Et kodus oleks õnne ja rahu

Tähelepanuhäire

Hüperaktiivne või tähelepanuhäire? Toimetulek.

Hüperaktiivne lapsPole olemas sellist testi, mis ütleks otse, et see laps on hüperaktiivne või sellel on nii või naasugune probleem. Parim viis on nii lapsevanema kui lapsega tegelevate täiskasvanute tähelepanekud lapse probleemse käitumise kohta. Eesmärk, ei ole sildistada või diagnoosida, vaid oluliseim on selle käitumise korrigeerimine.

Hüperaktiivsed  lapsed on lapsed, kellel on oma käitumisega  probleem ja põhjustavad sellega probleeme nii täiskasvanutele kui eakaaslastele. Need lapsed on mitmekordses hädas. Nad teavad, kuidas õigesti käituda, kuid ei suuda seda alati õigel ajal ja õiges kohas teha. Seetõttu saavad nad pidevalt negatiivsete hinnangute osaliseks.  Nad tüdinevad kiiresti ühest tegevusest. Samas võivad aga tundide kaupa istuda ja mängida näiteks arvutimänge või tegeleda  just teda huvitava tegevusega. Kõik hüperaktiivselt käituvad lapsed ei ole hüperaktiivsed. Siit soovitus vanematele, et unustame ära selle diagnoosi lapsel ja vaatama teda kui last, kes vajab täiskasvanute abi.

Probleemi määratlus on oluline, sest kui probleem on lapsel, on täiskasvanu kuulaja ja mõistja mis temaga on juhtunud, miks ta sellisel viisil käitub. Näiteks: „Midagi peab olema küll juhtunud, mis on sind endast nii välja viinud“. Kõik lapsed vajavad, et ta oleks märgatud ja tunnet, et temast hoolitakse. Hüperaktiivse lapse käitumine ei jää märkamata, sest temaga juhtub kogu aeg midagi sellist, mis meile täiskasvanutele on vastuvõetamatu. Siis on probleem täiskasvanul tema käitumisega. Laps vajab turvalisi piire, eriti hüperaktiivne. Piire aitab seada mina-sõnumitega kehtestamine. See peab olema siiras ja lapse jaoks usutav. Oluline siinjuures on rõhutada tundeid, mida selline käitumine vanema jaoks tähendab. Näiteks: „ Kui sa jalgrattaga liiklusrohkes kohas sõidad on mul tõsine mure, et sinuga võib õnnetus juhtuda ja see teeb mind kurvaks“. Hüperaktiivsed lapsed saavad tavaliselt täiskasvanutelt negatiivse sisuga sõnumeid: „ Mis sa jälle teed!  Mitu korda ma olen seda sulle rääkinud. Kas sa juba ükskord aru ei saa. Jne“. Sellise sisuga korrale kutsumine peletab lapse meist eemale, sest tema  tõlgendab seda teisiti: „Ma olen halb. Kogu aeg saan ma pahandada. Ma ei tule millegagi toime. Jne“. Lapse eneseaustus langeb, sest kuidas saab ennast väärtustada selliste hinnangute järgi. Hüperaktiivsed lapsed saavad pidevalt negatiivseid hinnanguid. Nad ei suuda ise alati olukorda õigesti hinnata ja seetõttu jääb neile tunne, et teda on ebaõiglaselt koheldud. Nad vajavad selgeid, konkreetseid seletusi, mida tema selline käitumine teistele tähendab:“ Kui ma näen sind niimoodi käitumas, siis teine võib haiget saada ja tal on valus. Jne“. Hüperaktiivsed lapsed on väga tundlikud ja empaatilised. Meile täiskasvanutele tunduvad nad, et nad on hoolimatud, ükskõiksed.

Meie käitumist mõjutavad meie mõtted ja tunded. Hüperaktiivne laps enne käitub ja alles siis hakkab mõtlema. See lihtsalt on nii. Sellepärast, et ta ei suuda teisiti. Täiskasvanu peab olema tema jaoks selleks peegliks, mis aitab olukorda uuesti tagasi kerida ja anda siis sellele mõtteline tähendus. Kui seda teha süstemaatiliselt  ja järjekindalt, siis hakkab  laps ise sel moel mõtlema. Nad vajavad meie, täiskasvanute mudeleid, mis nende käitumist aitaks kontrolli alla saada.

Hüperaktiivse käitumise põhjuste seletusi on aegade jooksul olnud erinevaid. Oluliseks ja tagasipöördumatuks lapse arengus peetakse ema ja lapse vahelist suhtlemist alates lapse sünnist. Beebi ja ema vahel toimub emotsionaalne suhtlemine, mis annab lapsele turvalise tunde.

Varase lapseea suhted ja emotsionaalsed kogemused moodustavad keskkonna, mis vormib lapse sünnipärast psühhobioloogilist konstruktsiooni. Selles protsessis on otsustav tähtsus vanematel. Muutlikud hooldussuhted varase arengu perioodil ja kiindumussuhte arengut takistavad tingimused on eelkõige seotud koolis esineva hüperaktiivsuse ja keskendumisraskustega.

Suhtlemine ja kooselu hüperaktiivse lapsega nõuab lähikondlastelt suurt energiat. Vanematel on vaja toime tulla nii lapse käitumisega kui ka selle käigus tekkivate iseenese tunnetega. Vanemad tunnevad sageli, et ei suuda oma lapse käitumist ohjata ja tunnevad end seetõttu süüdi. Tekib inimlik kurbus ja abitus, sest ei osata tulla toime ei lapse käitumise ega iseenda valusate tunnetega. Lapsevanemad tunnevad nördimust, süüd ja abitust ning selle tulemusena nad karjuvad või raputavad last, annavad vastukäivaid korraldusi või kasutavad teisi ebaefektiivseid karistusmeetodeid. Suhtlemisel hüperaktiivse lapsega tekib pereliikmetel rohkesti mitmesuguseid tundeid. Vihane, nördinud või ka abitust tundev inimene ei tee alati kõige õigemaid otsuseid.

Hüperaktiivse lapse väsitav käitumine ning ema ülemäärane stress viivad tihtipeale ema masenduse kujunemisele, mis halvendab toimetulekut veelgi. Pingetaluvuse languse tõttu reageerib ta sageli üle lapse vähimalegi ebasoovitavale käitumisele. See halvendab omakorda ema-lapse suhteid.

Oluline  on pere elustiil.

Kas teie peres on kindlaksmääratud elurütm ja lapsel  kindlad reeglid hommikusel ärkamisel, söömisel, kooltükkide tegemisel ja magamaminekul. Millised kohustused on lapsel peres ja kui järjekindlalt pereliikmed nende täitmist nõuavad.

Kes on peres liidripositsioonil? Kas lapsevanem või hoopis laps, kelle pilli järgi kogu pere tantsib?

Millised on pere kasvatuspõhimõtted?Kas vanemad on nendes ühel meelel?

Oluline on kindel päevaplaan.Hüperaktiivsel lapsel puudub sageli kujutlus oma päevast. Lapse jaoks koosneb päev üksikutest seosetutest sündmustest ja fragmentidest. Sellise kujutluspildiga hüperaktiivse lapse tegutsemist juhib juhuslik, impulsiivselt tekkinud mõte ning teine sama sihitu mõte kutsub mõne aja pärast esile uue tegutsemisakti. Vanema ülesandeks on aidata last tema maailmapildi korrastamisel. Elurütmis on tähtis, et valitseks kindlaksmääratud aeg tõusmiseks ja magamaminekuks, õppimiseks, õues käimiseks ja koduste tööde tegemiseks. Kindel päevaplaan kujundab lapses ettekujutuse, kus asjad paiknevad kindlas järjestuses. See omakorda kujundab lapses sisemise rütmi ja soodustab paremat arusaamist põhjuse ja tagajärje seostest. Kindlasti on vaja õhtul läbi arutada möödunud päev. Mis  päevaplaanis planeeritust õnnestus, mis ei õnnestunud. Arutlus ei tohiks olla ülekuulamine ega formaalne ülevaatamine vaid laps peaks selles  tunnetama vanema hoolimist ja püüdu teda mõista ning abistada. Lapsed tajuvad väga hästi, kas nendest tegelikult hoolitakse või mitte. Laps vajab enda kõrvale psühholoogiliselt tugevat vanemat. Vanemat, kes saab iseendaga hakkama ja on lapse jaoks olemas kui vaja.

Lapsele esitatud nõudmised peavad olema sõnastatud konkreetselt.. Pikad moraliseerivad loengud on vähese tulemusega ja tekitavad meelehärmi ainult vanemale endale.

Laps vajab struktuuri ja korda enda ümber. See aitab korrastada ka tema enda sisemist segadust.

Kui laps tunneb, et vanem on temaga hädas ja lootusetult abitu, siis vihastab see last väga. Ta ei ütle seda, kuid tema käitumise sõnum on: „Käitu minuga teisiti ja kõik saab korda“.

Paljud vanemad kasutavad  oma lapse kasvatamisel viise ja võtteid, mis ei ole toiminud. Gordoni perekoolis on võimalik õppida neid spetsiifilisi oskusi, mis arendavad laste enesedistsipliini ja eneseaustust ning teiste vajadustega arvestamise oskusi.

Gordoni perekoolitajana olen veendunud, et ei ole olemas võimatuid lapsi.Nad vajavad teistsugust kohtlemist ja mõistmist.

Soovitan lugeda Thomas Gordoni „Tark lapsevanem“,  Jesper Juul „Sinu tark laps“, Michael Winterhoff „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?“.

Tweets