Miks meie lapsed ei talu enam pinget?
Miks meie lapsed ei talu enam pinget? Pereterapeudi vaade vaimse tervise kriisile Viimasel ajal räägitakse palju psühholoogide puudusest ja laste vaimse tervise järsust halvenemisest. Kliinilise psühholoogi ja pereterapeutina näen ma seda kriisi oma kabinetis iga päev. Kuid ma näen ka midagi, millest avalikult rääkida on ebamugav: meie lapsed on emotsionaalselt näljas ja neil puudub „psühholoogiline […]
Laps on kodu peegel
Pereterapeudi vaade: Kui laps ründab, on see hüüd ühenduse järele Laps ei ole kunagi isoleeritud saar. Ta on osa süsteemist ja tema agressiivsus koolis on tihti nagu punane märgutuli auto armatuurlaual – see annab märku, et kuskil süsteemis on „õli otsas“ või „mootor kuumenenud“. Pereterapeudina näen ma sageli, et lapse agressiivsus koolis on tegelikult peresüsteemi […]
Meie lapsed on katki
Kas sinu laps on “paha” või on ta sinu peegel? Peresuhetes kohtame sageli olukordi, kus lapse käitumine muutub väljakutseks. Levinud on arvamus, et lapsed ongi vahel lihtsalt “rasked”. Olen aga sügavalt veendunud: ei ole olemas halbu lapsi. Kui vanemal on probleem lapse käitumisega, peitub suur osa vastusest ja lahendusest eelkõige vanemas endas. Laps on meie […]
ATH või nutiaju
Kas diagnoos või digiajastu märk? ATH versus “nutiaju” sündroom Tänapäeva psühholoogi kabinetis on tavapärane olukord, kus teismeline siseneb kindla veendumusega: “Mul on ATH.” See enesediagnoos põhineb sageli sotsiaalmeediast ammutatud teadmistel ja lühivideote kirjeldustel, milles noor end ära tunneb. Kui aga selgub, et sümptomite taga ei pruugi olla kaasasündinud neurobioloogiline eripära, vaid hoopis elustiilist tingitud kognitiivne […]
GPS pereteraapias
Meie suhete tähendus kaootilisel ajal: Pereterapeudi pilguga Meie kaootiline ühiskonna elu võib nii mõnelgi inimesel oma sisemise GPS-i segi ajada. Ei tea enam, kuhu minna- mida teha. Inimesed ei julge seada kaugemaid eesmärke. Me ei ela isoleeritud saartena. Iga meie siseilmas toimuv segadus või selgus peegeldub neis, kes on meile kõige lähedasemad. Kui ühiskonna kaootilisus […]
Agressiivsus kui appihüüd: Miks lapsed muutuvad metsalisteks?
Šokk ja vastuseta küsimused Meie ühiskonda on raputanud lood, mis tunduvad olevat pärit õudusfilmist, mitte meie oma tagaaiast. Kuidas on võimalik, et teismelised poisid – alles lapsed – meelitavad kaaslase metsa, piinavad teda julmalt kuni surmani ning teevad sellest veel video, mida külmavereliselt levitatakse? See ei ole lihtsalt kuritegu; see on empaatia täielik puudumine, mis […]
Varjatud nartsissism ja passiiv-agressiivsus: Nähtamatu pinge peresuhetes
Pereterapeutidena näeme sageli paare või pereliikmeid, kes saabuvad teraapiasse seletamatu kurnatuse ja segadustundega. Üks osapool tunneb end tihti „halva“ või „ebapiisavana“, suutmata täpselt sõnastada, mis on valesti. Sageli on selle dünaamika taga varjatud nartsissism ja selle peamine väljendusvorm – passiiv-agressiivne käitumine. Mis on varjatud nartsissism? Erinevalt klassikalisest nartsissistist, kes on silmapaistvalt enesekeskne ja domineeriv, tegutseb […]
Vaikuse varjus: Passiiv-agressiivsuse teekond lapsest täiskasvanuni
Psühholoogina näen ma sageli, kuidas täiskasvanute keerulised suhemustrid on tegelikult aastakümneid vanad ellujäämisstrateegiad. Üks kurnavamaid nende hulgast on passiiv-agressiivsus – käitumine, kus viha ja rahulolematust ei väljendata otse, vaid see “voolab” välja läbi vaikuse, viivitamise või peidetud torkamiste. See artikkel heidab pilgu sellele, kuidas passiiv-agressiivsus lapses tärkab, mil viisil see täiskasvanuea suhetesse edasi kandub ja […]
Türannideks kasvamine
Kas me kasvatame vabu isiksusi või emotsionaalseid invaliide? Kui 9-aastane soovib oma „elu tagasi“ ja 14-aastane peab end kõigi bossiks, on aeg küsida, kus me kasvatuses valesti pöörasime. On aeg taastada vanema roll juhi, mitte teenindajana. Laps ei sünni türanniks – me loome nad ise, loobudes juhirollist Psühholoogi kabinetis kuulen ma üha sagedamini lugusid, mis […]
Kasvatamatu laps või puuduvad oskused? Kuidas last päriselt toetada
Tihti kuuleme mänguväljakul või poes sosinaid „kasvatamatutest lastest“, kes ei oska käituda. See silt on aga eksitav. See, mida me peame kasvatamatuseks, on tegelikult sageli lapse appihüüd: tal on puudu vajalikud sotsiaalsed oskused ja turvaline raamistik, milles areneda. Käitumine on keel – laps räägib meile oma tegudega seda, mida ta ei oska veel sõnadesse panna. […]