Et kodus oleks õnne ja rahu

Kiired ja aeglased – võluvad vastandid

Tikk-takk, tiksub kell, igaühele sama aega. Aga liigume selles kõik erineva tempoga. Mõni kihutab täistuuridel pindmistes kihtides, püüdes päeva jooksul korda saata võimalikult palju. Teine astub närvesöövalt aeglaselt, vajades oma teekonna tajumiseks ja mõtestamiseks rohkem aega. Kas neil on võimalik kõrvuti eksisteerida?

Inimesed on anatoomiliselt sarnased, kuid kõigile on kingitud individuaalsus. Üks selle ilminguid on tegutsemise tempo.

Seda näitab juba hommikune ärkamine. Paljud tõusevad kohe pärast kellatirinat, ruttavad kohvi keetma ja tervisejooksu tegema, öeldes, et nad ei salli pikalt voodis vedelemist. Teised vajavad virgumiseks pooltundi või rohkematki. Nad tulevad aeglaselt unerežiimist välja, ringutavad ja mõtisklevad ning alles siis pistavad varbad sussidesse. Kohene voodist väljakargamine on nende jaoks vägivaldne.

Samamoodi võib kirjeldada teisi tegemisi. “Kiired” teevad lennult plaane, lasevad kätel käia ja jalgadel rutata. Kõik käib tempokalt ja liigse passimiseta, ohtra jutu ja kindlate käsklustega. Sageli ka veidi pealiskaudselt, sest sügavamate hoovuste märkamiseks ei jätku kannatust. Ja vahel saab sahmitud tühja…

“Aeglased” tunduvad seevastu laisad. Nad kõnnivad mõõdukal sammul ja istuvad tükk aega ühe koha peal, et mõelda ja filosofeerida. Nad peavad süvenema, tunnetama ja asjad enese jaoks selgeks saama, enne kui edasi liiguvad. Nende elu käib sügavamal tasapinnal. Aga tihti jõuavad nad sama kaugele kui “kiired”, sest nende plaan on enne tegutsemist läbi mõeldud.

Küllap on meis kõigis natuke mõlemat – nii kiirust kui aeglust, pealispindsust kui ka sügavust, aga ilmselt on üks pool ikkagi domineerivam. On loomulik, et teise äärmusesse kuuluvad inimesed tekitavad võõristust.

Kujutage ette, et koolis pannakse ühte pinki istuma “kiire” ja “aeglane”, nii nagu olid Toots ja Arno. Kas need “Kevade” tegelased mõistsid teineteist? Täienisti vist mitte.

Või kujutlege, et satute reisima “kiirete” grupiga, olles ise “aeglane”? Küllap ajate seal vaatamisväärsuste juures üksteist omajagu närviliseks.

Töökollektiivis saab õnneks mobiliseerida mõlemat masti inimesi. Vajatakse ju ühtviisi nii visionääre, analüütikuid kui ka tootjaid ja kiirreageerijaid. Tark juht peaks oskama inimeste omapärasid märgata ja õigesti suunata, vastasel juhul hakkab meeskond logisema.

Keerulisem on olukord siis, kui leiate elukaaslaseks inimese, kes on täiesti teise tempoga. Vastandite tõmbumine on esialgu võluv, kuid hiljem võivad need erinevused muutuda konfliktide allikaks.

Lihtne pole ka see, kui perre sünnib laps, kelle huvid ja elutempo on sootuks teistsugused kui vanematel. Võite aimata, kuidas väikelapse mürgeldused või teismelise apaatia selle perekonna proovile panevad.

Kas siis üldse saavad õnnelikult koos eksisteerida inimesed, kes on “kiired” ja “aeglased”? Kas peamegi valima sõpru ja armsamaid ainult omasuguste hulgast, välistades kõik need, kes võivad meid ka täiendada ja arendada?

Muidugi ei pea! Tuleb aga järgida kahte võlusõna – mõistmine ja armastus. Kui püüame mõista, et meie sõbra, lapse või elukaaslase maailm käib teises rütmis, siis aitab see leppida tema veidrustega. Veel parem, kui erinevustest omavahel räägitakse ja arutatakse, kuidas neid teineteisele meeldivamaks muuta.

Armastus aitab lähedastele andestada palju asju, mis tunduvad muudel juhtudel vastuvõetamatud. Aga pingutus peab tulema mõlemalt poolt, sest muidu vajub laev ikkagi kreeni.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Tweets
Facebook By Weblizar Powered By Weblizar