Terve ja haige süütunne

Süütunne on märk eksimisest ja seepärast tuleks selle ilmnemist rõõmuga tervitada, sest see aitab meil tagasi pöörduda õigele teele. Süütunnet tunneme me aeg-ajalt kõik ja see on normaalne.

Kui keegi on minu teo pärast kannatada saanud, siis on sellele järgnev süütunne loomulik. Sellisel juhul saame rääkida tervest süütundest. Minu tegu oli ekslik, teine kannatas selle pärast. Ma eksisin,  andestan teisele või heastan mõnel muul viisil. Elu läheb edasi ja süütunne ei hakka igapäevaelu segama.

On olemas haige süütunne. Haige süütundega on tegemist, kui inimene tunneb ennast süüdi olevat, ilma et tal lasuks tõelist süüd.

Säärast laadi süütunded tekivad, kui inimene ei suuda tajuda oma piire. Ta ei saa aru, kus ta ise lõpeb ja kus teised algavad. Ta tunneb end süüdi asjades, milles ta süüdi ei ole. Haige süütunne annab tunnistust valede koormate kandmisest, teiste elu elamisest

Näiteks alkohooliku abikaasa, kes usub, et ta on olnud halb naine ja mees joob selle pärast.

Haiget süütunnet põeb ka naine, kes ei julge lahkuda oma vana ema juurest ega kodust välja minna, kuigi ta on juba keskealine. Ta kujutab ette, et ei või ema jätta, sest see oleks ema suhtes ülekohtune. Ema vajab tütart ja sellepärast pole tal oma elule mingit õigust.

 Haiget süütunnet põeb ka töötaja, kes on nõus tegema lõputult ületunde ja musta tööd, sest arvab, et firma halb käekäik on tema süü. Ta tunneb kogu aeg, et ta ei ole teinud küllalt, kuigi pole kuus aastat puhkust võtnud ja on töötanud ühte järge kaks kuud järjest, ilma et tal oleks olnud ainustki vaba nädalalõppu.

Haiget süütunnet põeb ka mees, kes laseb naisel enda üle valitseda ega söenda väärkohtlemisele vastu astuda, sest tunneb, et ainult tema üksi vastutab naise haiglase oleku pärast.

Millest see tuleb, et mõni inimene ei suuda vahet teha haige ja terve süütunde vahel?

See võib tulla sellest, et niisuguse inimese piire on keegi varasemas elus rikkunud. Piiride rikkumine tähendab, et ei austata teise inimese erisugusust.

Kõige sagedamini juhtub seda lapsepõlves. Vanemad ei austa lapsi, vaid peavad neid omandiks. Nii nad siis lükkavad laste kaela oma ebaõnnestumisi ja tundeid. Nad panevad lapse olukorda, mille eest nad ise peaksid  vastutama. Kui isa elab välja oma halba enesetunnet laste peale ja nimetab seda kasvatamiseks, siis laps tunneb, et ta vastutab isa paha enesetunde pärast. Laps ei suuda kriitiliselt hinnata isa võimekust tegutseda lapsevanemana, vaid usub kõike, mida isa ütleb või teeb.

 Ka ema võib panna lapse turjale nii oma kibestumise kui rahuldamata vajadused, süüdistades alateadlikult last selles, et on abielus mehega, kes teda vääralt kohtleb. Kuna ta ei julge oma viha mehe peale välja valada, saab laps selle enda kaela, kuigi ehk ema ei teegi seda teadlikult.

 Lapse piiride rikkumisega on tegemist säärasel juhul, kui lapsel ei lubata laps olla, sest talle endalegi teadmata vastutab oma vanemate tunnete eest. Laps vajab vanemaid, kelle jaoks olla laps.

Neis olukordades õpib laps tundma haiget süütunnet. Kui ta saab täiskasvanuks, siis pole tal piire iseenda ja teiste vahel. Nii ta siis jätkab seda, mida lapsena õppis. Ta tunneb, et kõik on tema süü ja tema vastutab kõige eest, mis tema ümber sünnib. Teda hakatakse ära kasutama ja temast võib saada alaline ohver. Nii võib ta süütunnet  tunda kõigi ja kõige pärast, võttes ikka rohke kohustusi ja vastutust. Sellega justkui leevendab ta enda halba tunnet.  Teised pääsevad vastutuse võtmisest, sest süüdlane on käeulatuses.

Mida hakata peale säärase haige süütundega?

Kuidas aidata näiteks abielumeest, kes tunneb süüdi, et paarisuhe ei laabu, ja kes selle süütunde ajel kogu aeg endast ja oma arusaamadest lahti ütleb ning kõik oma vajadused ja tunded hülgab?

Ka teine pool peanb kandma oma osa vastutusest. Süüd tundev kannataja  vajab toetust, et söendaks hakata ennast kaitsma.

Haige süütunde käes vaevlev inimene peaks oma piirid uuesti üles ehitama. Ta peab ja võib  uskuda, et tema tunded ja tõlgendused olukordadest ei ole ilmtingimata halvad ega valed ning iseenda kaitsmine ei ole kuritegu. Ta peab õppima lootma oma reaktsioonidele. Õppima väljendama enda mina vajadusi ja arvamust. Kui tal on paarisuhtes halb olla, ei tähenda see veel ilmtingimata, et ta on teinud midagi valesti või olnud paha. See võib tähendada hoopis, et tema piire ei austata ja teda koheldakse vääralt. Tema halva enesetunde põhjus võib olla see, et ta ütleb kogu aeg lahti iseendast ja annab teistele säärast ruumi, mis tollele ei kuulu.

Ennast kogu aeg süüdi tundev inimene hülgav iseenda täiesti automaatselt.

 Paarisuhe, kus teine pool järjekindlalt endast lahti ütleb, kogub endasse plahvatusohtliku materjali. Kui mõõt täis saab, ei anna selle suhte parandamiseks enam suurt midagi teha. Üks pool tunneb olevat alla neelanud nii palju, et ei taha enam midagi üles ehitada ja näeb ainsat väljapääsu abielulahutuses.

Seepärast on väga tähtis, et pooled peaksid kinni oma terviklikkusest ja puutumatusest. Liiga palju järele andes ja endast lahti öeldes ei tee naine või mees halba ainult endale, vaid ka abikaasale.

Head liitu ei saa sündida seal, kus iseennast ei austata. Seal, kus puudub iseendast lugupudamine, ei saa juttugi olla teise inimese austamisest. Keegi ei suuda iseennast austada, kui teised ei ole teda ennast lugupidavalt kohelnud. See, kes iseennast pidevalt hülgab, ei austa ennast.

Haige süütundega inimene vajab psühhoterapeudi abi. Ilma  abita ei suuda ta usaldada oma tõlgitsusi olukordadest, vaid kohaneb ja mugandub ning annab teisele järele ka neil juhtudel, kui seda ei peaks tegema.

Surmast ja ….

Elama mahume sünni ja surma vahele. Sünnist peale hakkab inimene liikuma surma poole. Bioloogiline surm on ainus absoluutselt kindel asi inimese elus.  On aga traagiline, et just siin jäetakse vajalikud ettevalmistused tegemata. Kui inimene sünnib siia ilma, siis tehakse ettevalmistusi. Nii peaks olema ka suremisega kui elu ühe loomuliku osana.

Igal inimesel peaks olema seaduspärane testament, et vältida võimalikke probleeme surma korral. Testamendi puudumisel pole teil surma korral ühtegi ametlikku eestkostjat siin maailmas.

On tavaline, et inimesed koostavad testamendi siis kui nad on olnud ise pärijateks või näinud pealt inetult lõppenud pärimisi. Saatuse hooleks jäetud pärimine võib õed-vennad elu lõpuni tülli ajada. Testament on inimese viimane vaba tahte avaldus.

Meie ühiskonnas on tendents, et eakad inimesed veedavad oma vanaduspäevi hooldekodudes või kliinikutes või on unustatud üksi korteritesse või maakoju, kust nad sageli leitakse surnuna mõni päev hiljem.

Nüüdisühiskonnas räägitakse palju surija üksildusest. Nii ei saagi lähedased sageli teada, mis oli lahkunu viimane soov, see mis ajast aega on kuulunud tingimusteta täitmisele, et tagada lahkunu ja elavate hingerahu.

Meie ühiskond on võõrandumas vanadusest ja surmast. Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten oma raamatus „Olla lapsevanem“ kirjutab: „Kapitalistlikus ühiskonnas on väärtus vaid sellel, mida saab mõõta ja mis tootmise vallast ülevõetud mõõdupuude järgi tähtsaks osutub. Armastatud ja hinnatud olemiseks peab inimesel olema piisav turuväärtus . Need, kes ei tooda, näiteks vanurid, heidetakse  reservaatidesse, kus nad jäävad surma ootama“.

On kahju vaadata seda, kuidas ühiskond ikka enam ja enam soosib nooruslikkust, head väljanägemist, edu. Samas vananemise ja surmaga seotu tõrjutakse tahaplaanile. Rohkem oleks vaja rääkida surma ja suremisega seotud psühholoogiast.

Oma rahva ajaloost ja kirjandusest võime õppida seda, kuidas vanade inimeste lähedalolek andis võimaluse osa saada mitte ainult hindamatu väärtusega elukogemusest, vaid näha ka kannatust, haigusi, vanadust ja surma loomuliku ja ilusa elu osana.

Küllap oleks aeg peresünnituste kõrval õpetada ja juurutama hakata ka peresuremist. Seda vajavad mitte ainult vanad ja surijad, vaid eelkõige lapsed, noored ja täisjõulised, et kasvada inimeseks. Inimeseks, kes elaks  väärikalt, et lahkuda väärikalt.

Oma töös pereterapeudi ja paarinõustajana tekib  paaride puhul ette tulevaid probleeme lahates vahel paratamatult mõte, et kas see on ikka kooselu milles nad elavad.

Hästi toimiv kooselu vallandab inimestes energiat, loovust ja elurõõmu. See teeb meid avatumaks, sallivamaks ja sõbralikumaks. Hea suhte nurgakivideks on turvatunne, intiimsus, kohusetunne ja usk tulevikku. Need nurgakivid põhinevad kahepoolsusel- mõlemad peavad võtma vastutuse selle eest, mida nad ütlevad või teevad, mõlemad peavad end tundma turvaliselt ja mõlemal  peab olema usk ühisesse tulevikku teineteisega.  Kumbki osapool peab endalt küsima. „Mil viisil mina sellesse panustan?“.

Rahulolu paarisuhtes oleneb kõige muu hulgas suuresti turvatunde, intiimsuse ja usalduse tasemest partnerite vahel. See eeldab aga paarisuhet keskkonnas, kus on võimalik suhelda.

Kindlasti alustatakse oma kooselu parimate lootuste ja kavatsustega.  Paarisuhe moodustub alati kahe osapoole vahelises arengus. See tähendab, et mõlemad vastutavad selle eest, et mõlemal oleks suhtes hea olla.  Nii head kui halvad suhted luuakse kahe inimese vahelise suhtlemise käigus. See milline on ühe või teise paarisuhte kvaliteet, määrab partnerite omavaheline koosmäng. See on see, mil moel teineteisele reageeritakse ja vastatakse- nii sõnades kui läbi tegude. Kui teise kohalolek või selle puudumine  hakkab tunduma pigem haigettegevana ja stressirohkena kui tuge andva ja rõõmustavana,  siis tekib küll küsimus: „ Miks ma üldse sinuga koos olen?“. Aeg-ajalt peaksid kõik  kooselus olevad partnerid endalt kõsima: „Kas minu paarisuhe on rahuldustpakkuv?  Kas see suhe   kaitseb stressi ja eluraskuste korral ning annab kindla kaitsekilbi tuleviku suhtes?“. Kui on midagi, mis mulle selles kooselus ei meeldi, siis on vaja sellest rääkida.  Enne kui hakata oma  partneriga rääkima oleks hea küsida endalt, mida ma tahan talle öelda.

Esitage endale mõned küsimused.

Kas ma tunnen end paarisuhtes turvaliselt? Kas ma tunnen end armastatuna, hoolitsetuna ja märgatuna. Kas mul on oma partneriga hea koos olla?  Kas ma igatsen ta järele? Millal mina ütlesin ja millal partner mulle ütles: „Armastan sind. Oled mulle kallis“.

See, kuidas me vestlust alustame, saab sageli määravaks selles, mil viisil see lõppeb. Seetõttu on oluline aru saada, kuidas erinevad pöördumise viisid võivad erinevaid reaktsioone esile kutsuda.

Kui väljendame end läbi „mina-sõnumite“, ütleme midagi selle kohta, kuidas me ise midagi näeme ja tunneme. Et selgust saada Teie poolt kirjeldatud  määratlemata olukorras, olekski vaja eelkõige hinnanguvabalt kirjeldada seda olukorda, mis on ilmselgelt Teile vastuvõetamatu ning depressiooni tekitav. Rääkige   oma tunnetest, mida selline olukord  teis põhjustab ning selle olukorra mõjust teile.  Kui räägime aga „sina-sõnumite“ kaudu, üritame öelda kuidas teine väidetavalt midagi näeb, mõtleb, arvab, ilma et meil oleks üldse eeldusigi teada, kas see on tõsi või mitte. Teine võib tunda end süüdi, tõmbub tagasi või lahkub olukorrast üldse.

Üritada koos leida vastused järgmistele küsimustele:

 Millised nägemused  on meil meie kooselule pikemas plaanis? Kas meil  on ühiseid nägemusi meie kooselu tuleviku suhtes? Kas me näeme meie kooselus ressurssi? Kas nii mina kui partner panustame  meie kooselusse võrdselt?  Kas me oleme oma kooselule  pühendunud?

Kui partner keeldub teiega sel viisil arutlemast, siis on mõttekam pöörduda paarinõustaja poole, et leida sellele olukorrale mingigi lahendus.

Lapsed sünnivad siia maailma juba olemasoleva kogemustemaailmaga, mis sünnihetkest alates hakkab järk-järgult laienema. Laps teeb sünnihetkest alates mitmekülgseid ja teraseid , eriti inimeste omavaheliste suhetega seonduvaid tähelepanekuid. Lapse psüühilise arengu seisukohalt on oluline emotsioonide vastastikune jagamine oma vanematega. Lapse ja tema vanema vahelise suhte iseloom sõltub sellest, kuidas see emotsioonide ühildumine õnnestub. Kui ema näiteks toidab oma last hoides teda süles, ise aga on oma muremõtetega ei tea kus või  vaatab telerit või istub arvuti taga, siis ei saa laps jagada  emaga läbi pilkkontakti vahetuid emotsioone. Laps on ema süles, kuid ta on lapse jaoks kättesaamatu. Või vanem on iseenda probleemidega sedavõrd ametis, et tal ei jää lapsega vahetuks siiraks kontaktiks aega ega ruumi. Ta võib küll lapsega emotsionaalsel toonil rääkida, kuid see ei ole lapse jaoks siiras ja usutav, sest ema on oma mõtete ja tunnetega mujal. Lapsel tekib segadus: ta ei saa aru, mis emaga toimub.

Laps tahab jagada vanematega ka tähelepanu ja oma püüdlusi. Kellega see laps siis jagada saab, kui isa või ema näiteks  istuvad arvuti taga või on haaratud televiisori vaatamisest. Süles istuval lapsel ei jäägi muud üle kui vaadata ka seda, mida ema või isagi.  Laps näeb televiisoris esialgu vaid liikumist ja virvendust. Me tegelikult ei tea, mida ta nähtust endale teadvusse salvestab. See avaldub alles hiljem. Laps omandab väga kiiresti need mudelid, mida ta näeb ja kuuleb ning  salvestab oma vanemate emotsionaalsed reageeringud.

See, milline saab olema lapse psüühiline areng ja tema hingeline tasakaal, sõltub  esimesel eluaastal kujunenud  turvalisest kiindumussuhtest  lapse ja tema vanema või hoidja  vahel.  Kiindumusuhe kujuneb lõplikult välja esimese eluaasta lõpuks.  Pärast seda hakkab laps juba ise aktiivselt proovima oma võimeid iseseisva tegutsemise suunas. Turvalise  kiindumussuhtega laps tuleb hilisemas elus paremini toime ärevusega, on vähem ärrituv,  vaenulikkus teiste suhtes on madalam ning tema kohanemine ja suhtlemisevalmidus  on paremad kui lapsel, kelle kiindumussuhe on puudlikult arenenud või puudub üldse.

Näiteks:  8-aastane laps  on psühholoogi vastuvõtul koos vanemaga. Lapsel esinevad  öised hirmud, laps ei jää oma tuppa üksinda magama, räägib mingitest hirmutavatest koletistest. Ema arvates on selle kõige põhjuseks  see, et laps vaatas ükskord  televiisorist mingit koletistega filmi.

Põhjus-tagajärg oleks justnagu loogiline. Aga mis toimub selle lapse elus tegelikult? Ema ja isa omavahelised suhted on viimasel aastal olnud konfliktsed. On isegi lahkuminekut plaanitsetud. Ilmselgelt on laps haaratud sellest määratlemata pingelisest olukorrast. Ta ei tea täpselt, mis toimub, kuid tajub hirmu ja ohtu. Kui laps  nüüd selliste tunnetega juhtub vaatama filmi, mille eesmärk ei ole tegelikult hirmu tekitada, vaid fantaasiat arendada, vallandub temas hirmu ja ärevuse reaktsioon. Ta hakkab rääkima mingist koletisest, kuid tegelik koletis on hoopis isa ja ema pidev tülitsemine, mida laps kardab. Lapsel on vallandunud mahajäetuse hirm, et mis minust saab kui ema ja isa lahku lähevad. Kui varasem kiindumusuhe ei ole olnud turvaline, siis võib  mahajäetuse hirm väljenduda erinevalt. See võib avalduda ka  agressiivse käitumisena, öiste hirmudena  või rahutusena.

Laps saab oma tunnetega üllatavalt hästi hakkama kui teda ümbritsevad täiskasvanud on oma probleemist lapsele rääkinud ja andnud temale kindlustunde, et nad saavad hakkama. Kui segadus on vanematel, peegeldub see ka lastel. Vanemate hirm ja  ärevus  kandub üle lastele. Vanus ei ole siin määrav,  hirmude väljendus võib  vanuseti olla erinev.

Või näiteks selline näide:   7-aastane laps on kasvanud  üleliia turvalises ja ülehooldatud keskkonnas. Tema vanemad ja vanavanemad on olnud ülimalt ohutundlikud ja laps on kasvanud piltlikult öeldes pehme vati sees. Laps hakkab kooli minema, tal on  koolihirm, koolist ei taha kuuldagi. Ema arvab põhjuse olevat ühes lasteaia lapses, kes tema last olevat kiusanud.

Aga mis toimub lapses tegelikult?

Laps tunneb, et temas puudub enesekindlus ja julgus teistega suhelda, ta ei usalda ennast. Ta tajub, et ei suuda toime tulla olukorraga, kus on vaja suhelda ja ennast selgelt väljendada. Seal ei olegi abistavat ema kogu aeg lähedal.  Hirmu   võib põhjustada  seega ka ema ja lapse üleseotus. Kui lapsel puudub eakohane kogemus ja oskus ise otsustada ja oma vajadusi väljenda, siis tekib sõltuvusuhe täiskavanutest.

Kas hirm võib väljenduda agressiivsusena?

Sageli arvatakse, et lapse agressiivset käitumist võib mõjutada televisioon. Jah, see võib nii olla, kuid miks siis kõik lapsed ei käitu agressiivselt, kuigi vaatavad samu filme.

Siin on oluline teada, missugused tunded lapse  käitumist suunavad: kas käitumise on põhjustanud viha, jonn või hirm, mis sunnib enda kaitseks ründama. Laste erinevad tundeseisundid väljenduvad  otseselt tema käitumises. Sagedamini laste käitumist mõjutav tunne on hirm. Poisid  tahavad valdavalt  olla tugevad ja mehised. Kuidas sa  väljendad äkki oma hirmu, et ma ei julge või ei saa  hakkama. Kui sellises tundeseisundis laps on näinud filmides, et  et tugevust ja oma võimu on võimalik väljendada teistele haiget tegemisega, siis selline muster lähebki käiku.  Oma sisemuses on ta aga ebakindel ja  hirmunud. Tema empaatiatunne, s.t. sinu valu minu südames on talle võõrad, sest puudub kontakt iseenda tunnetega. Selline laps ei tunne emotsionaalselt turvalist sidet oma vanematega. Ta on üksinda oma tunnetega. Laps tunneb end halvasti, seda otseselt väljendada ta aga ei oska. Juhuslikult nähtud agressiivse sisuga film või arvutimäng   annab talle idee, et tahaks ka nii teha. Vot siis alles olen…

Nii ehk teisiti, jõuame ikka ja jälle tagasi lapse esimestes eluaastates toimivasse   laps-vanem suhetesse. Agressiivsuse põhjusi on veel teisigi. Arvan siinjuures, et meie välismaailmas toimuvad sündmused  mõjutavad  lapse agressiivsust siis, kui lapsel puudub tema jaoks tähtsate täiskasvanute hoolitsus ja armastus või täiskasvanud ei käitu lapse suhtes  hoolivalt ja armastavalt, mida laps kogeks hoolivana.  Kui laps ei ole kogenud hoolivust ja mõistmist enda suhtes, ei oska ta seda väljendada ka teiste suhtes.

Laps ei ela vaakumis. Varem või hiljem  puutub ta elus kokku erinevate elusituatsioonidega. Vanema roll on  olla lapsele üldiste normide ja tavade kui ka eetiliste tõekspidamiste kujundaja. Vanem kujundab lapsele piltlikult öeldes selle filtri, mis on lubatav, mismitte, mis on reaalne, mis mitte.

 See oleneb ka tema varajases lapsepõlves kujunenud või kujunemata baasturvalisusest, vanemliku hoolimise ja armastuse olemasolust või puudumisest, täiskasvanu enda piiridest ja nende seadmisest ka lapsele, vanema tarkusest tõlgendada lapsele elus toimuvat kas lubatu või lubamatuna.

On hulgaliselt arvamusi, et lapsevanema rolli täitmine nüüdisaegses ühiskonnas on muutunud üha keerulisemaks ja nõuab järjest enam vastavaid teadmisi. Laste kasvatamise teemadel on ilmunud palju raamatuid ja on erinevaid seisukohti. Aeg-ajalt tundub nagu oleks laste kasvatamine muutunud  moetrendiks, mida hooajati järgitakse.

Tahaplaanile on paraku aga jäänud teadmise järgimine, et  lapse  igal arenguperioodil on oma arenguülesanded, mille täitmine on vajalik, et tagada lapse heaolu kasvuaastail. Oluline on lapsele läbida kõik arenguetapid vanemate valvsa pilgu all, kus ei oleks puudu armastusest, kindlast käest ja toest.

Lapsele heaolu tagamine ei tähenda talle  kõige lubamist.  Lastel on palju tahtmisi, vanematel peavad olema teadmised laste vajadustest, mis on kooskõlas tema ealise arengu vajadustega.

Vanemad on keerulise valiku ees: kas seada piire või mitte. Tahetakse olla head vanemad lubades lastele võimalusi, mida ta iganes soovib.

 Minu arvates on praeguse aja märk selles, et osad lapsed ei oska olla enam lapsed või õigemini nende vanemad suhtlevad lapsega nagu võrdse partneriga. Partnerlussuhetega on liiale mindud, kui laps hakkab dikteerima, kuidas asjad käivad ja vanemad tunduvad lapsele kui tühi koht. Püüdlused reegleid kehtestada jooksevad luhta, sest seda tehes muutub suhe konfliktseks.

Laste rahutu ja tujukas, allumatu ja koguni agressiivne loomus ei tarvitse olla  mingi ajastu eripära, nagu paljud  arvavad, vaid hoopis  laste oskamatus oma käitumist reguleerida. Täiskasvanute maailmas võtab üha enam aset süüdistamine ja süüdlaste otsimine laste kasvatamise teemadel.

Põhjust lapse probleemsele käitumisele ei peaks otsima vanematest ega ümbruskonnast. Selle asemel võib vaadelda probleemi lapse puudulikult arenenud oskusena, mille laps võib õppides omandada.

Lapsed ei peaks olema hooldusobjektid, kelle probleemset käitumist tahetakse muuta, vaid laps oleks ise aktiivne partner, kelle probleemid on pööratud oskusteks.

 Näiteks kui laps jookseb seltskonnas isa juurde ja lööb teda, siis võib tõlgendada seda nii, et lapsel on puudulik oskus  oma tundeid valitseda. Seega ei ole lapsel veel omandatud negatiivsete tunnetega toimetuleku oskust.  Järelikult on vajab ta abi selle oskuse õppimisel, et ta tulevikus mistahes olukorras hakkaks teistega arvestama.

Piiride ja reeglite seadmise eesmärgiks peaks olema õpetada lastele oskusi toime tulla oma pahameelega, trotsiga, rutiinse igava tegevuse  lõpetamisega jmt.

Selleks kõigeks  vajavad lapsed  täiskasvanute juhtimist, sest iseseisvalt ei ole nad võimelised oma käitumist ja teguviise kontrollima, kuna neil puudub selleks psüühiline küpsus.

 Mingi uue oskuse õpetamine lapsele seab vanemad tõsise katsumise ette, sest vanem avastab ühtäkki, et ta peab ise endal näiteks järjekindluse oskust õppima.

Laps, kellel ei ole omandatud oskus näiteks  käituda teistega arvestavalt, tekivad probleemsed suhted täiskasvanuna nii isiklikus kui ka tööelus.

Kui lapsel on omandatud iseenda tunnetega toimetuleku reguleerimise oskus, siis  nende piiride sees saab ta olla tema ise ja see on lapse jaoks positiivse mõjuga.

Lapsed võivad ootamatult käituda. Enamasti ei mõtle nad midagi halba. Nad valivad enda arvates kõige parema tee, et saavutada seda, mida tahavad.

Mida nad siis tahavad? Eelkõige tunnet, et temast on aru saadud ja tema vajadusi mõistetud ning neid kuulda võetud. Väikelaps ei oska  veel täpselt sõnadega väljenda, mida ta tunneb või vajab. Laps vajab vanemat, kelle jaoks olla laps. Kui vanem endalegi tedvustamatult  käitub justnagu abitu laps, siis mis juhtub lapsega? Ta tunneb ebakindlust ja vajadust öelda: „Ole normaalne täiskasvanu. Ära mängi ema või isa olemast. Ole nagu sa oled“

Kui lapsevanem tahab enda arvates lapses arendada ise otsustamist ja anda talle sellega justkui isiksuseks kasvamise ruumi, siis see ei toimi. Näiteks kui ema või isa oma 2-aastaselt küsivad:  „ Mis sa selga tahad panna? Mida sa süüa tahad? Kas sa tahad nüüd riidesse panna? Kas hakkame õue minema? Kas hakkame nüüd hambaid pesema? Mis me täna poest ostame?jne“. Laps on pandud otsustaja rolli seal, kus vanem  peaks teadma lapse vajadusi. Lapsel on vaid tahtmised, tema ei tea veel oma vajadusi. Tema vajadus on tunda end turvaliselt, tunda oma  vanemate   avatud ja siirast armastust.  Toodud näidetes tajub  laps  liigset vastutust, tal puuduvad kogemused teadlike valikute tegemiseks. Laps vajab piiritletud täiskasvanulikke otsuseid. Näiteks: „ Täna on meil õhtusöögiks… Magaminekuni on veel natuke aega. Nüüd on vanni aeg. Täna me ostame poest… Ja nüüd hops riidesse“. See ei peaks olema võimu positsioonilt öelduna vaid tundega, et mina olen sinu ema või isa ja mina tean, mis on sinu jaoks just praegu oluline.

Aga kuidas saame siis lapse enda mina iseseisvust ja otsustavust arendada? Kui võimalik, siis anname talle võimaluse valida näiteks kahe pluusi vahel: „Kumma sa tahad täna selga panna? Siin on mänguasjad, mis mängu sa tahad mängida. Kes sina selles mängus olla tahad? jne. Täiskasvanu ei pea muutuma lapseks, ta peab laskma lihtsalt oma sisemisel lapsel olla vaba ja vahetu. Meie sisemine, vaba ja vahetu laps olemine annab lapsega mängimisel  mängule erilise sära ja rõõmu . Ka täiskasvanu tunneb ju siis siirast rõõmu ja on õnnelik nagu  laps. See on eriline side vanema ja lapse vahel.  Kui mäng lõpeb, siis on ema ja isa jälle täiskasvanud, kelle jaoks laps saab olla laps.

Mis sellel kõigel pistmist siis hammustamisega? Miks just hammustamine? Mõtleme siinjuures hammaste tähendusele.

Hambad sümboliseerivad rünnakut ja kinnihaaramist. Hammaste abil me hammustame ja peenestame toitu.

Närimine on võitlus. Me võitleme toiduga ja purustame seda hammastega. Kellegile vastu hakates me näitame hambaid.Hammustus on ka meie tahte väljendus. Kui vaja surume tugeva tahtejõu märgiks hambad kokku, et end olukorrast läbi hammustada ja võitjaks tulla. Hammustus on ka meie tahte väljendus.

Ilmselt on laps enne kellegi hammustamist  proovinud ka muid vahendeid, aga see pole õnnestunud.

See, mida laps tahab, võib eelkõige olla soov, et teda tähele pandaks, temaga suheldaks. Võib-olla ka soov, et teda rahule jäetaks või temaga räägitaks. Võimalik, et ka sõnum oma vanematele, et olge mulle need vanemad, kellega koos olles saan end lapsena turvliselt tunda. Kui laps on ühte toimivat käitumist oma tahte saavutamiseks kasutanud ja see on toiminud, siis ta kasutab seda ikka ja jälle. Kui laps hammustab, siis reageeritakse ju kohe, sest valus on.

Kui laps on oma vanemat hammustanud, siis on oluline  koheselt sellele reageerida: „Lõpeta“, „Nii ei tee“, „“Ei“. Seejärel temaga mitte suhelda ( 5-10 minutit). Siis tulla temaga uuesti suhtlemisse ja öelda, et teise hammustamine teeb haiget, see on valus.

Kui laps hammustab, siis on see võimas sõnum täiskasvanutele, et midagi on lapse kasvukeskkonnas või suhtlemises vajalik muuta.

Lapse kasvatamise üks oluline osa on õpetada lapsele tema enda emotsioonide juhtimist.

Kas täiskasvanud ise suudavad oma tundeid juhtida nii, et see ei paneks teist inimest hambaid näitama?

Kuidas vanemad peaksid käituma, et vanem laps ei tunneks end kõrvale jäetuna, et tal ei tekiks armukadedushooge jne.

Mulle meeldib üks võrdlus, mis annab aimu sellest, mida tunneb laps, kes saab noorema õe/venna.  Kujutle, et su partner paneb sulle käe ümber ja ütleb „Kallis, ma armastan sind väga palju ja sa oled nii võrratu, et ma olen otsustanud võtta veel ühe naise/mehe – just sinusarnase.” Kui uus naine/mees saabub, leiad et ta on väga armas ja väga noor. Kui te kolmekesi käite väljas, siis vanad tuttavad ütlevad sulle viisakalt tere ja ahhetavad vaimustatult uustulnuka üle „Oh kui imeline ta on! Tere, kullake… sa oled nii kena!” ja siis küsivad sinu käest: „No kuidas sulle uus mees/naine meeldib?”

Kõik vanemad armastavad oma lapsi, aga kõik vanemad ei ole võimelised oma tundeid väljendama. Mis kasu on vanema armastusest tulvil südamest, kui ta ei suuda käituda oma lapsega viisil, mida laps tajub armastavana. Pole tähtis, millised on vanema kavatsused, tähtis on , mida laps tajub. Väikesed lapsed tahavad eelkõige, et vanemad neid märkaksid. Seega oluline on märgata vanema lapse tegemisi. Just märkamises on problem. Kui vanemad justnagu märkaksid, kuid nende mõtted ja tunded on mujal, siis võib kindel olla, et laps tõlgendab seda : „Mina pole oluline, minu tegemised ei paku huvi. Kogu aeg ollakse väikese juures jne“.

Kui nelja  aastane Kati näiteks mängib mänguväljakul ja ema teda vaatab, võiks ema luua lapsega pilkkontakti  öeldes: „Hei, Kati!“ Sellega annaks ema märku, et ta märkas, et ta nägi, mida laps koges. Kati saaks aga olulise info: ta teab, et teda on märgatud. See rahuldab tema vajaduse olla armastatud ning teadlik sellest, et teda armastatakse.

Millised on tüüpilised vead, mida emad-isad teevad selles olukorras? Kuidas oleks õige teha?

Kui õe/venna sünni eel räägitakse väikelapsele, et sa saad mängukaaslse. Tegelikult ei saa ju kohe mängukaaslast, selleni läheb tubli tükk aega.

Sa oled nüüd suur õde/vend. Ega siis üleöö ka suureks ei saada. Või kui öeldakse vanemale lapsele: „Ise suur õde/vend ja nutad. Sa oled juba suur ja pead nüüd ise ühe või teise asjaga hakkama saama“. Ega ikka ei saa küll, kui laps ei ole veel arenguliselkti selleks valmis. Pannakse liialt suured kohustused lapsele. Vanemad jätavad  tihti väikelapse üksi mängima, ei märgatagi mida teeb või kus on. Ei looda realistlikku pilti sellest, kuidas  väikese beebi majja tulek tegelikult välja näeb. Lapsele võib jääda arusaam, et koos venna/õega on kohe põnev ja huvitav. Kui väikelaps on varem maganud ema-isa  toas ja peale õe/venna sündi peab kohe magama omaette toas üksinda.

Räägi oma lapsele õe/venna ootusest. Laps peab kuulma rasedusest oma vanematelt, mitte kellegi teise käest. Kui näitate esimesi pilte emme kõhus olevast õest/vennast, siis näidake kõrvale ka vanema lapse pilte sellest ajast. Ka tema on selline emme kõhus olnud.

Kui kavatsed kolida vanema lapse teise tuppa magama (nt vanemate magamistoast oma tuppa või beebitoast suurema lapse tuppa), siis tee seda juba tükk aega enne teise lapse sündimist, et vanem laps ei tunneks, et ta on beebil jalust ära koristatud. See kehtib ka kõigi teiste suurte muudatuste kohta laps elus – lapsehoidu minek, potitreening või rinnast võõrutamine)

Loo lapsele realistlik pilt sellest, mis teda ees ootab kui beebi sünnib. Vanemad on väsinud, beebi võtab palju aega ja tähelepanu. Esialgu ei tee ta eriti midagi peale magamise, nutmise, söömise ja mähkmete määrimise. Beebi ei ole mängukaaslane.
Kui võimalik, käi külas beebidega sõpradel. Loe lapsega lasteraamatuid sarnastest olukordadest.

Vaata lapsega koos pilte ja videoid tema enda beebipõlvest. Räägi, kuidas ta ise sündis ja milline ta beebina oli. Räägi, kui õnnelik olid tema sünni üle ja kuidas kõik tahtsid teda näha ja hoida.
Lase lapsel harjutada nuku hoidmist, pea toetamist. Õpeta kuidas beebit väga õrnalt puudutada.

Sünni järel
Hoolitse, et sul oleks vanema lapse jaoks eraldi aega. Kumbki vanem peaks veetma iga päev kahekesi aega vanema lapsega. Hämmastav, kuidas isegi 10 minutit segamatut kahekesiolekut võib parandada lapse-vanema suhet (ja lapse käitumist!). Lase lapsel valida tegevus, mida koos teete.
Kuula, mida vanem laps tunneb beebi suhtes ja pere muutuste suhtes. Kui ta väljendab negatiivseid tundeid, püüa mõista teda. Aita lapsel oma tundeid sõnastada. Ära kunagi eita ega keela oma lapse tundeid!
Tee väga selgeks, et haiget ei tohi teha. Õpeta lapsele sobivaid viise, kuidas väljendada oma negatiivseid tundeid. Näiteks – võib joonistada vihase pildi beebist või möirata nagu lõvi või lüüa patja.
„Titeta” oma vanemat last, kui tundub, et ta seda vajab. See võib hoida ära arengulised tagasilöögid (nt püksi pissimine). Vanemad kipuvad tita sündides järsku ootama vanemalt lapselt suuremat iseseisvust. Kui eeldad väiksemat iseseisvust, siis laps tegelikult käitub iseseisvamalt. Vanem laps ei saa beebi sündides üleöö suureks!
Kingitused – lapsed omavahel ja ka katsikuliste poolt.
Tee selgeks asjade jagamine – kui eeldad, et vanem laps hakkab jagama oma mänguasju nooremaga, siis luba algusest peale ka temal mängida beebile kingitud uute leludega.
Tuleta külalistele meelde, et nad pööraksid tähelepanu ka vanemale lapsele, mitte ainult beebile
Vaata, et vanemal lapsel oleks oma ruumi ja oma asju, mida ei pea beebiga jagama.
Anna tähtsaid ülesandeid (beebi hooldusel), aga mitte liiga palju! Kutsu ta osalema beebi eest hoolitsemisel – nt vannivee katsumisel, käteräti toomisel, luti suhu panekul jne.
Juhi tähelepanu vanem laps olemise eelistele (nt valid, mida süüa, saad minna õue mängima, omad sõpru jne).

Mis vanuses lapsel on kõige raskem toime tulla uue pereliikme sünniga (nt 2-4aastased)? Mis vanuses mis probleemid sesoses uue pereliikmegea tekkida võivad (nt 10aastased tahavad võib-olla liiga agaralt väikse õe-venna kasvatamises osaleda:)?

 Vanus ei olegi siinjuures nii määrav kohanemiseks.Uurimused näitavad, et lapse iseloom määrab ära selle, kuidas nad reageerivad uuele beebile. Lapsed, kellel on lähedasemad suhted oma emaga, on rohkem häiritud uue beebi sünnist. Lapsed, kellel on lähedasem suhe isaga näivad paremini kohanevat. Lapse arengustaadium mõjutab seda, kui hästi ta suudab jagada vanemate tähelepanu. Sageli on kaheaastased uue beebi tulekuga hädas, sest nad vajaksid veel väga suurel määral vanemate tähelepanu ja lähedust  Kui uue beebi sünd tekitab vanematele stressi, on kohanemine raskem ka vanemale lapsele.

Oluline on see, milline on pere üldine toimetulek ja suhted. Kui ema on ühel või teisel põhjusel koduste töödega koormatud ja isa on eemal, siis on paratamatult emal vähem aega. Kui ema on lapse jaoks psühholoogiliselt kättesaamatu, st ta küll tegeleb, kuid laps ei tunneta ema lähedust. Eriti mõjutab see väikelast. Tema vajab emaga emotsionaalset kontakti ja lihtsalt koos emaga olemist. Laps võib tajuda, et tema on nüüd üleliigne. Vahel ütlevad lapsed sellises olukorras: „Parem kui mind olemas ei oleks“ või „Sa oled paha ema/isa“. Sellisel moel annab ta märku, et tema jaoks ei jätku vanematel piisavalt aega, teda ei märgata.

Vanemate  laste puhul arvatakse, et ta on juba piisavalt iseseisev ja seetõttu võib tema käitumine jääda väljaspool kodu hoopis järelvalveta. Sellist olukorda võivad ka teismelised tõlgendada: „Nagunii on see pisike kõige-kõige. Mis minul siin enam teha jne“. Emotsionaalse kontakti ja kontrolli vähesus võivad viia käitumise ja õppimise probleemideni või psühhosomaatiliste häireteni. Probleem on kui väljakutse märkamiseks ja lapsega tegelemiseks. Erinevas vanuses võivad probleemid väljenduda erinevalt.

Kuidas lapsed reageerida võivad uue õe-venna tulekule? Millised on ohumärgid laste käitumises, mis näitavad, et laps tunneb end pahasti või kõrvalejäetuna (nt mul ühe tuttava 3a laps hakkas püksi pissima ajast, mil tal sündis väike vend ja teine ei suhelnud emaga enam üldse)?
Milline on ema, milline isa roll selles olukorras?

Esmased armukadeduse reageeringud võivad esineda kohe pärast tita koju toomist. Kui tita hakkab roomama, põrandal käputama, siis võib  vanema lapse käitumises ilmneda uued muutused. Laps võib käituda üsna agressiivselt, lüüa väiksemat või öelda oma vanematele, et nad on pahad. Ei anna väiksemale mänguasju, võib lüüa jmt.  See juhtub siis, kui vanem laps on jäänud tahaplaanile. On ka mõistetav, sest kui noorem laps hakkab roomama või käima, on paratamatult vanemate tähelepanu väiksemal.   Sageli antakse  ka vanemale lapsele ülesandeid väikese õe/venna jälgimiseks, et ta ei läheks ohtlikesse kohtadesse. Vanemad ütlevad, et sa oled juba suur tüdruk/poiss. Väike laps ei saa korraga suureks, et hoida väiksemat. Tema vajadused jäävad siis ju tahaplaanile.

Imikud, kes suudavad end väljendada ainult häälitsuste ja liigutustega, sõltuvad täielikult oma vanematest ja nende suutlikkusest välja nuputada, mis on parasjagu beebi tundeväljenduse ajendiks. Nutt võib tähendada: „Ma olen pettunud“; „Ma olen õnnetu“; „Ma olen näljane“; „Mul on külm“või „Ma olen haige“. Lapsevanema ülesanne on välja mõelda, milline põhjus iga nututüübi kohta käib.

Samamoodi nagu me tõlgitseme imiku nutu tähendusi, on oluline mõelda, mida võib vanem laps tunda, kui näiteks õhtujuttu on tavaliselt lugenud ema, kuid nüüd teeb seda hoopis isa või  vanaema, sest ema peab  väikest õekest toitma. Siis võib öelda: „Sa oled kurb/pettunud, et emme ei saa sulle lugeda. Ta tahab väga seda teha, aga õeke on väike ja ta ei oska veel ise magama jääda. Emme aitab tal magama jääda. Ma loen sulle ise unejuttu. Mis sa arvad?“

Või näiteks olukord, kus Kati mängib oma väikese 8-kuuse õekesega andes talle kätte täringumängu nuppe. Ema sekkub öeldes: „Kati, paistab, et sul on väga lõbus õega, kuid see võib päris ohtlik olla. Mis sa ise arvad?“ Sageli teavad vanemad lapsed vägagi hästi, mida võib ja mida mitte. Kui nad ei tunneta vanemate südamest tulevat hoolimist ja armastust, siis hakkavad nad seda ise „küsima“. Nad  kontrollivad, kas te minust ikka ka hoolite ja piisavalt armastate.

Rivaalitsemine võib alata  kas enne sündi või vahetult noorema lapse sünni järel. Vanem laps muutub sageli agressiivseks, hakkab halvasti käituma. Võib esineda tagasilööke tema arengus. See tähendab, et laps hakkab käituma oma arengust titalikumalt. nt hiljuti potile õpetatud laps hakkab püksi tegema, lapse  hakkab pudikeeles titalikult rääkima, poeb tita kombel sülle, hakkab lutti või sõrme  imema jne.

Kuidas ta sellega hakkama saab, sõltub väga suures osas vanemate abist ja toetusest.

Arengupsühholoogid on laste valetamise suhtes eriarvamustel. Ühed väidavad, et laps õpib valetama umbes neljaastaselt, kui ta hakkab mõistma, et iga inimene näeb asju erinevalt. Osad arvavad, et isegi kaheksa-ühekskuused lapsed on võimelised nutmist ja naermist teesklema.

On uuringuid, mis väidavad, et lapsed ei oska valetada, täiskasvanuid suudavad nad petta vaid 15% kordadest. Seda ei tehta  kasu saamise, vaid pigem maailma mõistmise eesmärgil. Esialgu mängu või karisustest pääsemise nimel rakendatud oskus aitab neil katsetada, milline käitumine pälvib heakskiidu ja milline toob kaasa karistuse.

Lapsed võivad valetada seetõttu, et vanemad on väga karmid. Väikesed lapsed ei valeta sellepärast, et nad halvad oleksid. Nende puhul on valetamise näol pigem tegemist raktsiooniga välisele ohule, näiteks  kui ema on pahane. Lapsed ei taha oma vanemaid õnnetuks teha. Väikesed lapsed ei tea veel täpselt lubatu ja lubamatu piire. Nende fantaasiamaailm võib olla lai, mistõttu nad võivad oma fantaasia ja tegeliku segi ajada. Kui nad ühtäkki taipavad, et see ei ole nii, siis võib tekkida  hirm oma valede mõtete pärast.   Nii ehk teisiti, lapse valetamisesse tuleks suhtuda tõsiselt.
Näiteks kõige sagedamini  esineb  teiste süüdistamist. Sellises olukorras tuleks lapsele rahulikult öelda “Seda ei teinud sinu õde. Ära rohkem nii tee.”  On oluline õpetada last tõde ja valet eristama, kuid seda tehes ei tohi eirata lapse teisi vajadusi.
Kui laps fantaseerib täie tõsiduse juures, on oluline sellesse austusega suhtuda. Samamoodi tuleb käituda siis, kui laps kasutab valetamist tähelepanu püüdmiseks. Sellisel juhul pöörata tähelepanu tema teistele vajadustele ja mitte rõhuda niivõrd tõe ja vale eristamisele.
Samuti on oluline toetada lapse mängulisi valesid ja teeselda võimalusel üllatust, mitte näidata välja, et sa tegelikku tõde tead. Oluline on mõista lapse motiive ja suhtuda toetavalt tema piiritusse fantaasiasse. Julgustada last rääkima asju nii nagu nad on. Võib öelda: „ Ma saan aru, et sul on raske sellest rääkida, aga pole midagi, ma aitan sind“. Lapsed lähevad lukku sellepärast, et kui nad hakkavadki tõde rääkima, siis juba poole rääkimise  peal võib vanematel olla valmis karistus. Sellest kogemusest ajendatuna ei julge lapsed hiljem seda teha. On oluline, et lapsed tajuksid oma vanemate toetust ja mõistmist ka siis, kui nad on eksinud. Nii õpivad nad vastutust võtma.

Arvan, et  lapse jonnis  ei ole  midagi eriskummalist. Jonnieaks peetakse vanuse vahemikku 1-3 eluaastani, mis võib tuua endaga kaasa tugevaid tundepuhanguid.

Miks see nii on?

Laps ei oska oma tundeid veel ohjata ja teistele mõistetavalt  väljendada.  Nagu nutt, nii on ka jonn lapse üks suhtlemisvahendeid. Enamasti kasutab laps jonni siis, kui midagi muud enam ei aita.

Kõik lapsed ei viska end pikali, osad aga küll. Laps paneb oma tahte saavutamiseks mängu kõik. Pikaliviskamine on üks nendest viisidest, sest ta teab täpselt millal ja kus vanem tema tahtmistele järele annab. Piisab ühest korrast rahvarohkemas kohas kui vanem enda häbist päästmiseks lapse tahtele järele annab. Laps jäädvustab selle mällu ja järgmine kord taolises olukorras laseb selle käitumisemustri käiku. Laps tajub väga hästi kui vanem on pinges või närvis eeloleva „etenduse“ ohuootusest. Ja „etendus“ algabki, sest laps teab, et nüüd on vanem  abitu.

Kui lapse tugevatest tunnetest hirmutatud vanem  hakkab  last karistama,  tema peale karjuma, sakutama, ähvardama, siis laps tõlgendab seda, et vanem ei saa minust aru ja lisab oma jonnile veel hoogu juurde. Nii on tunnete laineharjal nii vanem kui laps. Ei saagi aru kumb rohkem jonnib, kas vanem või laps.

Mõnikord võivad vanemad ise põhjustada lapse jonnimist. Nad teevad seda teadmatusest või kogemuste puudumise tõttu. Kui vanem ise on stressis, ebakindel või ärritunud siis võib kindel olla, et vanem reageerib  lapse käitumisele ärritunult ja laps hakkab jonnima just sellepärast, et miks sa oled selline. Laps mõtleb: „ Sa ei  sa ei saa minust aru, sul ei ole minu jaoks aega. Sa ei kuula mind üldse“.

Lapsel tuleks aidata oma meeleolu väljendada.

Näiteks kui olete poes ja laps tahab järjekordselt mingit teie poolt mittelubatavat mänguasja või maiustust võib öelda: „ Ma saan aru, et sa tahad seda mänguasja ja oled pahane minu peale, et ma ei luba sulle seda. Ma ei osta sulle seda, sest ma ei pea seda vajalikuks“. Lapsele „ei“ ütlemiseks peavad olema vanema enda piirid paigas. Lihtne on öelda „ei“ kui ma tean kindlalt millelel ma „ja“ ütlen. „Ei“ peaks olema  isklik ja lihtsalt ning enesekindlalt öeldud. Nii, et ma ise ka seda usuksin. Ka laps kaitseb jonnimisega  oma mina piire. Paraku on aga  väikelapsel  vaid tahtmised, tema ei tea veel aaaga kõiki oma vajadusi.

Vahel on jonni tähendus see, et laps tahab  suuremat tegutsemisruumi või lihtsalt koos vanemaga olla. On vajalik aidata lapsel oma soove ja tundeid sõnastada: „Mulle tundub, et sa tahad rohkem koos emaga mängida“.

On oluline, kuidas lapse vajadustesse ja tunnetesse suhtutakse. Krooniliseks muutub jonn siis, kui teadlikult või mitteteadlikult tõlgendatakse  ja kinnitatakse lapse kõiki eneseväljendusi ja tahteavaldusi jonnina.  Nii võibki juhtuda, et laps õpib ära kuidas jonnimine on ainuvõimalik või mugav viis oma tahtmist saada. On ilmselge, et sellise lapse ema või isa ei tunne ennast lapsega koos olles hästi. Salamisi käivad peast läbi mõtted. „Kas ma sellist last tahtsin“. Kui vanem ainult korraksi neid mõtteid endamisi mõtleb, saab sellest laps koheselt aru. Laps  tõlgendab, et mind ei taheta.  Nii  muutub laps ärevaks, virilaks, pahuraks, sest ta saab aru, et midagi on valesti. Jonni tähendus võib olla siis see, et kas te minust ikka hoolite.

Mida väiksem või väsinum on laps, mida pingelisemad on tema suhted vanematega , mida ebakindlamalt ta end tunneb, seda raskem on lapsel  taluda soovide mittetäitumist. Ka vanemate omavahelised suhted, lahutus või mistahes muutused põhjustavad lapsel ebakindla tunde ja just sellepärast on tal rakse kuulata oma vanemat.

Lapse jonniiga on normaalne. Peaasi, et vanem ei reageeriks sellele jõu või võimuga, ei muutuks ise jonnivaks abituks lapseks.

 Kui muutume ise, siis muutub ka meie laps.

Sõna “kriis” tuleb kreekakeelsest sõnast ( krisis) ja tähendab ootamatut muutust, otsustavat pööret, saatuslikku kõikumist.

Stabiilse, turvalise elu võib ootamatult muuta lähedase inimese surm, teada saamine enda või lähedase raskest haigusest, rasked avariid, lahutus, jmt. Rasked elumuutused võivad tabada kõiki: olenemata soost ja vanusest. Erinev on vaid see, et iga kriisi tähendus on iga konkreetse inimese jaoks erinev.

Lapse ja nooruki elus on mitmesuguseid kriise. Kasvamine ja areng võib tekitada nn arengukriisi (nt trotsiiga ja murdeiga).  Kui lapse areng kriitilistel arenguperioodidel  ühel või teisel põhjusel pidurdub võib see põhjustada hilisemaid arengu probleeme ja toimetulekut elus üldse, ka toimetulekut hilisemate kriisidega. Mitmesugused elusündmused võivad tekitada kriise. Lapse jaoks võib kriisiks kujuneda lasteaeda või kooli minek, noorele võib ühel või teisel põhjusel üle jõu käia kooli lõpetamine või tööle minek, kodust lahkumine jmt.  Traumaatilised kriisid on ootamatud, erandlike ja soovimatute elusündmuste tõttu tekkinud situatsioonid, kus harjumuspäraselt edasi minna ei õnnestu. Tüüpilised kriise tekitavad sündmused laste jaoks on vanemate lahutus, haigused, õnnetused ja surm. Lapse või nooruki jaoks on olukord eriti raske siis, kui traumaatiline kriis satub arengukriisi läbimise etappi või kui trauma põhjustaja on vanem või teised lapse jaoks tähtsad lähedased täiskasvanud, kellelt laps ootab tuge ja turvalisust.

Kriisid erinevad ka raskusastme poolest. Väikesi igapäevaseid kriise mahub iga lapse või nooruki ellu, kuid vaid mõned satuvad lapse-või noorukieas raskesse, eluohtlikku kriisi.

Lapse –ja noorukiea kriisidel on omad erijooned. Mida noorem on laps, seda raskem on tema hädasolekut märgata ja kriisi raskust hinnata. Laps jääb kriisis tavaliselt vajalikust abist ja toetusest ilma.  Teiaslt laps, sageli ka nooruk on peaaegu täielikult sõltuv ümbritsevatest täiskasvanutest. Kui täiskasvanu on ise kriisis (mida sageli põhjustavad traumaatilised elusündmused) või kui ta ise on lapse kriisi põhjustaja (peksmine, seksuaalne väärkohtlemine), on laps oma mures väga kaitsetu ja abitu. Nendes olukordades olevad lapsed  või noorukid  vajavd professionaalset abi.

Üks traumaatilisemaid sündmusi elus on lähedase inimese surm. Nagu täiskasvanudki, tunnevad ka lapsed end suremisest ja surmast väga puudutatuna. Lein on lapsele sageli tunduvalt traumaatilisem kui täiskasvanule. Paljud lapsed ja noorukid muutuvad peale lähedase inimese surma passiivseks, ei taha enam koolis käia, õppimisega võib tekkida raskusi, võib esineda enesessetõmbumist, viha, depressioon, alaealiste kuritegevust, alkoholi või uimastite kuritarvitamist, raskusi suhtlemisel, täiskasvanutesse klammerdumist, õudusunenägusid, süütunnet ning agressiivsust. Lisaks sellele võivad lapsed hakata valetama, varastama, oma asju lõhkuma, neil võib esineda kõhu- või peavalu, ülemäärast unevajadust või uinumistaskusi, võimalik on ka voodimärgamine. Nooremad lapsed võivad hakata lööma või hammustama, ka tujud võivad kiiresti vahelduda.

Lein on protsess ja see vajab leinamist. Laps vajab täiskasvanute abi leinamisel. Vanemad on võimelised suhtuma laste olukorda realistlikult ainult siis, kui neil endil aidatakse surmaga seotud konfliktseid tundeid valitseda. Kui vanema(te)l  või hooldaja(te)l ei ole piisavalt aega ise leinata või ei eitatakse juhtunut hoopis,  siis on ilmtingimata vajalik professionaalne abi nii täiskasvanule kui lapsele.   Perekondades, kus kaotusest omavahel ei räägita, on risk laste käitumisprobleemide tekkeks tõenäolisem, kui neis peredes, kus surmajuhtumile järgnenud ajal julgustatakse lapsi lahkunud inimesest ning tema osast lapse elus kõnelema. Vanemad, kes väljendavad oma tundeid lapse nähes, julgustavad last lahkunust rääkima, annavad sellega eeskuju  ka lapsele oma tunnete  väljendamiseks. Nii tunnetavad lapsed ka suuremat perekonnasisest stabiilsust. Tunded ei ole õiged ega valed. Kui laps teab, mis vanemat kurvastab, siis ei teki teadmatusest lisapingeid.

Leinas lapse ja nooruki peamised mured on:

Mis saab minust, kes hakkab minu eest hoolitsema?

Kas sama asi juhtub ka minuga, kas ka mina suren?

Kas ma tegin midagi sellist, mis aitas juhtunule kaasa?

Kui vanema(te)l on probleeme enda leinaga toimetulekuks, vajab laps professionaalset abi, et vältida hilisemaid tagasipöördumatuid tagajärgi.

Teine raskem traumaatiline sündmus lapse elus on vanemate lahutus. Selles olukorras vajavad lahkuminevad vanemad eelkõige abi endale, et tulla toime lahutusega seotud psühho-emotsionaalsete muutustega iseendas. Laps vajab selget teadmist, kuidas peale lahkuminekut elu hakkab edasi minema: kus hakkab laps elama, kuidas on korraldatud kohtumised ühe või teise vanemaga, millal ja kus käiakse koos, kes viib lasteaeda, kooli jmt küsimused. Lapsed vajavad eelkõige turvalisust, peale lahutust on aga selle vajadus kordades suurem. Elu ja tööalased kogemused lubavad siinjuures julgustada vanemaid minna enne lahutuse teatamist lastele perenõustaja juurde, sest oskuslikult ja targalt käitudes on võimalik  lapsele raskeid üleelamisi veidikenegi leevendada.

Mistahes muutustele järgnenud olukorras vaatavad lapsed täiskasvanute poole, kas nemad saavad hakkama, kas lapse jaoks tähtsad vajadused saavad rahuldatud. Vanemad peaksid olema siirad. Ei saa rasket olukorda eitada, saab aga anda kindluse lapse jaoks, et me muutunud olukorras saadakse  hakkama. Oluline on mistahes kriisi perioodil jätkata igapäevaseid harjumuspäraseid rutiinseid tegevusi. Vahel on selleks vaja heade tuttavate või sõprade abi. Oluline on tunne ja teadmine, et elu läheb edasi ka peale muutunud olukorda.

Erinevate inimeste toimetulek kriisiga on erinev. See sõltub varasemate kaotuste või muutustega toimetuleku kogemusest ja hetkeolukorrast. Mida rohkem pingeid ja stressi on kriisi sattunud inimese elus juba eelnevalt, seda raskem on ootamatu muutusega toime tulla. Mõned inimesed läbivad kriisi kui protsessi üksi või koos lähedaste abiga. Alati see aga ei õnnestu. Siis on vaja professionaalset abi. Kui ei õnnestu tasakaalu kiiresti taastada, kujuneb välja psüühiline kriis. Inimene ei tule toime oma igapäevaste kohustustega, elutähtsad funktsioonid on häiritud, ta on nagu  muust maailmast isoleerunud. Tabavalt ütles üks raske kaotuse läbi elanud meesterahvas, et ta tunneb enda otsekui halvatuna. See on organismi loomupärane kaitse ja märk sellest, et rohkem enam ei suuda kaotusevalu taluda.

Psüühilises kriisis olev inimene vajab eelkõige ärakuulamist ja hoolimist. Esmalt on oluline, et inimene saaks rääkida kaotusest või muutusest. Nõuandmine ja lohutamine siin ei aita. Meeleheites inimene vajab eelkõige sündmusest  korduvalt rääkimist. See aitab inimesel  leevendada hingelist raskust ja   ta  hakkab ka ise mõistma, mis tegelikult on juhtunud. Hingeline valu “lahustub” sõnades. Kõige raskemate emotsioonide läbitöötamine professionaalse abiga ei anna tagasi seda, mida inimene on kaotanud, kuid talle antakse võimalus tulla traumaatilise kogemusega toime nii, et kogemusega seonduv psüühiline valu ei oleks talumatu.

Kriisi käsitlusperiood kestab mõnest kuust umbes aastani. Sel ajal hakkab inimene toimunut omaks võtma. Toimunut enam ei eitata, ei tõrjuta tugevalt ega jäeta muul moel psüühilisest tegevusest kõrvale, vaid nõustutakse oma kaotuse ja muutusega.

Inimene, kes on kriisiga kaasnevad tugevad emotsioonid läbitöötanud, ei kaota iseennast ja suudab oma eluga edasi minna. Ta on oma elust uue pildi loonud ja ei tunne tuleviku ees enam hirmu.

Kui kriis jääb emotsionaalses tähenduses läbitöötamata, võivad vallanduda või halveneda väga erinevad vaimse tervise häired ja mõjutada kõikide vaimse tervise häirete kulgu. Halveneb elukvaliteet üldiselt. Kriisist “tervena” väljunul on kogemus toime tulla järgmiste elumuutustega. Ta on kogenum ja tugevam. Tal on kaasas teadmine: ükskõik, mis  ka ei juhtuks, ma saan hakkama.