Laps läheb kooli – kuidas abistada?

Laps vastutab õppimise eest, lapsevanem õppimiseks vajalike tingimuste eest.

Koolilaps peaks vastutama oma edu ja ka ebaedu eest ise. Ent selleks pole pahatihti valmis vanemad, kes ihkavad lapse õppimist pidevalt kontrollida. Vanema vastutuseks on lapsele õppimiseks ja arenguks vajalike tingimuste loomine. Lapse kooliminek ei ole lapsevanema unistuste täitmine, vaid lapse toetamine sel viisil, et areneks lapse vastutustunne ja iseseisvus. Vanemad nõuavad lapselt õppimist, kuid enamusel esimese klassi lastel puudub oskus õppida. Lapsevanem saab luua eeltingimused õppimiseks nii, et lapsed suudaksid enamiku kodustest ülesannetest iseseisvalt lahendada. Kuidas saab vanem pakkuda abi nii, et see aitaks lapsel ülesanded ise ära teha?

Enne õppima asumist luua positiivne meeleolu. Tunnustada last, et ta on juba ise oma kooliasjad välja võtnud, avanud oma päeviku ja vaadanud mis tunnid järgmisel päeval on jmt. Märka tema iseseisvaid sammukesi: „Oled meile kallis, oleme uhked sinu üle, et sa oled juba koolilaps. Mida te täna koolis tegite? Oi, sa said sellega ise hakkama! Väga vahva!”

Lapsevanema rõõmus ja toetav hoiak on see, mis annab lapsele julgust asuda oma koolitöö juurde. Oluline, et lapsel ei tekiks hirmu eksimise ees, kui tal kõik kohe hästi välja ei tule. Vanema toetav hoiak: „ Pole hullu, proovime veel. Oo, saidki hakkama! Hurraa! Näed, suutsid istuda laua taga ja sa ei tõusnudki enne püsti, kui valmis said. Oled vapper! Jm”

Õigesti tegemine on selles vanuses lapsele äärmiselt tähtis ning tihti tekib lapse ja vanema vahel kahetsusväärne arusaamatus: Lapsed ütlevad kodus: “Ma ei oska seda teha,” kuid peavad selle asemel tihtipeale silmas hoopis: “Emme, ma ei julge seda üksi teha.” Ema tõlgendab seda nii: “Minu laps ei saa üksi hakkama!” ning hakkab koolitööde juures pidevalt abistama, kuigi see pole üldse vajalik.

Õpiharjumuste kujundamine

Lapsed ja nende õppimismeetodid on niisama erinevad, kui vanemate viisid laste õppimist suunata ja kontrollida. Isegi ühe pere lapsed võivad kodustesse ülesannetesse väga erinevalt suhtuda. Üks närib teleka ees päev otsa pliiatsit, teine õpib kõik juba koolis ära, kolmas ei tee koolikotti enne lahtigi, kui ema töölt jõuab ja lapsega koos õppima hakkab. Selleks, et edaspidiseid arusaamatusi vältida, tuleks koduse õppimise reeglid juba koolitee alguses paika panna.

• Seada sisse kindel õppimiskoht, milleks oleks soovitatavalt oma õppimislaud.
• Alustatu tuleb lõpule viia ja mõne minuti pärast ei saa öelda, et ma enam ei viitsi.
• Asjadel on oma koht: pliiats on pinalis, pinal on koolikotis jne.
• Järjepidevalt tuleks jälgida, et lapsel oleks õige pliiatsihoid.
• Õppimislaual ei oleks üleliigseid asju, mis viiks tähelepanu eemale.
• Toas oleks vaikus.
• Ema või isa lähedalolek, kui laps peaks abi vajama.
• Leppida kokku, mida laps ise teeb ja mida koos vanemate abiga.
• Leppida lapsega kokku, millal ta õppima hakkab.
• Kuulata, kuidas laps loeb, et saada õigel ajal jälile tema lugemisraskustele.
• Peale kella 8-t õhtul õppimine on kõige vähem produktiivsem.
• Ära nõua lapselt võimatut.
• Lapsele peaks jääma aega tegeleda oma lemmiktegevustega.
• Unerežiimi jälgimine.

Drillimisest ei ole kasu

Sageli tahetakse laste lugemist, käekirja ja arvutamist drillida, mis võib lapse jaoks olla üsna igav ja tüütu. Eriti siis, kui see hästi välja ei tule.

Lapselt tuleb nõuda võimetekohast õppimist. Kui ta teeb üksiku töö lohakalt, on kasvatuslikus mõttes õige nõuda ülesande või harjutuse ümberkirjutamist. Kui aga laps ei suudagi ilusamini kirjutada, pole mõtet vihikust lehti välja tõmmata või lasta tal lehekülgede kaupa tähti treida. Kui lapse käsi on nõrk, peaks olema korraliku käekirja nõudmisega ettevaatlik. Pigem käe treenimiseks rohkem joonistada, värvida, paberit lõigata ja rebida.

Postkastidesse pannakse kuhjade viisi reklaambrošüüre, mis rändavad prügikasti. Õhtuti võiks mudilane neist toredaid pilte välja lõigata ja paberile kleepida. Kui veel natuke juhendada, valmivad uhked kollaažid. See arendab tema käelist tegevust, silma ja käe koostööd, loovust ning aitab koos ema-isaga koostegemisest rõõmu tunda.

Lugemisoskus on õppimisprotsessi üks alustala. Lihtsalt lugemisdrillil pole mõtet. Et laps tahaks lugeda, nõuab see rohkesti tööd ja harjutamist, mis saab alguse ettelugemisest. Sellest sõltub tema sõnavara, kuulmisoskus. Ettelugemisest kujuneb välja lapse ja vanema kordamööda lugemine ning kindlasti vestlus loetust. Sageli lapsed, kes loevad soravalt, aga kui temalt küsida, millest ta luges, siis kehitab ta õlgu. Kui sisu ei mõista, pole lugemisoskusest kasu. Sisu mõistmata ei saa hakkama ei matemaatikas ega üheski teises õppeaines.

Mida paremini suudab laps orienteeruda sõna häälikulises koostises, seda kergemini suudab ta lugema õppida. Lugema õppimise alguses soovitatakse anda lastele isegi jõukohasest kergemat materjali, et tal tekiks enesega rahulolu tunne: „Ma sain hakkama! Lugemine on nii kerge!”

Enne lugemist on vaja selgeks õppida järgmised tegevused: tähtede äratundmine; kujutluse loomine foneemidest (häälikute variantidest); täishäälikute kui nn silbi moodustajate

leidmine; kujutluse loomine sõna rõhulis-rütmilisest struktuurist; hüpoteesi loomine sõna

kõlast; lugemine, sõna hääldamine; kontroll loetu õigsuse üle.

Lapsevanem võiks aeg-ajalt olla lugema õpetamise protsessis mänguline. Näiteks:

„Arva ära, mis sõna ma ütlesin?” Häälida näiteks K-A-T-U-S

„Nüüd hääli sina, mina mõistatan.”

Leiame toast, tänavalt vm. K- tähega algavaid sõnu.

Mängime kogu perega sõnamängu, kus alustad selle häälikuga, mida kuuled sõna lõpus.

Võib kaasata ka lemmikloomi. Näiteks kiisu kord- siis võib keegi tema eest arvata. Nii kaob lapsel hirm, et võib ka mitte teada ja see on normaalne. Keegi aitab mind, kui ma hätta jään.

Õppimine ei ole pelgalt kooliõpikutest tuupimine, vaid see võib olla lõbus ja huvitav. Teha arendavatest mängudest kogu pere ühine tegevus. Vanematelt nõuab see aega ja loovat lähenemist. Kui pühenduda lapse esimestel kooliaastatel tema õpiharjumuste kujundamisele, siis edaspidi võivad vanemad vaid nautida seda, mida laps teeb.

Ära rutta abistamisega

Hiljem võivad lapsele raskusi valmistada õpikutes ja töövihikutes antud ülesannete töökäsud, mis sageli on lapse jaoks liiga keeruliselt sõnastatud. Ka siis ei tohiks vanem rutata ise esimest arvutust ära tegema. Selle asemel lasta lapsel tööjuhend valjusti korrata või paar korda ette lugeda. Kui see ei aita, võiks täiskasvanu ise juhendi ette lugeda ja rõhutada olulist.

Lase lapsel enne ülesande täitmist rääkida, mida ja kuidas ta hakkab seda tegema. Nii kujuneb tal harjumus oma tegevus lõpuni läbi mõelda, enne selle täitmise juurde asumist.

Oma tegevuse mõtestatuse arendamiseks sobiksid ka mitte kooliülesanded. Näiteks anda loovaid ülesandeid: „ Tahame isale üllatuse teha. Mida me selleks teha võime. Mida veel? Mida me selleks vajame?” või koogi küpsetamine: „ Mida millises järjekorras panna. Kui palju on vaja üht või teist ainet. Mida me peame selleks ostma? Vaatame retsepti veelkord üle, kas on kõik vajalik olemas” jmt.

Kui laps ei taha õppida

Palju sõltub ka sellest, kuidas täiskasvanud reageerivad laste lõpututele „miksidele”. Kas selgitavad ja jutustavad või rehmavad lihtsalt käega, nullides seega lapse huvi igasuguste teadmiste vastu. See viis, kuidas laps hakkab õppimisse suhtuma, on temasse ladestunud ammu enne esimest koolipäeva. Kasvavat inimest mõjutavad vanemate eluviisid, nende huvi maailmas toimuva ning teadmiste omandamise vastu.

Vaatamata õpetaja osa olulisusele, lasub vastutus siiski vanematel õppimise vastu huvi äratamiseks.

Koos näiteks uurida teadusraamatuid või vaadata selleteemalisi põnevaid saateid. Võõrkeele õppimisele aitab kaasa selles keeles huvitava raamatu lugemine või kasvõi seriaalis toimuva tõlkimine. Oluline on ka lapsele selgeks teha, et ta ei käi koolis mitte hinnete, vaid teadmiste pärast.

Isegi siis, kui lapsel on huvi, ei tähenda see veel, et ei tuleks probleeme. Siin on ka teisi mõjuvaid faktoreid – kool on liiga raske, laps pandi valesse klassi, hinnati üle tema võimalusi. Lapsel on raske ning ta kaotab huvi õppimise vastu. Lapsele on hädavajalik anda võimalus olla edukas.

Laps püüab, ent tal ei tule välja. Üha harvemini saavutab ta häid tulemusi ning aina harvemini kiidavad teda õpetajad ning vanemad. Ja nii hakkab ta end hädavareseks pidama ning lõpetab üritamise. Mida siis ette võtta? Peab lihtsalt reaalselt hindama oma lapse võimeid ja võimalusi. Võib-olla tuleb kooli vahetada või viia laps teise klassi, kus on teistsugused nõudmised ning aktsent on teistel ainetel. Võib võtta koduõpetaja või püüda ise seletada lapsele seda, millest ta pole tundides aru saanud, teha temaga koos koduseid ülesandeid.

Vanemad, koduõpetajad ja täiendavad ülesanded aitavad parandada hindeid, ent ei lahenda sügavamat probleemi. Laps peab end tundma edukana, peab tundma rõõmu ja uhkust, et tal tuleb kõik välja.

Ebaõnnestumised koolis tuleb kompenseerida teiste edukate olukordadega. Need on ettevõtmised, mis annavad lapsele enesekindluse ja rõõmu. Nendeks võivad olla sport või muusika. Pole saladus, et paljud edukad inimesed ei olnud koolis heade hinnete peale õppijad, seetõttu ei tasu last pidevalt ka sundida ega pidada teda õppimisvõimetuks. Õpetada võib ju kõike, kui arendada õigesti lapse motivatsiooni. On täiesti võimalik, et ta ei näita üldiste parameetrite järgi hiilgavaid tulemusi, kuid oma võimaluste piires võib ta alati areneda.

Lisaks kõigele ei pruugi lapsel olla iseseisva töö oskusi. Ta ei oska õppida ise, ilma täiskasvanute pideva juhendamiseta, ei oska end häälestada vajalikule tööle. Mida siis peaksid vanemad tegema? Tuleb lapsele õpetada tööde planeerimist, teatud ülesannete täitmist ning kontrolli selle kõige üle.

Kui õpetada lapsele vastutuse võtmist õppeprotsessi üle, siis see on üks peamisi võtteid õppeedukuse parandamiseks

Kui laps ei taha kooli minna

Üheks põhjuseks võib olla vastastikuse mõistmise puudumine ning pingelised suhted klassikaaslastega. Sellises olukorras pole kool see koht, kus õpilane tahaks olla.

Laps ei pruugi rääkidagi sellest, mis koolis toimub, kuid tema tahtmatus kooli minna peaks vanemad mõtlema panema. Võib-olla pole ta leidnud ühist keelt klassikaaslastega, tal pole sõpru ning tunneb end seetõttu koolis üksildasena. Sel juhul on täiesti arusaadav, et ebameeldiv keskkond vähendab õppimise soovi. Lapsega tuleks sellest kõigest siiski usalduslikult rääkida. Eelkõige aidata lapsel leida oma suhtlusringkond, mis talle sobib. Kui ta tunneb ennast seal tunnustatuna ja hinnatuna, siis on tal ka oma klassis turvalisem olla.

Lapsel võib palju probleeme olla, mille peale täiskasvanud ei tulegi. Kuidas jõuda lapse tegeliku probleemi põhjuseni ja seda aidata tal lahendada, võib vahel päris keeruline olla. Lapsed kuulavad meid siis, kui meie oleme teda kuulanud. Lapsega suhtlemise oskusi on võimalik õppida Gordoni perekoolis (Vt Sina Mina Perekeskus kodulehelt).

Kõige tähtsam, mida vajab laps sõltumata tema vanusest, see on tähelepanu, armastus ja vanemlik hoolitsus. Ära muretse selle pärast, et nad sind kunagi ei kuula. Muretse sellepärast, et nad sind alati jälgivad.

Lapsel tekitav viha ja trots, kui kasutame tema abistamiseks selliseid väljendeid:

• Mind ei huvita, et teised ei pea.
• Mine hakka kohe oma asju tegema.
• Lõpeta juba see virisemine.
• Kui mina väike olin…
• Miks sa ei tee nii, nagu mina ennist sulle ütlesin?
• Vaata nüüd: see ei käi nii, vaid hoopis nõnda.
• Sa eksid, sest…
• Jah, aga mõtle nüüd loogiliselt…
• Sa oled lihtsalt laisk.
• Ise olid süüdi.
• Küll sa oled tubli laps!
• No, kuidas sa siis ei oska. See on ju nii lihtne.

Kooli mineku hommikud

Seitsmeaastane laps ei pea veel kõigega ise hakkama saama. Nii lapsel kui õpetajal on ebameeldiv hoolitseda asjade eest, mis tegelikult kuuluvad vanemate kompetentsi:

• hommikueine söödud;
• hambad pestud;
• koolikotis kõik vajalik olemas;
• eelmisel päeval koolis antud korraldused läbi loetud ja vajadusel allkirjastatud;
• ilmale sobilikud riided;
• hea tuju;
• liikluses olla ettevaatlik.

Kalli, kalli ja päev võib alata.

Ene Raudla, kliiniline lapsepsühholoog, psühhoterapeut
Gordoni perekooli koolitaja
„Perekeskus Sina ja Mina”