Kas me kasvatame vabu isiksusi või emotsionaalseid invaliide? Kui 9-aastane soovib oma „elu tagasi“ ja 14-aastane peab end kõigi bossiks, on aeg küsida, kus me kasvatuses valesti pöörasime. On aeg taastada vanema roll juhi, mitte teenindajana.
Laps ei sünni türanniks – me loome nad ise, loobudes juhirollist
Psühholoogi kabinetis kuulen ma üha sagedamini lugusid, mis viitavad ühele ja samale nihkele meie kasvatuskultuuris: me oleme asendanud vanemliku juhtimise lapse teenindamisega. Seejuures usume siiralt, et teeme seda lapse hüvanguks.
„Ta peab ise hakkama tahtma“ – ohtlik eksitus
Võtame näiteks 5-aastase lapse, kelle vanemad on veendunud, et last ei tohi millekski sundida. Nende filosoofia on: „Laps peab ise tahtma koostööd teha.“ Tulemus? Lasteaias istub see laps demonstratiivselt seljaga hommikuringi poole, ei osale ühistegevustes ega korista mänguasju. Kodus valitseb kaos, sest laps “ei taha” riidesse panna või süüa.
Mis siin tegelikult toimub? 5-aastase lapse aju ei ole veel bioloogiliselt võimeline reguleerima oma impulsse ja mõistma pikaajalisi tagajärgi. Oodata, et nii väike laps „ise tahaks“ teha asju, mis on igavad, rasked või nõuavad pingutust, on lapsele üle jõu käiva vastutuse panemine. Kui vanem loobub nõudmisest, jätab ta lapse emotsionaalselt üksi suurde ja ebakindlasse maailma. Laps ei muutu iseseisvaks, vaid kapseldub oma hetkesoovidesse, muutudes väikese sotsiaalse üksuse – pere või rühma – türanniks.
„Ma tahan oma elu tagasi!“ – naudingu vangid
See „ise tahtmise“ kultus kulmineerub koolieas. 9-aastane poiss, kes keeldub kooli minemast, sest „tahab oma elu tagasi“, on tegelikult sõltuvuses kiiretest dopamiinilaksudest, mida pakub Playstation. Ta ei ole laisk, vaid tal on puudu pingutuse kogemus.
Kui me ei ole lapselt nõudnud väiksena ebamugavuse talumist (pudru söömine, mänguasjade koristamine, hommikuringis osalemine), siis 9-aastaselt tundubki tavaline koolipäev talle piinamisena. Tema „elu“ ongi vaid nauding, sest keegi pole talle õpetanud, et elu on ka kohustus.
14-aastane „boss“ ja empaatia puudumine
Teismeline, kes peab end koolis „bossiks“ ja teisi „imelikeks“, on selle süsteemi lõpp-produkt. Kui laps on kasvanud keskkonnas, kus tema soovid on alati esikohal ja täiskasvanud on olnud tema „fännid“ või teenindajad, tekib tal moonutatud minapilt. Ta ei oska arvestada teistega, sest ta pole kunagi pidanud seda tegema. Sotsiaalsed normid tunduvad talle rünnakuna tema isiku vabaduse vastu.
Kuidas me saame suunda muuta?
- Tunnista, et Sina oled juht. Laps vajab vanemat, kes julgeb öelda: „Ma tean, et sa praegu ei taha, aga me teeme seda siiski.“ See pakub lapsele turvatunnet, et keegi on „roolis“.
- Sotsiaalne treening algab kodus. Koostöö ei ole kaasasündinud oskus, vaid lihas, mida tuleb treenida. Hommikuringis osalemine või laua katmine on sotsiaalsed harjutused, mida tuleb nõuda ka siis, kui laps „ei taha“.
- Luba lapsel kogeda frustratsiooni. See on elu loomulik osa. Kui me säästame last igasugusest ebamugavusest, kasvatame me emotsionaalseid invaliide, kes murduvad esimese raskuse ees.
Laps ei pea „ise tahtma“ kõike, mis on talle kasulik. Meie ülesanne vanematena on teda suunata ja hoida raamides seni, kuni tema enda sisekontroll on piisavalt arenenud. Vastasel juhul kasvatame me õnnetuid despoote, kes ei oska elada ei iseenda ega teistega.
Ene Raudla
07.01.2026