda tühimikku täita. Teise inimese rõõmustamine ja aitamine laseb meil tunda ennast vajaliku, hea, tugeva ja seotuna. Heateoga tõmbame endale tähelepanu ja nurume kiitust. See aitab ka põgeneda inimhinges peituva kõige hirmsama hundi, üksindustunde eest.
Jah, me kõik püüame vahel armastust ära teenida! Ja arvame, et keegi seda ei märka…
Aga tegelikult märgatakse. Omakasupüüdlik hoolimine jätab teise inimese sisse võlglase tunde. See tekitab kohustuse vastata samaga, seob vaikselt enda külge ja nõuab pidevat meelespidamist. Sellised heateod muutuvad koormavaks.
Ja kuigi loodame, et niimoodi tunnustust nurudes jõuab meie janusesse hinge piisavalt armastust, peame pettuma. Sest kerjatud tunnetest pole kunagi küllalt.
Teisalt oleme kindlasti kogenud ka siirast ja armastusega laetud andmist, kus oma hinge ja jõudu jagatakse ilma vastutasu soovimata. Sellisel juhul oleme oma lähedase nimel valmis väga palju tegema, ohverdama, kannatama. Isegi oma elu andma! Meil pole millestkist kahju, sest tema mure on ju minu mure ja tema rõõm on ka minu rõõm…
Selline andmine täidab hinge topelt.
Nopin veel ühe maasika ja lükin selle viimasena keraheina otsa. Nüüd on mul kaks pikka maasikakeed, mis meenutavad punaseid palvehelmeid. Sellest piisab.
Astun kodu poole ja sobran vaikselt oma südames – kas see hommikuhetk suutis mind nii palju iseenda armastusega laadida, et olen valmis oma kingitust tingimusteta jagama?
Loodan, et suutis.
Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.
