Et kodus oleks õnne ja rahu

Peresuhted

Tubli laps ja psühhosomaatilised häired

Miks ütleme sageli oma lastele, et nad oleksid tublid?
Kas nad siis juba ei ole piisavalt? Lapsele seda öeldes eeldame, et praegu ei ole ta tubli. Kui asjad ei lähe hästi, lisavad vanemad: “Ma tean, et sa oled veel rohkemaks võimeline.”

Tubli laps saab head tähelepanu ja nii on hea olla. See on parim, mida enamus meist kogenud on. Lapsed tahavad ikka veel ja veel tublimad olla, veel rohkem saada seda kiitvat tagasisidet. Ma tahan saada parimaks!
Lastega hüvasti jättes ollakse eriti nõudlikud. Lastele lisatakse tubli olemise kohustusele ka kohustus olla hea laps. “Kuula ikka emme ja issi sõna ja ole hea laps!”.

Kas see laps siis  juba ei ole hea? Kuidas laps halvaks saab minna! Laps ei ole supp, mis halvaks läheb. Naljakas oleks täiskasvanutele soovida: “Ole ikka seadusekuulekas kodanik ja hea lapsevanem!”. (Tiina Tiituse mõtted)

Tublidus võib tulla lihtsamalt, aga ka raskemalt
Lapsele on loomuomane vajadus olla hea – ta teeks mis iganes, et oma vanematele meeldida.
Osad lapsed omandavad kõike väga kergelt, osadel on vaja aga rohkem aega ja vaeva ühe või teise oskuse omandamiseks. Eduelamust tahavad kogeda aga kõik lapsed.
Lapsega, kellel asjad nii kergesti ei suju, tegeletakse rohkem, sest nad vajavad kõrvalist täiskasvanu abi. Nii saavad need lapsed isegi rohkem tunnustust oma pingutustele.

Märkamata võivad jääda aga lapsed, kellel näiliselt on kõik ju hästi. Nemad kuulevad võib-olla isegi vähem tunnustust oma tegemistele. Nemadki pingutavad, et veel tublim olla, sest muidu neid äkki ei märgata.

Tubli laps

Igal lapsel on oma arenguprogramm, üks areneb kiiremini, teine aeglasemalt. Möödas on need ajad kui vanemad ajasid näpuga kasvatusteemalistest raamatutest järge ja võrdlesid siis kirjutatut oma lapsega. Praegusel ajal on tendents võrrelda oma last kellegi teise tuttava lapsega. „Näed, tema oskab juba kirjatähti või tema juba loeb soravalt. Vaata kui ilusti ta peol esines!”. Oh seda häbi, kui laps ei pääsenud eliitkooli. Sissesaanute vanemad on üliõnnelikud ja soovivad, et nende laps oleks ikka võrdne võrdsete seas. Laps ise võib temale esitatud nõuete ja vanemate ootuste vahele hoopiski märkamatuks jääda. Oluliseimaks muutuvad tulemused. Kui laps muutub vanemate jaoks projektiks, võib hakata lapsega juhtuma nii mõndagi. Üheks märguandjaks võib olla haigus. Kui hingel on raske, ei jää sellest puutumata ka keha.

Kuidas mõjutab tubliduse stress lapse tervist?
Pidevast soovist olla tublim võib kujuneda kestev stressiline seisund, mis mõjutab  immuunsüsteemi. Analoogselt on leitud, et harknäärmes ja põrnas – kahes immuunorganis – on selgelt tuvastatav seos närvide töö ja makrofaagrakkude tekkes. Just need rakud hävitavad sissetungivaid viirusi. Stress pärsib kaitserakkude teket otseselt.

Organismi n-ö hapustumise füsioloogiliseks väljundiks on pH-tasakaalu hälbimine rakkude ainevahetuses. Ioonide edasi-tagasi liikumisel läbi rakumembraani jäävad “hapud” (äädikhappe jt) ioonid rakku “vangi”. Kui meie keha pidevate pingete, surutisega ära harjub, harjub ta ka stressi HPA teljel pidurdava noradrenaliini rohkuse ja rõõmuaine serotoniini langusega. Keha harjub pärssivate hormoonide tõusu ja ärevusainetega. Pideva psühholoogilise stressi seisundiga kaasnev ärevus. Laps hindab olukorda iseenda jaoks ähvardavaks ja tajub, et tal ei ole piisavalt võimed olla nii tubli, kui temalt oodatakse.

Tubliduse püüdluse tagajärg – psühhosomaatilised haigused
Täiuslikkuseiha ehk perfektsionism võib põhjustada lapsele kannatusi sel moel, et ta kas ei taha või ei suuda oma eesmärke enda võimete ja ümbritsevate tingimustega vastavusse viia.   Kui eesmärgid on kõrged ja tulemused on oodatust madalamad, tõlgendatakse seda ebaõnnestumisena, mille taga nähakse enda saamatust. Seega kogevad perfektsionistliku kalduvusega lapsed sagedasti ebaõnnestumisi ning on oma ebaõnnestumistest enam häiritud. Seda ei suuda aga täislikkuse poole pürgija ju ometi tunnistada, sest siis on läbikukkumine täielik.

Appi tuleb „haigus”, mis on justkui päästja rollis. Keha hakkab endast signaale andma: kõht valutab, kõht on kinni ja/või lahti, pea valutab, uni on häiritud, oksendamine, iiveldus, psoriaas, ekseem, raskused neelamisel ja söömisel, lihaste tahtmatud tõmblused jm. Haigelt lapselt nõutakse siis ju ilmselgelt vähem. Lõputud meditsiinilised uuringud aga haigust ei tuvasta. No kuidas? Lapsel ju kõht valutab, näost valge. Hommikused iiveldused ja oksendamised. Mis need siis on? Arstid peavad sel juhul tunnistama, et tegemist on psühhosomaatilise häirega ja laps suunatakse psühholoogi poole.

Mõistet “psühhosomaatiline häire” kohtab järjest rohkem. Mida see tähendab? Psychetähendab kreeka keeles hinge, soma keha. Nii tähendab psühhosomaatiline häire haigust või tervislikku olukorda, mille põhjused tulenevad meelelis-vaimsetest teguritest. Maailma Tervishoiu Organisatsiooni andmetel on ligi kolmandik tervislikest hädadest psühhosomaatilise taustaga.
Esimeste arstidena meditsiini ajaloos panid otseseid seoseid meele ja haiguste vahel tähele pärsia arstid Ahmed ibn Sahl al-Balkhi ja Haly Abbas 10. sajandil. Nende järel Galenos. Aga alles 20. sajandil hakati Läänes teaduslikult jälgima meele ja tervise vahelisi seoseid.

Kui laps võtab peres „päästja“ rolli
Psühhosomaatilised vaevused võivad avalduda ka lastel, kes on võtnud perekonnas nn „päästja” rolli. See juhtub siis kui peresüsteemis on asjad viltu ja lapsed võtavad täiskasvanuliku vastutuse probleemide lahendamisel. Ilmselgelt hakkab laps tajuma, et ta ei suuda, kuigi väga tahab perekonda päästa. Lapsele on see väga valus. Kui vaatamata lapse  ponnistustele läheb pere siiski lahku, on see lapsele väga valus kogemus. Laps tunneb süüd, et ta on olnud paha laps, ei ole olnud piisav.

See võib põhjustada lapsele erinevaid emotsionaalseid ning psühhosomaatilisi vaevusi: süütunne, häbenemine, viha, uneprobleemid (magatakse liiga vähe või liiga palju), depressioon, ärevus, stressiga seotud somaatilised haigused (pea- ja kõhuvalu), kontsentratsioonihäired, sotsiaalne isolatsioon, emotsioonide tuimenemine, suitsiidimõtted või -plaanid.

Me kõik vajame teist inimest, kelle kaudu kogeda, et oleme väärtuslikud. Lapsel on samasugused vajadused. Laps tahab olla ja kogeda end väärtuslikuna oma vanemate jaoks. See saab võimalikuks sellisel juhul, kui meie, täiskasvanud oleme avatud vastu võtma seda, mis lapsel on. Olgu see hea või halb.

NÄPUNÄITED:

Kuidas niigi tublit last, kes veelgi tublim olla tahab – ära tunda?

  • Kui laps hakkab pidevalt vastutust võtma, isegi siis, kui seda temalt ei nõuta.
  • On üleliia abivalmis teiste suhtes, tahab nende eest tööd ära teha.
  • Ebakindlus iseenda võimetes piirab riskide võtmist uue õppimisel.
  • Sageli ütleb, et ma ei oska, ei tule toime, kuigi tegelikult saaks hakkama.
  • Pidev muretsemine, kas kõik on ikka õpitud, kas kooliasjad kotis jne.
  • Ei saa magada, muretseb näiteks järgmise päeva kontrolltöö pärast.
  • Püsiv ebaõnnestumise kartus.
  • Pidev ärevusseisund, laps on rahutu. Võib esineda küünte närimist, käte värisemist.
  • On ebakindel, ei usu endasse.
  • Enesekehtestamise raskused, nõustub kõigega, ka siis, kui see talle ei tarvitse meeldidagi.
  • Väike palavik hommikuti sööb halvasti, oksendamine enne lasteaeda või kooli minekut.

Kuidas abistada?

  • Toetada lapse eneseusku, anda mõista, et tema murest on aru saadud. Näiteks: „Mis on see, mis paneb sinu kõhu valutama?“
  • Last toetab, kui vanemad annavad mõista, et ta võib ka eksida.
  • Julgustada last riskima uue proovimisel, tunnustada teda julguse eest: „ Hindan väga, et sa proovisid”, ka siis kui asi koheselt ei õnnestunud.
  • Hea oleks, kui lapsevanemate enda sõnad ja kehakeel sünkroniseeruksid. Kui ütleme lapsele, et pole midagi, küll järgmine kord läheb paremini, kuid vanema tegelik sisetunne kõneleb, et olen pettunud sinus. Lapsed saavad sellest varjatud keelest suurepäraselt aru ja nad hakkavad kartma oma vanematele pettumuse valmistamist.
  • Lapsele on oluline tunda, et teda armastatakse ka siis, kui ta vahel eksib.

Ene Raudla 
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, kliiniline psühholoog

Allikas: Perekeskus Sina ja Mina

Tööst võib saada sõltuvus

obchodTeadlased on  uurinud, millest sõltub inimeste rahulolu oma eluga ja nad on jõudnud järeldusele, et rahulolu sõltub väga suurel määral kahest tegurist:  tugevad lähisuhted (armastatu, lapsed, sõbrad, sugulased jne.) ja eneseteostus (võimalus oma andeid loovalt rakendada, tavaliselt tähendab see tööd, mis vastab võimetele ja huvidele).

Töö on meie heaolu jaoks hädavajalik. Töö kaudu defineerime me iseennast, arendame välja oma tugevaid külgi ja võtame sisse oma koha ühiskonnas.  Töö pakub meile rahuldust, tunnet, et oleme millegagi hakkama saanud ja valitseme probleemide üle. Ta annab meile suuna ning püstitab eesmärke, mille poole püüelda, ja takistusi, mida ületada. Kui kaotame töökoha või ei saa mingil põhjusel töötada, tabab meie isiksust sügav emotsionaalne korratus ja häiritus.

Õnnelikud  on need  inimesed, kellel on tööd, kes tunnevad sellest  rõõmu ja on kirglikult sellele pühendunud. Nad paigutavad töösse palju energiat ja indu ning võivad sellisel juhul saavutada tähelepanuväärseid tulemusi.

Kui aga töö hakkab inimesel  motiveerivaid  sundmõtted tekitama ja  tööst on saanud tema eksistentsi mõte ja ainuke rahulolu pakkuv elu koostisosa ning perekond ja lähedased on muutunud teisejärguliseks, on tõenäoliselt alust kahtlustada sõltuvust tööst, ehk töönarkomaaniat.

Töönarkomaania pole seotud mitte eluterve tööga, vaid sõltuvusega ning võimu ja kontrolli kuritarvitamisega. Töönarkomaani jaoks on töökoht sõltuvuse toimimislava, koht, kus otsitakse heakskiitu.

Töönarkomaan on inimene, kes aegamööda mandub emotsionaalselt  ning satub sõltuvusse kontrollist ja võimust, haaratuna sunnist heakskiitu pälvida ja edu saavutada. Töö kui sundtegevus kasvab välja töönarkomaani perfektsionismist ja võistlejaloomusest. Ülemäärane töö, mis pumpab vere adrenaliinisisalduse kõrgele, haarab töönarkomaani oma küüsi ja sundvajadus heakskiitu leida õhutab teda jäämagi askeldama, tõhusalt tegutsema ning nautima kiiduavaldusi, mis tublile tööle osaks saavad.

Töö on „süst“, narkootikum, mis vabastab töönarkomaani viha, haavumise, süü ja hirmu põhjustanud emotsionaalse valu kogemisest.

Töönarkomaanid ei suuda mitte töötada, ilma et muutuksid ärevaks. Töömask  (mulje, mida nad teistele soovivad jätta) hakkab seega nende eneste elu üle valitsema ja neelab peagi alla ka perekonnaliikmete elud. Hirm, ärevus ja viha projitseeritakse lähedastele inimestele.

Töönarkomaanidele on oluline, et neil oleks alati õigus: see võimaldab neil väliskeskkonda kontrollida ja sisemise kaose vastu samme astuda. Et töönarkomaanide psüühika pole tasakaalustatud, moondub nende vaatenurk elu ja armastuse tõelisele tähendusele ja väärtusele.

Tööst saab sõltuja jaoks hingeseisund kui amet. See on põgenemine ülemäära tähtsaks  puhutud vastutustunde varju, eemale tõelisest lähedusest teistega.

Saavutuste tipud pakuvad omamoodi ekstaasi ja nendega kaasnev vere adrenaliinisisalduse tõusulaine mõjub narkootikumina. Inimesed võivad sellest joobuda.  Ületöötamisele on antud ühiskkonna õnnistus. Töö asetatakse esikohale, sest töönarkomaanid soovivad üle kõige olla edukad või seda, et kaaslased neid edukaks peaksid. Perekondlikud ja isklikud väärtused jäävad tahaplaanile või kaovad sootuks.

Töönarkomaanid vajavad oma  sõltuvuse äratundmiseks abi ja julgust. Selleks, et taibata, millal abi vajatakse, läheb tarvis palju alandlikkust, vaprust ja elutarkust. Sageli on töösõltlastel  raske mõista vastupidist, sest nad eelistavad enesest mõelda kui inimesest,  kes „teeb ju perekonna heaks kõik“.

Praegusel konkurentsi ja hirmu tööd kaotada  ajastul  võib meie kõigiga juhtuda see, et töö on hakkab võimutsema meie kodusid ning laastama meie tervist ja suhteid. Alati ei pea sellest kujunema sõltuvus, vaid hirm kaotada oma senine heaolu.

Kuidas säilitada oma töö nii, et see ei „neelaks“ meid alla, et tööga liigne hõivatus ei  rööviks    meie energiat ja võimet probleeme lahendada?

  • Eelkõige püstitada endale eesmärgid, mis on jõukohased, mis ei nõuaks meeleheitlikke pingutusi ega viiks   füüsilise, vaimse  ja psüühilise kurnatuseni.
  • Tunnistada oma lähedastele, et töö valitseb mu elu.
  • Töösõltlase juured on tema lapsepõlves, seega süveneda perekonnalukku. Selleks on vaja psühhoterapeudi abi.
  • Teha tööd oma tunnetega, eelkõige viha ja süütundega.
  • Arendada endas kuulamisoskust ja enesekehtestamist.
  • Jätta endale aega oma ”mina” selgepiirilise määratlemisega.
  • Väljendama oma vajadusi ning tundeid.
  • Mitte tunda süütunnet ega ärevust, kui keegi teine teid juhib või teie eest hoolitseb.
  • Püüda lõdvestuda ja lasta teistel ka pingutada.
  • Täiendada perekondlikke traditsioone: nt pühapäevased lõunasöögid, õhtused teejoomised koos perega, sünnipäevad, aastapäevad jmt.
  • Teha koos perega midagi lõbusat.
  • Leida aega iseendaga olemiseks, meelistegevusega tegelemiseks.
  • Teha endale reegliks mitte tegeleda kodus tööasjadega : arvuti, telefonikõned, kohtumised.
  • Teha otsused tööpäeva pikkuse suhtes, mille jooksul te suudate töötada tõhusalt ja mugavalt.
  • Õppida ei ütlema. Öelda ”jah” kui suudate seda rõõmsameelselt täita. Vastasel korral öelge ära või lubage asja kaaluda hiljem, kui teil ausalt midagi anda on ja te pakkumise vääriline olete.
  • Jätke iga päeva lõpuks küllalt energiat, mida koju perekonna juurde kaasa võtta, sest töö on alati olemas, aga perekond ei tarvitse olla.

Päästke poisid

poisidViimati läbiviidud Tartu Pereliidu lasterikaste perede koolitusel Tartus tekkis väga huvitav arutelu poiste ja tüdrukute soolise arengu iseärasuste teemal.  Koolitus  oligi õigupoolest sellele teemale ülesehitatud. Mitmed raamatud  ja artiklid sellel teemal ja oma igapäevane kogemus   julgustavad mind sellel teemal sõna võtma.

Erinevused poiste ja tüdrukute arengus on nähtavad sünnist alates. Poiste sünnikaal on suurem kui tüdrukutel, nagu ka pea ümbermõõt. Sünnist alates funktsioneerib poiste ja tüdrukute aju erinevalt, motoorika, meeleorganite, tajude areng ei kulge ühesuguselt.

Poiste ja tüdrukute aju talitleb erinevalt

Poiste aju areneb aeglasemalt kui tüdrukutel, tüdrukutel kujunevad kiiremini välja vasaku ajupoolkera kõnekeskused. Kõnekeskused kujunevad lõplikult välja alles kolmeteistkümnendaks eluaastaks. Sellepärast on vaja poisse algkoolist alates lugema sundida. Tüdrukute vereringes domineeriv östrogeen ergutab ajurakkude kasvu, poiste kehas ringlev testosteroon aeglustab vasaku poolkera arengut. Kaht ajupoolkera omavahel ühendavas mõhnkehas on poistel närvikiudude ühendusi vähem. Poiste paremas ajupoolkeras seevastu on omavahelisi seoseid rohkem kui tüdrukutel, mis seletab nende paremaid matemaatikavõimeid. Tänu ajupoolkerade omavahelise ühenduse paremusele saavad tüdrukud õpiraskustest kiiremini üle, nii nagu naised toibuvad insuldist kiiremini ja kergemini kui mehed.
Sooerinevused on ka silmaga näha. Poiste lihasmass on keskmiselt 30% suurem kui tüdrukutel, nad on tugevamad ja füüsiliselt tegutsemisvalmimad. Poisid vajavad mängimiseks suurt ruumi, liikumis- ja jooksmisvõimalust, nende mängud on kärarikkad ja jõulised, nad ehitavad kõrgeid torne, samas kui tüdrukud toimetavad nukunurgas, nende mängud on vaiksemad, ehitised madalamad.

Poiste võimed jäävad märkamata

Kui tahame, et poisid tunneksid ennast tüdrukutega intellektuaalselt võrd­sel arengutasemel olevana, peaksid nad tulema kooli aasta hiljem. Et kooli­mineku ajaks on poisid tüdrukutest vaimses arengus pool aastat kuni aasta maas, sellest on räägitud juba aastakümneid, aga erilisi järeldusi pole tehtud. Eriti puudutab see poiste peenmotoorika, eneseväljendusoskuse ja kõne arengut.
Selles vanuses poistel arenevad suu­red lihasgrupid, mistõttu neil on raske paigal istuda. Koolis tõlgendatakse nihelemist ja püsimatust käitumishäirena. Vähe sellest, ka vastuvõtukatsetel esimestesse klassidesse on tüdrukutel suuri eeliseid, sest nendel on kuueaastaselt paremini arenenud keeleoskus ja verbaalmälu, poistel seevastu parem ajupoolkera, mis tüdrukutel jõuab samale tasemele alles 13-aastaselt. Poiste hästi arenenud parem ajupoolkera annab neile eelised matemaatilises ja mehaanilises taibus, ruumi­tajus, paneb neid tegutsema, leiuta­ma, ehitama, maailma vallutama. Kat­sed aga on enamjaolt orienteeritud keelenäitajatele ja selekteerivad välja lapsed, keda on kergem õpetada ühesuguse metoodikaga.
Tüdrukud kuulavad tunnis paremini, poisid vajavad rohkem näitlikustamist. Poistele on olulisem näha kui kuulda.

Ei talu emotsionaalset pinget
Suur muutus poiste psüühikas toimub umbes kuuendal eluaastal – nad saavad aru, et on mehed. Ema olemasolu lapse igapäevaelus on endiselt oluline, kuid isa roll tõuseb esiplaanile. Poistel tekib vajadus meeste seltskonna järele, et õppida neilt, kuidas olla mees. Kontaktide puudumine isaga tekitab keskendumishäireid, kusepidamatust, käitumishäireid. See periood on parim aeg isal poega mõjutada ning mehelikkuse vundamenti ehitada.
Poiste kasvatamisel tuleb pidada silmas, et poisid ei talu emotsionaalset pinget (noomimist, pahandamist) ja et mitte murduda, lülitab nende aju kuulmise enesekaitseks välja. Täis­kasvanuile jätab see mulje, et poisid on ükskõiksed ja kasvatamatud.
Tüdrukud lülituvad töösse kiiresti, kohe tunni alguses, poisid aeglaselt, keskendumise tipp saabub tunduvalt hiljem, alles siis, kui tähtis hetk on möödas (vastamise eest hinne saadud). Reaktsioon hindele on tüdrukutel ja poistel erinev: poistele on oluline, et hinnataks tegutsemist, protsessi, konkreetset fakti, üldist tunnustust „hästi”, „tubli” nad ei kuule, neile on vaja lühidalt ja täpselt öelda, milles on probleem. Vastamise ajal hoiavad tüdrukud õpetajaga silmsidet, poisid vaatavad aknast välja.
Emakeel pole uurijate väitel poiste lemmikaine. Ühes Inglismaa Leicesteri krahvkonna koolis hakati seitsmenda klassi poistele ja tüdrukutele õpetama inglise keelt eraldi. Teisi õppeaineid õpiti koos. Pärast kaheaastast õppimist suurenes emakeeles edukate poiste arv neli korda. Paranesid keskendumisvõime ja käitumine.
Venemaal korraldatud samalaadne eksperiment andis samasuguse tulemuse. Tüdrukute grupis erilisi muutusi ei toimunud, aga poisid läksid pärast mõningast kohanemisperioodi lahti, arenesid kiiresti, nendega oli hea töötada. Poisid ei tundnud tunnis tüdrukuist puudust, kuid tüdrukud poistest küll.

Poiss vajab mentorit
Neljateistkümnenda eluaasta paiku on poistele vaja mehelikkuse eeskuju, mentorit, juhendajat, treenerit, kes aitaks neil täiskasvanute maailma sisse elada. Meesõpetajate puudus koolis ei mõju poiste arengule soodsalt, samas kui tüdrukutel on koolis eeskujude valik suur.
Testosteroonitaseme järsk kõikumine teeb poisid vaidlushimuliseks, rahutuks ja kasvatajatele sageli tüütuks. See on aeg, mil poiss on hormonaalselt ja füüsiliselt valmis end täiskasvanute maailma murdma, ta ihkab lennata kõrgele, midagi saavutada. Nüüd oleks palju kasu spordist. Samal ajal on poisile vaja, et tema vanemad, tema pere ei oleks sotsiaalselt isoleeritud, vaid suhtleks teiste samaealiste laste peredega. Ühiskonna sotsiaalne ebastabiilsus mõjutab poisse rohkem kui tüdrukuid. Isoleeritus muust maailmast viib teismelise poisi eakaaslaste kampadesse, narkootikume tarvitama ja kuritegudele. Poiste ringituiskamise ja lärmitsemise põhjus on ebakindlus ja äng. Nad loovad oma maailma, tahavad end pidevalt elusana tunda, nautides rüt­milist muusikat, aktiivset tegutsemist, kiirust ja hädaohtu. Poisid teevad pahandust selleks, et neid mär­gataks.
Isa kasvatuse puudumine tähendab poistele distsipliiniprobleeme koolis. Poisid vajavad mehelikku sekkumist. Tüdrukud küsivad abi, poisid te­gutsevad abi saamise nimel. Poiste omavahelises suhtlemises peavad nad alati teadma vastust kolmele küsimusele. Kes on juht? Millised on reeglid? Kas need reeglid on õiglased? Vastuste olemasolu kindlustab poistele seaduspärase, hästi korraldatud ja kindla võimustruktuuriga maailma.
Taltsutamata poistejõugul täiskasvanud liider puudub. Kool on poistele karm keskkond, sest seal on vähe  mehelikkuse eeskujusid  ja poistele mõjuvat  tunnustust.

Kuidas päästa poisid?
Üheks võimaluseks on probleemi teadvustamine. Kuid teadmine ei anna veel oskust ega kogemust.

Me ei saa valida oma vanemaid

VanemadMeie elus nagu looduseski on kindel rütm ja kord. Inimese elu on piiritletud sünni ja surmaga. Neid piire me muuta ei saa. Need loovad kindla mustri, mis piiritleb  elu enda, kindlustab järjepidevuse ja tagab püsimajäämise. Meie esimene kokkupuude eluga on perekond. Me ei saa valida oma vanemaid, ka kogu perekond ja suguvõsa on eelnevalt määratud. Võimatu on muuta oma perekonda ja sellele eelnevat ajalugu. See oleks nagu puu lahutamine juurtest.

Olen viimastel aastatel oma klientidega töös ja koolitustel tõstnud esile peresuhetes mehe rolli. Mees peaks kella numbrilaual olema kaheteistkümne peal, naine ühe peal ja seejärel lapsed. Kui aga asjad on teisiti, näiteks naine eespool meest või hoopis laps või lapsed ja mees kusagil tagapool, ei lähe pereasjad hästi. Perekonnas on vaja toetada meest, siis on ka perekond tugev. Naised nõuavad küll mehelt meheks olemist, kuid ei toeta ega julgusta teda tema töödes ja tegemistes ning isa rollis olemist.

Peresuhete süsteemis on  käest ära läinud kord ei lase ühelgi selle pereliikmel ennast hästi tunda.

Kui lapsed on asetatud peres isast ja emast ettepoole, siis peaksid nad ju kandma ka vanemate vastutust. Ilmselgelt seda nad aga teha ei suuda ja tekib peres seletamatu segadus,  kus kellelgi ei ole hea olla. Nii hakkavad halvenema peresisesed suhted, kus kõik võivad olla kõigi peale pahased. Tavaliselt hakatakse selles olukorras otsima süüdlast, sest nii on kergem iseenda süüd ja süütunnet peita. Viha ja kibestumine on selles olukorras sagedased tunded, mille väljendamiseks võetakse kasutusele erinevaid stsenaariume. Keegi on hea, keegi on halb. Süüdistamise hoos ununeb aga sootuks, mille pärast see tegelikult kõik  algas.

Nii jõutaksegi sageli arusaamisele, et siin peres minul enam kohta ei ole. Nii lahkutakse pere juurest  tagaselja ust kinni lüües või emotsionaalselt ennast teiste pereliikmete eest lukustatuna. Koduuks või hingeuks  võivad jääda aastateks suletuks, kuid see ei tähenda, et need inimesed, kes kinni löödud ukse taha jäid, oleksid ununenud. Hingeplaanis kantakse neid kaasas kogu aeg, kuid alati ei taheta seda tunnistada. Miks? Selle avaldamine teisele tähendaks justkui allaandmist või kaotust. Eneseuhkus väljendub kangusena ja ei lase sügavas hingesopis olevat tegelikku igatsust kallite järele tunnistada.

Viha ja vihkamine või süüdistamised laste ja vanemate või õdede-vendade vahel võivad kesta aastaid, isegi elu lõpuni.  Kes teeks esimese sammu leppimise suunas? Vastutada saab igaüks vaid iseenda eest.  Sellega  alustada saaks igaüks juba täna ise. Kuidas?

Seista kujutlustes  oma ema ja  isa ees, püüda neile mõelda ja teha neile sügav kummardus. See liigutus väljendab põhjapanevat ja lihtsat tõde, nimelt: „Teie andsite mulle kingitusena elu, tänu teile olen ma olemas ja ma tänan teid selle eest”.

Kes iganes ka teie isa või ema on teie jaoks olnud, ei saa te neid  oma elust välja heita. Kui ema või isa ei ole enam elavate kirjas, saab neid tänada oma mõtetes. Öeldes, et on juhtunud mis on juhtunud, on olnud mis on olnud, teie  koht minu südames on alatiseks olemas.

Kui saame oma mõtetes öelda: „Ma armastan sind sellisena nagu sa oled. Ma austan sinu valikuid ja teen sügava kummarduse sinu ees”, hakkame ka iseennast armastama sellistena kes me oleme. Kui ma ennast armastan sellisena nagu ma olen, olen tugev iseendas.

Mis iganes ka juhtunud ei ole, oleme ja jääme oma perekondadega alatiseks seotud. Kui on veel võimalik minna  oma ema või isa, õe või venna juurde pole hilja öelda:” Ma olen su poeg. Sa oled minu isa. Sa oled minu vend. Sa oled minu õde. Ma olen kurb, et pole saanud sinuga olla. Ma armastan sind”.

Me kõik oleme oma vanemate lapsed. Kes iganes nad on olnud, mida iganes nad on teinud või tegemata jätnud, kuidas üksteist kohtasid, missugused olid olud meie viljastamises ajal mis juhtus peale seda- kõik need on vaid teisesed näitajad. Oluline on see, et need kaks inimest on meie vanemad. Kui me seda fakti ei tunnista ja oma vanemaid sellisena ei võta nagu nad on, ei aktsepteeri me ka iseennast ega oma õdesid  ega vendi, kes on samuti nende armastusest sündinud lapsed.

Me oleme meie vanemad, selle fakti eitamine võib teha meid  ka endale eemaletõukavaks.

Tee iseendani algab oma vanemate tunnistamisest sellistena nagu nad on. Siit võib saada  alguse muuhulgas ka meie tugevus tunnistada, et olete eksinud. Palun anna mulle andeks, sest siis ei olnud mul seda tarkust.

Tegutsemise, tervise ja õnne alus on energia õige juhtimine kogu päeva vältel.

TasakaalEt kohaneda elu kiiruse ja ennustamatute muutustega peame  olema füüsiliselt virged, emotsionaalselt tasakaalus, vaimselt tugevad.

Enne kui astuda hommikul maailma, teha sammuke iseendasse. Samamoodi nagu korrastame oma keha, on oluline hoolitseda ka oma hinge eest. Jälgida kas iseenda „kese“ on paigas, kas mul on iseenda kehas hea olla.  Inimene tunneb end kõige paremini siis, kui teadvuses valitseb kord. See juhtub siis, kui psüühiline energia või tähelepanu on suunatud olemasolevate tegevuste täitmisele siin ja praegu. Nautida iga tegevust, anda sellele eriline tähendus, mitte kiirustada.

Meie keha ei taha kiirustamist, seda kõige vähem just hommikul.

Vaata üle oma päevakava, loo päevast visuaalne pilt: millisena sa kujutad end ühes või teises  tegevuses, milline sa tahad välja näha, millised probleemid vajavad lahendamist jmt.

Kui me oleme loonud visuaalse pildi päevast, siis me oleme häälestanud ka oma keha tegutsemiseks. Meie keha, meel ja vaim vajavad häälestamist eesolevale päevale, et tegutsemisest kujuneks kulgemine.

Kulgemine on seisund, milles inimesed on oma tegevusest nii haaratud, et kõik ümbritsev muutub tähtsusetuks. Kogetu ise aga on nii nauditav, et inimesed on nõus selle nimel palju välja käima.

Täiusliku tegutsemise põhialuseks on energia, mitte aja juhtimine. Tegutsemine põhineb enrgia oskuslikult juhtimisel, mis annab meile võimaluse pühendumiseks.

Täiuslik pühendumine algab innuka sooviga hommikul tööle jõuda ja õhtul õnnelikuna koju naasta ning võimega tõmmata selged piirid töö ja kodu vahele.  See tähendab oskust käsilolevasse tegevusse süveneda, olgu tegemist loova väljakutsega tööl, rühma juhtimisega projekti raames, aja veetmisega armastatud inimese seltsis või lihtsalt lõbutsemisega.

Pühendumine nõuab tugevust, vastupidavust, paindlikkust ja sitkust nii füüsilises, emotsionaalses kui vaimses vallas.

Füüsilisel tasandil tähendab paindlikkus seda, et lihasel on liikumisulatus. Paindlikkust lisab venitamine. Siin on omal kohal joogaga tegelemine.

Emotsionaalne paindlikkus mõjutab võimet vabalt ja õigesti mööda laia emotsioonidespektrit liikuda, selle asemel et reageerida jäigalt ja kaitsvalt. Emotsionaalne sitkus on võime pettumusest, kurvastusest ja isegi kaotusest kosuda.

Vaimset  vastupidavust on vaja selleks, et suuta pikaajaliselt  keskenduda  ja säilitada kontsentreerumist mistahes oma tegevuses.

Spirituaalne tugevus peegeldab inimese pühendumist oma sügavamatele väärtustele, asjaoludest sõltumata ja isegi siis, kui nendest kinnipidamine nõuab isilikku ohvrit. Spirituaalne paindlikkus peegeldab inimese sallivust nende väärtuste ja tõekspidamiste suhtes, mis erinevad ta enda omadest, kuni need väärtused ja tõekspidamised teistele kahju ei too.

Võimekuse säilitamiseks oma elus peame õppima kuidas energiat võrdselt kulutada ja taastada.

Kõige rikkamat, õnnelikumat ja tulemuslikumat elu iseloomustab võime täiuslikult pühenduda käesolevale katsumisele, aga hooti ka tagasi tõmbuda, et taastuda.

Täiuslik pühendumus on see energia seisund, mis tegutsemisele kõige paremini kaasa aitab.

Kuna energia kahaneb nii liigtarvitamise tõttu kui ka liialt vähese tarvitamise tõttu, peame energiat tasakaalus hoidma.

Füüsiline energia on üks peamisi kütuseid ka vaimse töö tegijatele. See ei mõjuta mitte ainult meie erksust ja vitaalsust aga ka võimet toime tulla oma emotsioonidega, säilitada keskendumist, mõelda loovalt ja hoida tähelepanu käsiloleval ülesandel.

Meie energiavarude suurus sõltub hingamiset, tarbitavast toidust, söögiaegadest, une hulgast ja kvaliteedist, päeva jooksul tehtavatest puhkepausidest ning füüsilisest vormisolekust.

Kui saavutame rütmilise tasakaalu füüsilise energia kulutamise ja taastamise vahel, võime olla kindlad, et meie energiareservide tase on suhteliselt püsiv. Oma harjumuspäraste mugavuspiiride ületamine ja sellele järgnev taastumine suurendab füüsilist võimekust. Elu on rütmiline. Kõige tähtsamad rütmid meie elus on need, mida me võtame iseenesestmõistetavalt: eriti hingamine ja söömine.

Hingamine on võimas enesergulatsiooni vahend – see on asi, mille toel saab energia koonduda ja sügavalt lõdvestuda. Väljahingamise pikendamine võimendab kiiret taastumist. Lugedes ühest kuueni, kolme juures sisse ja kuue juures välja hingates., väheneb ärritus ning keha , hing ja emotsioonid rahunevad. Sügav, ühtlane ja rütmiline hingamine on samaaegselt nii energia, erksuse ja keskendumisvõime kui ka lõdvestumise, rahu ja vaikuse allikas.

Iga 90 kuni 120 minuti tagant teha puhkepause.

Nauding on püsiva eduka tegutsemise oluline koostisosa. Küsi endalt : „Mis on need tegevused, mis valmistavad mulle rõõmu ja naudingut?“. Leia nende tegevuste jaoks aega.

Iga nauditav rahuldust pakkuv ja elurõõmus tegevus viib positiivsete emotsioonideni. Sõltuvalt igaühe isiklikest huvidest võib selliseks tegevuseks laulmine, aiandus, tantsimine, armatsemine, joogaga tegelemine, haarava raamatu lugemine, sportimine, muuseumi külastamine, kontserdil käimine,  või lihtsalt vaikne mõtisklemine pärast pingelist päeva ja aktiivset suhtlemist.

Nietzsche: „See, kelle elus on mõte, talub peaaegu kõike.“

Peame ise õppima ja ja ka teistele meelt heitvatele inimestele õpetama, et tegelikult ei loe see, mida me elult ootame, vaid see, mida elu meilt ootab.

On vaja lõpetada pärimine elumõtte järele ja selle asemel mõtelda iseendale kui ka nendele keda elu iga tund ja iga päev küsitleb. Meie vastus on õiges tegevuses ja käitumises. Elu tähendab endale vastutuse võtmist – leida probleemidele lahendus ja täita need ülesanded, mida elu pidevalt igaühe ette seab.

Väikelaps ja söömine

Laps sööbUmbes kaheaastaselt hakkavad lapsed vähehaaval vabanema  täielikust sõltuvusest oma vanematest. Nad tahavad iseseisvalt mõelda, tunda ja tegutseda. Söömine on üks valdkond, kus ta saab teha iseseisvaid valikuid ja otsuseid. Vanematelt nõuab see kannatlikkust ja teadlikkust.

Kuidas seletada olukorda, kui 3-aastane sööb vaid keedetud makarone, maasikatoormoosi ja veel mõningaid valitud toiduaineid? Või kui laps sööb keedetud kartulit ainult supi sees, kuid keeldub seda söömast prae kõrvale.

Lapsed on toidu lõhna, maitse ja tekstuuri suhtes väga tundlikud. Nad reageerivad tundmatule toidule tavaliselt negatiivselt aga on valmis seda proovima. See aga ei tähenda, et ta ei taha seda toitu. Võib kuluda kuni 20 korda, enne kui nad on valmis uue toidu alla neelama. Uue toiduga harjutamine võtab mõnel lapsel kaua aega. Ettearvamatu ja valiv toidusse suhtumine on väikelaste puhul normaalne. Neil on toidu osas selged eelistused, nad tahavad ikka ja jälle sedasama toitu.  Nad otsustavad näiteks, et neile ei meeldi toit, mida nada varem armastasid. See ei tarvitse nii jääda. Vanemad kipuvad kiirustama otsuste üle, mida nende laps sööb ja mida mitte. Nii nad hakkavadki pakkuma vaid seda, mida laps tahab. Peaasi, et laps midagigi sööks.

Mida siis teha?

 Lastele toidu valmistamisel on vaja  loovust. Näiteks kui ta keeldub söömast keedetud kartulit, siis võib kartulit pakkuda näiteks püreestatuna või teha kartulivormi vmt.  Maasikatoormoosist teha erinevaid magustoite jne.

Varakult on vaja harjutada erinevate toiduainete maitsetega. Lapsed ei pea sööma väga erinevaid toite ühe toidukorraga, aga neile tuleks iga päev pakkuda vaheldust. Muuta toit põnevaks ja atraktiivseks.

Väikelast on vaja harjutada  samm-sammult tervislike söögikordadega. Nad vajavad üsna järjekindlat söögi ja suupistete ajakava ning erinevas valikus tervislikke toite. See aitab neil reguleerida isu ja arendada maitset.  Söögi- ja suupistete regulaarsus tekitab  lastele turvatunnet .

Lastel  võib olla väga erinev suhtumine toidusse. Mõnel lapsel on regulaarsed söögiahrjumused, teised aga ei taha regulaarselt süüa ning on aeglased uue toiduga harjumisel, osad on kahe äärmuse vahepeal. See sõltub lapse temperamendist ja isiksuse omadustest.

Lapse  toidust keeldumise korral võiks öelda: „ Sul ei ole vist kõht tühi“ ja lubada tal minna.  Võib juhtuda, et ta tuleb mõne aja pärast tagasi ja ütleb: „Kõht on tühi, tahan süüa“. Selliselt  käitudes ei mõju vanem võimukana. Oluline on, et laps hakkaks ise võtma  vastutust oma tühja kõhu eest.  Söömisharjumuste kujundamisel on vaja aidata ja julgustada last mõistma, millal ta on näljane ja millal on kõht  täis

Toidust keeldunud laps võib näiteks küsida krõbinaid, sest kõht on ju tühi. Sellises olukorras peaks vanem olema otsustav ja ütlema: „Ei, krõbinaid ma täna ei anna“. Ei ole harvad need juhud, kui emal läheb meel kurvaks ja annab lapsele ikkagi seda, mida soovib. Laps ei tea tahta näiteks kartulikrõpse või värvilisi jooke ilma, et talle neid oleks pakutud.. Lapsel on ainult soovid ja tahtmised, tema ei tea oma vajadusi. Võib kindel olla, et järgmine päev kordub sama. Laps võib  kasutada  väljapressimiseks jonni. Vanemal ei jätku jõudu ega kannatust ja annab jälle seda, mida laps tahab. Nii kujundab vanem lapsele toitumisharjumuse, mis sageli on kaugel tervislikust toitumisest.  Vanemad  peaksid  jälgima ka enda söömisharjumusi: mida ja kuidas. Lapsed jäljendavad paljuski oma vanemaid.

Positiivne suhe söötja ja lapse vahel kogu lapsepõlve vältel  soodustab tervislikku söömist ja aitab vältida söömisprobleeme. Kui vanemal on kalduvus käituda lapse suhtes võimukalt: „Sa pead seda sööma, see on kasulik jne“,  siis võib kindel olla, et lapsel  tekib protestkäitumine. Ta ei protesti  mitte toidu vaid selle vastu, kuidas talle seda pakutakse. Ka lapse meelitamised ja mängulisus söömisel mõjuvad veidrana. Kui täiskasvanutega niiviisi käituda hakkavad nad kohe  kahtlustama toidu pakkujas.   Lubage lapsel teha toitu puudutavaid valikuid, mis on eelistatult vajalikud lapse arenemiseks ja kasvamiseks. Kui lapsele pakutakse välja tervislikke alternatiive, suudab enamus lapsi oma vajadused toitainete järele täita.

Lõpetuseks tahan öelda, et see kas laps sööb või mitte, sõltub eelkõige tema söömisharjumuste kujundamisest.  Jääda vanematel rahulikuks ja tuletada meelde vanasõna. „Tühi kõht on parim kokk“.

Süütunne

BC5544-001Terve ja haige süütunne

Süütunne on märk eksimisest ja seepärast tuleks selle ilmnemist rõõmuga tervitada, sest see aitab meil tagasi pöörduda õigele teele. Süütunnet tunneme me aeg-ajalt kõik ja see on normaalne.

Kui keegi on minu teo pärast kannatada saanud, siis on sellele järgnev süütunne loomulik. Sellisel juhul saame rääkida tervest süütundest. Minu tegu oli ekslik, teine kannatas selle pärast. Ma eksisin,  andestan teisele või heastan mõnel muul viisil. Elu läheb edasi ja süütunne ei hakka igapäevaelu segama.

On olemas haige süütunne. Haige süütundega on tegemist, kui inimene tunneb ennast süüdi olevat, ilma et tal lasuks tõelist süüd.

Säärast laadi süütunded tekivad, kui inimene ei suuda tajuda oma piire. Ta ei saa aru, kus ta ise lõpeb ja kus teised algavad. Ta tunneb end süüdi asjades, milles ta süüdi ei ole. Haige süütunne annab tunnistust valede koormate kandmisest, teiste elu elamisest

Näiteks alkohooliku abikaasa, kes usub, et ta on olnud halb naine ja mees joob selle pärast.

Haiget süütunnet põeb ka naine, kes ei julge lahkuda oma vana ema juurest ega kodust välja minna, kuigi ta on juba keskealine. Ta kujutab ette, et ei või ema jätta, sest see oleks ema suhtes ülekohtune. Ema vajab tütart ja sellepärast pole tal oma elule mingit õigust.

 Haiget süütunnet põeb ka töötaja, kes on nõus tegema lõputult ületunde ja musta tööd, sest arvab, et firma halb käekäik on tema süü. Ta tunneb kogu aeg, et ta ei ole teinud küllalt, kuigi pole kuus aastat puhkust võtnud ja on töötanud ühte järge kaks kuud järjest, ilma et tal oleks olnud ainustki vaba nädalalõppu.

Haiget süütunnet põeb ka mees, kes laseb naisel enda üle valitseda ega söenda väärkohtlemisele vastu astuda, sest tunneb, et ainult tema üksi vastutab naise haiglase oleku pärast.

Millest see tuleb, et mõni inimene ei suuda vahet teha haige ja terve süütunde vahel?

See võib tulla sellest, et niisuguse inimese piire on keegi varasemas elus rikkunud. Piiride rikkumine tähendab, et ei austata teise inimese erisugusust.

Kõige sagedamini juhtub seda lapsepõlves. Vanemad ei austa lapsi, vaid peavad neid omandiks. Nii nad siis lükkavad laste kaela oma ebaõnnestumisi ja tundeid. Nad panevad lapse olukorda, mille eest nad ise peaksid  vastutama. Kui isa elab välja oma halba enesetunnet laste peale ja nimetab seda kasvatamiseks, siis laps tunneb, et ta vastutab isa paha enesetunde pärast. Laps ei suuda kriitiliselt hinnata isa võimekust tegutseda lapsevanemana, vaid usub kõike, mida isa ütleb või teeb.

 Ka ema võib panna lapse turjale nii oma kibestumise kui rahuldamata vajadused, süüdistades alateadlikult last selles, et on abielus mehega, kes teda vääralt kohtleb. Kuna ta ei julge oma viha mehe peale välja valada, saab laps selle enda kaela, kuigi ehk ema ei teegi seda teadlikult.

 Lapse piiride rikkumisega on tegemist säärasel juhul, kui lapsel ei lubata laps olla, sest talle endalegi teadmata vastutab oma vanemate tunnete eest. Laps vajab vanemaid, kelle jaoks olla laps.

Neis olukordades õpib laps tundma haiget süütunnet. Kui ta saab täiskasvanuks, siis pole tal piire iseenda ja teiste vahel. Nii ta siis jätkab seda, mida lapsena õppis. Ta tunneb, et kõik on tema süü ja tema vastutab kõige eest, mis tema ümber sünnib. Teda hakatakse ära kasutama ja temast võib saada alaline ohver. Nii võib ta süütunnet  tunda kõigi ja kõige pärast, võttes ikka rohke kohustusi ja vastutust. Sellega justkui leevendab ta enda halba tunnet.  Teised pääsevad vastutuse võtmisest, sest süüdlane on käeulatuses.

Mida hakata peale säärase haige süütundega?

Kuidas aidata näiteks abielumeest, kes tunneb süüdi, et paarisuhe ei laabu, ja kes selle süütunde ajel kogu aeg endast ja oma arusaamadest lahti ütleb ning kõik oma vajadused ja tunded hülgab?

Ka teine pool peanb kandma oma osa vastutusest. Süüd tundev kannataja  vajab toetust, et söendaks hakata ennast kaitsma.

Haige süütunde käes vaevlev inimene peaks oma piirid uuesti üles ehitama. Ta peab ja võib  uskuda, et tema tunded ja tõlgendused olukordadest ei ole ilmtingimata halvad ega valed ning iseenda kaitsmine ei ole kuritegu. Ta peab õppima lootma oma reaktsioonidele. Õppima väljendama enda mina vajadusi ja arvamust. Kui tal on paarisuhtes halb olla, ei tähenda see veel ilmtingimata, et ta on teinud midagi valesti või olnud paha. See võib tähendada hoopis, et tema piire ei austata ja teda koheldakse vääralt. Tema halva enesetunde põhjus võib olla see, et ta ütleb kogu aeg lahti iseendast ja annab teistele säärast ruumi, mis tollele ei kuulu.

Ennast kogu aeg süüdi tundev inimene hülgav iseenda täiesti automaatselt.

 Paarisuhe, kus teine pool järjekindlalt endast lahti ütleb, kogub endasse plahvatusohtliku materjali. Kui mõõt täis saab, ei anna selle suhte parandamiseks enam suurt midagi teha. Üks pool tunneb olevat alla neelanud nii palju, et ei taha enam midagi üles ehitada ja näeb ainsat väljapääsu abielulahutuses.

Seepärast on väga tähtis, et pooled peaksid kinni oma terviklikkusest ja puutumatusest. Liiga palju järele andes ja endast lahti öeldes ei tee naine või mees halba ainult endale, vaid ka abikaasale.

Head liitu ei saa sündida seal, kus iseennast ei austata. Seal, kus puudub iseendast lugupudamine, ei saa juttugi olla teise inimese austamisest. Keegi ei suuda iseennast austada, kui teised ei ole teda ennast lugupidavalt kohelnud. See, kes iseennast pidevalt hülgab, ei austa ennast.

Haige süütundega inimene vajab psühhoterapeudi abi. Ilma  abita ei suuda ta usaldada oma tõlgitsusi olukordadest, vaid kohaneb ja mugandub ning annab teisele järele ka neil juhtudel, kui seda ei peaks tegema.

Surm ja testament

küünalSurmast ja ….

Elama mahume sünni ja surma vahele. Sünnist peale hakkab inimene liikuma surma poole. Bioloogiline surm on ainus absoluutselt kindel asi inimese elus.  On aga traagiline, et just siin jäetakse vajalikud ettevalmistused tegemata. Kui inimene sünnib siia ilma, siis tehakse ettevalmistusi. Nii peaks olema ka suremisega kui elu ühe loomuliku osana.

Igal inimesel peaks olema seaduspärane testament, et vältida võimalikke probleeme surma korral. Testamendi puudumisel pole teil surma korral ühtegi ametlikku eestkostjat siin maailmas.

On tavaline, et inimesed koostavad testamendi siis kui nad on olnud ise pärijateks või näinud pealt inetult lõppenud pärimisi. Saatuse hooleks jäetud pärimine võib õed-vennad elu lõpuni tülli ajada. Testament on inimese viimane vaba tahte avaldus.

Meie ühiskonnas on tendents, et eakad inimesed veedavad oma vanaduspäevi hooldekodudes või kliinikutes või on unustatud üksi korteritesse või maakoju, kust nad sageli leitakse surnuna mõni päev hiljem.

Nüüdisühiskonnas räägitakse palju surija üksildusest. Nii ei saagi lähedased sageli teada, mis oli lahkunu viimane soov, see mis ajast aega on kuulunud tingimusteta täitmisele, et tagada lahkunu ja elavate hingerahu.

Meie ühiskond on võõrandumas vanadusest ja surmast. Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten oma raamatus „Olla lapsevanem“ kirjutab: „Kapitalistlikus ühiskonnas on väärtus vaid sellel, mida saab mõõta ja mis tootmise vallast ülevõetud mõõdupuude järgi tähtsaks osutub. Armastatud ja hinnatud olemiseks peab inimesel olema piisav turuväärtus . Need, kes ei tooda, näiteks vanurid, heidetakse  reservaatidesse, kus nad jäävad surma ootama“.

On kahju vaadata seda, kuidas ühiskond ikka enam ja enam soosib nooruslikkust, head väljanägemist, edu. Samas vananemise ja surmaga seotu tõrjutakse tahaplaanile. Rohkem oleks vaja rääkida surma ja suremisega seotud psühholoogiast.

Oma rahva ajaloost ja kirjandusest võime õppida seda, kuidas vanade inimeste lähedalolek andis võimaluse osa saada mitte ainult hindamatu väärtusega elukogemusest, vaid näha ka kannatust, haigusi, vanadust ja surma loomuliku ja ilusa elu osana.

Küllap oleks aeg peresünnituste kõrval õpetada ja juurutama hakata ka peresuremist. Seda vajavad mitte ainult vanad ja surijad, vaid eelkõige lapsed, noored ja täisjõulised, et kasvada inimeseks. Inimeseks, kes elaks  väärikalt, et lahkuda väärikalt.

Mis on paarisuhtes oluline?

PaarOma töös pereterapeudi ja paarinõustajana tekib  paaride puhul ette tulevaid probleeme lahates vahel paratamatult mõte, et kas see on ikka kooselu milles nad elavad.

Hästi toimiv kooselu vallandab inimestes energiat, loovust ja elurõõmu. See teeb meid avatumaks, sallivamaks ja sõbralikumaks. Hea suhte nurgakivideks on turvatunne, intiimsus, kohusetunne ja usk tulevikku. Need nurgakivid põhinevad kahepoolsusel- mõlemad peavad võtma vastutuse selle eest, mida nad ütlevad või teevad, mõlemad peavad end tundma turvaliselt ja mõlemal  peab olema usk ühisesse tulevikku teineteisega.  Kumbki osapool peab endalt küsima. „Mil viisil mina sellesse panustan?“.

Rahulolu paarisuhtes oleneb kõige muu hulgas suuresti turvatunde, intiimsuse ja usalduse tasemest partnerite vahel. See eeldab aga paarisuhet keskkonnas, kus on võimalik suhelda.

Kindlasti alustatakse oma kooselu parimate lootuste ja kavatsustega.  Paarisuhe moodustub alati kahe osapoole vahelises arengus. See tähendab, et mõlemad vastutavad selle eest, et mõlemal oleks suhtes hea olla.  Nii head kui halvad suhted luuakse kahe inimese vahelise suhtlemise käigus. See milline on ühe või teise paarisuhte kvaliteet, määrab partnerite omavaheline koosmäng. See on see, mil moel teineteisele reageeritakse ja vastatakse- nii sõnades kui läbi tegude. Kui teise kohalolek või selle puudumine  hakkab tunduma pigem haigettegevana ja stressirohkena kui tuge andva ja rõõmustavana,  siis tekib küll küsimus: „ Miks ma üldse sinuga koos olen?“. Aeg-ajalt peaksid kõik  kooselus olevad partnerid endalt kõsima: „Kas minu paarisuhe on rahuldustpakkuv?  Kas see suhe   kaitseb stressi ja eluraskuste korral ning annab kindla kaitsekilbi tuleviku suhtes?“. Kui on midagi, mis mulle selles kooselus ei meeldi, siis on vaja sellest rääkida.  Enne kui hakata oma  partneriga rääkima oleks hea küsida endalt, mida ma tahan talle öelda.

Esitage endale mõned küsimused.

Kas ma tunnen end paarisuhtes turvaliselt? Kas ma tunnen end armastatuna, hoolitsetuna ja märgatuna. Kas mul on oma partneriga hea koos olla?  Kas ma igatsen ta järele? Millal mina ütlesin ja millal partner mulle ütles: „Armastan sind. Oled mulle kallis“.

See, kuidas me vestlust alustame, saab sageli määravaks selles, mil viisil see lõppeb. Seetõttu on oluline aru saada, kuidas erinevad pöördumise viisid võivad erinevaid reaktsioone esile kutsuda.

Kui väljendame end läbi „mina-sõnumite“, ütleme midagi selle kohta, kuidas me ise midagi näeme ja tunneme. Et selgust saada Teie poolt kirjeldatud  määratlemata olukorras, olekski vaja eelkõige hinnanguvabalt kirjeldada seda olukorda, mis on ilmselgelt Teile vastuvõetamatu ning depressiooni tekitav. Rääkige   oma tunnetest, mida selline olukord  teis põhjustab ning selle olukorra mõjust teile.  Kui räägime aga „sina-sõnumite“ kaudu, üritame öelda kuidas teine väidetavalt midagi näeb, mõtleb, arvab, ilma et meil oleks üldse eeldusigi teada, kas see on tõsi või mitte. Teine võib tunda end süüdi, tõmbub tagasi või lahkub olukorrast üldse.

Üritada koos leida vastused järgmistele küsimustele:

 Millised nägemused  on meil meie kooselule pikemas plaanis? Kas meil  on ühiseid nägemusi meie kooselu tuleviku suhtes? Kas me näeme meie kooselus ressurssi? Kas nii mina kui partner panustame  meie kooselusse võrdselt?  Kas me oleme oma kooselule  pühendunud?

Kui partner keeldub teiega sel viisil arutlemast, siis on mõttekam pöörduda paarinõustaja poole, et leida sellele olukorrale mingigi lahendus.

Laste hirmud

HirmLapsed sünnivad siia maailma juba olemasoleva kogemustemaailmaga, mis sünnihetkest alates hakkab järk-järgult laienema. Laps teeb sünnihetkest alates mitmekülgseid ja teraseid , eriti inimeste omavaheliste suhetega seonduvaid tähelepanekuid. Lapse psüühilise arengu seisukohalt on oluline emotsioonide vastastikune jagamine oma vanematega. Lapse ja tema vanema vahelise suhte iseloom sõltub sellest, kuidas see emotsioonide ühildumine õnnestub. Kui ema näiteks toidab oma last hoides teda süles, ise aga on oma muremõtetega ei tea kus või  vaatab telerit või istub arvuti taga, siis ei saa laps jagada  emaga läbi pilkkontakti vahetuid emotsioone. Laps on ema süles, kuid ta on lapse jaoks kättesaamatu. Või vanem on iseenda probleemidega sedavõrd ametis, et tal ei jää lapsega vahetuks siiraks kontaktiks aega ega ruumi. Ta võib küll lapsega emotsionaalsel toonil rääkida, kuid see ei ole lapse jaoks siiras ja usutav, sest ema on oma mõtete ja tunnetega mujal. Lapsel tekib segadus: ta ei saa aru, mis emaga toimub.

Laps tahab jagada vanematega ka tähelepanu ja oma püüdlusi. Kellega see laps siis jagada saab, kui isa või ema näiteks  istuvad arvuti taga või on haaratud televiisori vaatamisest. Süles istuval lapsel ei jäägi muud üle kui vaadata ka seda, mida ema või isagi.  Laps näeb televiisoris esialgu vaid liikumist ja virvendust. Me tegelikult ei tea, mida ta nähtust endale teadvusse salvestab. See avaldub alles hiljem. Laps omandab väga kiiresti need mudelid, mida ta näeb ja kuuleb ning  salvestab oma vanemate emotsionaalsed reageeringud.

See, milline saab olema lapse psüühiline areng ja tema hingeline tasakaal, sõltub  esimesel eluaastal kujunenud  turvalisest kiindumussuhtest  lapse ja tema vanema või hoidja  vahel.  Kiindumusuhe kujuneb lõplikult välja esimese eluaasta lõpuks.  Pärast seda hakkab laps juba ise aktiivselt proovima oma võimeid iseseisva tegutsemise suunas. Turvalise  kiindumussuhtega laps tuleb hilisemas elus paremini toime ärevusega, on vähem ärrituv,  vaenulikkus teiste suhtes on madalam ning tema kohanemine ja suhtlemisevalmidus  on paremad kui lapsel, kelle kiindumussuhe on puudlikult arenenud või puudub üldse.

Näiteks:  8-aastane laps  on psühholoogi vastuvõtul koos vanemaga. Lapsel esinevad  öised hirmud, laps ei jää oma tuppa üksinda magama, räägib mingitest hirmutavatest koletistest. Ema arvates on selle kõige põhjuseks  see, et laps vaatas ükskord  televiisorist mingit koletistega filmi.

Põhjus-tagajärg oleks justnagu loogiline. Aga mis toimub selle lapse elus tegelikult? Ema ja isa omavahelised suhted on viimasel aastal olnud konfliktsed. On isegi lahkuminekut plaanitsetud. Ilmselgelt on laps haaratud sellest määratlemata pingelisest olukorrast. Ta ei tea täpselt, mis toimub, kuid tajub hirmu ja ohtu. Kui laps  nüüd selliste tunnetega juhtub vaatama filmi, mille eesmärk ei ole tegelikult hirmu tekitada, vaid fantaasiat arendada, vallandub temas hirmu ja ärevuse reaktsioon. Ta hakkab rääkima mingist koletisest, kuid tegelik koletis on hoopis isa ja ema pidev tülitsemine, mida laps kardab. Lapsel on vallandunud mahajäetuse hirm, et mis minust saab kui ema ja isa lahku lähevad. Kui varasem kiindumusuhe ei ole olnud turvaline, siis võib  mahajäetuse hirm väljenduda erinevalt. See võib avalduda ka  agressiivse käitumisena, öiste hirmudena  või rahutusena.

Laps saab oma tunnetega üllatavalt hästi hakkama kui teda ümbritsevad täiskasvanud on oma probleemist lapsele rääkinud ja andnud temale kindlustunde, et nad saavad hakkama. Kui segadus on vanematel, peegeldub see ka lastel. Vanemate hirm ja  ärevus  kandub üle lastele. Vanus ei ole siin määrav,  hirmude väljendus võib  vanuseti olla erinev.

Või näiteks selline näide:   7-aastane laps on kasvanud  üleliia turvalises ja ülehooldatud keskkonnas. Tema vanemad ja vanavanemad on olnud ülimalt ohutundlikud ja laps on kasvanud piltlikult öeldes pehme vati sees. Laps hakkab kooli minema, tal on  koolihirm, koolist ei taha kuuldagi. Ema arvab põhjuse olevat ühes lasteaia lapses, kes tema last olevat kiusanud.

Aga mis toimub lapses tegelikult?

Laps tunneb, et temas puudub enesekindlus ja julgus teistega suhelda, ta ei usalda ennast. Ta tajub, et ei suuda toime tulla olukorraga, kus on vaja suhelda ja ennast selgelt väljendada. Seal ei olegi abistavat ema kogu aeg lähedal.  Hirmu   võib põhjustada  seega ka ema ja lapse üleseotus. Kui lapsel puudub eakohane kogemus ja oskus ise otsustada ja oma vajadusi väljenda, siis tekib sõltuvusuhe täiskavanutest.

Kas hirm võib väljenduda agressiivsusena?

Sageli arvatakse, et lapse agressiivset käitumist võib mõjutada televisioon. Jah, see võib nii olla, kuid miks siis kõik lapsed ei käitu agressiivselt, kuigi vaatavad samu filme.

Siin on oluline teada, missugused tunded lapse  käitumist suunavad: kas käitumise on põhjustanud viha, jonn või hirm, mis sunnib enda kaitseks ründama. Laste erinevad tundeseisundid väljenduvad  otseselt tema käitumises. Sagedamini laste käitumist mõjutav tunne on hirm. Poisid  tahavad valdavalt  olla tugevad ja mehised. Kuidas sa  väljendad äkki oma hirmu, et ma ei julge või ei saa  hakkama. Kui sellises tundeseisundis laps on näinud filmides, et  et tugevust ja oma võimu on võimalik väljendada teistele haiget tegemisega, siis selline muster lähebki käiku.  Oma sisemuses on ta aga ebakindel ja  hirmunud. Tema empaatiatunne, s.t. sinu valu minu südames on talle võõrad, sest puudub kontakt iseenda tunnetega. Selline laps ei tunne emotsionaalselt turvalist sidet oma vanematega. Ta on üksinda oma tunnetega. Laps tunneb end halvasti, seda otseselt väljendada ta aga ei oska. Juhuslikult nähtud agressiivse sisuga film või arvutimäng   annab talle idee, et tahaks ka nii teha. Vot siis alles olen…

Nii ehk teisiti, jõuame ikka ja jälle tagasi lapse esimestes eluaastates toimivasse   laps-vanem suhetesse. Agressiivsuse põhjusi on veel teisigi. Arvan siinjuures, et meie välismaailmas toimuvad sündmused  mõjutavad  lapse agressiivsust siis, kui lapsel puudub tema jaoks tähtsate täiskasvanute hoolitsus ja armastus või täiskasvanud ei käitu lapse suhtes  hoolivalt ja armastavalt, mida laps kogeks hoolivana.  Kui laps ei ole kogenud hoolivust ja mõistmist enda suhtes, ei oska ta seda väljendada ka teiste suhtes.

Laps ei ela vaakumis. Varem või hiljem  puutub ta elus kokku erinevate elusituatsioonidega. Vanema roll on  olla lapsele üldiste normide ja tavade kui ka eetiliste tõekspidamiste kujundaja. Vanem kujundab lapsele piltlikult öeldes selle filtri, mis on lubatav, mismitte, mis on reaalne, mis mitte.

 See oleneb ka tema varajases lapsepõlves kujunenud või kujunemata baasturvalisusest, vanemliku hoolimise ja armastuse olemasolust või puudumisest, täiskasvanu enda piiridest ja nende seadmisest ka lapsele, vanema tarkusest tõlgendada lapsele elus toimuvat kas lubatu või lubamatuna.

Tweets
Facebook By Weblizar Powered By Weblizar