Mida tähendab lastele vanemate lahkuminek tegelikult?
Terapeudina näen pea iga päev õnnetuid lapsi, kes oma vanemate lahkuminekut väga raskelt üle elavad. Sellises olukorras tekib mul tunne, et tahaks öelda kõikidele vanematele: „Palun ärge lahutage, sest te ei kujuta ette, mida lapsed tegelikult oma vanemate lahkumineku eel, ajal ja järel üle elavad!”
Eneseabiraamatutest pärit juhised: „Kuula oma südamehäält. Mul on õigus oma õnnele. Laste nimel ei ole mõtet kooselu jätkata elada” on lausa epideemiamõõtmena hakanud hävitama meie elu põhiväärtusi. Oleks minu teha, ma keelaks ära pooled sedalaadi õnneotsingutele kihutavaid raamatuid.
Tean naist, kes on oma elu kreedoks võtnud, et ta peab õnnelik olema. Selle nimel võttis ta otseses mõttes teisest perekonnast mehe, sest see tundus talle just see, kes suudab temale ihaldusväärset õnne tagada. Pealegi südamehääl ütles, et just see valik on õige.
Lahkuminek tundus olema ainuõige, sest laste nimel ei olevat mõtet koos elada.
Lahkuminek tähendab lapsele kaotust. Iga kaotusega kaasneb lein. Enne lahkuminekut on laps aga väga segases olukorras, sest ta saab aru, et ema ja isa ei saa omavahel läbi, nad tülitsevad ja vaidlevad. Igas lapses vallandub vanemate tülide ajal hirm, et äkki vanemad lähevad lahku. See hirm lapses kasvab iga järgneva tüliga. Nii võib lapsel tekkida nn ettevalmistav lein, mis võib kesta vahel kuid, kui mitte aastaid.
Laps kaotab oma pere. Kaotusele järgneb lein. Lapse psühhoterapeutiline abistamine toimub leinatöö metoodika alusel.
Vanemate lahkumineku järgselt on lapsed leinas
Lein on kaotusele järgnev psüühiline reaktsioon. Emotsionaalne vastus kaotusele, mis sisaldab nii kurbust, meeleheidet, viha kui igatsust.
On oluline anda lapsele leinamise võimalus. See tähendab oma sisemise leinatunde väljendamine väljapoole.
Kindlustunne on kadunud. Laste meeleolu vaheldub, nad muutuvad tundlikuks ja kergesti ärrituvaks.
Lahkumineku järgselt vajavad lapse psühhoterapeutilist tegelust, et aidata neil:
- Mõista ja katsuda aru saada, et vanemate lahkuminek on tõsiasi. See on tõesti juhtunud.
- Tunda ära ja väljendada vanemate lahkuminekuga seotud tundeid ja reaktsioone.
- Kohaneda muutunud eluga taluda tühjust. Meenutada varasemat.
- Leida uus suhe uue perega ning õppida elu edasi elama.
Teraapia võib küll aidata last, kuid see asenda tühimikku tema hinges.
Paratamatult tekib mul küsimus: „Kas täiskasvanute õnne saab ikka üles ehitada laste katkistele hingele ja pisaratele?”.
Lugupidamisega,
Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut
