Kuidas korrastada oma paarisuhet?

Hästi toimiv kooselu vallandab inimestes energiat, loovust ja elurõõmu. See teeb meid avatumaks, sallivamaks ja sõbralikumaks. Hea suhte nurgakivideks on turvatunne, intiimsus, kohusetunne ja usk tulevikku. Need nurgakivid põhinevad kahepoolsusel- mõlemad peavad võtma vastutuse selle eest, mida nad ütlevad või teevad, mõlemad peavad end tundma turvaliselt ja mõlemal  peab olema usk ühisesse tulevikku teineteisega.  Kumbki osapool peab endalt küsima. „Mil viisil mina sellesse panustan?“.

Rahulolu paarisuhtes oleneb kõige muu hulgas suuresti turvatunde, intiimsuse ja usalduse tasemest partnerite vahel. See eeldab aga paarisuhet keskkonnas, kus on võimalik suhelda.

Kindlasti alustatakse oma kooselu parimate lootuste ja kavatsustega.  Paarisuhe moodustub alati kahe osapoole vahelises arengus. See tähendab, et mõlemad vastutavad selle eest, et mõlemal oleks suhtes hea olla.  Nii head kui halvad suhted luuakse kahe inimese vahelise suhtlemise käigus. See milline on ühe või teise paarisuhte kvaliteet, määrab partnerite omavaheline koosmäng. See on see, mil moel teineteisele reageeritakse ja vastatakse- nii sõnades kui läbi tegude. Kui teise kohalolek või selle puudumine  hakkab tunduma pigem haigettegevana ja stressirohkena kui tuge andva ja rõõmustavana,  siis tekib küll küsimus: „ Miks ma üldse sinuga koos olen?“. Aeg-ajalt peaksid kõik  kooselus olevad partnerid endalt küsima: „Kas minu paarisuhe on rahuldustpakkuv?  Kas see suhe   kaitseb stressi ja eluraskuste korral ning annab kindla kaitsekilbi tuleviku suhtes?“. Kui on midagi, mis mulle selles kooselus ei meeldi, siis on vaja sellest rääkida.  Enne kui hakata oma  partneriga rääkima oleks hea küsida endalt, mida ma tahan talle öelda.

Esitage endale mõned küsimused.

Kas ma tunnen end paarisuhtes turvaliselt? Kas ma tunnen end armastatuna, hoolitsetuna ja märgatuna. Kas mul on oma partneriga hea koos olla?  Kas ma igatsen ta järele? Millal mina ütlesin ja millal partner mulle ütles: „Armastan sind. Oled mulle kallis“.

See, kuidas me vestlust alustame, saab sageli määravaks selles, mil viisil see lõpeb. Seetõttu on oluline aru saada, kuidas erinevad pöördumise viisid võivad erinevaid reaktsioone esile kutsuda.

Kui väljendame end läbi „mina-sõnumite“, ütleme midagi selle kohta, kuidas me ise midagi näeme ja tunneme. Et selgust saada   määratlemata olukorras, olekski vaja eelkõige hinnanguvabalt kirjeldada seda olukorda, mis on ilmselgelt teile vastuvõetamatu ning depressiooni tekitav. Rääkige   oma tunnetest, mida selline olukord  teis põhjustab ning selle olukorra mõjust teile.

Kui räägime aga „sina-sõnumite“ kaudu, üritame öelda kuidas teine väidetavalt midagi näeb, mõtleb, arvab, ilma et meil oleks üldse eeldust teada, kas see on tõsi või mitte. Teine võib tunda end süüdi, tõmbub tagasi või lahkub olukorrast üldse.

Üritada koos leida vastused järgmistele küsimustele:

 Millised nägemused  on meil meie kooselule pikemas plaanis? Kas meil  on ühiseid nägemusi meie kooselu tuleviku suhtes? Kas me näeme meie kooselus ressurssi? Kas nii mina kui partner panustame  meie kooselusse võrdselt?  Kas me oleme oma kooselule  pühendunud?

Kui partner keeldub teiega sel viisil arutlemast, siis on mõttekam pöörduda paarinõustaja poole, et leida sellele olukorrale mingigi lahendus.

Last lüües tõukame  ta meist endast eemale.

Millised tagajärjed on lapse ja vanema suhtele füüsilise karistamise tagajärjel?

Füüsiline karistamine on vanema üks võimu väljendamise viisidest. Kui laps on väike, siis ta võib küll  kuuletuda vanema, kuid murdeeas või hiljem võib lapse ja vanema suhe muutuda konfliktseks. Laps ei kuuletu vanemale ega ka teistele täiskasvanutele. Temas on viha ja trots, mis temasse on kunagi kogunenud. Suhetes puudub lähedus ja soojus. Vanem on ju lapse endast eemale peksnud või tõuganud. Laps võib muutuda kinniseks, õpiedukus langeb, võib hakata halvasti käituma ka koolis. Sel viisil võib ta oma vanematele tahta „kätte maksta“: „Karistan teid sel moel, see on see, mida mina saan teha“.

Mida tunneb laps, kui teda lüüakse?

Eelkõige valu. Füüsilisest valust saadakse üle, hingeline valu jääb aga aastateks. Valu teiseneb vihaks, kurbuseks, alanduseks. Tema enesehinnangus kujuneb teadmine endast kui halvast lapsest. Laps võib ise hakata agressiivselt käituma teiste laste suhtes Kaob lapsele omane rõõm ja sära. Laps võib hakata tundma pidevat  hirmu, on  kartlik, häbelik. Iga laps vajab tunnet, et teda armastatakse. Laps, keda vanemad löövad, arvavad, et teda ei taheta, teda ei armastata.

Kas mõni karistusviis on leebem: tutistamine, pepulaks või on kõik ühtemoodi halvad?

Mistahes füüsiline  karistusviis on lubamatu. Vähemalt mina arvan nii. Vanematel, kes sel viisil oma lapsi kasvatavad, puuduvad teistsugused oskused lapse mõjutamiseks. Vaimne vägivald lapse suhtes on oma olemuselt samuti võimu näitamine. Tagajärjed on samad, mis löömisel. Puudub ainult füüsiline valu.

Vanematele tundub, et laps on karistamatu ja teeb, mida tahab. Millelegi muule ei reageeri kui ainult löömisele – kuidas siis karistada ilma vitsata või rihmata?

Ei ole olemas sõnakuulmatuid lapsi. Laste sõnum meile, täiskasvanutele on: „Käituge meiega teistmoodi ja kõik saab korda“. Missugune on see teistmoodi käitumine? Eelkõige on vaja last kuulata nii, et ta saab aru, et teda tõesti mõistetakse. Kui meie oleme last kuulanud ja mõistnud, siis hakkab ta ka meid kuulama ja mõistma, mida meie tahame öelda. On oluline vahet teha, kellel on probleem. Vahel on lapsel probleem oma vanematega, sest nad ei mõista ega kuula mis võib lapsele probleemiks olla. Laps vajab piire, eelkõige iseenda turvalisuse jaoks. Mulle on vastuvõetamatu lapse karistamine, sest ma tean, et on võimalik kasvatada ka ilma selleta. Seda oskust on võimalik õppida Gordoni perekoolis. Sealt saadud oskused ei toimi aga siis, kui vanem iseendaga tööd ei tee. Karistamine on kõige lihtsam viis panna lapsi tegema nii nagu meie tahame. Hiljem, kui lapse füüsiline ja psühholoogiline jõud kasvab,  hakkab karistatud laps käituma meiega nii nagu tema tahab.

Kuidas võib lapsepõlves kogetud füüsiline karistamine mõjutada inimest täiskasvanueas?

See võib avalduda mitmeti, oleneb inimese isiksuse eripärast. Võib esineda vältivat käitumist, arglikkust. Inimene ei julge võtta riske sest  kardab eksida. Alateadlikult on talle mällu sööbinud, et peab olema korralik ja tubli. Kui seda ei ole, siis saad karistada. Tundmatut väldib. Võib esineda ka vastupidist: inimese käitumises domineerib agressiivsus ja ühiskonnavastane tegevus. Nii elatakse välja oma viha ja trotsi, mida tema on lapsepõlves pidanud kogema. Osadel inimestel  võib esineda mitmesuguseid hirme ja foobiaid. Ka psüühiline vägivald või hooletusse jätmine lapsepõlves võib anda samasuguseid tagajärgi.  Enamik psüühilisi häireid on  alguse saanud just lapsepõlvest.

Kas on võimalik läbi saada üldse ilma karistamata?

On küll. Selleks on vaja süstemaatiliselt lapsevanemaid harida. Lapsed vajavad psühholoogiliselt tugevaid vanemaid. Füüsilist või psüühilist vägivalda kasutavatel vanematel on lapse mõjutamisvahendid, mis viivad küll  kergesti sõnakuulelikkusele, kuid hilisemate  tagajärgedega toimetulek võtavab palju rohkem aega nii ühiskonnalt tervikuna kuni inimese invaliidistumiseni.

Foorumites võtavad sõna inimesed, kes väidavad, et nad on tänu vitsale korralikeks inimesteks kasvanud. Kas see on siiski võimalik?

Jah, see võib nii olla, kuid milliseks on kujunenud selle inimese sisemaailm. Kas see inimene täiskasvanuna tunneb armastust ja hoolimist oma vanemate suhtes? Kui lapsele teha haiget kas füüsiliselt või psühholoogiliselt, teda halvasti koheldes, siis peab selle heastamiseks tegema vähemalt kakskümmend viis seda heastavat asja erinevates kontekstides, et taastuks lapse ja vanema vaheline usaldus. See ei tähenda aga, et täna löön, homme palun jälle andeks. See tähendab, et vanem peab hakkama lapse karistust väärivates   olukordades kasutama teistsuguseid  lahendusi. Sedalaadi oskust on vaja õppida. Meil on tänuväärne Gordoni perekoolitus selleks.

Lapsevanem kirjutab: praegu räägitakse, et last ei tohi füüsiliselt karistada. Ma ei karistagi oma last füüsiliselt, aga vits on meil ikka kodus olemas, kapi otsas. Igaks juhuks. Ka minu lapsepõlves oli meil vits olemas, ahju peal. Viimasel ajal just nende juttude peale olen hakanud kahtlema, kas see on ikka õige – kuigi ei mina ise saanud kodus vitsa ja oma lapsele ka pole andnud.

Ei pea  vits seal olema. See on vajalik teie enda tugevuse tagamiseks, igaks juhuks. Kui teil on tarkus ja osksused lapsega mistahes olukorras käituda nii, et te mõlemad tunnete end hästi, siis milleks vits.

Miks ütleme sageli oma lastele, et nad oleksid tublid?
Kas nad siis juba ei ole piisavalt? Lapsele seda öeldes eeldame, et praegu ei ole ta tubli. Kui asjad ei lähe hästi, lisavad vanemad: “Ma tean, et sa oled veel rohkemaks võimeline.”

Tubli laps saab head tähelepanu ja nii on hea olla. See on parim, mida enamus meist kogenud on. Lapsed tahavad ikka veel ja veel tublimad olla, veel rohkem saada seda kiitvat tagasisidet. Ma tahan saada parimaks!
Lastega hüvasti jättes ollakse eriti nõudlikud. Lastele lisatakse tubli olemise kohustusele ka kohustus olla hea laps. “Kuula ikka emme ja issi sõna ja ole hea laps!”.

Kas see laps siis  juba ei ole hea? Kuidas laps halvaks saab minna! Laps ei ole supp, mis halvaks läheb. Naljakas oleks täiskasvanutele soovida: “Ole ikka seadusekuulekas kodanik ja hea lapsevanem!”. (Tiina Tiituse mõtted)

Tublidus võib tulla lihtsamalt, aga ka raskemalt
Lapsele on loomuomane vajadus olla hea – ta teeks mis iganes, et oma vanematele meeldida.
Osad lapsed omandavad kõike väga kergelt, osadel on vaja aga rohkem aega ja vaeva ühe või teise oskuse omandamiseks. Eduelamust tahavad kogeda aga kõik lapsed.
Lapsega, kellel asjad nii kergesti ei suju, tegeletakse rohkem, sest nad vajavad kõrvalist täiskasvanu abi. Nii saavad need lapsed isegi rohkem tunnustust oma pingutustele.

Märkamata võivad jääda aga lapsed, kellel näiliselt on kõik ju hästi. Nemad kuulevad võib-olla isegi vähem tunnustust oma tegemistele. Nemadki pingutavad, et veel tublim olla, sest muidu neid äkki ei märgata.

Igal lapsel on oma arenguprogramm, üks areneb kiiremini, teine aeglasemalt. Möödas on need ajad kui vanemad ajasid näpuga kasvatusteemalistest raamatutest järge ja võrdlesid siis kirjutatut oma lapsega. Praegusel ajal on tendents võrrelda oma last kellegi teise tuttava lapsega. „Näed, tema oskab juba kirjatähti või tema juba loeb soravalt. Vaata kui ilusti ta peol esines!”. Oh seda häbi, kui laps ei pääsenud eliitkooli. Sissesaanute vanemad on üliõnnelikud ja soovivad, et nende laps oleks ikka võrdne võrdsete seas. Laps ise võib temale esitatud nõuete ja vanemate ootuste vahele hoopiski märkamatuks jääda. Oluliseimaks muutuvad tulemused. Kui laps muutub vanemate jaoks projektiks, võib hakata lapsega juhtuma nii mõndagi. Üheks märguandjaks võib olla haigus. Kui hingel on raske, ei jää sellest puutumata ka keha.

Kuidas mõjutab tubliduse stress lapse tervist?
Pidevast soovist olla tublim võib kujuneda kestev stressiline seisund, mis mõjutab  immuunsüsteemi. Analoogselt on leitud, et harknäärmes ja põrnas – kahes immuunorganis – on selgelt tuvastatav seos närvide töö ja makrofaagrakkude tekkes. Just need rakud hävitavad sissetungivaid viirusi. Stress pärsib kaitserakkude teket otseselt.

Organismi n-ö hapustumise füsioloogiliseks väljundiks on pH-tasakaalu hälbimine rakkude ainevahetuses. Ioonide edasi-tagasi liikumisel läbi rakumembraani jäävad “hapud” (äädikhappe jt) ioonid rakku “vangi”. Kui meie keha pidevate pingete, surutisega ära harjub, harjub ta ka stressi HPA teljel pidurdava noradrenaliini rohkuse ja rõõmuaine serotoniini langusega. Keha harjub pärssivate hormoonide tõusu ja ärevusainetega. Pideva psühholoogilise stressi seisundiga kaasnev ärevus. Laps hindab olukorda iseenda jaoks ähvardavaks ja tajub, et tal ei ole piisavalt võimed olla nii tubli, kui temalt oodatakse.

Tubliduse püüdluse tagajärg – psühhosomaatilised haigused
Täiuslikkuseiha ehk perfektsionism võib põhjustada lapsele kannatusi sel moel, et ta kas ei taha või ei suuda oma eesmärke enda võimete ja ümbritsevate tingimustega vastavusse viia.   Kui eesmärgid on kõrged ja tulemused on oodatust madalamad, tõlgendatakse seda ebaõnnestumisena, mille taga nähakse enda saamatust. Seega kogevad perfektsionistliku kalduvusega lapsed sagedasti ebaõnnestumisi ning on oma ebaõnnestumistest enam häiritud. Seda ei suuda aga täislikkuse poole pürgija ju ometi tunnistada, sest siis on läbikukkumine täielik.

Appi tuleb „haigus”, mis on justkui päästja rollis. Keha hakkab endast signaale andma: kõht valutab, kõht on kinni ja/või lahti, pea valutab, uni on häiritud, oksendamine, iiveldus, psoriaas, ekseem, raskused neelamisel ja söömisel, lihaste tahtmatud tõmblused jm. Haigelt lapselt nõutakse siis ju ilmselgelt vähem. Lõputud meditsiinilised uuringud aga haigust ei tuvasta. No kuidas? Lapsel ju kõht valutab, näost valge. Hommikused iiveldused ja oksendamised. Mis need siis on? Arstid peavad sel juhul tunnistama, et tegemist on psühhosomaatilise häirega ja laps suunatakse psühholoogi poole.

Mõistet “psühhosomaatiline häire” kohtab järjest rohkem. Mida see tähendab? Psychetähendab kreeka keeles hinge, soma keha. Nii tähendab psühhosomaatiline häire haigust või tervislikku olukorda, mille põhjused tulenevad meelelis-vaimsetest teguritest. Maailma Tervishoiu Organisatsiooni andmetel on ligi kolmandik tervislikest hädadest psühhosomaatilise taustaga.
Esimeste arstidena meditsiini ajaloos panid otseseid seoseid meele ja haiguste vahel tähele pärsia arstid Ahmed ibn Sahl al-Balkhi ja Haly Abbas 10. sajandil. Nende järel Galenos. Aga alles 20. sajandil hakati Läänes teaduslikult jälgima meele ja tervise vahelisi seoseid.

Kui laps võtab peres „päästja“ rolli
Psühhosomaatilised vaevused võivad avalduda ka lastel, kes on võtnud perekonnas nn „päästja” rolli. See juhtub siis kui peresüsteemis on asjad viltu ja lapsed võtavad täiskasvanuliku vastutuse probleemide lahendamisel. Ilmselgelt hakkab laps tajuma, et ta ei suuda, kuigi väga tahab perekonda päästa. Lapsele on see väga valus. Kui vaatamata lapse  ponnistustele läheb pere siiski lahku, on see lapsele väga valus kogemus. Laps tunneb süüd, et ta on olnud paha laps, ei ole olnud piisav.

See võib põhjustada lapsele erinevaid emotsionaalseid ning psühhosomaatilisi vaevusi: süütunne, häbenemine, viha, uneprobleemid (magatakse liiga vähe või liiga palju), depressioon, ärevus, stressiga seotud somaatilised haigused (pea- ja kõhuvalu), kontsentratsioonihäired, sotsiaalne isolatsioon, emotsioonide tuimenemine, suitsiidimõtted või -plaanid.

Me kõik vajame teist inimest, kelle kaudu kogeda, et oleme väärtuslikud. Lapsel on samasugused vajadused. Laps tahab olla ja kogeda end väärtuslikuna oma vanemate jaoks. See saab võimalikuks sellisel juhul, kui meie, täiskasvanud oleme avatud vastu võtma seda, mis lapsel on. Olgu see hea või halb.

NÄPUNÄITED:

Kuidas niigi tublit last, kes veelgi tublim olla tahab – ära tunda?

• Kui laps hakkab pidevalt vastutust võtma, isegi siis, kui seda temalt ei nõuta.
• On üleliia abivalmis teiste suhtes, tahab nende eest tööd ära teha.
• Ebakindlus iseenda võimetes piirab riskide võtmist uue õppimisel.
• Sageli ütleb, et ma ei oska, ei tule toime, kuigi tegelikult saaks hakkama.
• Pidev muretsemine, kas kõik on ikka õpitud, kas kooliasjad kotis jne.
• Ei saa magada, muretseb näiteks järgmise päeva kontrolltöö pärast.
• Püsiv ebaõnnestumise kartus.
• Pidev ärevusseisund, laps on rahutu. Võib esineda küünte närimist, käte värisemist.
• On ebakindel, ei usu endasse.
• Enesekehtestamise raskused, nõustub kõigega, ka siis, kui see talle ei tarvitse meeldidagi.
• Väike palavik hommikuti sööb halvasti, oksendamine enne lasteaeda või kooli minekut.

Kuidas abistada?

• Toetada lapse eneseusku, anda mõista, et tema murest on aru saadud. Näiteks: „Mis on see, mis paneb sinu kõhu valutama?“
• Last toetab, kui vanemad annavad mõista, et ta võib ka eksida.
• Julgustada last riskima uue proovimisel, tunnustada teda julguse eest: „ Hindan väga, et sa proovisid”, ka siis kui asi koheselt ei õnnestunud.
• Hea oleks, kui lapsevanemate enda sõnad ja kehakeel sünkroniseeruksid. Kui ütleme lapsele, et pole midagi, küll järgmine kord läheb paremini, kuid vanema tegelik sisetunne kõneleb, et olen pettunud sinus. Lapsed saavad sellest varjatud keelest suurepäraselt aru ja nad hakkavad kartma oma vanematele pettumuse valmistamist.
• Lapsele on oluline tunda, et teda armastatakse ka siis, kui ta vahel eksib.

Ene Raudla 
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, kliiniline psühholoog

Allikas: Perekeskus Sina ja Mina

Teadlased on  uurinud, millest sõltub inimeste rahulolu oma eluga ja nad on jõudnud järeldusele, et rahulolu sõltub väga suurel määral kahest tegurist:  tugevad lähisuhted (armastatu, lapsed, sõbrad, sugulased jne.) ja eneseteostus (võimalus oma andeid loovalt rakendada, tavaliselt tähendab see tööd, mis vastab võimetele ja huvidele).

Töö on meie heaolu jaoks hädavajalik. Töö kaudu defineerime me iseennast, arendame välja oma tugevaid külgi ja võtame sisse oma koha ühiskonnas.  Töö pakub meile rahuldust, tunnet, et oleme millegagi hakkama saanud ja valitseme probleemide üle. Ta annab meile suuna ning püstitab eesmärke, mille poole püüelda, ja takistusi, mida ületada. Kui kaotame töökoha või ei saa mingil põhjusel töötada, tabab meie isiksust sügav emotsionaalne korratus ja häiritus.

Õnnelikud  on need  inimesed, kellel on tööd, kes tunnevad sellest  rõõmu ja on kirglikult sellele pühendunud. Nad paigutavad töösse palju energiat ja indu ning võivad sellisel juhul saavutada tähelepanuväärseid tulemusi.

Kui aga töö hakkab inimesel  motiveerivaid  sundmõtted tekitama ja  tööst on saanud tema eksistentsi mõte ja ainuke rahulolu pakkuv elu koostisosa ning perekond ja lähedased on muutunud teisejärguliseks, on tõenäoliselt alust kahtlustada sõltuvust tööst, ehk töönarkomaaniat.

Töönarkomaania pole seotud mitte eluterve tööga, vaid sõltuvusega ning võimu ja kontrolli kuritarvitamisega. Töönarkomaani jaoks on töökoht sõltuvuse toimimislava, koht, kus otsitakse heakskiitu.

Töönarkomaan on inimene, kes aegamööda mandub emotsionaalselt  ning satub sõltuvusse kontrollist ja võimust, haaratuna sunnist heakskiitu pälvida ja edu saavutada. Töö kui sundtegevus kasvab välja töönarkomaani perfektsionismist ja võistlejaloomusest. Ülemäärane töö, mis pumpab vere adrenaliinisisalduse kõrgele, haarab töönarkomaani oma küüsi ja sundvajadus heakskiitu leida õhutab teda jäämagi askeldama, tõhusalt tegutsema ning nautima kiiduavaldusi, mis tublile tööle osaks saavad.

Töö on „süst“, narkootikum, mis vabastab töönarkomaani viha, haavumise, süü ja hirmu põhjustanud emotsionaalse valu kogemisest.

Töönarkomaanid ei suuda mitte töötada, ilma et muutuksid ärevaks. Töömask  (mulje, mida nad teistele soovivad jätta) hakkab seega nende eneste elu üle valitsema ja neelab peagi alla ka perekonnaliikmete elud. Hirm, ärevus ja viha projitseeritakse lähedastele inimestele.

Töönarkomaanidele on oluline, et neil oleks alati õigus: see võimaldab neil väliskeskkonda kontrollida ja sisemise kaose vastu samme astuda. Et töönarkomaanide psüühika pole tasakaalustatud, moondub nende vaatenurk elu ja armastuse tõelisele tähendusele ja väärtusele.

Tööst saab sõltuja jaoks hingeseisund kui amet. See on põgenemine ülemäära tähtsaks  puhutud vastutustunde varju, eemale tõelisest lähedusest teistega.

Saavutuste tipud pakuvad omamoodi ekstaasi ja nendega kaasnev vere adrenaliinisisalduse tõusulaine mõjub narkootikumina. Inimesed võivad sellest joobuda.  Ületöötamisele on antud ühiskkonna õnnistus. Töö asetatakse esikohale, sest töönarkomaanid soovivad üle kõige olla edukad või seda, et kaaslased neid edukaks peaksid. Perekondlikud ja isklikud väärtused jäävad tahaplaanile või kaovad sootuks.

Töönarkomaanid vajavad oma  sõltuvuse äratundmiseks abi ja julgust. Selleks, et taibata, millal abi vajatakse, läheb tarvis palju alandlikkust, vaprust ja elutarkust. Sageli on töösõltlastel  raske mõista vastupidist, sest nad eelistavad enesest mõelda kui inimesest,  kes „teeb ju perekonna heaks kõik“.

Praegusel konkurentsi ja hirmu tööd kaotada  ajastul  võib meie kõigiga juhtuda see, et töö on hakkab võimutsema meie kodusid ning laastama meie tervist ja suhteid. Alati ei pea sellest kujunema sõltuvus, vaid hirm kaotada oma senine heaolu.

Kuidas säilitada oma töö nii, et see ei „neelaks“ meid alla, et tööga liigne hõivatus ei  rööviks    meie energiat ja võimet probleeme lahendada?

• Eelkõige püstitada endale eesmärgid, mis on jõukohased, mis ei nõuaks meeleheitlikke pingutusi ega viiks   füüsilise, vaimse  ja psüühilise kurnatuseni.
• Tunnistada oma lähedastele, et töö valitseb mu elu.
• Töösõltlase juured on tema lapsepõlves, seega süveneda perekonnalukku. Selleks on vaja psühhoterapeudi abi.
• Teha tööd oma tunnetega, eelkõige viha ja süütundega.
• Arendada endas kuulamisoskust ja enesekehtestamist.
• Jätta endale aega oma ”mina” selgepiirilise määratlemisega.
• Väljendama oma vajadusi ning tundeid.
• Mitte tunda süütunnet ega ärevust, kui keegi teine teid juhib või teie eest hoolitseb.
• Püüda lõdvestuda ja lasta teistel ka pingutada.
• Täiendada perekondlikke traditsioone: nt pühapäevased lõunasöögid, õhtused teejoomised koos perega, sünnipäevad, aastapäevad jmt.
• Teha koos perega midagi lõbusat.
• Leida aega iseendaga olemiseks, meelistegevusega tegelemiseks.
• Teha endale reegliks mitte tegeleda kodus tööasjadega : arvuti, telefonikõned, kohtumised.
• Teha otsused tööpäeva pikkuse suhtes, mille jooksul te suudate töötada tõhusalt ja mugavalt.
• Õppida ei ütlema. Öelda ”jah” kui suudate seda rõõmsameelselt täita. Vastasel korral öelge ära või lubage asja kaaluda hiljem, kui teil ausalt midagi anda on ja te pakkumise vääriline olete.
• Jätke iga päeva lõpuks küllalt energiat, mida koju perekonna juurde kaasa võtta, sest töö on alati olemas, aga perekond ei tarvitse olla.

Viimati läbiviidud Tartu Pereliidu lasterikaste perede koolitusel Tartus tekkis väga huvitav arutelu poiste ja tüdrukute soolise arengu iseärasuste teemal.  Koolitus  oligi õigupoolest sellele teemale ülesehitatud. Mitmed raamatud  ja artiklid sellel teemal ja oma igapäevane kogemus   julgustavad mind sellel teemal sõna võtma.

Erinevused poiste ja tüdrukute arengus on nähtavad sünnist alates. Poiste sünnikaal on suurem kui tüdrukutel, nagu ka pea ümbermõõt. Sünnist alates funktsioneerib poiste ja tüdrukute aju erinevalt, motoorika, meeleorganite, tajude areng ei kulge ühesuguselt.

Poiste ja tüdrukute aju talitleb erinevalt
Poiste aju areneb aeglasemalt kui tüdrukutel, tüdrukutel kujunevad kiiremini välja vasaku ajupoolkera kõnekeskused. Kõnekeskused kujunevad lõplikult välja alles kolmeteistkümnendaks eluaastaks. Sellepärast on vaja poisse algkoolist alates lugema sundida. Tüdrukute vereringes domineeriv östrogeen ergutab ajurakkude kasvu, poiste kehas ringlev testosteroon aeglustab vasaku poolkera arengut. Kaht ajupoolkera omavahel ühendavas mõhnkehas on poistel närvikiudude ühendusi vähem. Poiste paremas ajupoolkeras seevastu on omavahelisi seoseid rohkem kui tüdrukutel, mis seletab nende paremaid matemaatikavõimeid. Tänu ajupoolkerade omavahelise ühenduse paremusele saavad tüdrukud õpiraskustest kiiremini üle, nii nagu naised toibuvad insuldist kiiremini ja kergemini kui mehed.
Sooerinevused on ka silmaga näha. Poiste lihasmass on keskmiselt 30% suurem kui tüdrukutel, nad on tugevamad ja füüsiliselt tegutsemisvalmimad. Poisid vajavad mängimiseks suurt ruumi, liikumis- ja jooksmisvõimalust, nende mängud on kärarikkad ja jõulised, nad ehitavad kõrgeid torne, samas kui tüdrukud toimetavad nukunurgas, nende mängud on vaiksemad, ehitised madalamad.

Poiste võimed jäävad märkamata
Kui tahame, et poisid tunneksid ennast tüdrukutega intellektuaalselt võrd­sel arengutasemel olevana, peaksid nad tulema kooli aasta hiljem. Et kooli­mineku ajaks on poisid tüdrukutest vaimses arengus pool aastat kuni aasta maas, sellest on räägitud juba aastakümneid, aga erilisi järeldusi pole tehtud. Eriti puudutab see poiste peenmotoorika, eneseväljendusoskuse ja kõne arengut.
Selles vanuses poistel arenevad suu­red lihasgrupid, mistõttu neil on raske paigal istuda. Koolis tõlgendatakse nihelemist ja püsimatust käitumishäirena. Vähe sellest, ka vastuvõtukatsetel esimestesse klassidesse on tüdrukutel suuri eeliseid, sest nendel on kuueaastaselt paremini arenenud keeleoskus ja verbaalmälu, poistel seevastu parem ajupoolkera, mis tüdrukutel jõuab samale tasemele alles 13-aastaselt. Poiste hästi arenenud parem ajupoolkera annab neile eelised matemaatilises ja mehaanilises taibus, ruumi­tajus, paneb neid tegutsema, leiuta­ma, ehitama, maailma vallutama. Kat­sed aga on enamjaolt orienteeritud keelenäitajatele ja selekteerivad välja lapsed, keda on kergem õpetada ühesuguse metoodikaga.
Tüdrukud kuulavad tunnis paremini, poisid vajavad rohkem näitlikustamist. Poistele on olulisem näha kui kuulda.

Ei talu emotsionaalset pinget
Suur muutus poiste psüühikas toimub umbes kuuendal eluaastal – nad saavad aru, et on mehed. Ema olemasolu lapse igapäevaelus on endiselt oluline, kuid isa roll tõuseb esiplaanile. Poistel tekib vajadus meeste seltskonna järele, et õppida neilt, kuidas olla mees. Kontaktide puudumine isaga tekitab keskendumishäireid, kusepidamatust, käitumishäireid. See periood on parim aeg isal poega mõjutada ning mehelikkuse vundamenti ehitada.
Poiste kasvatamisel tuleb pidada silmas, et poisid ei talu emotsionaalset pinget (noomimist, pahandamist) ja et mitte murduda, lülitab nende aju kuulmise enesekaitseks välja. Täis­kasvanuile jätab see mulje, et poisid on ükskõiksed ja kasvatamatud.
Tüdrukud lülituvad töösse kiiresti, kohe tunni alguses, poisid aeglaselt, keskendumise tipp saabub tunduvalt hiljem, alles siis, kui tähtis hetk on möödas (vastamise eest hinne saadud). Reaktsioon hindele on tüdrukutel ja poistel erinev: poistele on oluline, et hinnataks tegutsemist, protsessi, konkreetset fakti, üldist tunnustust „hästi”, „tubli” nad ei kuule, neile on vaja lühidalt ja täpselt öelda, milles on probleem. Vastamise ajal hoiavad tüdrukud õpetajaga silmsidet, poisid vaatavad aknast välja.
Emakeel pole uurijate väitel poiste lemmikaine. Ühes Inglismaa Leicesteri krahvkonna koolis hakati seitsmenda klassi poistele ja tüdrukutele õpetama inglise keelt eraldi. Teisi õppeaineid õpiti koos. Pärast kaheaastast õppimist suurenes emakeeles edukate poiste arv neli korda. Paranesid keskendumisvõime ja käitumine.
Venemaal korraldatud samalaadne eksperiment andis samasuguse tulemuse. Tüdrukute grupis erilisi muutusi ei toimunud, aga poisid läksid pärast mõningast kohanemisperioodi lahti, arenesid kiiresti, nendega oli hea töötada. Poisid ei tundnud tunnis tüdrukuist puudust, kuid tüdrukud poistest küll.

Poiss vajab mentorit
Neljateistkümnenda eluaasta paiku on poistele vaja mehelikkuse eeskuju, mentorit, juhendajat, treenerit, kes aitaks neil täiskasvanute maailma sisse elada. Meesõpetajate puudus koolis ei mõju poiste arengule soodsalt, samas kui tüdrukutel on koolis eeskujude valik suur.
Testosteroonitaseme järsk kõikumine teeb poisid vaidlushimuliseks, rahutuks ja kasvatajatele sageli tüütuks. See on aeg, mil poiss on hormonaalselt ja füüsiliselt valmis end täiskasvanute maailma murdma, ta ihkab lennata kõrgele, midagi saavutada. Nüüd oleks palju kasu spordist. Samal ajal on poisile vaja, et tema vanemad, tema pere ei oleks sotsiaalselt isoleeritud, vaid suhtleks teiste samaealiste laste peredega. Ühiskonna sotsiaalne ebastabiilsus mõjutab poisse rohkem kui tüdrukuid. Isoleeritus muust maailmast viib teismelise poisi eakaaslaste kampadesse, narkootikume tarvitama ja kuritegudele. Poiste ringituiskamise ja lärmitsemise põhjus on ebakindlus ja äng. Nad loovad oma maailma, tahavad end pidevalt elusana tunda, nautides rüt­milist muusikat, aktiivset tegutsemist, kiirust ja hädaohtu. Poisid teevad pahandust selleks, et neid mär­gataks.
Isa kasvatuse puudumine tähendab poistele distsipliiniprobleeme koolis. Poisid vajavad mehelikku sekkumist. Tüdrukud küsivad abi, poisid te­gutsevad abi saamise nimel. Poiste omavahelises suhtlemises peavad nad alati teadma vastust kolmele küsimusele. Kes on juht? Millised on reeglid? Kas need reeglid on õiglased? Vastuste olemasolu kindlustab poistele seaduspärase, hästi korraldatud ja kindla võimustruktuuriga maailma.
Taltsutamata poistejõugul täiskasvanud liider puudub. Kool on poistele karm keskkond, sest seal on vähe  mehelikkuse eeskujusid  ja poistele mõjuvat  tunnustust.

Kuidas päästa poisid?
Üheks võimaluseks on probleemi teadvustamine. Kuid teadmine ei anna veel oskust ega kogemust.

Et kohaneda elu kiiruse ja ennustamatute muutustega peame  olema füüsiliselt virged, emotsionaalselt tasakaalus, vaimselt tugevad.

Enne kui astuda hommikul maailma, teha sammuke iseendasse. Samamoodi nagu korrastame oma keha, on oluline hoolitseda ka oma hinge eest. Jälgida kas iseenda „kese“ on paigas, kas mul on iseenda kehas hea olla.  Inimene tunneb end kõige paremini siis, kui teadvuses valitseb kord. See juhtub siis, kui psüühiline energia või tähelepanu on suunatud olemasolevate tegevuste täitmisele siin ja praegu. Nautida iga tegevust, anda sellele eriline tähendus, mitte kiirustada.

Meie keha ei taha kiirustamist, seda kõige vähem just hommikul.

Vaata üle oma päevakava, loo päevast visuaalne pilt: millisena sa kujutad end ühes või teises  tegevuses, milline sa tahad välja näha, millised probleemid vajavad lahendamist jmt.

Kui me oleme loonud visuaalse pildi päevast, siis me oleme häälestanud ka oma keha tegutsemiseks. Meie keha, meel ja vaim vajavad häälestamist eesolevale päevale, et tegutsemisest kujuneks kulgemine.

Kulgemine on seisund, milles inimesed on oma tegevusest nii haaratud, et kõik ümbritsev muutub tähtsusetuks. Kogetu ise aga on nii nauditav, et inimesed on nõus selle nimel palju välja käima.

Täiusliku tegutsemise põhialuseks on energia, mitte aja juhtimine. Tegutsemine põhineb enrgia oskuslikult juhtimisel, mis annab meile võimaluse pühendumiseks.

Täiuslik pühendumine algab innuka sooviga hommikul tööle jõuda ja õhtul õnnelikuna koju naasta ning võimega tõmmata selged piirid töö ja kodu vahele.  See tähendab oskust käsilolevasse tegevusse süveneda, olgu tegemist loova väljakutsega tööl, rühma juhtimisega projekti raames, aja veetmisega armastatud inimese seltsis või lihtsalt lõbutsemisega.

Pühendumine nõuab tugevust, vastupidavust, paindlikkust ja sitkust nii füüsilises, emotsionaalses kui vaimses vallas.

Füüsilisel tasandil tähendab paindlikkus seda, et lihasel on liikumisulatus. Paindlikkust lisab venitamine. Siin on omal kohal joogaga tegelemine.

Emotsionaalne paindlikkus mõjutab võimet vabalt ja õigesti mööda laia emotsioonidespektrit liikuda, selle asemel et reageerida jäigalt ja kaitsvalt. Emotsionaalne sitkus on võime pettumusest, kurvastusest ja isegi kaotusest kosuda.

Vaimset  vastupidavust on vaja selleks, et suuta pikaajaliselt  keskenduda  ja säilitada kontsentreerumist mistahes oma tegevuses.

Spirituaalne tugevus peegeldab inimese pühendumist oma sügavamatele väärtustele, asjaoludest sõltumata ja isegi siis, kui nendest kinnipidamine nõuab isilikku ohvrit. Spirituaalne paindlikkus peegeldab inimese sallivust nende väärtuste ja tõekspidamiste suhtes, mis erinevad ta enda omadest, kuni need väärtused ja tõekspidamised teistele kahju ei too.

Võimekuse säilitamiseks oma elus peame õppima kuidas energiat võrdselt kulutada ja taastada.

Kõige rikkamat, õnnelikumat ja tulemuslikumat elu iseloomustab võime täiuslikult pühenduda käesolevale katsumisele, aga hooti ka tagasi tõmbuda, et taastuda.

Täiuslik pühendumus on see energia seisund, mis tegutsemisele kõige paremini kaasa aitab.

Kuna energia kahaneb nii liigtarvitamise tõttu kui ka liialt vähese tarvitamise tõttu, peame energiat tasakaalus hoidma.

Füüsiline energia on üks peamisi kütuseid ka vaimse töö tegijatele. See ei mõjuta mitte ainult meie erksust ja vitaalsust aga ka võimet toime tulla oma emotsioonidega, säilitada keskendumist, mõelda loovalt ja hoida tähelepanu käsiloleval ülesandel.

Meie energiavarude suurus sõltub hingamiset, tarbitavast toidust, söögiaegadest, une hulgast ja kvaliteedist, päeva jooksul tehtavatest puhkepausidest ning füüsilisest vormisolekust.

Kui saavutame rütmilise tasakaalu füüsilise energia kulutamise ja taastamise vahel, võime olla kindlad, et meie energiareservide tase on suhteliselt püsiv. Oma harjumuspäraste mugavuspiiride ületamine ja sellele järgnev taastumine suurendab füüsilist võimekust. Elu on rütmiline. Kõige tähtsamad rütmid meie elus on need, mida me võtame iseenesestmõistetavalt: eriti hingamine ja söömine.

Hingamine on võimas enesergulatsiooni vahend – see on asi, mille toel saab energia koonduda ja sügavalt lõdvestuda. Väljahingamise pikendamine võimendab kiiret taastumist. Lugedes ühest kuueni, kolme juures sisse ja kuue juures välja hingates., väheneb ärritus ning keha , hing ja emotsioonid rahunevad. Sügav, ühtlane ja rütmiline hingamine on samaaegselt nii energia, erksuse ja keskendumisvõime kui ka lõdvestumise, rahu ja vaikuse allikas.

Iga 90 kuni 120 minuti tagant teha puhkepause.

Nauding on püsiva eduka tegutsemise oluline koostisosa. Küsi endalt : „Mis on need tegevused, mis valmistavad mulle rõõmu ja naudingut?“. Leia nende tegevuste jaoks aega.

Iga nauditav rahuldust pakkuv ja elurõõmus tegevus viib positiivsete emotsioonideni. Sõltuvalt igaühe isiklikest huvidest võib selliseks tegevuseks laulmine, aiandus, tantsimine, armatsemine, joogaga tegelemine, haarava raamatu lugemine, sportimine, muuseumi külastamine, kontserdil käimine,  või lihtsalt vaikne mõtisklemine pärast pingelist päeva ja aktiivset suhtlemist.

Nietzsche: „See, kelle elus on mõte, talub peaaegu kõike.“

Peame ise õppima ja ja ka teistele meelt heitvatele inimestele õpetama, et tegelikult ei loe see, mida me elult ootame, vaid see, mida elu meilt ootab.

On vaja lõpetada pärimine elumõtte järele ja selle asemel mõtelda iseendale kui ka nendele keda elu iga tund ja iga päev küsitleb. Meie vastus on õiges tegevuses ja käitumises. Elu tähendab endale vastutuse võtmist – leida probleemidele lahendus ja täita need ülesanded, mida elu pidevalt igaühe ette seab.