Ärevus on tänapäeval elu paratamatu osa. Igapäevaelus tekib tihti olukordi, kus on mõistlik tunda teatavat ärevust. Kui inimene ei tunneks mingit ärevust üheski olukorras, mis võib olla ohtlik või tuua kaasa läbikukkumise (näiteks eksam), oleks midagi korrast ära.

Ärevusest saab ärevushäire siis, kui see hakkab igapäevaelu häirima. Ärevushäire erineb tavalisest, normaalsest ärevusest selle poolest, et sellega kaasnev ärevus on väga tugev või kestab kauem – see võib kesta mitmeid kuid ega vaibu pärast pingelise olukorra möödumist. See võib viia foobiateni, mis segavad inimese elu. Näiteks ei suudeta muremõtete tõttu uinuda või hakatakse ärevust tekitavaid tavaolukordi (koolis või tööl käimine, söömine) täielikult vältima. Niisuguseid tavaolukordi tõlgendatakse selles seisundis ohtlikumana kui need tegelikult on.

Kõik inimesed on oma elus kogenud ärevust – närveerimist enne olulist eksamit või tööintervjuud, kartes mingit ebameeldivat uudist jms. Pingeolukorras ja lühiajaline ärevus on normaalne keha kaitsereaktsioon, mis mõjub inimese sooritusvõimele isegi soodsalt. Kui aga ärevus on tugev, kestab kaua ning piirab inimesele tegevusvõimet, on tegemist häirega.Ärevushäire esineb mitmes erinevas vormis ja erinevate sümptomite kaudu. Iga inimene, sõltuvalt oma eripärast ning häire iseloomust ja tugevusest, võib kogeda erineval arvul ning erineva tugevusega kaebuseid. Näiteks võidakse ilma selge põhjuseta kogeda: kehalisi ja psühholoogilisi sümptomeid.

Ärevushäirele omased  kehalised sümptomid:

• südame kloppimine
• higistamine
• värisemine, vappumine
• suukuivus
• hingamisraskused (lämbumistunne, õhupuudusetunne)
• valud või ebamugavustunne rindkeres
• iiveldustunne või ebamugavustunne kõhus
• lihaspinge ja lihaspingega seonduvad valud
• kuuma- ja külmahood
• tuimusetunne või surinad pearinglus
• ebakindlusetunne
• tükitunne kurgus
• neelamisraskused
• uinumisraskused

Psüühilised sümptomid:

• rahutus
• võimetus lõõgastuda
• pingetunne
• kergesti ehmumine ka tühistel põhjustel muretsemise
• ärevusest tingitud keskendumisraskused
• tunne, justkui pea läheks mõtetest tühjaks
• kõrgenenud erutuvus ja ärrituvus
• hirm kaotada enese üle kontroll
• hulluks minemise tunne
• surmahirm
• tunne, et välised objektid on ebareaalsed
• eemalolekutunne – tunne, justkui sa ei oleks reaalselt siin

Üldistunud ärevushäirele on iseloomulik pidev, krooniline ärevus, muretsemine ja pingetunne. See kestab vähemalt kuus kuud, kuid sellega ei kaasne paanikahooge, foobiad või sundmõtteid. Ärevus ja muretsemine keskendub tavaliselt mitmele stressi tekitavale asjaolule elus (näiteks rahaline olukord, suhted, edasijõudmine koolis/tööl jms). Häirele on omane, et inimesel on palju muresid, ta veedab enamiku ajast muretsedes ning ei suuda muretsemist kontrolli alla saada. Muretsemise tugevus on suurem kui tõenäosus, et kardetavad sündmused päriselt juhtuvad.

Peale pideva muretsemise esinevad üldistunud ärevuse puhul ka mitmed lisasümptomid. Näiteks rahutus, kergesti tekkiv väsimus, keskendumisraskused, lihaspinge, unehäired, ärrituvus.

Üldistunud ärevushäire võib tekkida ükskõik millises eas ja selle põhjused on täpselt teadmata. Arvatavasti mõjutavad selle teket nii pärilikkus kui ka ärevushäire teket soodustavad lapsepõlvekogemused (vanemate liigsed ootused, hülgamine, tõrjumine).

Ärevuse sümptomid võivad olla ka mõne muu häire avaldused., mis vajab põhjalikku psühhodiagnostikat.

Äevushäire ravi on kompleksne, mis koosneb ravimitest ja psühhoteraapiast.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog

Õnnelik on inimene, kes on suutnud ühendada oma töö ja hobi. Aga kuidas leida see õige tegevus, mille käigus rasked katsumused muutuvad põnevateks väljakutseteks? Kas oma kutsumuse mõistmiseks peab juba lapsena osalema mitmetes huviringides või tuleb vaikselt kuulata sisehäält?

Tõesti, mõned inimesed teavad juba põhikoolis, kelleks nad soovivad tulevikus saada. Nemad jõuavad tavaliselt kaugele, sest ei pea energiat kulutama otsimise ja kahtlemise peale.

Kuid enamik meist ei ole niisuguse teadmisega õnnistatud. Me otsime, katsetame, eksleme huupi, juhindume juhustest. Ja tihti võib ka keskealiste inimeste suust kuulda lauseid, et nad ei teagi, millist tööd tahaksid teha ja milline väljakutse oleks köitev.

Mõistagi algab inimeste annete arendamine juba maast madalast. Lapsed viiakse huviringidesse, mida on sageli rohkem kui üks. On suur oskus valida välja just see ala, mis last köidab, mitte ei väljenda vanemate kirge ja täitumata unistusi.

Üks minu ammune tuttav rääkis, et ta on oma last kasvatades saanud hea õppetunni. Mõlemad vanemad olid noorena tugevad sportlased ja nad eeldasid, et poeg asub samuti treenima. Kuid võta näpust, seda poissi ei huvita sport! Tema tahab hoopis sõrmitseda kitarri ja tegeleda muusikaga. Loomingulise lapse mõistmine on sportlastest vanematele korralik väljakutse.

Seda kuulates meenutasin, kuidas pinginaaber kutsus mind liituma võrkpallitrenniga. Esimene treening oli kõike muud kui tore: hingeldasin kiirendusjooksul, äpardusin palliharjutustes ja sain servijatelt valusaid tabamusi. Olin õnnelik, et sealt pääsesin. Edaspidi olen võrkpalli jälginud platsi servalt. Hilisem korvpallitrenn oli toredam, kuid agressiivsetel võistlustel osalemine viis ka sellelt rõõmu.

Seevastu tantsimine on mind alati argimaailmast kõrgemale tõstnud. Kui vahepeal proovisin teisi alasid, siis lõpuks jõudsin ikka tantsu juurde tagasi: olid peotants, karaktertants, rahvatants… Tantsimine on praegugi minu rõõm.

Teismelisena meeldis mulle ka sõpradega seigelda ja elu üle filosofeerida, matkata, fotosid klõpsata ja ohtralt lugeda. Needki “hobid” kestavad tänapäevani, maskeerudes kohati osavalt tööks.

Ent kui mina püüdsin tüdrukueas mitmeid huviringe katsetada, siis minu poeg eelistas olla vabalt omaette. Algul pidasin iga õppeaasta algul talle epistli, et nüüd tuleb otsida mõni huviala, sest õige laps peab käima ringides. Poiss istus kurva ja patuse näoga mu vastas ning lubas ennast parandada. Alati jäi asi soiku, sest mul polnud südant ega järjepidevust teda tagant sundida.

Ühel hetkel uurisin täpsemalt, mida ta oma toas teeb. Ja avastasin, et laps lahendas vabatahtlikult matemaatikatehteid! Reaalainetega tegelemine, olümpiaadidel käimine ja seal sõpradega mõõduvõtmine osutusid tema rõõmu- ja eduallikateks. Praegu töötab ta insenerina.

Õnneks on meis ka midagi sarnast. Kolmanda klassi sügisel tuli poiss otsustavalt koju, otsis kapist välja parimad kingad ja läks võistlustantsuringi. Koolis oli käinud meestreener, kes oli rääkinud nii sütitavalt, et laps tegi oma valiku. Pärast võistlustantsu tulid moodsad breik ja hiphop, lõpuks ka rahvatants ja tantsupidu…

Näib, et lapsed oskavad alaeadlikult valida endale eluks õiged rajad. Samas on õige neid ka suunata – lasta kogeda erinevaid tegevusi ja anda impulsse, et nad jõuaksid äratundmiseni. Samuti jälgida, et huvid ei osutuks “kriminaalseteks”.

Aga miks siis ikkagi ütlevad paljud inimesed täiskasvanuna, et nad ei tea, mida tõeliselt teha tahavad? Võib-olla selle pärast, et vanemad, õpetajad ja ühiskond on surunud neile liialt peale oma arvamust selle kohta, mida nad peaksid tahtma ja tegema. Teiste soove täites jääb inimese enda loomus avastamata.

Tegelikult ei ole tähtis, mitmes huviringis laps käib ja kui mainekas on tema hobi. Ainukesena loeb see, kas tegevus teda rõõmustab. Kuulake oma last! Jälgige ja küsige! Tõde selgub aegamisi.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Tikk-takk, tiksub kell, igaühele sama aega. Aga liigume selles kõik erineva tempoga. Mõni kihutab täistuuridel pindmistes kihtides, püüdes päeva jooksul korda saata võimalikult palju. Teine astub närvesöövalt aeglaselt, vajades oma teekonna tajumiseks ja mõtestamiseks rohkem aega. Kas neil on võimalik kõrvuti eksisteerida?

Inimesed on anatoomiliselt sarnased, kuid kõigile on kingitud individuaalsus. Üks selle ilminguid on tegutsemise tempo.

Seda näitab juba hommikune ärkamine. Paljud tõusevad kohe pärast kellatirinat, ruttavad kohvi keetma ja tervisejooksu tegema, öeldes, et nad ei salli pikalt voodis vedelemist. Teised vajavad virgumiseks pooltundi või rohkematki. Nad tulevad aeglaselt unerežiimist välja, ringutavad ja mõtisklevad ning alles siis pistavad varbad sussidesse. Kohene voodist väljakargamine on nende jaoks vägivaldne.

Samamoodi võib kirjeldada teisi tegemisi. “Kiired” teevad lennult plaane, lasevad kätel käia ja jalgadel rutata. Kõik käib tempokalt ja liigse passimiseta, ohtra jutu ja kindlate käsklustega. Sageli ka veidi pealiskaudselt, sest sügavamate hoovuste märkamiseks ei jätku kannatust. Ja vahel saab sahmitud tühja…

“Aeglased” tunduvad seevastu laisad. Nad kõnnivad mõõdukal sammul ja istuvad tükk aega ühe koha peal, et mõelda ja filosofeerida. Nad peavad süvenema, tunnetama ja asjad enese jaoks selgeks saama, enne kui edasi liiguvad. Nende elu käib sügavamal tasapinnal. Aga tihti jõuavad nad sama kaugele kui “kiired”, sest nende plaan on enne tegutsemist läbi mõeldud.

Küllap on meis kõigis natuke mõlemat – nii kiirust kui aeglust, pealispindsust kui ka sügavust, aga ilmselt on üks pool ikkagi domineerivam. On loomulik, et teise äärmusesse kuuluvad inimesed tekitavad võõristust.

Kujutage ette, et koolis pannakse ühte pinki istuma “kiire” ja “aeglane”, nii nagu olid Toots ja Arno. Kas need “Kevade” tegelased mõistsid teineteist? Täienisti vist mitte.

Või kujutlege, et satute reisima “kiirete” grupiga, olles ise “aeglane”? Küllap ajate seal vaatamisväärsuste juures üksteist omajagu närviliseks.

Töökollektiivis saab õnneks mobiliseerida mõlemat masti inimesi. Vajatakse ju ühtviisi nii visionääre, analüütikuid kui ka tootjaid ja kiirreageerijaid. Tark juht peaks oskama inimeste omapärasid märgata ja õigesti suunata, vastasel juhul hakkab meeskond logisema.

Keerulisem on olukord siis, kui leiate elukaaslaseks inimese, kes on täiesti teise tempoga. Vastandite tõmbumine on esialgu võluv, kuid hiljem võivad need erinevused muutuda konfliktide allikaks.

Lihtne pole ka see, kui perre sünnib laps, kelle huvid ja elutempo on sootuks teistsugused kui vanematel. Võite aimata, kuidas väikelapse mürgeldused või teismelise apaatia selle perekonna proovile panevad.

Kas siis üldse saavad õnnelikult koos eksisteerida inimesed, kes on “kiired” ja “aeglased”? Kas peamegi valima sõpru ja armsamaid ainult omasuguste hulgast, välistades kõik need, kes võivad meid ka täiendada ja arendada?

Muidugi ei pea! Tuleb aga järgida kahte võlusõna – mõistmine ja armastus. Kui püüame mõista, et meie sõbra, lapse või elukaaslase maailm käib teises rütmis, siis aitab see leppida tema veidrustega. Veel parem, kui erinevustest omavahel räägitakse ja arutatakse, kuidas neid teineteisele meeldivamaks muuta.

Armastus aitab lähedastele andestada palju asju, mis tunduvad muudel juhtudel vastuvõetamatud. Aga pingutus peab tulema mõlemalt poolt, sest muidu vajub laev ikkagi kreeni.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Tore on jagada kallitele inimestele hoolitsust ja valmistada neile rõõmu. Aga mõnikord on andjal endalgi keeruline mõista, kas teda ajendab puhas andmise soov või on tegu hoopis varjatud saamise vajadusega.

Me kõik püüame vahel andmise abil tunnustust teenida ja arvame, et keegi seda ei märka. Kahjuks ei saavuta me sellisel moel kunagi piisavalt armastust, sest kerjatud tunded ei suuda hinge täita.

Jaanilaupäeva hommik. Võtan kõnnikepid kätte ja ruttan metsarajale, et käia enne teiste virgumist läbi oma tavapärane tiir. Hommik on päikeseline, tõotab tulla soe päev.

Kui teeveerel punetavaid maasikaid märkan, võtan tempo maha. Minu selle aasta esimesed! Ahmin mõned marjad suhu, siis aga kahetsen, et ei võtnud kaasa karbikest. Nii vahva oleks koduseid hommikulauas metsmaasikatega rõõmustada! Õnneks meenub mulle, et maasikaid saab lükkida kõrre otsa. Nii kõnningi mööda metsaäärt, kepid ühes ja rohukõrred teises käes, otsides marju, nagu kauges lapsepõlves.

Metsamarjade korjamine on meditatiivne tegevus – see nõuab kannatlikkust ja keskendumist. Sel ajal, kui maasikaid ükshaaval kõrre otsa topin, kulgevad mõtted omasoodu.

Mõtlen, kui ilus on see hommik. Ja kuidas ma paar päeva tagasi igatsesin loodusesse pääsemist ja just metsmaasikate noppimist. Arutlen, et korjan neid marju küll teistele, aga samas teen seda ikkagi enda pärast – ma naudin seda tegevust! Ja et isegi siis, kui ärkajad vaid uniselt naeratavad ja kõrred hetkega tühjendavad, olen mina oma rõõmu kätte saanud. See on andmise rõõm, ilusa hetke jagamise rõõm.

Samas on miski minus valvel. Kriitiline meel püüab üllast sisemonoloogi jälgides aru saada, kas ma tõesti ei taha selle teo eest mingit tasu. Äkki tegelen hoopis osava enesepettusega? Võib-olla soovin neid marju kinkides osta endale heakskiitu, teenida armastust, köita teisi enda külge?

Iga inimene vajab tunnustust ja armastust. Kui talle millegipärast neid tundeid ei jätku, püüab alateadvus leiutada viise, kuidas seda tühimikku täita. Teise inimese rõõmustamine ja aitamine laseb meil tunda ennast vajaliku, hea, tugeva ja seotuna. Heateoga tõmbame endale tähelepanu ja nurume kiitust. See aitab ka põgeneda inimhinges peituva kõige hirmsama hundi, üksindustunde eest.

Jah, me kõik püüame vahel armastust ära teenida! Ja arvame, et keegi seda ei märka…

Aga tegelikult märgatakse. Omakasupüüdlik hoolimine jätab teise inimese sisse võlglase tunde. See tekitab kohustuse vastata samaga, seob vaikselt enda külge ja nõuab pidevat meelespidamist. Sellised heateod muutuvad koormavaks.

Ja kuigi loodame, et niimoodi tunnustust nurudes jõuab meie janusesse hinge piisavalt armastust, peame pettuma. Sest kerjatud tunnetest pole kunagi küllalt.

Teisalt oleme kindlasti kogenud ka siirast ja armastusega laetud andmist, kus oma hinge ja jõudu jagatakse ilma vastutasu soovimata. Sellisel juhul oleme oma lähedase nimel valmis väga palju tegema, ohverdama, kannatama. Isegi oma elu andma! Meil pole millestkist kahju, sest tema mure on ju minu mure ja tema rõõm on ka minu rõõm…

Selline andmine täidab hinge topelt.

Nopin veel ühe maasika ja lükin selle viimasena keraheina otsa. Nüüd on mul kaks pikka maasikakeed, mis meenutavad punaseid palvehelmeid. Sellest piisab.

Astun kodu poole ja sobran vaikselt oma südames – kas see hommikuhetk suutis mind nii palju iseenda armastusega laadida, et olen valmis oma kingitust tingimusteta jagama?

Loodan, et suutis.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Hiliskevadel mühinal kasvav mets meenutab natuke inimühiskonda. Kui kuuluksid nende lehekasvatajate hulka, siis milline puu või põõsas sa oleksid? Ja millise juurest leiaksid toetust? Puuga kõnelemine võib tunduda naljaka lapsemänguna, kuid tegelikult on sel oma mõju.

Kevad ja varasuvi on imetore aeg metsas kõndimiseks. Putukaid on vähe, puud on helerohelised ja maapinda katavad lilleõied. Kasvumühinas mets pulbitseb energiast, nii nagu ka inimkond.

Selle kasvuhoo keskel tasub tempot aeglustada ja viia end mõtterännakule. Mis liiki puu sa ise oleksid? Ja milliste sarnased tunduvad sinu perekonnaliikmed, kaugemad tuttavad? Kas kasvad sirgelt või jändrikult? Millist sõnumit endas kannad? Katsu selle juures kõrvale jätta kõik ajaloolised ja esoteerilised tõlgendused ning kuula ainult seda, mida kõneleb sisemine hääl.

Mind on huvitaval kombel alati tõmmanud kaskede hulka. Mulle meeldib silitada nende valget tohtu, mis meenutab sõrmede all siledat nahka. Kase peened oksad liiguvad tuule käes nagu juuksed ja sihvakas tüvi on ühtaegu nii tugev kui painduv.

Kord jalutasin ühel hapral hingelisel hetkel metsas ja nõjatusin seljaga vastu suurt kaske. Tundsin, kui soe ja toetav see oli. Panin silmad kinni ja jälgisin, kuidas mu laugude all hakkasid liikuma kollased värvilained. Need võisid olla tingitud eredast päikesepaistest, kuid tundus, nagu annaks ka puu mulle jõudu. Olin tunnistatud omaks.

Pärast seda käisin juba teadlikult selle kasega rääkimas või lihtsalt teda “tundmas”. Leidsin temale toetudes alati mõne toetava mõtte, kusjuures kask oskas osavalt jätta mulje, et need on minu enda omad. Ütlesin talle endagi poolt mõned komplimendid, et suhtlus ei jääks liiga ühepoolseks.

Praegu olen sõbrunenud ühe teise, oma kodule lähema kasega. Möödudes tervitan teda ja vahel naaldun tema vastu pikemaks mõtisklemiseks. Mõnikord palun kasel saata okste kaudu tervitusi oma esimesele, kaugemal kasvavale sõbrale. Me oleme tõesti nagu ühest puust…

Metsas jalutades tunnen ära teisigi tuttavaid. Nõtke pihlakas meenutab oma valgete õite ja punaste marjadega hoolitsust ja armastust, nagu oleks ta metsa meditsiiniõde. Suur paju tuletab meelde, et enne vanaisa võimsusesse jõudmist oli temagi väeti ja õrnade urbadega vits. Metsik õunapuu, mis kevadel uhkeldab õiterohkusega, on viljade ootuses nagu suure pere ema. Toomingas ajab maikuus oma õitega päid uimaseks, justkui tantsuõhtuks üles ehitud neiu.

Ja muidugi need mehed! – sihvakad sportlikud männid, karused töörabajad kuused ja tarkusest pakatavad tammed. Sekka ka madalamat profiili hoidvad hallid lepad, kes eelistavad olla lõbusalt kambas ja luua tihnikuid.

Kas märkad, millise puuga ühineb sinu tunnetus? Võib-olla just tema käest saad nõu küsimas käia, kui südamesse poeb rahutus?

Kõige tähtsam on ju leida oma meeltesse tasakaal. Selleks võibki vahel kasutada omapäraseid meetodeid, nagu näiteks puuga kõnelemine. See ei tee kellelegi halba!

Puule võib alati rääkida – tema ei hakka sind kritiseerima, hurjutama ega sosistama talle usaldatud juttu edasi. Teda võib kallistada, ilma et peaks kartma kellegi armukadedust. Puu kuulab, toetab ja mõistab poolelt sõnalt, olles seejuures sinuga väga sarnane – temagi ju elab ja hingab, sünnib ja sureb, õitseb ja koltub.

Puuga kõnelemist tasub vahel kasutada ka selleks, et harjutada ise heade sõnade ütlemist. Kui oma metsasõpra piisavalt palju kiita ja tänada, siis muutuvad need sõnad ehk nii loomulikuks, et tulevad kergemini ka inimestega suheldes.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Inimestele on kodeeritud sisse ootus. Ootame suureks kasvamist, oma kodu loomist, laste sirgumist, töö laabumist, pangaarve kosumist, pensioniaega.
Ootame kevadet ja suve, lähedase inimese kojutulekut ja siis jälle võimalust omaette olla.
Kui lõpeb ootus, siis kaotab elu justkui mõtte ja sihi. Siis on kõik läbi – pole enam midagi saavutada ega ihata.
Nii et tegelikult on ootus üks tänuväärne tunne, mis hoiab meeled erksatena.

Tõsi on aga see, et enamasti tajume ootamise aega hoopis negatiivsena. See on nagu tülikas kivi jala küljes, mis takistab meid kohe oma igatsetud asju nautimast. “Ootaja aeg on pikk,” öeldakse.
Kui on tegemist elutähtsate asjade selginemisega, siis on ootamine tõesti piinarikas. Niisugune periood tuleb kannatlikult läbi elada ja püüda tajuda, mida see meile õpetab.

Ent sageli otsitakse ka tavalises elurütmis tegevusi, millega “aeg läheks kiiremini edasi”. Kuhu see aeg siis läheb? Ei kuhugi mujale, kui meie elu lõpu poole…

Paradoksina on ootamise periood vahel hoopis toredam kui lõpptulemuse saavutamine. Olen pannud tähele, et kõige magusam on hetk, kui asjad on peaaegu valmis ja jäänud on veel viimane pingutus. Siis on suur osa tööst tehtud ja finiš paistab, kuid sellegipoolest saab juba pinge lõdvemaks lasta ja saabuvat heaolu kujutleda.

Kui oodatud asi on kätte jõudnud, siis muutub see kiiresti igapäevaseks. Tehtud töö asemele valguvad kohe uued ülesanded. Suure pingutuse äkilise lõppemise järel võib tekkida tühjuse-, kurnatuse-, pettumuse tunne. Kauaigatsetud ese muutub nädalaga enesestmõistetavaks. Kuudepikkune kevadeigatsus asendub aiamaa, töö ja ürituste vahel tormamisega.

Seepärast tasubki nautida ootust ehk teel olemist – aega, mil soovitud õnnehetk pole veel täielikult saabunud.

Tänapäeval õpetavad paljud raamatud, artiklid ja koolitused inimestele teadlikkuse ja kohaloleku saavutamist. Neid tasub uurida. Kuid võimalik on häälestuda ka omaette. Selleks tuleb vaid avada silmad ja vaadata maailma enda ümber laiemalt, mitte sihtida silmaklappide vahelt ainult kaugelseisvat eesmärki.

Vaata vahepeal hoopis seda, mis värvi on täna taevas. Kui kerge on õhk. Mida teeb sinu vastasmaja katusel elav vares. Kas pungad on juba suuremaks paisunud? Pane silmad kinni ja kuula, mida veevulin sulle räägib. Kuidas sa ennast selle juures tunned?

Kui sul on hea, siis ütle kõvasti, et sulle meeldib taevas, õhk ja vesi ning see, et sa elad ja tajud neid. Ima seda hetke endasse.
Kui sul ei ole hea tunne, siis mõtle, mis sind häirib. Kuidas sa seda kirjeldad? Pane see kirja. Võid oma tundeid ka joonistada. Tee iga päev telefoniga pilt, mis sinu meeleolu iseloomustab, ja moodusta sellest pildipäevik. Püüa oma tunnet laulda. Või loo midagi muud.

Minu arust on just looming see, mis aitab olemasolevat hetke kinni krabada. Seejuures pole tähtis, kas loomine toimub sõnade, hääle, käte või muu vahendiga. Midagi luua ja anda sellele tähendus on inimese ülim omadus. Loomingut tehes ei ole vaja “aega täita”, sest see ise ongi “aeg” – mõte, mille nimel me siin elame. Looma ei pea kellegi teise, vaid just iseenda jaoks, et inimesena areneda.
Tegelikult on iga eesmärgi poole liikumine looming, mis väärib eraldi tähelepanu.

Nii et tasub hinnata seda maguskirbet ootamist, mis esialgu võib tunduda aja raiskamisena. Püüdke see teha enda jaoks meeldivaks! Ka ootamise ajal tuleb olla “elus”, sest võib välja tulla, et ootamine oligi selle protsessi kõige parem osa.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Kui mõtlete oma lapsepõlvemängudele, siis mis meenub kõige esimesena? Milline mäng oli nii vägev, et aastaid hiljem räägivad sellest teisedki pereliikmed?

Minu kõige eredamad mälestused on pärit mängudest, kus tavapäraseid lelusid üldse polnudki.

Ei saa öelda, et 1970. aastatel mänguasju ei leidunud. Leidus küll, ja väga kenasid! Kõik traditsioonilised nuku- ja automängud sai nendega läbi teha. Täiskasvanud tegelesid tol ajal oma asjadega ja laste mängudesse eriti ei sekkunud. Kõige parem oli, kui põnnid neil jalust ära õue läksid.

Väljas sai teiste lastega kampa lüüa, aga kui kedagi silmapiiril polnud, tuli ise midagi põnevat välja mõelda. Talvel meeldis mulle kõndida majade kõrval tühermaal ja jälgida hiirte jäljeridu, lootuses näha lõpuks ka mõnd hiirt ennast. Alati lõppes see jälitamine tulutult – pisikesed jäljed kadusid lume alla või lõppesid ootamatult keset välja. Müstika!

Kevad algas äärmiselt tähtsa tööga – tuli teha tulvavetele teed. Minul kui maadeavastajal oli vaja hädasti teada, kuhu suubub maja eest kulgev nire. Oja sattus oma teekonnal mitmel korral ummikusse ja mul tuli oksaga tema sängi lahti sonkida. Jõeke kogus üha rohkem vett ja vonkles metsa poole. Olin läbimärg, aga ei jõudnud kunagi oja lõppu, sest enne läks päike looja.

Toas oli üks haaravamaid mänge see, kui läksin lasteaiaga jalutuskäigule. Mängu peaosalised olid isa malenupud. Mustad nupud olid poisid, valged aga tüdrukud. Etturid kehastasid noorema rühma lapsi, figuurid vanema rühma mudilasi. Lipud ja kuningad täitsid kasvatajate rolli.

Algul võtsid malenupud vaibal ilusasti paaridesse. Siis hakkasid nad ronima: üksteise järel liikusid “lapsed” sektsiooni ühelt käepidemelt teisele, tippisid hanereas mööda ukseääri, kuni kõige kõrgemate uksenuppudeni välja. Sealt tulid nad teist teed pidi alla tagasi.

Küllap olid minu huuled seda mängu lavastades pidevalt liikumas, sest ronijate vahel käis elav dialoog. Mul tuli sageli ka taburetile ronida, et ülemiste usteni küünitada. Mäng kestis vahel nädal aega jutti ja kõik pereliikmed pidid arvestama, et nad ei saa aeg-ajalt mõnd kapiust avada.

On veel üks ere ja müstiline mälestus, millest ei saa jätta rääkimata. Ühel sügisesel õhtul läksime vanematega mingit hoonet koristama. Olin siis viie- või kuueaastane. Ema ja isa tegid tööd, kuid vanem õde pidi ilmselt minu järele valvama. Küllap tegi just tema ettepaneku mängida mullikat ja talitajat.

Linnalapsena ei olnud mul ettekujutust sellest, mis loom on mullikas, aga mõte tundus vahva. Möllasin neljakäpakil keset kujuteldavat latrit, koogutasin, ammuutasin ja ahmisin kahe suupoolega heina, mille talitaja mulle ette tõi.

Ausalt öeldes pole mul praegugi suuri teadmisi mullikate elust. Aga ma tean, mis tunne on OLLA mullikas. Ja see on üks põnev tunne.

Kui kunagi Tallinna Pedagoogikaülikoolis õppisin, kuulsin peaaegu igalt õppejõult, kui tähtis on mäng – see arendab lapse loovust, mõtlemist, tundemaailma, isiksust. Lapse aju otsib kogu aeg midagi uut ja kui ta seda ümbruskonnast ei leia, siis mõtleb ta selle ise välja. “Isegi kui panete lapse nurka seisma, hakkab ta seal varsti seinapragusid uurima,” muigas üks elatanud õppejõud.

Seepärast ongi hea, kui lapsel on vahel igav – see paneb tema loovuse tööle. Nuti- ja arvutimängud on köitvad, aga neis on liiga palju valmismaailma. Lapsele peaks jääma võimalus ka ise mänge luua, et täiskasvanuna oleks neil võimalus meenutada: “Nii põnev oli olla mullikas!”

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Nüüd on see valmis – minu uus köök! Kuus kuud mõtlemist, otsimist, organiseerimist, kannatamist ja koristamist ning tulemus on suurepärane! Ainult et… see köök on täiesti teistsugune kui algul mõtlesin.

Kas pole nii ka meie eludega? Alustame ühe nägemusega, kuid tegutsemise käigus võib pilt muutuda hoopis teiseks. Ja see, milliseks meie elu lõpuks kujuneb, on eneselegi huvitav üllatus.

Kõik sai alguse kortermaja renoveerimisest. Pärast ehitustöid muutus köögi välimus nii etteheitvaks, et tuli remondiga pihta hakata.

“See võiks tulla romantiline, lillelise tapeediga. Vintage!” unistasin. Leidsin poest tapeedi, mille beežil taustal vonklesid peened lilled. Tapeeti oli vaid üks rull, kuid sellest piisas aknapoolse seina katmiseks. Kõige tähtsam detail oli olemas! Teiste seinte jaoks ostsin samasuguse helebeeži värvi.

Sümpaatne venelannast maaler teatas aga ilma minu plaani kuulmata: “Siin on nii kõverad seinad ja palju pragusid, et soovitan kõik katta värvitava tapeediga. Muidu läheb väga palju aega ja materjali, et seda sirgeks lihvida!”

Ah soo. Need olid muidugi tugevad argumendid.

“Olgu, paneme tapeedi,” nõustusin, kuigi ei kujutanud hästi ette, millise tulemuseni see viib. “Lillelise rulli võiks kleepida siis tulevase köögimööbli tagaseina…”

Maaler keeldus seda tegemast enne, kui kapid paigaldatud.

Kui mõne aja pärast beežiks võõbatud köögis seisin, oli tunne hoopis… teine. Ja kui helepruun laminaatpõrand maha sai, oli tunne jälle… teine. Iga etapiga midagi nagu pöördus.

Ka köögimööbli salongis ei jäänud minu algsest mõttest suurt midagi järele, sest hind ja tehnilised võimalused seadsid oma piirid. Ma poleks uskunud, et valin kreemikad valged kapiuksed, millel pole ühtegi omapärast joont ega detaili. Hetke ajel palusin teenindajal muuta joonisel kappide korpus tumepruuniks ja bingo! – see oligi õige! Kappide paigutuse valimisest ei hakka ma rääkimagi.

Enne mööbli saabumist tekkis vajadus vedada mõned elektrikaablid. Muhe elektrik püüdis tegutseda ilma maalrite tööd rikkumata, aga kõikjal see ei õnnestunud. Köögimööbli seina freesis ta pistikupesade paigaldamiseks pika sügava soone, mis käristas beežiks võõbatud tapeedi lõhki. See mõjus nagu veritsev haav. Teises seinas varjasime kaabli karbikuga. Mis teha, kui ei oska töid õiges järjekorras tellida!

Jõulude eel oma uue köögimööbli ees seistes kogesin taas rõõmsat imestust: “Ah selline see ongi!”

Lilleline tapeet sinna ruumi kahjuks enam ei passinud, aga valus freesimishaav tuli millegagi katta. Läikiv fotoklaas näis liiga uhke. Käisin hoopis mööda keraamiliste plaatide poode nii Eestis kui ka kaugemal, otsides õiget aktsenti. Lõpuks leidsin plaadid kodule kõige lähemast poest – kenad beežid, vaevumärgatava lillemustriga. Poeg pani need seina, jättes sinna hinnalised sõrmejäljed.

Nüüd ongi köök valmis!

Aga järjekorras ootavad teised toad.

Ja lilleline tapeedirull minu elutoa nurgas tuletab meelde, et liikuma hakates ei tea me kunagi, kuhu lõpuks välja jõuame. Olukorrad muutuvad, võimalused seavad oma piirid ja meie ise areneme. Võime mõelda oma käike pikalt ette, aga mõne etapi keskel selgub, et õigem on valida hoopis teine tee. Selline ongi elu!

Lõpptulemus ei peagi alguses täpselt teada olema, ütleb minu avastatud köögifilosoofia, mõned asjad selguvad alles tee peal. Tähtis on hakata liikuma.

Muidugi võime lasta oma köögi või elu ka kellelgil teisel valmis disainida. Aga siis tasub mõelda, kas tulemus on ikka selline nagu ise tahame ja vajame.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Inimene otsib tavaliselt oma ellu mugavust. See aitab luua vajalikku turvatunnet, kuigi ülemäärasel kujul võib rutiin muidugi ka häirivaks muutuda. Aga hea on alustada hommikut automaatsete tegevustega, mille üle ei pea eriti mõtlema – ärgata mõnusas voodis, käia duši all, pesta hambad, keeta kohvi, süüa taldrikutäis putru, valida riidekapist tuttavad rõivad. Ja oledki märkamatult päevaks valmis!

Sama lugu on suhete ja tunnetega. Turvaline on liikuda harjumuspäraste inimeste seas, tunda tuttavaid tundeid, kaitsta oma südant ootamatuste eest.

Ometi ei saa me läbi muutusteta. Isegi siis, kui kramplikult vanast kinni hoiame, paiskavad ümbritsevad olud kõiki vahel muutumise keerisesse. Ole siis vapper ja saa sellega hakkama! Õnneks on inimene võimeline kohanema.

Vahel tekib ka selliseid hetki, kui oleme ise valmis rutiini kõrvale heitma, tundmatusse astuma ja muudatusi tegema. Sel hetkel avaneb nagu nähtamatu aken, mille taga on näha uus ja põnev maastik. Sa tunned, et tahad ja suudad sinna astuda, see on võimalik! Sinu juured kibelevad ennast vanast mustrist lahti rebima ja uut maailma kobama.

Need hetked on erilise tähendusega.

Armusuhtes ollakse siis valmis oma elu ühendama teise inimesega, astuma tema maailma, kohanema uute elutingimustega ja looma uusi harjumusi. Sa oled valmis tõstma teise inimese elu enda omast kõrgemale, teenima ja pühenduma.

Mingil põhjusel kiiva läinud suhtes tähendab avatud aken, et inimeses on valmisolek kuulata, rääkida, järeldusi teha, kätt ulatada, üheskoos uutmoodi edasi minna.

Ja kui endine elu enam ei rahulda, siis võib see aken näidata ka uut suunda, teed edasi, väljapääsu praegusest olukorrast, uut tööd või eluviisi.

Aken võib olla avatud mõne tunni, päeva, aasta või isegi mitu aastat…

Aga see ei jää avatuks lõpmatult. Aeg, mil oleme valmis muudatusteks, möödub, ja siis ihkab hing jälle rutiini ja turvatunnet. Muidu me ju ei suudakski olevikus tegutseda ja rahulikult oma igapäevaelu elada.

Kui armastussuhtes jääb vastaspoole aken suletuks või liiga kitsalt avatuks, siis hakkab ühel hetkel ka sinu aken vaikselt uuesti sulguma. Selleks võib minna kaua aega, aga ühel hetkel kostab lingiklõps ja järgneb avastus – ma ei olegi enam valmis selle inimese pärast oma elu muutma… Küll on siis kurb, kui partner on otsustanud just sel ajal oma akent avama hakata.

Ka suhete klaarimise aken ei püsi lahti igavesti. Kaaslase poolt märkamata jäänud või tagasilükatud selgitused lükkavad akna kinni ja hing läheb lukku.

Elutee muutmise aken sulgub, kui jääd kõhklema ja võimalust üleliia kaaluma. Kindlam on ju kõndida rajal, kus on kõik teada-tuntud. Mõnikord ongi see valik õigem. Aga mõnikord mitte.

Kindlasti avanevad ühel hetkel uued aknad ja tekib uus valmisolek muutusteks. Aga see võib toimuda juba teiste inimeste ja olukordadega.

Ehk oleks kergem elada, kui märkaksime neid aknaid – nii enda kui teiste omi. Nähes, et lähedase aken on pärani lahti, võid ju ka enda oma avada! Võid aidata oma kallil inimesel isegi aknast välja või sisse ronida, et tal oleks kergem uutmoodi jätkata.

Aga kui sa oma akna avamiseks valmis ei ole, siis pead arvestama, et ühel hetkel sulgub ka teise inimese aken. Ja raske on seda uuesti lahti murda nii, et ei lendaks pilpaid ja klaasikilde.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Peadpööritava kiirusega liigub meie elu. Kiirpööördeid lisab juurde igapäevane möll poliitikas, allahindlused jmt.

Tegelikult seatakse meile „lõkse“ küll tarbimise innustamiseks kui ka poliitikute valitsemiseks valikute tegemisel.  Kui valid mind, siis alles elu hakkab hästi minema, saate elada tões ja heaolus ning elurikkus on käegakatsutav.

Ja inimesed lähevad selle kõigega kaasa, sest usk pakutavast muinasjutulisest elust uinutab meie tegelikud vajadused ja võimalused. Inimene töötab selle nimel, et tunda oma õnnetunnet saavutatu valguses. Ta vähemalt loodab seda, kuid reaalse elu tegelikkus annab inimesele vähem aega, kehvema tervise, lootusetuse, depressiooni ja rahulolematuse iseenda ja oma eluga. Kõrgete lubajate  lubadused jäävad lubadusteks, ise  oleme uppumas tarbetutesse asjadesse. Tekib paratamatult küsimus: „Milleks?“

„Kuidas tasakaalustada jõudeelu ja tegutsemine, suhtuda ellu terve huumoriga ning mitte unustada, et alati leidub rumalaid, kes püüavad kõigest väest sehkendada, asjatada ja võimutseda, sellal kui targemad saavad rahus lihtsalt mõnusasti elada?“  Sellise mõtte esitab LinYutang oma raamatus „Elamise tähtsus“, mis omal ajal sai bestselleriks ja millel on mitmeid kordustrükke ka eesti keeles.

Sellise küsimuse püstitamine on igati aktuaalne ka tänasel päeval.

“Kõige targem inimene on see, kes kõige säravamalt logeleb,” on üks Lin Yutangi kuulsamatest tsitaatidest.

Mulle on logelemine otseses mõttes võõras. Minu jaoks tähendab säravalt logelemine tegutsemist tegutsemata, liikuda liikumata, pingutada pingutamata, kurvastada kurvastamata, rõõmustada rõõmustamata.

See on võimalik, kui töö või mistahes tegevus mulle meeldib ja valmistab rõõmu. See on kulgemine tegutsedes, millel puudub loomuvastane pingutamine, kuid seda saadab säramise ja rahulolu oreool. See on iseendast hoolimine, endast lugupidamine sellisena nagu ma olen. Ma teen oma tööd parimal moel, ma usun sellesse, mida teen.

Keegi ei hoolitse meie eest peale meie enda.

Kui hakkame taga ajama raha, jookseb see meie eest ära. Kui pingutame pingutamata – hakkab raha meid taga ajama. Elu justkui toetaks meid siis sellel teel.

Ene Raudla

15.01.2019