admin
Mis on parim lapse huvides?
Pereteraapiasse saadetakse üsna sageli kohtuvaidlustes olevaid vanemaid, kes ei jõua kokkuleppele nende ühise lapse hooldus- või suhtluskorra küsimustes.
Terapeutiliste nõustamiste eesmärgiks on siis tavaliselt vanemate konfliktse suhtlemise korrigeerimine lapse/laste huvides.
Lapse huvides on tema parimaks heaolu mõjutajaks tema vanemate omavaheline suhtlemine nii lapse juuresolekul, kui ka igapäevases elus ning vastastikune austus ja lugupidamine. Vanemate vastastikune austamine ning lugupidamine on eeltingimus nende ühise lapse(laste) suhtluskorras kokkulepete saavutamisel.
Vastastikused süüdistused, et üks või teine vanem ei ole piisavalt last emaga/isaga kohtumiseks ette valmistanud, on üsna tavalised. Arvatakse, et lastega manipuleeritakse ja sellepärast ka laps ei soovi kohtuda isa/emaga.
Kas see aga on alati nii?
Näiteks: 2-aastane laps ei taha isaga kohtu poolt ettemääratud kohtumistel emast eemalduda. Isa süüdistab lapse ema lapse juuresolekul, et ema ei ole last piisavalt ette valmistanud isaga kohtumisteks. Isa selline süüdistav hoiak ja suhtlemine lapse emaga kahjustab nii lapse turvatunnet ja tema psühhoemotsionaalset arengut kui ka lapse ema emotsionaalset seisundit. Laps tajub hirmu, ja ta ei taha seda edaspidi enam kogeda. Nii võivad kohtumised lahuselava vanemaga muutuda äärmiselt valulikuks lapsele kui ka vanematele endile. Kes sellises olukorras last kaitseb?
Kui laps on sündinud lühikesest kooselust ja vanemate suhe on olnud konfliktne juba kooselu algusest alates, siis on see üks olulisi põhjusi, miks ei ole võimalik kiiresti saavutada nende vanemlikku koostööd ka lahkumineku järgselt.
Sotsiaaltöötajad ja lastega tegelevad spetsialistid arvavad, et vanemate omavaheline suhe ja vanemate suhe lapsega vanemate koosolemise ajal avaldab peale lahkuminekut mõju vanemate omavahelisele suhtlemisele ning lapse suhtele lahus elava vanemaga.
Näiteks 2-aastasel lapsel puudub lapse sünnist alates isaga pikemat aega koosolemise kogemus, siis on palju seda tahta ka peale lahkuminekut. Muidugi on isal õigus osaleda lapse kasvatamisel ja mõistan nende soovi lapsega pikemat aega koos olla, kuid see ei vasta alati väikelapse huvidele.
Kui lapse peamiseks hooldajaks on olnud ema, kellega tal on kujunenud soe ja usalduslik kiindumussuhe, siis kiindumussuhte tekkimiseks isaga on vaja aega.
Lastega töötavad spetsialistid on arvamusel, et vanemate omavahelise konfliktse suhte puhul hoiab laps temaga kooselava vanema poole ning ei tahagi teise vanemaga kohtumist, kuna see põhjustab pinget ja hirmu.
Vaatamata sellele, et väikelaps ei suuda oma arvamust verbaalselt väljendada, võivad tema klammerdumised ema külge olla sõnumiks, et ta ei taha isaga üksinda koos olla.
10-aastase lapse arvamust kohus arvestab. Kes arvestab aga väikelapse (1-3) arvamust? Ka temal on arvamus, kui ta saaks seda vaid väljendada.
Vanem saab lapse usaldada lahusoleva vanema hoolde siis, kui lapsega kooselav vanem usaldab täielikult teist vanemat lapsega hakkamasaamises.
Kui lahkuläinud vanematel on pooleli kohtuprotsess nende ühise lapse suhtluskorra jagamises, siis on ka terapeutilised nõustamised vähese efektiivsusega, sest konflikt on sellesse juba sisse kirjutatud.
Terapeudi ponnistused vanemate suhtlemist parandada on minu praktikas jäänud formaalseks. Vanemate omavahelise suhtlemise konfliktsus nende ühise lapse suhtluskorra üle üldjuhul jääbki kestma. Vahel teeb aeg oma töö.
Kohus otsustab perekonnaseadusest tulenevate õigusnormide järgi. Väikelapse hääl jääb aga kuuldamatuks, sest ta ei suuda enda eest veel kõneleda. Laps muutub objektiks, keda jagatakse.
Lapse maksimaalse heaolu tagamiseks tehakse siis tavaliselt ettepanek, et lapsega kohtumised lahuselava vanemaga toimuksid kolmanda isiku juuresolekul, kuna lapse ja tema isa/ema suhe ei ole piisavalt lähedane ja nende omavaheline koostöö on hetkeline või puudub üldse.
Vanemad ütlevad, et see on alandav, kui keegi kolmas vaatab nende tegevust pealt. Mis parata, selliselt sageli olukorda lahendatakse, et tagada mõlema vanema osalus nende ühise lapse/laste kasvatamisel.
Vaidluste ja vanemate vastastikust süüdistamist vähendaks kohtute poolt määratud vanemliku koostöö hindamise ekspertiis. Ekspertiisi aluseks tuleks võtta standardiseeritud intervjuud ja testid, mida viivad läbi lastega tegelevad spetsialistid ja kliinilised psühholoogid-terapeudid.
Ekspertiisi eesmärgiks oleks vanemliku võimekuse hindamine. Ekspertide ülesandeks oleks hinnata kummagi vanema koostööd oma lapsega, lapse vastastikust seotust kummagi vanemaga, lapse psühhoemotsionaalsete vajaduste arvestamise oskust ja võimekust, lapsega probleemolukordades toimetulekut, probleemilahendamise oskusi, vanemate võimet oma käitumist analüüsida. Kumb vanem teist rohkem/vähem süüdistab ja alandab?
Lapse sunniviisiline vanema juurde viimine ei vasta lapse huvidele.
Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut
20.07.2016
Eluterve kärgpere: mida teha kui laps ei taha teise vanema juurde minna?
“Lapsevanemaks olemine ongi üks hiiglaslik enesearendusprojekt,” tõdeb perekonna psühhoterapeut Katrin Saali Saul, kes oma raamatus “Eluterve kärgpere käsiraamat” vaatleb põhjuseid, miks laps ei taha ühe vanema juurde minna ning annab hüva nõu, kuidas lahkuläinud vanemad saavad läbi teadliku koostöö säilitada lapse terve ja tervikliku sisemaailma.
Kui laps ise ei taha teise vanema poole minna?
Kuna lahutatud peres on suurem tõenäosus kaotada kontakt isaga kui emaga, olen võtnud kirjutada sellelt mättalt, kui lapse põhikodu on ema juures ning juhtnöörid, mida teha, kui laps ei taha minna teise vanema juurde, on seega samuti adresseeritud emale. Tegelikkuses eksisteerib ka vastupidist näidet, kus lapse põhikodu on isa juures ning ta ei taha ema juurde minna. Seepärast palun vastupidistel juhtumitel sõnad ema ja isa lihtsalt ära vahetada.
Vanemate poolt rahulikult aktsepteeritud reaalsus on lapse loomulik normaalsus. Kui mõlemad vanemad otsustavad, et lapsel on nüüd kaks kodu või et üks kodu jääb põhikoduks, aga teise vanema kodu uksed on talle alati valla, seda lapsele rahulikult edastavad ning toetavad last selle ideega kohanemise faasis, harjub laps suhteliselt ruttu sellega, mida ta vanemad nüüd uueks normaalsuseks peavad. Lapse kohanemine on otseses sõltuvuses vanemate toetusega.
Kui üks vanem aga elab lapse teise vanema juurde minekut valusasti üle, pole mingit põhjust imestada, et lapsel on kohanemine uue elukorraldusega raske. Kui ema on pinges lapse isaga kohtumiste eel, võib lapski muutuda ärevaks ja keelduda isa juurde minemast. See omakorda pingestab ema-isa suhteid, mis bumerangina jälle last tabab.
Teraapias kuuleb sageli lugusid naistelt, kes küsivad: „Aga mida ma peaksin tegema? Sundima oma last isa juurde minema, kui ta ei taha? Laps ise ütleb, et ta ei taha minna, mina pole talle neid sõnu suhu pannud!”
* Laps ei taha minna sinna, kus tal on paha. Lapsel võib tõsi taga olla. Kui ta isa juures tajub, et isa on mingil moel emotsionaalselt vägivaldne – räägib emast tagaselja või avalikult halvasti, ei pea oma lubadustest kinni, reedab lapse usaldust, on väga kriitiline või hinnanguline, solvab, karjub, käitub ebalugupidavalt, on närviline, ebastabiilne, alkoholijoobes või füüsiliselt vägivaldne, on tõesti palju tahta, et laps sellisesse keskkonda minna tahaks.
* Kui põhjus on selles, et isa juures on igav või muul moel ebameeldiv (näiteks kui isa ei tegele lapsega, vaid keskendub ainult oma uuele partnerile või jätab teda pidevalt kellegi teise hoolde), on isa ülesanne vaadata endale otsa ning küsida: „Mida ma peaksin teisiti tegema, et mu lapsel minu juures hea ja tore oleks?” Eriti kui isa pole selle hetkeni lapsega sisuliselt tegelenud, võib ta tõepoolest nõutu olla. Mida lapsega ette võtta? Ema nõu on siin suureks abiks. Kui põhihooldajast ema suudab ületada oma negatiivsed tunded lapse isa suhtes ja kõrvale panna vaikse kahjurõõmu, et laps eelistab teda, ja keskenduda sellele, kuidas last julgustada isaga suhtlema, saab laps oma võõristusest enamasti üle. Tingimusel muidugi, et isa tõesti pühendab oma lapsele kvaliteetaega. Ema huvides on, et lapsel oleks hea ka isa juures, sest see on lapsele arenguliselt parim.
* Kolmas põhjus, miks laps ei taha isa juurde minna, on tavaliselt selles, et lapsel pole tekkinud head suhet isa uue partneriga, keda ta kas mingil põhjusel pelgab või lojaalsusest ema suhtes vaenab. Eriti kui uuel partneril endal on lapsed, võib eelmisest suhtest pärit laps tunda, et tema jaoks pole isa kodus aega ega ruumi. Sellele teemale, kuidas lähendada last ja uut partnerit, pühendan palju aega järgmistes peatükkides.
* Neljas põhjus on seotud vastuseisuga muutusele. Igas vanuses inimestele on omane, et nad ei taha muutust. Nii veider, kui see ka pole, on isegi muutus positiivsuse suunas inimesele mõnikord raske. Harjumuspärasest rutiinist on raske tulla välja. Seda eriti lapsel. Olles lapsevanem, oled Sa kindlasti kogenud, et laps protesteerib magamaminemise vastu, kuigi ise näeb juba püstijalu und. Laps ei taha merest välja tulla mõnikord ka siis, kui hambad kastanjettidena plagisevad ja keha kitkutud kana meenutab. Laps võib resoluutselt keelduda juurvilju söömast. See, et laps ütleb enne isa juurde minekut, et ta ei taha minna, on igati normaalne ilming. Väga sageli peab laps isa juures programmilisi kõnesid, et ta ei soovi põhikoju tagasi minna, kuna mäng on pooleli. Laps ei pruugi ise veel aru saada, mis on talle hea. Kontakt isaga on talle hea nagu seda on ka juurviljad ja õigel ajal voodisse pugemine.
Ometigi ei arva keegi, et kui laps protesteerib hambapesu, mängu lõpetamise või magamamineku vastu, et ta on lahkuminekust traumeeritud. Seda oskab igaüks näha arenguetapina. Paljud annavad aga lapse sõnadele, et ei soovi teise vanema juurde minna, tähenduse, et lahutusvalust traumeeritud väike inimene mõtlebki seda tõsiselt.
* Viies põhjus keeldumiseks on aga (kuigi ükski ema seda endale tunnistada ei taha), et laps loeb ema olekust ja suhtumisest välja ema vastumeelsuse ning laps tahab olla oma emale lojaalne. Isale muidugi ka. Laps tahab olla mõlemale vanemale lojaalne. Isegi kui ema midagi ei ütle, on lapsed nii tundlikud, et loevad ema energiaväljast, tema kulmude asendist ja hingamisest, et tema minek isa juurde emale vastumeelne ja valus on. Ja laps võib öelda, et ta ei tahagi minna või kui läheb, siis raske südamega. Ükski laps ei taha oma vanemale valu teha. Vanem, kes kasvõi oma sisemuses taunib lapse kontakti teise vanemaga, tekitab oma lapses lojaalsuskonflikti.
Hea üksijäänud vanem, tee lapsele minek lihtsamaks, ära uuri ta käest, kas ta soovib minna. Saada ta teele rahuliku meelega või kui ta ikkagi protesteerib, siis julgusta teda, et see tunne läheb varsti üle. Ära saada last ära vesise pilgu ja ohetega. Lapsel on niimoodi raske minna ja ta süda jääb Sinu pärast valutama.Suure tõenäosusega on lapsel teise vanema juures tore ning veendununa kõlanud keeldumissõnad unustatud niipea, kui ta teise vanema juurde saabub.
Mida siis teha, kui Su sisemus karjub valust, kui laps peaks minema teise vanema juurde, aga Sa ei taha, et Su laps lojaalsuskonflikti tunneks? Sind aitab see, kui tõused egoismi tasandilt kõrgemale altruismi tasandile ja teed endale nii mõistuse kui südame tasandil selgeks, et Su lapsele on parim, kui ta saab suhelda mõlema vanemaga.
Laps saaks süümevabalt minna vaid siis, kui ema teda selleks sõnades julgustaks ning näitaks ka oma tegudega, et ta seda tõesti mõtleb. Kui ta jääb ukse peale kurvalt lapsele järele vaatama, on kõik julgustavad sõnad nullitud. Ema sõnum: „Sa rõõmustad mind, kui lähed kohtuma isaga, tegema toredaid asju, see on sinu jaoks tähtis. Ma saan suurepäraselt hakkama, mul ongi nendeks päevadeks niipalju huvitavaid plaane ja ma tahaks tõepoolest ka natuke omaette olla ja enda asju ajada”, annab lapsele lahkumiseks tiivad, mis kannavad ta pärast jälle ema juurde tagasi. Tagasi tulles teeb ema targasti, kui jutustab, mida tema toredat vahepeal ette võttis. Kui ema pajatab vaid sellest, kuidas ta last igatses ja kui kehv tal ilma lapseta oli, on lapsel järgmine kord raske minna.
Loomulikult tahab iga vanem, kes on harjunud pidevalt lapsega koos olema, teada, kuidas ta lapsel teise vanema juures läheb. Väikelapse puhul peaks olema normaalne, et vanemad hoiavad omavahel sidet. Kui laps on juba nii suur, et ta oskab ise helistada, võib teha lapsega kokkuleppeid, et laps helistab ise. Emad teevad mõnikord ülihoolitsusest lapsele mitu kõnet päevas. Ühest küljest on see küll tore hoolimismärk, aga pahatihti suurendab liigsage telefonikontakt emaga lapsel igatsust tema järele. Eriti siis, kui ema rõhutab, kuidas ta ise last igatseb ja kui tühi elu ilma lapseta on.
Suuremate laste puhul tasub emadel kõrva taha panna, et eetrivaikus tähendab enamasti seda, et lapsel on tore olla ja ta saab endaga hästi hakkama. Jah, see tähendab ka seda, et ema ei tule talle meeldegi ja see on lapse iseseisvumise näitaja. Emadel ei tasu seda tõlgendada nii, et laps on ta unustanud, vaid õnnitleda end selle puhul, et ta on osanud anda lapsele kaasa piisavalt turvatunnet ja toimetulekuoskusi. Valus viga, mida emad mõnikord teevad, on riielda teise vanema juures viibiva lapsega selle pärast, et tollel unus emale helistamine sootuks. Kui laps viibib isaga, pole tarvis talle sisendada süütunnet, et ta kogu aeg emaga olla ei vali.
Vanem, kes lahkumineku-järgselt määratleb end kui psühholoogilist ainuvanemat, tahab olla oma lapse jaoks kõige tähtsamaks kiindumussuhteks. Nii mõnigi kord käitub selline vanem, nagu oleks laps tema omand, keda ta siis oma suva järgi annab teise vanemale ka „mängida” ja kui ei taha, siis ei anna. Justkui oleks tal mingil põhjusel lapsele rohkem õigusi. Ta soovib, et kõik hea jõuaks lapseni tema kaudu. Kuigi võiks ju tunduda, et iga vanem tahab, et ta lapsel on teise vanema juures tore, igatseb end alateadlikult psühholoogiliseks ainuvanemaks pidaja pahatihti kuulda, et lapsel oli oma teise vanema juures paha, igav. Sest vaid tema juures peaks laps tundma end tõeliselt hästi ja turvaliselt. Mõtlemine, et „laps on minu oma”, ei ole lahkuminekule järgnev kanaemalik reaktsioon. Tavaliselt on see omandiinstinkt sellisel vanemal juba lapse sünnist saadik, mis valdaval juhul on tingitud sellest, et lapsega oli ta emotsionaalne side väga palju lähedasem kui partneriga.
Selline vanem võib võtta ette ka lapse „ülekuulamise”, kui too teise vanema juurest naaseb. Paraku on tal oht anda iga küsimusega ja reaktsiooniga lapsele edasi sõnumit: „Mulle ei meeldi see, mida sa seal teed!” Ja laps, vaeseke, on jälle kahvlis – ühest küljest ta heameelega ju jutustaks, mida teise vanema pool ette sai võetud, teiselt küljest õpib ta peagi vaikselt varjama, et armastatud vanemale mitte liiga teha. Järjekordne eluline õppetund lapsele diplomaatia varasalvest: „Räägi vähem, kui vaja, ära näita välja rõõmu!” Milline vanem tahaks, et ta laps sellise elukooli omandaks?
Seega, lapsele minekul antud õnnistus on kui psühholoogiline luba olla teise vanema (ning tema uue partneri) juures õnnelik ja rahul.
Vanemate püha kohustus, et säilitada lapse terviklik sisemaailm, on hoiduda üksteise halvustamisest, naeruvääristamisest või muul moel madaldamisest lapse ees. Sõltumata omaenda valutamise määrast, pettumusest ja vihast, võiks täiskasvanuil olla nii palju oidu hoolida oma lapse psüühilisest maailmast, et hoida lapse silmis teisest vanemast üleval head või vähemasti neutraalset kuvandit nii vanemana kui inimesena. Ja seda isegi siis, kui enda ekspertarvamus ekspartnerist vaid tumedates värvides kangastub.
Suur eneseületamine? Vaieldamatult. Eneseületamine ja eneseareng käivad käsikäes. Lapsevanemaks olemine ongi üks hiiglaslik enesearendusprojekt.
Sõltumata sellest, kes lahkus või mis põhjusel ta lahkus, tuleb esimese sammuna koheselt pärast lahkuminekut korraldada lapse kontakti alalhoidmine teise vanemaga (tingimusel, et me räägime normaalsest, lapsega lähedases suhtes olevast, mitte emotsionaalselt ja/või füüsiliselt vägivaldsest või vastutustundetust vanemast, kelle juures lapsel pole turvaline olla).
Lapsele ei tohi panna otsustamise raskust, kus ta elab ning millal ta teise vanemaga kohtub. Lapsele selle otsuse jätmine on vastutuse endalt lapsele veeretamise viis. See on lubamatu. Need kokkulepped tuleb teha vanemail,arvestades lapse soovide ja vajadustega. Vanemad teevad sageli selle vea, et küsivad lapselt, kelle juures ta tahab elada ning millal ta soovib teise vanemaga kohtuda. Sageli valib laps lojaalsusest jääda senise põhihooldaja ehk ema juurde. Kui vanem (enamasti see, kes jääb üksi) on lahkuminekust väga traumeeritud, otsustab laps lojaalsusest ja tahtmisest talle tuge pakkuda tema juures elamise kasuks. Tüdrukutel on suurem tõenäosus vastata, et elukoht olgu ema juures. Poistel võib tekkida rohkem vastakaid tundeid selles, kumba valida, eriti juhul, kui isaga on toredad kogemused tema põlvel autojuhtimisest või jalgpallimängust või lohe lennutamisest.
Väikelaps ei adu veel enda vajadusi, ta ei oska sõnastada, et ta vajab kontakti mõlemaga. Kui ta pannakse valiku ette, tundub lapsele, et ta peab valima ühe VÕI teise. Ta ei oska veel niimoodi mõelda, et ta saab valida NII ÜHE KUI teise.
Teismelisele ja noorukile võib tunduda, et ta teab, mida ta tahab. Paraku eksivad ka teismelised ja noorukid (kuigi nad selles vanuses tunduvad endale nii mõnigi kord surematud ja ilmeksimatud) ja tagantjärgi kahetsevad nad, et loobusid võimalusest veeta aega ka teise vanemaga.
Siin tasub usaldada ikkagi lapsevanemate tarkust, et elukorraldus saaks selline, kuhu mahuks piisavalt kontakti mõlemaga, mitte lapse lapsearust ja siirast lojaalsusest tulnud ettepanekuid.
Samuti peab jälgima, et läbirääkimistel räägiks kõvemat häält vanemlik tarkus, mitte valust või kättemaksust kantud ego. Haigetsaanud ego võib mõnikord lapse kaitsmise egiidi all korraldada repressiivseid lahendeid. Nii võib solvunud üksijääja kuulutada, et lapse kaitsmise eesmärgil ei tohi lahkunud vanem last mitu kuud näha. Et niimoodi saab laps rahuneda. Aga mõelgem hetkeks, kuidas laps võib seda tajuda? Mida see lapse jaoks tähendab? Kuidas see mõjutab lapse suhet lahkunud vanemaga? Laps tajub seda tavaliselt nii, et lahkunud vanem justkui jättis tema maha, et ta pole piisavalt väärtuslik, et vanem tema jaoks aega leiaks. Lahkuminekujärgne paus lapse ja ära läinud vanema suhtluses ei aita lapsel rahuneda (välja arvatud muidugi sel juhul, kui vanem oli emotsionaalselt või füüsiliselt vägivaldne nii tema kui teise vanema suhtes). Laps, kes on elus kogenud hülgamist, võib hilisemas elus olla klammerduv ja kontrolliv. Seepärast peaks igal juhul lapse tuleviku nimel korraldama elu niimoodi, et lapsel ei tekiks tunnet, et tema sai hüljatud.
Head kokkulepped sünnivad siis, kui vanemad tõesti oskavad kuulata ja mõista, mida laps tunneb ning lähtuvad lapse huvidest. Variant, kus laps jääb elama ühe vanema juurde ja ei kohtu teise vanemaga üldse või siis on need kohtumised juhuslikud, pole lapse huvides.
Viide: “Eluterve kärgpere käsiraamat”, autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut.
Laps vajab hirmu: liialt kaitstud ja “vati sees kasvanud” lapsed ei saa elus hakkama
FreeImages.com/Dmytro Samsonov
Viimase 10-15 aastaga on maailm meie ümber tundmatuseni muutunud. Me ei märganudki, et majade ümber on kerkinud tarad, akende ette trellid, trepikodades on uued koodilukud ja isegi videokaamerad. Koolides aga valvurid. Ajakiri Psihhologija selgitab, et lastele on hirmu tundmine iseseisvuse saavutamiseks lausa hädavajalik.
Paljud koolilapsed ei lähe enam üksi kooli ega tule koju. Ikka saadavad neid täiskasvanud. Võitlus ohutuse eest — eriti laste ohutuse eest — on tänapäeva trend.
Väliskeskkonna poolt tulevad ohud on paraku täiesti reaalsed. Lapsele võidakse liiga teha, ta võib kukkuda puu otsast alla, lisaks veel kodutud inimesed, narkomaanid, huligaanid, hulkuvad koerad, konfliktid eakaaslastega … Kindlustades lapsele täielikku kaitset, loodame näha teda enesekindla ja julgena. Sest nüüd pole tal ju tarvis midagi karta.
Ent selgub, et mida paremini on laps kaitstud, seda abitum ta on. Ning mida tugevam on meie kaitse, seda märkimisväärsemad on selle tagajärjed lapse psüühikale.
Üha sagedamini pöörduvad vanemad psühholoogide poole oma laste selliste probleemidega nagu liigne kahtlustamine, arusaamatud hirmud, põhjusetu agressiivsus. Ühed kurdavad, et laps tunneb õudust seal, kus midagi karta polegi. Teised on mures, et nende „sportlik poiss ei suuda enda eest seista“.
Ja kõik see on sellepärast, et elu „valve all“ ei lase lastel läbi elada hirmust ülesaamise kogemust.
Mida me kardame? Kui me loome lapse ümber „ohutuse padja“, siis sellepärast, et tahame hoolitseda tema elu ja tervise eest. Tahame, et ta ei peaks tundma ärevust, rahutust ega hirmu. Kas aga tõepoolest peaks siis neid laste hirme kartma?
Uudishimust hirmuni
Hirm on kaitsev emotsionaalne reaktsioon, mis äratab meis vajaduse vältida ohtu. Kui oht on reaalne, on hirm kasulik. Kui me midagi ei kardaks, võiksime vabalt välja astuda kümnenda korruse aknast … Juhtub aga ka nii, et hirm paneb inimese vere tarretuma ning siis ei suudeta enam olukorda adekvaatselt hinnata.
Lapse jaoks on hirm oluline vahend maailma tundmaõppimiseks ning ümbritsevas keskkonnas adapteerumiseks.
Hirmu tunnetamine koosneb kahest etapist: hirmust enesest ning stabiilsuse taastumisest tänu uudishimu tekkimisele. „Kus ma olen? Mis toimub? Kas see on nii õudne või ma lihtsalt ehmatasin?“ Uudishimu ja ehmatus on loomulikud viisid uudses situatsioonis kohanemiseks. Need sunnivad meid lähenema uuele või siis eemalduma sellest. See on omamoodi emotsionaalne kiik, millel kiikudes laps areneb.
Igale eale oma
Igal eal on omad „normaalsed“ hirmud. Näiteks kardavad imikud tugevaid helisid ja eredat valgust. 8-kuuselt tekib hirm võõraste inimeste ees.
Esimese ja teise eluaasta vahel kardavad lapsed lahkumisi. Ning see on täiesti normaalne arengu faas, mis nõuab adekvaatset reageerimist lapse vajadusele läheduse järele.
Kahe-kolmeaastased lapsed kardavad pimedust, veidi hiljem — kinnist ruumi ning ei taha magama jääda pimedas suletud uksega toas, kus tavalised esemed muutuvad nende kujutluses „koletisteks voodi all“.
Viie-kuueaastased hakkavad surma ees hirmu tundma. Laps tunnetab nüüd aja pöördumatust. Veel hakkavad nad kartma sügavust ja tulekahju. Tekib hirm, et miski jääb tegemata ja kusagile võib hiljaks jääda. Uuringud näitavad, et mida kõrgem on lapse intellekt ning rikkalikum tema fantaasia, seda rohkem on tal ka hirmusid.
Algklasside lapsed hakkavad kartma täiskasvanute hinnanguid ning „ohtlikke“ inimesi. Hiljem tugevneb hirm süütunde ees ning kartus, et temast pöördutakse ära. Teismelised kardavad kõige enam pilkeid, isiklikke ebaõnnestumisi, sõda ja haigusi.
Laps sirgub ning elu seab tema ette uued ülesanded. Koos nendega ilmuvad ka uued hirmud. Kui neid on juba liiga palju või ei vasta need sisuliselt lapse vanusele, hakkab see mõjutama tema normaalset arengut. Kui 3-4-aastane mudilane eksis poes ning puhkes nutma, siis see on täiesti normaalne reaktsioon. Samasugune käitumine 10-aastase poisi poolt peaks aga vanemaid valvsaks tegema.
Et suureks saada, tuleb õppida hirmudest jagu saama. Ent on väga oluline, et need hirmud oleksid lapsele „jõukohased“.
Hirm hirmu ees. Kui vanemad ei usu lapse võimekusse, siis võtavad nad enda peale liigse vastutuse, mis kasvab üle pidevaks kontrolliks või hüperkaitsmiseks. Selle tulemusel surutakse alla lapse soov õppida ja proovida midagi uut.
Jah, alguses pole väikene laps veel võimeline eristama seda, mis on ohtlik, mis mitte. Tema eest otsustavad kõike vanemad. Ent samm-sammult õpib ta tundma teda ümbritsevat maailma. Täiskasvanute keelud saavad kinnitust tema isikliku kogemuse kaudu ning täituvad sisuga. Ta veendub, et kiige pealt võib tõesti alla kukkuda ning noaga valusasti näppu lõigata.
Liigselt hoolitsevad täiskasvanud ei luba lapsel minna piirini, mille taga algab hirm. Niipea, kui ta on harjumatus olukorras, hakatakse talle kohemaid ohutumaid lahendusi pakkuma, ning ta ei jõuagi vaadata hirmule näkku.
Tuleb välja, et kõige hirmsam liigselt kaitstud lapse jaoks on hirm tunda hirmu. Kes aga rohkem kardab? Kas laps? Või kardavad ta vanemad, et nende last võib keegi või miski ehmatada?
Vanemate soov summutada reaalseid tundeid, mida laps üle elab, sealhulgas ka väljakannatamatut abituse tunnet, viib sageli selleni, et nende võsuke hakkab „äkki“ kartma täiesti süütuid asju või ilmutama agressiivsust või kategooriliselt eitama ohtu.
Usaldus maailma vastu
Kasvatus on eelkõige orienteeritus tulevikku. Ei piisa lapse kaitsmisest ohtude eest täna. On tarvis luua kindel vundament tema iseseisvaks eluks tulevikus. Selleks aga tuleb temas kujundada usaldust maailma vastu ning ka eneseusku, tunnetust, et ollakse võimeline toimuvat mõjutama.
Ent kõigepealt on tähtis, et vanemad ise õpiksid usaldama ennast, maailma ja ka oma last. Ning seda tuleb demonstreerida mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.
Kuidas siis leida seda kuldset keskteed vabaduse ja piirangute vahel?
Hinda olukorda objektiivselt. Ohu tunnetamine on küllaltki subjektiivne. Vahel hindame üle tähtsusetuid sündmusi, eriti juhul, kui neisse on segatud meie lapsed. Samal ajal ei tähtsusta me tegelikult tõsiseid situatsioone. Seetõttu tuleb terad sõkaldest eraldada, see on omad hirmud reaalsest ohust. Toetudes tervele mõistusele, tuleb püüda kindlaks määrata, millised kaitsevõtted on objektiivselt vajalikud, millised mitte.
Luba riskida. Kui kardame lapse pärast ega luba teda mitte kusagile üksinda, siis see ei ole tema, vaid meie probleem. Peame andma talle õiguse omada isiklikke probleeme, sest vaid nende lahendamise läbi on võimalik arenemine. Loomulikult ei saa laps läbi ka ilma valulike kogemusteta ning nendega peab ta ise toime tulema. Normaalseks arenguks vajavad lapsed ka riske.
Ära kaitse, vaid selgita. Meie ülesandeks pole mitte igakülgne keelamine ja piiramine, vaid vastupidi, peame saama oma laste saatjateks teel absoluutsest sõltuvusest täiskasvanutest kuni täieliku iseseisvumiseni. Vanemad peavad õpetama ära tundma ohte ning seda, kuidas neile adekvaatselt reageerida. Nad peavad selgitama toimuva mõtet, teiste inimeste motiive. Nad peavad rääkima, kuidas on parem käituda ühes või teises olukorras ning kuidas saaks parandada seda, mis on juba toimunud. Seejuures ei tohi unustada, et mõistmine tekib vaid siis, kui lapsel on omad kogemused ning tal on, mida arutada koos vanematega.
Aita ületada hirmusid. Normaalne lapsepõlv eeldab hirmude ületamist, mitte nende kunstlikku eemaldamist. Juhtub, et lapsed hakkavad kartma esemeid, mis pole üldsegi mitte hirmuäratavad: uusi mänguasju, pimedust, tänavalaterna varjusid magamistoa seintel … Nad otsekui otsivad nimme asju, mis hirmu tekitaksid. Sel juhul ei tohi neid kindlasti mitte välja naerda. Neil tuleb aidata oma hirmudest lahti saada ning eelkõige tuleb nende tunnetesse tõsiselt suhtuda. Neid peab rahulikult ja usalduslikult küsitlema, et teada saada, mida nad nimelt kardavad. Juba tõsine suhtumine iseenesest laste probleemidesse on võimas psühhoteraapiline vahend. Lapsed peavad tundma end ohutult, et pärast vestlust minna koos vanematega neid hirmutanud asju lähemalt uurima, veendumaks, et need pole üldse kohutavad.
Me võime kaitsta oma lapsi kõikide võimalike ebameeldivuste eest.Tahame, et nad tunneksid end tõepoolest ohutult. Ent ohutunde puudumine on viljakas pinnas tõsiste psühholoogiliste probleemide tekkimiseks.
Lapsed peavad õppima iseseisvalt hindama riski suurust ning ületama ohtusid. Just nimelt ületamisega saavad nad täiskasvanumaks, saavad teadmisi ja kogemusi, mis neil elus tarvis läheb.
Autor: Psühholoogia professor Marina Melija
Allikas: Naistekas
“Beebipäeviku” pereblogi: Psühholoogi juures nõu saamas, kuidas vanemat last beebi tulekuks ette valmistada
Me käisime Beebipäeviku võttemeeskonnaga perekeskuse Sina ja Mina psühholoogi Ene Raudla juures rääkimas, kuidas last ehk siis meie puhul Jasperit, beebi tulekuks paremini ette valmistada.
Saime häid nõuandeid nii praeguseks, kui ka selleks perioodiks, mil beebi juba sündinud.
Jagan saadud tarkusi ka teiega 🙂
Ma ise olen sellesse teemasse suhteliselt rahulikult suhtunud ning pigem mõelnud, et küllap siis vaikselt kõik koos harjume, kui beebi sündinud ja üritame Jasperi jaoks seda võimalikult pehmeks teha.
Natuke saab aga siiski enne ka ära teha.
- Nagu ka esmakordsed vanemad päris lõpuni ei adu, mida beebi sünd õieti endaga kaasa toob, siis ei saa ka väikelaps tegelikult aru, mida see tita tulek tähendab. Seetõttu tuleks rääkimise asemel rohkem tegudega näidata, mis saama hakkab kui beebi sünnib. Selleks tasuks koju muretseda mõni nuku, kelle peal siis lapsele näidata mähkimist ja kussutamist ning miks mitte ka imetamist ja muid beebiga seotud tegevusi. Kui laps võtab nuku omaks, siis on ka beebi sündides tore jätkata mängu, et emme tegeleb õe või vennaga ja laps oma nukubeebiga. Lastele meeldib jäljendada, mida vanemad teevad ning kuna päris beebi puhul seda alati teha ei saa lasta, siis on nuku toredaks asenduseks.
- Kui ees ootab mõni muutus, siis tehke see ära aegsasti enne beebi sündi, et laps ei hakkaks neid asju omavahel seostama. Siinkohal on siis mõeldud muutusi, kus laps võib tunda end kõrvale lükatuna, näiteks lasteaeda/hoidu minek või voodi välja vahetamine. Meie peres on teemaks just see voodi vahetus, mis soovitati nii kiirelt kui võimalik ära teha, et Jassu saaks võrekast juba enne lahti lasta, kui see beebile üle läheb. Lastel võib üsna ootamatult ja tugevalt tekkida oma asjade suhtes omanditunne ja sel juhul võib ta oma pahameele beebi peale välja valada.
- Kui laps soovib, siis lase tal end beebiga aidata. Lutti suhu panna, tekki peale panna jms. Samas ära muuda seda talle kohustuseks.
- Ära räägi lapsele sellist juttu, et tema on nüüd suur venna/õde ja peab ise hakkama saama ja kogu aeg hästi tubli olema, sest emmel ja issil on vaja beebiga tegeleda. See on ilmselt olulisem väikese vanusevahega laste puhul, aga tegelikult kehtib ka suurematele lastele. Väike laps vajab endiselt vanemate tähelepanu ja abi ning tunneb end ilmselt üsna sandisti, kui teda järsku sunnitakse suureks saama, kuigi ta pole selleks veel valmis. Suuremad lapsed saavad küll ise võib olla rohkemate asjadega hakkama, aga selline jutt saadab neile siiski sõnumi, et beebi on tähtsam, kui nemad ja nende probleemid pole olulised.
- Hästi oluline on, et vanem laps saaks ka piisavalt tähelepanu beebi kõrvalt. Kui isa jääb beebi sünni järel koju, siis on selles osas natuke kergem, et üks vanem saab tegeleda ühe lapsega ja teine teisega. Justnimelt mõlemad vanemad peaksid aega leidma mõlema lapse jaoks, mitte nii, et beebi on kogu aeg ema rida ja vanem laps isa rida. Kui isa hakkab tööl käima, siis kindlasti õhtul lapsega palju tegeleda ning samuti tasub appi võtta ka vanaemad/vanaisad ja teised lapsele lähedasel inimesed. Väike laps tahab üsna aktiivset tegelemist ja lihtsalt ema kohalolekust talle ei piisa, eriti kui tähelepanu on beebi peal. Kui laps eelistab ainult ema seltskonda, siis saab juba enne beebi sündi tegeleda sellega, et ka isa ja teised lähedased lapsega rohkem tegelevad ja koos aega veedavad, et laps harjuks.
- Lisan veel enda poolt ühe punkti, mida lugesin kuskilt artikklist ja mis tundus mulle endale oluline. Kui sa tahad, et laps hakkaks tulevikus jagama oma mänguasju noorema õe või vennaga, siis ära keela lapsel ka beebi asjadega mängida.
Üldjoontes sain sellest käigust palju enesekindlust juurde ning teadmise, et pigem tuleks väikelapsele asju selgeks teha tegudega, sest nendest teeb ta kiiremini järeldused, kui pikast jutust. Aga jääme ootama ka selleteemalist videot!
Allikas: www.emmedeklubi.ee
Perevägivalla teemaline videokoolitus Eesti professionaalide poolt
Iga inimese kõrval võib elada ja töötada päevast-päeva perevägivalla ohver. Kas me oskame teda märgata? Kas me saame teda aidata?
Professionaalne koolitus-DVD “Käsitlusi perevägivallast” aitab mõista perevägivalla olemust ja seda, millised on selle tagajärjed pere liikmetele, eriti lastele.
Videokoolitusel esinevad:
- lastepsühholoog Ene Raudla ja lastepsühhiaater Anne Kleinberg räägivad perevägivalla pealtnägemise mõjust lapse arengule ja edasisele elule;
- psühholoog Ülle Kalvik räägib perevägivalla all kannatava naise käitumisest;
- psühholoogid Kalev Aedma ja Velda Veia ning psühhiaater Jüri Ennet selgitavad vägivaldsete meeste teemat.
Koolitus-DVD on vajalik kõigile sotsiaaltöötajatele, pere- ja lastepsühholoogile, noorsoopolitseile – kõigile neile, kes tegelevad perede ja laste nõustamisega. DVD sobib nii spetsialistide koolituseks kui piirkonna inimeste perevägivalla alase teadlikkuse tõstmiseks.
DVD müügist toetatakse vägivalla ohvreid Tallinna Naiste Kriisikodu vahendusel.
DVD pikkus on 3 tundi 52 minutit ja hind on 60€ + postikulud.
Palume teil olla vägivalla ennetamise ja peatamise kampaania toetaja.
DVD tellimiseks piisab, kui saadate meile meili (tallinn@naisteabi.ee), kus on kirjas:
– mitu DVD-d soovite;
– kelle nimele teha arve (nimetus, aadress);
– kuhu DVD-d postitada (postiaadress);
– kontaktisiku nimi, telefon ja e-maili aadress.
Koolitus “Käsitlusi perevägivallast!”
DVD juurde pakume toetavat koolitust, mille põhieesmärgiks on selgitada perevägivalla olemust, selle mõju lastele ja edsikandumise mudelit (link koolitusele). Koolitajateks on psühholoogid Imbi Mihhailov ja Ülle Kalvik.
Koolitustingimused kokkuleppel. Kuni 25 liikmelisele grupile pakume enda ruumi Tallinnas, kuid oleme valmis koolitama ka mujal.
Registreerimine koolitusele (tallinn@naisteabi.ee). Palume märkida sihtgrupp, koolituse toimumise koht ja osavõtjate arv.
MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu koolituse DVD on valminud projekti raames, mida rahastab Eesti-Šveitsi koostööprogrammi “Vabaühenduste Fond ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital”.
Tänades, Tallinna Naiste Kriisikodu
Lähem info: Ülle Kalvik
5264697
Allikas: www.naisteabi.ee
“Kätki kütked – kiindumussuhe” 2013
Filmi autor ja teostaja: Imre Annus, OÜ Lõunameedia
Toimetajad: Margit Pajo ja Marika Poolakese
Toetajad: Lastekaitse Liit, Viljandimaa Nõustamis- ja õpiabikeskus Vasem parem, SA Perekodu, Viljandi Lastekaitse Klubi
Paarisuhe kui auto ja selle hooldamine
Paarisuhet võiks võrrelda auto ja selle juhtimisega. Kui me ostame uue auto, siis on kõik uus ning auto veereb nagu iseenesest. Nii ka kooselus, kui armutakse ja ollakse alles alguses, tundub kõik nii ilus ja arvatakse, et nii see jääbki.
Auto näidikud hakkavad andma märku, kui midagi hakkab korrast ära minema. Paarisuhteski on ohumärgid, mis annavad teada, et midagi oleks vaja korrastada. Autole minnakse esimesel võimalusel remonti küsima. Paarisuhte mittetoimimise korral hakatakse sageli üksteist süüdistama ja mõttetuid seletusi otsima. Süüdlase otsimise asemel võiksime endalt küsida: „Mis on see, mis meie suhtes enam ei toimi? Mida mina saan selleks teha, et olukord muutuks?”
Seega peab kumbki osapool paarisuhtes endalt küsima: “Mil viisil mina sellesse panustan?”
PREP-programmi eesmärgiks on aidata kaasa, et paarisuhe just selles suunas areneks.
PREP-paarisuhtekoolituse tuum peitub selles, et eelkõige nõuab see paarilt otsustavat tahet muutusprotsess ette võtta ning valmisolekut mõlemapoolset panustamist, et muutust ellu viia. Niisiis on aluseks otsus ja tahe pühenduda oma suhte paremaks muutmisele.
Paarisuhtekoolitus ei ole kindlasti mahavisatud aeg. See aitab paaridel saavutada lähedus ning käivitada protsessid, mis viivad sügavama, tervema ja elujõulisema suhteni pikas perspektiivis. Parandades paarisuhte kvaliteeti, parandavad nii naine kui mees ka oma laste elukvaliteeti. Panustades oma suhte parandamisse, omandades paremaid konfliktilahendusoskusi, lihvides suhtlemisoskusi ja tugevdades pereväärtusi, võimaldame oma lastele harmoonilisema keskkonna, kust nad saavad eluks kaasa parimad oskused.
Milliseid suhtekoolitusi hetkel Eestis läbi viiakse?
Eestis on hetkel usaldusväärseimaks suhtekoolitusteks PREP paarisuhte koolitus ja (Within My Reach) Minu suhe on minu kätes. Need koolitused tuginevad rahvusvahelistele uuringutele, mida on pidevalt täiendatud.
Minu suhe minu kätes on oskustepõhine interaktiivne koolitusprogramm üksikisikutele. See annab konkreetseid oskuseid ja uusi vaatenurki sügavamat rahulolu pakkuva ning emotsionaalselt rikastava lähisuhteni jõudmiseks. Programm toetab osalejat iseenda paremal mõistmisel, teadliku armastuse mõtestamisel ning saadud oskuste ja kogemuste baasil isiklike otsuste ja valikute tegemisel.
Tänu SA Väärtustades Elu initsiatiivile on need koolitused ja koolitajad Eestis olemas.
Perekeskusel Sina ja Mina on tänuväärne panus Gordoni Perekooli koolitajate väljaõppel ja koolituste korraldamisel.
Gordoni Perekoolis õpitakse ennast ja last paremini mõistma ning muutma peresuhteid avatumaks ja lähedasemaks. Koos vaadeldakse erinevaid probleeme perekonnaliikmete omavahelises suhtlemises ning harjutatakse kuulamis-, väljendus- ja erinevaid suhtlemisoskusi. Perekoolis õpitakse praktilise harjutamise, rollimängude, kogemuse analüüsi, lühiloengute ja professionaalselt juhitud rühmatööde ning arutelude abil.
Loeng „Laste nõustamine”
Eesti Sotsiaalvaldkonna Foorumil 28.05. 2015
Lapsi nõustada on kordades raskem kui täiskasvanuid. Lapsed ei oska oma probleeme ise sõnastada ega neist ka sageli aru saada.
Nõustaja, olgu selleks psühholoog, sotsiaaltöötaja, lastekaitsetöötaja või õpetaja, esmaseks ülesandeks on aru saada, miks lapse käitumine on muutunud.
Mis paneb teda halvasti käituma? Mis on halva käitumise eesmärgid? Selleks võib olla võimu, tähelepanu või kättemaksu taotlemine. Mõni laps mõtleb, et ma ei pruugi küll ootustele vastata, aga vähemalt, kui ma midagi ei tee, jäetakse mind ehk rahule.
Loengus keskendutakse sellele, kuidas ära tunda lapse halva käitumise eesmärke ning seeläbi aidata lapsel teadlikuks saada selle põhjustest.
LAPSEVANEM KOOLIKIUSAMISEST: kas pean lapsele õpetama, kuhu kõige valusam vastu oleks lüüa?
KIUSAMISE MITU NÄGU: Enamjaolt on kiusatav üksi ja kiusajad võivad moodustada kamba, kellega koos endast nõrgemat ründama hakatakse. Vägivald ei pea olema alati füüsiline, vaid võib olla ka vaimne. (PantherMedia / Scanpix)
“Mida peaksin mina kui ema tegema? Kas pean õpetama enda last, kuhu oleks kõige valusam vastu lüüa?” küsib ema, kelle laps on langenud koolivägivalla ohvriks ja kes on seetõttu viimse piirini viidud.
Merle (nimi muudetud) poeg alustas kooliteed möödunud sügisel ning kooliminek tekitas nii talle endale kui lapsele elevust – uute sõprade ootus, iseseisvumine, igasuguste teadmiste omandamine. Toona ei aimanud Merle, et just tema laps on see, kes peab, selle asemel, et kaaslastega mängida, end nende eest hoopiski kaitsma õppima. Merle selgitab, et ta ei arva üldse, nagu oleks tema laps paipoiss, vaid teab, et on temagi poisikrutskeid täis nagu nad kõik selles eas. Kuid seda, et poeg kedagi kuskil nurga taga peksmas käiks nii, nagu temaga tehakse, Merle ei usu.
“Kas tõesti ei õpetata kodudes, et endast väiksemaid ja väetimaid ei kiusata, vaid aidatakse?” on Merle nõutu. “Kaua ma pean kuulama, et mu last hoitakse staadionil palliruumis luku taga või siis lihtsalt hoitakse mitmekesi kinni ja lüüakse?”
Merle lisab, et seniajani on ta toimuvat kõrvalt vaadanud ja kuulanud, sest tegelikult ei poolda ta üldse lapsevanema sekkumist laste omavahelistesse tülidesse. Tema sõnul peaksid lapsed suutma enda asjad ise klaarida, kuid kuskilt tuleb temalgi piir ette. Mida aga ette võtta?
Pekstakse teineteist saabastega vastu pead
“Mida mina kui ema nüüd tegema peaksin? Kas pean oma lapsele ka õpetama, kuhu oleks kõige valusam vastu lüüa?” küsib Merle ja lisab teise mõttekäigu, kuidas ehk kiusamist ohjes hoida: “Koolid peaksid tunniplaani lisama tunni, kus vähemalt kord nädalas kiusamisest ja selle tagajärgedest räägitakse.”
“Minu kooliajal oli samuti kiusamist, aga see algas pigem põhikoolis,” räägib Anneli (nimi muudetud), kelle laps on praegu viiene. Ta lisab, et kuulates teiste lapsevanemate jutte, mis koolides toimub, on tal juba praegu tekkinud kerge hirm enda lapse koolimineku ees: “Ma ausalt ei kujuta ette, kus nii väikesed lapsed üldse selle mõtte, et keegi neile ei meeldi, võtavad?”
Elen (nimi muudetud) ütleb, et temagi laps on kodus rääkinud, kuidas mitte ainult poisid,vaid ka tüdrukud teineteise kallal vägivallatsevad.
“Algklasside puhul olen märganud, et pigem ongi just mitte vaimne, vaid füüsiline vägivald. Aga ega ainult poisid ei vehi, tüdrukud ikka ka. Pekstakse teineteist saabastega vastu pead, lüüakse raamatuga või torgitakse pliiatsitega. Valus on vaadata muidugi, kui laps nutab ega taha kooli minna ja õpetaja nõutult käsi laiutab, sest lastega rääkimine pole kasu toonud. Kui olen märganud, olen ikka mõne karmima sõna öelnud. Seepeale kiusajad tõmbuvad tagasi. Ma muidugi ei tea, mis tagajärjed sel on – kas hakatakse rohkem kiusama või lõpetavad nad selle ära,” räägib Elen.
Laps otsib tähelepanu?
Enda kooliajast ta midagi sellist nagu tema laps kodus räägib, ei mäleta: “Eks muidugi oli neid, kes kellelegi halvasti ütlesid või lõid, aga algklassidest ma seda nii küll ei mäleta. Ma ei tea, kas pole vanematel laste jaoks aega või peavadki nad normaalseks sellist omavahelist võitlust, aga selles, et väike laps tahab olla teisega paha, ma ei usu. Nende emotsioonide taga on kindlasti midagi enamat – ehk tahavad nad tähelepanu ja teavad juba, et muudmoodi seda ei saa, kui midagi halba tehes? Sest nii on õpetatud kodus – olles hea laps, ei märka sind keegi, aga tee pahandust ja kohe oled tähelepanu keskpunktis. Ehk on põhjus kuskil siin ja aitama peaks nii kiusajat kui kiusatavat?”
Politsei: kiusamisele viitav käitumine järjest nooremate seas
Politsei- ja piirivalveameti vanemkorrakaitseametniku Kristel-Liis Kaunismaa sõnul on nõu saamiseks politsei poole pöördunud lapsevanemad, kelle laps käib lasteaias või algkoolis. Kaunismaa saab enda kogemuse põhjal öelda, et kiusamisele viitav käitumine hakkab silma järjest nooremate laste seas. Lasteaialaste puhul väljendub kiusamine näiteks mänguasjade äravõtmises, hammustamises, näpistamises või löömises. Vägivalla põhjuseid võib Kaunismaa sõnul olla mitu: “Teatud vaimse tervise rikked, mille puhul lapse käitumine võib teisi häirida.
Samas võib laps olla kodus väärkoheldud või on näinud pealt, kuidas vanemad omavahel vägivalda tarvitavad. Kolmas võimalus on, et laps jäljendab filmides või arvutimängudes nähtut.” Seadusest tulenevalt alla 14aastase lapse puhul politsei menetlust ei alusta, juhtumi kohta tehakse teade omavalitsuse lastekaitsetöötajale.
Abi vajavad mõlemad – nii kiusaja kui ka kiusatav
Perekeskus Sina ja Mina kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Ene Raudla ütleb, et koolikiusamisest rääkimine pole kaebamine ja kiusamise korral on kõige tähtsam, et laps räägiks oma probleemist tema jaoks usaldusliku isikuga, sest ta ei suuda kohe enda eest seista. “Kui lapsevanemad õpetavad kiusatavale enda eest seismise viise ja võtteid, mis võivad omakorda vägivalda õhutada, on see nagu ahelreaktsioon, millel ei olegi lõppu,” räägib Raudla, et avalikustada tuleks kõik kiusamise juhud ning mitte piirduda vaid “miks” küsimusega, vaid otsida lahendusi.
Raudla sõnul tuleks lastele õpetada tülisid lahendama sõbralikult. Raudla ütleb, et abi ei vaja vaid kiusatav, vaid ka kiusaja, kelle hirm võib olla teinekord suuremgi kui kiusataval: “Tal on palju energiat, ta on sõnaosav ja oskab teisi mõjutada. Populaarsus võib olla näiline ja tegelikult on kiusajal endal hirm, et teda võidakse kiusata. Tegelikult teda ei sallita ja tal on tõsine hirm saada hüljatud. Mida julmem kiusaja, seda suurem on tema hirm, et teda hakatakse kiusama.” Kui kiusatav räägib, tuleb teda Raudla sõnul kuulata ja uskuda nii, et laps tunnetaks, et teda on mõistetud. Näiteks üks laps, kelle kiusamisega koolis tõsiselt ei tegeldud, rääkis oma loo Raudla vastuvõtul ja lõpuks küsis temalt: “Kas sa tegelikult ka usud mind või teed ainult näo, nagu usuksid?”
Raudla ütleb, et kiusatakse neid, kes millegi poolest erinevad: näiteks on targem, väiksemat kasvu, paksem, aeglasem, vaesem, rikkam. Et kiusamist on olnud ajast aega ja võimalik, et seda on praegu rohkem kui varem: “Raskest ajast minnakse läbi ja väljutakse agressiivse käitumisega. Kui vaatame täiskasvanute maailma, tulevad mudelid paljuski sealt. Lapsed ei ole pimedad ega kurdid, ja laps, kes on kodus kogenud armastust ja headust, ei tuleks selle pealegi, et kedagi kiusata. Probleem on kiusaja kodus.”
Allikas: Õhtuleht
Laste kasvatuskorra jagamine peale lahkuminekut
Psühholoogi poole pöördutakse üha enam laste kasvatuskorra jagamisega tekkinud lahkhelisid lahendama.
Paar, kes on oma kooselu lõpetanud ja kellel on ühine laps/lapsed, ei suuda teatud juhtudel kokku leppida selles, kuidas oleks mõistlik lapsega edasi suhelda, kelle juurde jääb tema alaline elukoht jne.
Lapse ühised vanemad elavad kumbki oma elu edasi, kuid laps on ikka veel segaduses ja teadmatuses. Viimases hädas pöördutakse kasvatuskorra jagamisel viimast sõna ütlema kohtu poole.
Kohtus on omad sätted ja seadused, mille alusel otsustatakse kus ja kelle juures kui kaua peaks laps olema. Kohus ei ole mõistagi selgeltnägija, et hinnata mis oleks lapsele parim.
Vanematel on oma tahtmised ja soovid. Lapse arvamus jääb sageli aga arvestamata. Kui laps näiteks teatab ühel päeval, et ta ei taha enam isa juures nädala aega olla, siis tavaliselt hakkavad isad lapse ema süüdistama, et too manipuleerib lapsega, ei lase last isa juurde jmt.
Tegelikult ei tarvitse see nii üldsegi olla.
Lapsed jäävad oma vanemate lahkumineku eelsete ja järgsete lahendamata pingete vahele.
Laste jaoks on kõige raskem näha, et tema vanemad ei saa enam omavahel hästi läbi. Ta ei talu, kui isa räägib emaga või ema isaga süüdistavalt. Lapse tõlgenduses tähendab see, et isa/ema on kuri.
Lapsel on peale vanemate lahkuminekut niigi raske. Oleks mõistlik anda kõigile aega uue olukorraga kohanemiseks, eelkõige lapsele. Parim oleks lapsele see, kui paar suudaks enne lahkuminekut oma pinged ning erimeelsused lahendada. Leppimine sellega, et lahkuminek on vältimatu väljund kooselus tekkinud erimeelsuste lahendamiseks on tegelikult terve protsess, mis vajab lahkuminejatelt eelkõige tööd iseendaga. Kui jääb kibestumine, siis paratamatult kandub see lapsele, kes mitte milleski süüdi ei ole.
