Pereterapeutidena näeme sageli paare või pereliikmeid, kes saabuvad teraapiasse seletamatu kurnatuse ja segadustundega. Üks osapool tunneb end tihti „halva“ või „ebapiisavana“, suutmata täpselt sõnastada, mis on valesti. Sageli on selle dünaamika taga varjatud nartsissism ja selle peamine väljendusvorm – passiiv-agressiivne käitumine.
Mis on varjatud nartsissism?
Erinevalt klassikalisest nartsissistist, kes on silmapaistvalt enesekeskne ja domineeriv, tegutseb varjatud nartsissist peenemalt. Teraapias kirjeldame seda sageli kui „haavatud enese tähtsustamist“. Selline inimene ei nõua tähelepanu valjuhäälselt, vaid läbi ohvrirolli, vaikse üleoleku ja emotsionaalse manipuleerimise.
Tema sisemine ebakindlus on niivõrd suur, et igasugune eriarvamus või vajadus, mis ei kattu tema omaga, tõlgendatakse isikliku rünnakuna. Kuna ta peab säilitama kuvandit „heast“ inimesest, on tema viha peidetud.
Passiiv-agressiivsus kui kontrollimehhanism
Kuna varjatud nartsissist väldib otsest konflikti, kasutab ta oma tahte saavutamiseks passiiv-agressiivseid strateegiaid:
- Vaikiv karistus: See on üks rängemaid emotsionaalse väärkohtlemise vorme. Konflikti lahendamise asemel tõmbub isik eemale, keeldudes suhtlemast. See jätab teise osapoole emotsionaalsesse vaakumisse, tekitades süüd ja ärevust.
- Varjatud sabotaaž: Lubadustest kinni pidamata jätmine või tegevustega viivitamine, mis on teisele poolele olulised. See on viis näidata võimu ilma otsest vastutust võtmata.
- Süütunde tekitamine: Selle asemel, et väljendada soovi, kasutatakse lauseid nagu: „Ei, mine muidugi, ma saan siin üksi hakkama… küll see mu peavalu üle läheb.“
Varjatud nartsissist lapsevanemana
Lapsevanemana on varjatud nartsissist sageli see, keda väljastpoolt peetakse „ohvrimeelseks“. Ta kasutab last oma emotsionaalsete vajaduste täitmiseks, mis tekitab lapse arengus mitmeid probleeme:
- Vanemlikustamine: Laps hakkab alateadlikult oma vanemat „päästma“ või emotsionaalselt toetama, kaotades võimaluse olla laps.
- Tingimuslik armastus: Armastust väljendatakse läbi võlatunde: „Ma loobusin sinu nimel kõigest.“ See tekitab lapses kroonilise vajaduse vanemale meelejärgi olla.
- Iseseisvumise pärssimine: Kui laps üritab seada piire, muutub vanem „haigeks“ või kurvaks, õpetades lapsele, et tema iseseisvus põhjustab teistele kannatusi.
Mõju peresüsteemile: „Munakoortel kõndimine“
Pereterapeutilisest vaatepunktist tekitab selline käitumine patoloogilise dünaamika, kus pereliikmed kohandavad oma käitumist, et vältida nartsissisti „halba tuju“. Sageli kaasneb sellega psühholoogiline manipulatsioon – ohvrile öeldakse, et ta on „liiga tundlik“ või „kujutab asju ette“, mis kahjustab ohvri eneseusku ja kontakti reaalsusega.
Eneseanalüüs: Kas tunnete selle mustri ära?
Kui vastate jaatavalt enamikule järgmistest küsimustest, võib see viidata varjatud nartsissistlikule dünaamikale teie elus:
- Kas tunnete end sageli süüdi asjade pärast, mis ei tohiks olla teie vastutus?
- Kas kaalute hoolikalt iga oma sõna, et vältida lähedase ootamatut tõmbumist vaikusse?
- Kas teised näevad teda kui „pühakut“, kuid suletud uste taga on ta emotsionaalselt külm?
- Kas teie suhtes esineb perioode, kus teid ignoreeritakse päevi ilma selge põhjuseta?
Kuidas liikuda tervenemise suunas?
Terapeudina rõhutame, et muutus algab teadvustamisest.
- Emotsionaalne diferentseerumine: Teadvustage, et teise inimese vaikus on tema emotsionaalne regulatsioonimehhanism, mitte teie süü.
- Harjutus: „Tunde ja fakti eristamine“: Pange kirja süüdistus (nt „Sa oled isekas“) ja selle kõrvale objektiivne fakt (nt „Mul on õigus enesehooldeks“).
- Piiride seadmine: Õppige jääma oma piiridele kindlaks ka siis, kui sellele järgneb manipulatsioon.
Varjatud nartsissism on sügavalt juurdunud muster. Kui tunnete, et olete selles dünaamikas kinni, on professionaalne abi ja pereteraapia olulised sammud eneseväärikuse taastamisel.
Ene Raudla
12.01.2026