Et kodus oleks õnne ja rahu

Peresuhted

1 4 5 6

Kui laps valetab…

ValetamineArengupsühholoogid on laste valetamise suhtes eriarvamustel. Ühed väidavad, et laps õpib valetama umbes neljaastaselt, kui ta hakkab mõistma, et iga inimene näeb asju erinevalt. Osad arvavad, et isegi kaheksa-ühekskuused lapsed on võimelised nutmist ja naermist teesklema.

On uuringuid, mis väidavad, et lapsed ei oska valetada, täiskasvanuid suudavad nad petta vaid 15% kordadest. Seda ei tehta  kasu saamise, vaid pigem maailma mõistmise eesmärgil. Esialgu mängu või karisustest pääsemise nimel rakendatud oskus aitab neil katsetada, milline käitumine pälvib heakskiidu ja milline toob kaasa karistuse.

Lapsed võivad valetada seetõttu, et vanemad on väga karmid. Väikesed lapsed ei valeta sellepärast, et nad halvad oleksid. Nende puhul on valetamise näol pigem tegemist raktsiooniga välisele ohule, näiteks  kui ema on pahane. Lapsed ei taha oma vanemaid õnnetuks teha. Väikesed lapsed ei tea veel täpselt lubatu ja lubamatu piire. Nende fantaasiamaailm võib olla lai, mistõttu nad võivad oma fantaasia ja tegeliku segi ajada. Kui nad ühtäkki taipavad, et see ei ole nii, siis võib tekkida  hirm oma valede mõtete pärast.   Nii ehk teisiti, lapse valetamisesse tuleks suhtuda tõsiselt.
Näiteks kõige sagedamini  esineb  teiste süüdistamist. Sellises olukorras tuleks lapsele rahulikult öelda “Seda ei teinud sinu õde. Ära rohkem nii tee.”  On oluline õpetada last tõde ja valet eristama, kuid seda tehes ei tohi eirata lapse teisi vajadusi.
Kui laps fantaseerib täie tõsiduse juures, on oluline sellesse austusega suhtuda. Samamoodi tuleb käituda siis, kui laps kasutab valetamist tähelepanu püüdmiseks. Sellisel juhul pöörata tähelepanu tema teistele vajadustele ja mitte rõhuda niivõrd tõe ja vale eristamisele.
Samuti on oluline toetada lapse mängulisi valesid ja teeselda võimalusel üllatust, mitte näidata välja, et sa tegelikku tõde tead. Oluline on mõista lapse motiive ja suhtuda toetavalt tema piiritusse fantaasiasse. Julgustada last rääkima asju nii nagu nad on. Võib öelda: „ Ma saan aru, et sul on raske sellest rääkida, aga pole midagi, ma aitan sind“. Lapsed lähevad lukku sellepärast, et kui nad hakkavadki tõde rääkima, siis juba poole rääkimise  peal võib vanematel olla valmis karistus. Sellest kogemusest ajendatuna ei julge lapsed hiljem seda teha. On oluline, et lapsed tajuksid oma vanemate toetust ja mõistmist ka siis, kui nad on eksinud. Nii õpivad nad vastutust võtma.

Kui laps jonnib

Jonniv lapsArvan, et  lapse jonnis  ei ole  midagi eriskummalist. Jonnieaks peetakse vanuse vahemikku 1-3 eluaastani, mis võib tuua endaga kaasa tugevaid tundepuhanguid.

Miks see nii on?

Laps ei oska oma tundeid veel ohjata ja teistele mõistetavalt  väljendada.  Nagu nutt, nii on ka jonn lapse üks suhtlemisvahendeid. Enamasti kasutab laps jonni siis, kui midagi muud enam ei aita.

Kõik lapsed ei viska end pikali, osad aga küll. Laps paneb oma tahte saavutamiseks mängu kõik. Pikaliviskamine on üks nendest viisidest, sest ta teab täpselt millal ja kus vanem tema tahtmistele järele annab. Piisab ühest korrast rahvarohkemas kohas kui vanem enda häbist päästmiseks lapse tahtele järele annab. Laps jäädvustab selle mällu ja järgmine kord taolises olukorras laseb selle käitumisemustri käiku. Laps tajub väga hästi kui vanem on pinges või närvis eeloleva „etenduse“ ohuootusest. Ja „etendus“ algabki, sest laps teab, et nüüd on vanem  abitu.

Kui lapse tugevatest tunnetest hirmutatud vanem  hakkab  last karistama,  tema peale karjuma, sakutama, ähvardama, siis laps tõlgendab seda, et vanem ei saa minust aru ja lisab oma jonnile veel hoogu juurde. Nii on tunnete laineharjal nii vanem kui laps. Ei saagi aru kumb rohkem jonnib, kas vanem või laps.

Mõnikord võivad vanemad ise põhjustada lapse jonnimist. Nad teevad seda teadmatusest või kogemuste puudumise tõttu. Kui vanem ise on stressis, ebakindel või ärritunud siis võib kindel olla, et vanem reageerib  lapse käitumisele ärritunult ja laps hakkab jonnima just sellepärast, et miks sa oled selline. Laps mõtleb: „ Sa ei  sa ei saa minust aru, sul ei ole minu jaoks aega. Sa ei kuula mind üldse“.

Lapsel tuleks aidata oma meeleolu väljendada.

Näiteks kui olete poes ja laps tahab järjekordselt mingit teie poolt mittelubatavat mänguasja või maiustust võib öelda: „ Ma saan aru, et sa tahad seda mänguasja ja oled pahane minu peale, et ma ei luba sulle seda. Ma ei osta sulle seda, sest ma ei pea seda vajalikuks“. Lapsele „ei“ ütlemiseks peavad olema vanema enda piirid paigas. Lihtne on öelda „ei“ kui ma tean kindlalt millelel ma „ja“ ütlen. „Ei“ peaks olema  isklik ja lihtsalt ning enesekindlalt öeldud. Nii, et ma ise ka seda usuksin. Ka laps kaitseb jonnimisega  oma mina piire. Paraku on aga  väikelapsel  vaid tahtmised, tema ei tea veel aaaga kõiki oma vajadusi.

Vahel on jonni tähendus see, et laps tahab  suuremat tegutsemisruumi või lihtsalt koos vanemaga olla. On vajalik aidata lapsel oma soove ja tundeid sõnastada: „Mulle tundub, et sa tahad rohkem koos emaga mängida“.

On oluline, kuidas lapse vajadustesse ja tunnetesse suhtutakse. Krooniliseks muutub jonn siis, kui teadlikult või mitteteadlikult tõlgendatakse  ja kinnitatakse lapse kõiki eneseväljendusi ja tahteavaldusi jonnina.  Nii võibki juhtuda, et laps õpib ära kuidas jonnimine on ainuvõimalik või mugav viis oma tahtmist saada. On ilmselge, et sellise lapse ema või isa ei tunne ennast lapsega koos olles hästi. Salamisi käivad peast läbi mõtted. „Kas ma sellist last tahtsin“. Kui vanem ainult korraksi neid mõtteid endamisi mõtleb, saab sellest laps koheselt aru. Laps  tõlgendab, et mind ei taheta.  Nii  muutub laps ärevaks, virilaks, pahuraks, sest ta saab aru, et midagi on valesti. Jonni tähendus võib olla siis see, et kas te minust ikka hoolite.

Mida väiksem või väsinum on laps, mida pingelisemad on tema suhted vanematega , mida ebakindlamalt ta end tunneb, seda raskem on lapsel  taluda soovide mittetäitumist. Ka vanemate omavahelised suhted, lahutus või mistahes muutused põhjustavad lapsel ebakindla tunde ja just sellepärast on tal rakse kuulata oma vanemat.

Lapse jonniiga on normaalne. Peaasi, et vanem ei reageeriks sellele jõu või võimuga, ei muutuks ise jonnivaks abituks lapseks.

 Kui muutume ise, siis muutub ka meie laps.

Kuidas last toetada, kui peres on kriis?

PerekriisSõna “kriis” tuleb kreekakeelsest sõnast ( krisis) ja tähendab ootamatut muutust, otsustavat pööret, saatuslikku kõikumist.

Stabiilse, turvalise elu võib ootamatult muuta lähedase inimese surm, teada saamine enda või lähedase raskest haigusest, rasked avariid, lahutus, jmt. Rasked elumuutused võivad tabada kõiki: olenemata soost ja vanusest. Erinev on vaid see, et iga kriisi tähendus on iga konkreetse inimese jaoks erinev.

Lapse ja nooruki elus on mitmesuguseid kriise. Kasvamine ja areng võib tekitada nn arengukriisi (nt trotsiiga ja murdeiga).  Kui lapse areng kriitilistel arenguperioodidel  ühel või teisel põhjusel pidurdub võib see põhjustada hilisemaid arengu probleeme ja toimetulekut elus üldse, ka toimetulekut hilisemate kriisidega. Mitmesugused elusündmused võivad tekitada kriise. Lapse jaoks võib kriisiks kujuneda lasteaeda või kooli minek, noorele võib ühel või teisel põhjusel üle jõu käia kooli lõpetamine või tööle minek, kodust lahkumine jmt.  Traumaatilised kriisid on ootamatud, erandlike ja soovimatute elusündmuste tõttu tekkinud situatsioonid, kus harjumuspäraselt edasi minna ei õnnestu. Tüüpilised kriise tekitavad sündmused laste jaoks on vanemate lahutus, haigused, õnnetused ja surm. Lapse või nooruki jaoks on olukord eriti raske siis, kui traumaatiline kriis satub arengukriisi läbimise etappi või kui trauma põhjustaja on vanem või teised lapse jaoks tähtsad lähedased täiskasvanud, kellelt laps ootab tuge ja turvalisust.

Kriisid erinevad ka raskusastme poolest. Väikesi igapäevaseid kriise mahub iga lapse või nooruki ellu, kuid vaid mõned satuvad lapse-või noorukieas raskesse, eluohtlikku kriisi.

Lapse –ja noorukiea kriisidel on omad erijooned. Mida noorem on laps, seda raskem on tema hädasolekut märgata ja kriisi raskust hinnata. Laps jääb kriisis tavaliselt vajalikust abist ja toetusest ilma.  Teiaslt laps, sageli ka nooruk on peaaegu täielikult sõltuv ümbritsevatest täiskasvanutest. Kui täiskasvanu on ise kriisis (mida sageli põhjustavad traumaatilised elusündmused) või kui ta ise on lapse kriisi põhjustaja (peksmine, seksuaalne väärkohtlemine), on laps oma mures väga kaitsetu ja abitu. Nendes olukordades olevad lapsed  või noorukid  vajavd professionaalset abi.

Üks traumaatilisemaid sündmusi elus on lähedase inimese surm. Nagu täiskasvanudki, tunnevad ka lapsed end suremisest ja surmast väga puudutatuna. Lein on lapsele sageli tunduvalt traumaatilisem kui täiskasvanule. Paljud lapsed ja noorukid muutuvad peale lähedase inimese surma passiivseks, ei taha enam koolis käia, õppimisega võib tekkida raskusi, võib esineda enesessetõmbumist, viha, depressioon, alaealiste kuritegevust, alkoholi või uimastite kuritarvitamist, raskusi suhtlemisel, täiskasvanutesse klammerdumist, õudusunenägusid, süütunnet ning agressiivsust. Lisaks sellele võivad lapsed hakata valetama, varastama, oma asju lõhkuma, neil võib esineda kõhu- või peavalu, ülemäärast unevajadust või uinumistaskusi, võimalik on ka voodimärgamine. Nooremad lapsed võivad hakata lööma või hammustama, ka tujud võivad kiiresti vahelduda.

Lein on protsess ja see vajab leinamist. Laps vajab täiskasvanute abi leinamisel. Vanemad on võimelised suhtuma laste olukorda realistlikult ainult siis, kui neil endil aidatakse surmaga seotud konfliktseid tundeid valitseda. Kui vanema(te)l  või hooldaja(te)l ei ole piisavalt aega ise leinata või ei eitatakse juhtunut hoopis,  siis on ilmtingimata vajalik professionaalne abi nii täiskasvanule kui lapsele.   Perekondades, kus kaotusest omavahel ei räägita, on risk laste käitumisprobleemide tekkeks tõenäolisem, kui neis peredes, kus surmajuhtumile järgnenud ajal julgustatakse lapsi lahkunud inimesest ning tema osast lapse elus kõnelema. Vanemad, kes väljendavad oma tundeid lapse nähes, julgustavad last lahkunust rääkima, annavad sellega eeskuju  ka lapsele oma tunnete  väljendamiseks. Nii tunnetavad lapsed ka suuremat perekonnasisest stabiilsust. Tunded ei ole õiged ega valed. Kui laps teab, mis vanemat kurvastab, siis ei teki teadmatusest lisapingeid.

Leinas lapse ja nooruki peamised mured on:

Mis saab minust, kes hakkab minu eest hoolitsema?

Kas sama asi juhtub ka minuga, kas ka mina suren?

Kas ma tegin midagi sellist, mis aitas juhtunule kaasa?

Kui vanema(te)l on probleeme enda leinaga toimetulekuks, vajab laps professionaalset abi, et vältida hilisemaid tagasipöördumatuid tagajärgi.

Teine raskem traumaatiline sündmus lapse elus on vanemate lahutus. Selles olukorras vajavad lahkuminevad vanemad eelkõige abi endale, et tulla toime lahutusega seotud psühho-emotsionaalsete muutustega iseendas. Laps vajab selget teadmist, kuidas peale lahkuminekut elu hakkab edasi minema: kus hakkab laps elama, kuidas on korraldatud kohtumised ühe või teise vanemaga, millal ja kus käiakse koos, kes viib lasteaeda, kooli jmt küsimused. Lapsed vajavad eelkõige turvalisust, peale lahutust on aga selle vajadus kordades suurem. Elu ja tööalased kogemused lubavad siinjuures julgustada vanemaid minna enne lahutuse teatamist lastele perenõustaja juurde, sest oskuslikult ja targalt käitudes on võimalik  lapsele raskeid üleelamisi veidikenegi leevendada.

Mistahes muutustele järgnenud olukorras vaatavad lapsed täiskasvanute poole, kas nemad saavad hakkama, kas lapse jaoks tähtsad vajadused saavad rahuldatud. Vanemad peaksid olema siirad. Ei saa rasket olukorda eitada, saab aga anda kindluse lapse jaoks, et me muutunud olukorras saadakse  hakkama. Oluline on mistahes kriisi perioodil jätkata igapäevaseid harjumuspäraseid rutiinseid tegevusi. Vahel on selleks vaja heade tuttavate või sõprade abi. Oluline on tunne ja teadmine, et elu läheb edasi ka peale muutunud olukorda.

Erinevate inimeste toimetulek kriisiga on erinev. See sõltub varasemate kaotuste või muutustega toimetuleku kogemusest ja hetkeolukorrast. Mida rohkem pingeid ja stressi on kriisi sattunud inimese elus juba eelnevalt, seda raskem on ootamatu muutusega toime tulla. Mõned inimesed läbivad kriisi kui protsessi üksi või koos lähedaste abiga. Alati see aga ei õnnestu. Siis on vaja professionaalset abi. Kui ei õnnestu tasakaalu kiiresti taastada, kujuneb välja psüühiline kriis. Inimene ei tule toime oma igapäevaste kohustustega, elutähtsad funktsioonid on häiritud, ta on nagu  muust maailmast isoleerunud. Tabavalt ütles üks raske kaotuse läbi elanud meesterahvas, et ta tunneb enda otsekui halvatuna. See on organismi loomupärane kaitse ja märk sellest, et rohkem enam ei suuda kaotusevalu taluda.

Psüühilises kriisis olev inimene vajab eelkõige ärakuulamist ja hoolimist. Esmalt on oluline, et inimene saaks rääkida kaotusest või muutusest. Nõuandmine ja lohutamine siin ei aita. Meeleheites inimene vajab eelkõige sündmusest  korduvalt rääkimist. See aitab inimesel  leevendada hingelist raskust ja   ta  hakkab ka ise mõistma, mis tegelikult on juhtunud. Hingeline valu “lahustub” sõnades. Kõige raskemate emotsioonide läbitöötamine professionaalse abiga ei anna tagasi seda, mida inimene on kaotanud, kuid talle antakse võimalus tulla traumaatilise kogemusega toime nii, et kogemusega seonduv psüühiline valu ei oleks talumatu.

Kriisi käsitlusperiood kestab mõnest kuust umbes aastani. Sel ajal hakkab inimene toimunut omaks võtma. Toimunut enam ei eitata, ei tõrjuta tugevalt ega jäeta muul moel psüühilisest tegevusest kõrvale, vaid nõustutakse oma kaotuse ja muutusega.

Inimene, kes on kriisiga kaasnevad tugevad emotsioonid läbitöötanud, ei kaota iseennast ja suudab oma eluga edasi minna. Ta on oma elust uue pildi loonud ja ei tunne tuleviku ees enam hirmu.

Kui kriis jääb emotsionaalses tähenduses läbitöötamata, võivad vallanduda või halveneda väga erinevad vaimse tervise häired ja mõjutada kõikide vaimse tervise häirete kulgu. Halveneb elukvaliteet üldiselt. Kriisist “tervena” väljunul on kogemus toime tulla järgmiste elumuutustega. Ta on kogenum ja tugevam. Tal on kaasas teadmine: ükskõik, mis  ka ei juhtuks, ma saan hakkama.

Hüperaktiivne või tähelepanuhäire? Toimetulek.

Hüperaktiivne lapsPole olemas sellist testi, mis ütleks otse, et see laps on hüperaktiivne või sellel on nii või naasugune probleem. Parim viis on nii lapsevanema kui lapsega tegelevate täiskasvanute tähelepanekud lapse probleemse käitumise kohta. Eesmärk, ei ole sildistada või diagnoosida, vaid oluliseim on selle käitumise korrigeerimine.

Hüperaktiivsed  lapsed on lapsed, kellel on oma käitumisega  probleem ja põhjustavad sellega probleeme nii täiskasvanutele kui eakaaslastele. Need lapsed on mitmekordses hädas. Nad teavad, kuidas õigesti käituda, kuid ei suuda seda alati õigel ajal ja õiges kohas teha. Seetõttu saavad nad pidevalt negatiivsete hinnangute osaliseks.  Nad tüdinevad kiiresti ühest tegevusest. Samas võivad aga tundide kaupa istuda ja mängida näiteks arvutimänge või tegeleda  just teda huvitava tegevusega. Kõik hüperaktiivselt käituvad lapsed ei ole hüperaktiivsed. Siit soovitus vanematele, et unustame ära selle diagnoosi lapsel ja vaatama teda kui last, kes vajab täiskasvanute abi.

Probleemi määratlus on oluline, sest kui probleem on lapsel, on täiskasvanu kuulaja ja mõistja mis temaga on juhtunud, miks ta sellisel viisil käitub. Näiteks: „Midagi peab olema küll juhtunud, mis on sind endast nii välja viinud“. Kõik lapsed vajavad, et ta oleks märgatud ja tunnet, et temast hoolitakse. Hüperaktiivse lapse käitumine ei jää märkamata, sest temaga juhtub kogu aeg midagi sellist, mis meile täiskasvanutele on vastuvõetamatu. Siis on probleem täiskasvanul tema käitumisega. Laps vajab turvalisi piire, eriti hüperaktiivne. Piire aitab seada mina-sõnumitega kehtestamine. See peab olema siiras ja lapse jaoks usutav. Oluline siinjuures on rõhutada tundeid, mida selline käitumine vanema jaoks tähendab. Näiteks: „ Kui sa jalgrattaga liiklusrohkes kohas sõidad on mul tõsine mure, et sinuga võib õnnetus juhtuda ja see teeb mind kurvaks“. Hüperaktiivsed lapsed saavad tavaliselt täiskasvanutelt negatiivse sisuga sõnumeid: „ Mis sa jälle teed!  Mitu korda ma olen seda sulle rääkinud. Kas sa juba ükskord aru ei saa. Jne“. Sellise sisuga korrale kutsumine peletab lapse meist eemale, sest tema  tõlgendab seda teisiti: „Ma olen halb. Kogu aeg saan ma pahandada. Ma ei tule millegagi toime. Jne“. Lapse eneseaustus langeb, sest kuidas saab ennast väärtustada selliste hinnangute järgi. Hüperaktiivsed lapsed saavad pidevalt negatiivseid hinnanguid. Nad ei suuda ise alati olukorda õigesti hinnata ja seetõttu jääb neile tunne, et teda on ebaõiglaselt koheldud. Nad vajavad selgeid, konkreetseid seletusi, mida tema selline käitumine teistele tähendab:“ Kui ma näen sind niimoodi käitumas, siis teine võib haiget saada ja tal on valus. Jne“. Hüperaktiivsed lapsed on väga tundlikud ja empaatilised. Meile täiskasvanutele tunduvad nad, et nad on hoolimatud, ükskõiksed.

Meie käitumist mõjutavad meie mõtted ja tunded. Hüperaktiivne laps enne käitub ja alles siis hakkab mõtlema. See lihtsalt on nii. Sellepärast, et ta ei suuda teisiti. Täiskasvanu peab olema tema jaoks selleks peegliks, mis aitab olukorda uuesti tagasi kerida ja anda siis sellele mõtteline tähendus. Kui seda teha süstemaatiliselt  ja järjekindalt, siis hakkab  laps ise sel moel mõtlema. Nad vajavad meie, täiskasvanute mudeleid, mis nende käitumist aitaks kontrolli alla saada.

Hüperaktiivse käitumise põhjuste seletusi on aegade jooksul olnud erinevaid. Oluliseks ja tagasipöördumatuks lapse arengus peetakse ema ja lapse vahelist suhtlemist alates lapse sünnist. Beebi ja ema vahel toimub emotsionaalne suhtlemine, mis annab lapsele turvalise tunde.

Varase lapseea suhted ja emotsionaalsed kogemused moodustavad keskkonna, mis vormib lapse sünnipärast psühhobioloogilist konstruktsiooni. Selles protsessis on otsustav tähtsus vanematel. Muutlikud hooldussuhted varase arengu perioodil ja kiindumussuhte arengut takistavad tingimused on eelkõige seotud koolis esineva hüperaktiivsuse ja keskendumisraskustega.

Suhtlemine ja kooselu hüperaktiivse lapsega nõuab lähikondlastelt suurt energiat. Vanematel on vaja toime tulla nii lapse käitumisega kui ka selle käigus tekkivate iseenese tunnetega. Vanemad tunnevad sageli, et ei suuda oma lapse käitumist ohjata ja tunnevad end seetõttu süüdi. Tekib inimlik kurbus ja abitus, sest ei osata tulla toime ei lapse käitumise ega iseenda valusate tunnetega. Lapsevanemad tunnevad nördimust, süüd ja abitust ning selle tulemusena nad karjuvad või raputavad last, annavad vastukäivaid korraldusi või kasutavad teisi ebaefektiivseid karistusmeetodeid. Suhtlemisel hüperaktiivse lapsega tekib pereliikmetel rohkesti mitmesuguseid tundeid. Vihane, nördinud või ka abitust tundev inimene ei tee alati kõige õigemaid otsuseid.

Hüperaktiivse lapse väsitav käitumine ning ema ülemäärane stress viivad tihtipeale ema masenduse kujunemisele, mis halvendab toimetulekut veelgi. Pingetaluvuse languse tõttu reageerib ta sageli üle lapse vähimalegi ebasoovitavale käitumisele. See halvendab omakorda ema-lapse suhteid.

Oluline  on pere elustiil.

Kas teie peres on kindlaksmääratud elurütm ja lapsel  kindlad reeglid hommikusel ärkamisel, söömisel, kooltükkide tegemisel ja magamaminekul. Millised kohustused on lapsel peres ja kui järjekindlalt pereliikmed nende täitmist nõuavad.

Kes on peres liidripositsioonil? Kas lapsevanem või hoopis laps, kelle pilli järgi kogu pere tantsib?

Millised on pere kasvatuspõhimõtted?Kas vanemad on nendes ühel meelel?

Oluline on kindel päevaplaan.Hüperaktiivsel lapsel puudub sageli kujutlus oma päevast. Lapse jaoks koosneb päev üksikutest seosetutest sündmustest ja fragmentidest. Sellise kujutluspildiga hüperaktiivse lapse tegutsemist juhib juhuslik, impulsiivselt tekkinud mõte ning teine sama sihitu mõte kutsub mõne aja pärast esile uue tegutsemisakti. Vanema ülesandeks on aidata last tema maailmapildi korrastamisel. Elurütmis on tähtis, et valitseks kindlaksmääratud aeg tõusmiseks ja magamaminekuks, õppimiseks, õues käimiseks ja koduste tööde tegemiseks. Kindel päevaplaan kujundab lapses ettekujutuse, kus asjad paiknevad kindlas järjestuses. See omakorda kujundab lapses sisemise rütmi ja soodustab paremat arusaamist põhjuse ja tagajärje seostest. Kindlasti on vaja õhtul läbi arutada möödunud päev. Mis  päevaplaanis planeeritust õnnestus, mis ei õnnestunud. Arutlus ei tohiks olla ülekuulamine ega formaalne ülevaatamine vaid laps peaks selles  tunnetama vanema hoolimist ja püüdu teda mõista ning abistada. Lapsed tajuvad väga hästi, kas nendest tegelikult hoolitakse või mitte. Laps vajab enda kõrvale psühholoogiliselt tugevat vanemat. Vanemat, kes saab iseendaga hakkama ja on lapse jaoks olemas kui vaja.

Lapsele esitatud nõudmised peavad olema sõnastatud konkreetselt.. Pikad moraliseerivad loengud on vähese tulemusega ja tekitavad meelehärmi ainult vanemale endale.

Laps vajab struktuuri ja korda enda ümber. See aitab korrastada ka tema enda sisemist segadust.

Kui laps tunneb, et vanem on temaga hädas ja lootusetult abitu, siis vihastab see last väga. Ta ei ütle seda, kuid tema käitumise sõnum on: „Käitu minuga teisiti ja kõik saab korda“.

Paljud vanemad kasutavad  oma lapse kasvatamisel viise ja võtteid, mis ei ole toiminud. Gordoni perekoolis on võimalik õppida neid spetsiifilisi oskusi, mis arendavad laste enesedistsipliini ja eneseaustust ning teiste vajadustega arvestamise oskusi.

Gordoni perekoolitajana olen veendunud, et ei ole olemas võimatuid lapsi.Nad vajavad teistsugust kohtlemist ja mõistmist.

Soovitan lugeda Thomas Gordoni „Tark lapsevanem“,  Jesper Juul „Sinu tark laps“, Michael Winterhoff „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?“.

Arvuti ja televisiooni mõju lapsele

Laps ja telerOn palju  arutelusid  selle üle, kas ja  kuidas televisioon ja arvuti mõjutavad lapse psüühilist arengut, tema  käitumist. Oma igapäevatöös psühholoogina  olen nende probleemidega kokku puutunud ja  mul on selles osas tekkinud oma arvamus.

Miks osad lapsed, kes ka vaatavad telerit või kasutavad arvutit, ei teki psüühilisi probleeme, osadel aga tekib?

Lapsed sünnivad siia maailma juba olemasoleva kogemustemaailmaga, mis sünnihetkest alates hakkab järk-järgult laienema. Laps teeb sünnihetkest alates mitmekülgseid ja teraseid , eriti inimeste omavaheliste suhetega seonduvaid tähelepanekuid. Lapse psüühilise arengu seisukohalt on oluline emotsioonide vastastikune jagamine oma vanematega. Lapse ja vanema vahelise suhte iseloom sõltub sellest, kuidas see emotsioonide ühildumine õnnestub. Kui ema näiteks toidab oma last hoides teda süles, ise aga vaatab telerit või istub arvuti taga, siis ei saa laps jagada  emaga läbi pilkkontakti vahetuid emotsioone. Laps on ema süles, kuid ta on lapse jaoks kättesaamatu. Või vanem on iseenda probleemidega sedavõrd ametis, et tal ei jää lapsega vahetuks siiraks kontaktiks aega ega ruumi. Ta võib küll lapsega emotsionaalsel toonil rääkida, kuid see ei ole lapse jaoks siiras ja usutav, sest ema on oma mõtete ja tunnetega mujal.  Selline  ebaehtne tunnete väljendamine on hiljem seotud psüühilise häirete tekkimisega. Peale emotsioonide tahab laps jagada vanematega ka tähelepanu ja oma püüdlusi. Kellega see laps siis jagada saab, kui isa või ema istuvad arvuti taga või on haaratud televiisori vaatamisest. Süles istuval lapsel ei jäägi muud üle kui vaadata ka seda, mida ema või isagi.  Laps näeb televiisoris esialgu vaid liikumist ja virvendust. Me tegelikult ei tea, mida ta nähtust endale kusagile teadvusse salvestab. See avaldub alles hiljem. Laps omandab väga kiiresti need mudelid, mida ta näeb ja kuuleb.

See, milline saab olema lapse psüühiline areng ja tema hingeline tasakaal, sõltub  esimesel eluaastal kujunenud  turvalisest kiindumussuhtest  lapse ja tema vanema või hoidja  vahel.  Kiindumusuhe kujuneb lõplikult välja esimese eluaasta lõpuks.  Pärast seda hakkab laps juba ise aktiivselt proovima oma võimeid iseseisva tegutsemise suunas. Turvalise  kiindumussuhtega laps tuleb hilisemas elus paremini toime ärevusega, on vähem ärrituv,  vaenulikkus teiste suhtes on madalam ning tema kohanemine ja suhtlemisevalmidus  on paremad kui lapsel, kelle kiindumusuhe on puudlikult arenenud või puudub üldse.

Näiteks:  8-aastane laps  psühholoogi vastuvõtul koos vanemaga. Lapsel esinevad  öised hirmud, laps ei jää oma tuppa üksinda magama, räägib mingitest hirmutavatest koletistest. Ema arvates on selle kõige põhjuseks  see, et laps vaatas ükskord  televiisorist mingit koletistega filmi.

Põhjus-tagajärg oleks justnagu loogiline. Aga mis toimub selle lapse elus tegelikult? Ema ja isa omavahelised suhted on viimasel aastal olnud konfliktsed. On isegi lahkuminekut plaanitsetud. Ilmselgelt on laps haaratud sellest määratlemata pingelisest olukorrast. Ta ei tea täpselt, mis toimub, kuid tajub hirmu ja ohtu. Kui laps  nüüd selliste tunnetega juhtub vaatama filmi, mille eesmärk ei ole tegelikult hirmu tekitada, vaid fantaasiat arendada, vallandub temas hirmu ja ärevuse reaktsioon. Ta hakkab rääkima mingist koletisest, kuid tegelik koletis on hoopis isa ja ema pidev tülitsemine, mida laps kardab ja  varjatud mõte, et mis minust saab kui ema ja isa lahku lähevad.

Seega on oluline teada, milline on lapse emotsionaalne seisund,  mil ta üht või teist telesaadet juhtub nägema. Teine sama saadet vaatav laps  võib aga põnevusega rääkida mingi tegelase seiklusest ja mis seal veel kõik edasi võiks juhtuda.

Näiteks:  7-aastane laps on kasvanud  üleliia turvalises ja ülehooldatud keskkonnas. Tema vanemad ja vanavanemad on olnud ülimalt ohutundlikud ja laps on kasvanud piltlikult öeldes pehme vati sees. Laps hakkab kooli minema, tal on  koolihirm, koolist ei taha kuuldagi. Ema arvab, et laps olla vaadanud ühte kooliteemalist filmi ja peale seda olevat laps muutunud kartlikuks ja hirmunuks.

Tunne, mida laps kogeb filmi vaatamiset, on vaid jäämäe ülemine osa. Laps tajub tegelikult, et temas puudub enesekindlus ja julgus teistega suhelda, ta ei usalda ennast. Ta tajub, et ei suuda toime tulla olukorraga, kus on vaja suhelda ja ennast selgelt väljendada. Seal ei olegiabistavat ema kogu aeg lähedal.  Ema ja lapse vahel on kujunenud sümbiootiline suhe, mis tekitab tõsiseid kohanemise probleeme.

Kas telesaated võiksid mõjutada lapse agressiivust?

On üldtuntud tõdemus, et vägivallasaated õhutavad agressiivselt käituma. Miks siis kõik lapsed ei käitu agressiivselt, kuigi vaatavad samu filme.

Siin on oluline teada, missugused tunded lapse  käitumist suunavad: kas käitumise on põhjustanud viha, jonn või hirm, mis sunnib enda kaitseks ründama. Laste erinevad tundeseisundid väljenduvad  otseselt tema käitumises. Sagedamini laste käitumist mõjutav tunne on hirm. Poisid  tahavad valdavalt  olla tugevad ja mehised. Kuidas sa  väljendad äkki oma hirmu, et ma ei julge või ei saa  hakkama. Kui sellises tundeseisundis laps on näinud filmides, et  et tugevust ja oma võimu on võimalik väljendada teistele haiget tegemisega, siis selline muster lähebki käiku.  Oma sisemuses on ta aga ebakindel ja  hirmunud. Tema empaatiatunne, s.t. sinu valu minu südames on talle võõrad, sest puudub kontakt iseenda tunnetega. Selline laps on vanemate poolt  emotsionaalselt  hooletusse jäetud, ta on üksinda oma tunnetega. Laps tunneb end halvasti, seda otseselt väljendada ta aga ei oska. Juhuslikult nähtud agressiivse sisuga film või arvutimäng   annab talle idee, et tahaks ka nii teha. Vot siis alles olen…

Nii ehk teisiti, jõuame ikka ja jälle tagasi lapse esimestes eluaastates toimivasse   laps-vanem suhetesse. Agressiivsuse põhjusi on veel teisigi. Arvan siinjuures, et televisioonisaated   mõjutavad  lapse agressiivsust siis, kui lapsel puudub tema jaoks tähtsate täiskasvanute hoolitsus ja armastus või täiskasvanud ei käitu lapse suhtes  hoolivalt ja armastavalt, mida laps kogeks hoolivana.  Kui lapse ei ole kogenud hoolivust ja mõistmist enda suhtes, ei oska ta seda väljendada ka teiste suhtes.

Arvutimängudes on kõik nii lihtne: tulistan, annan pihta, jälle ja jälle. Keegi ei tule kedagi päästma. Lapsed, kelle käitumine ei avaldu otsese agressiivsusena, on kaudselt ikkagi mõjutatud. Olen kohanud vägivalla ohvriks langenud  lapsi ja täiskasvanuid, kes ütlevad, et keegi ei tulnud mulle appi, kuigi nähti mida minuga tehti. Ka see võib olla omandatud muster arvutimängudest. Seda aga juhul, kui puudub jällegi eelpoolnimetatud nn „filter“, mis meie käitumist reguleerib.

Laps ei ela vaakumis. Varem või hiljem  puutub ta elus kokku igasuguste situatsioonidega nii elus endas kui filmidest nähtuga. Vanema roll on  olla lapsele üldiste normide ja tavade kui ka eetiliste tõekspidamiste kujundaja. Vanem kujundab lapsele piltlikult öeldes selle filtri, mis on lubatav, mismitte, mis on reaaln, mis mitte.

Arvan, et televisooon võib aidata lapse arengut juhtida soovitud suunas, kuid võib ka psüühilisele arengule kahju tekitada, olenevalt nendest „filtritest“, mis tal täiskasvanute suunatud kasvatusega kujunenud on.  See oleneb ka tema varajases lapsepõlves kujunenud või kujunemata baasturvalisusest, vanemliku hoolimise ja armastuse olemasolust või puudumisest, täiskasvanu enda piiridest ja nende seadmisest ka lapsele, vanema tarkusest tõlgendada lapsele elus toimuvat kas lubatu või lubamatuna.

Aktiivsus ja tähelepanuhäire

HüperaktiivneTänapäeval räägitakse  aktiivsus ja tähelepanuhäirest (ADHD) väga palju. Suurema riskirühma moodustavad enamusjaolt 6-9 aastased poisslapsed. Poiste ja tüdrukute suhe on kolm ühele, mistõttu suurem osa uuringuid on läbi viidud poistega. Häire avaldub välispidiselt, see tähendab käitumuslikult. Tüdrukutel avalduv tähelepanuhäire on sisemine, mis ei paista alati silma, kuid kes vastavad kriteeriumidele oma sisemiste pingetega, sotsiaalsete probleemidega. Häire tekkerisk on kolm korda suurem kui poistel. Tüdrukutel avalduvad sotsiaalsed probleemid koos käitumisprobleemidega, mis võivad olla põhjuseks halba keskkonda sattumisel, narkootikumide kasutamisel.

Ei ole olemas sellist testi, mis täpselt mõõdaks hüperaktiivsust.  Olulised on lapse käitumise jälgmise tähelepanekud. Kui need esinevad süstemaatiliselt igal pool, nii kodus lasteasutuses, siis võib hakata mõtlema häire olemasolule.

Alljärgnevalt need tunnused, mis võiks panna mõtlema, et lapsel on tähelepanu-aktiivsushäire.

1.    Tähelepanematus. Vähemalt kuus järgmistest tähelepanematuse sümptomitest on kestnud vähemalt kuue kuu jooksul, mitte sobides arengutasemega.

  • Jätab sageli detailid tähele panemata või teeb tegevustes hooletusvigu
  • Sageli korduvad raskused ülesannetele või mängudele keskendumisel
  • Otsesel kõnetamisel ei näi sageli kuulvat
  • Sageli ei pane tähele korraldusi ega saa ülesandeid tehtud
  • Sageli korduvad raskused ülesannete või toimingute organiseerimisel
  • Sageli väldib või põlgab ülesandeid, mis nõuavad   pikemaajalist  pingutust või ei taha neid sooritada
  • Kaotab tihti ülesannetes või toimingutes vajaminevaid esemeid( mänguasju, pliiatseid, raamatuid, tööriistu)
  • Laseb end kergesti häirida kõrvalistel stiimulitel
  • Unustab sageli igapäevaseid toiminguid tehes asju ära.

2.    Hüperaktiivsus. Vähemalt kuus järgmistest hüperaktiivsuse/ impulsiivsuse sümptomitest on kestnud vähemalt kuue kuu jooksul, mitte sobides arengutasemega.

  • Liigutab sageli närviliselt käsi või jalgu või niheleb istudes
  • Olukordades, kus eeldatakse ühel kohal püsimist, lahkub sageli oma kohalt
  • Sageli ronib kuhugi või jookseb sobimatutes olukordades liigselt ringi (teatris, kirikus)
  • Sageli korduvad raskused rahulikult mängimisel või millegagi tegelemisel
  • On sageli “ pidevalt kuskile minemas”
  • Räägib sageli üleliia.
  • Vastab sageli küsimustele, enne kui need on korralikult esitatud
  • Sageli esinevad raskused oma järjekorra ootamisel
  • Katkestab sageli teisi või on teiste suhtes pealetükkiv.

Raskused esinevad ka õppimisel, oma tegevuse organiseerimisel ja tunnetega toimetulekul.

1.  aktivatsioon – leida info, omandada see ja aktiviseerida teisi funktsioone. Raske alustada oma tegevust, peab koguma palju motivatsiooni; raske oma tegevust organiseerida, seostada peamise töö ülesandega; ei orienteeru lisainfos.

2.  keskendumine – ümberlülitamine, alalhoidmine, kaotab kuulates keskendumisvõime; mingid teised nüansid viivad tähelepanu ülesandest eemale.

3.  pingutamine – virge tähelepanu alalhoidmine; pingutus; kaotab kiiresti huvi ülesande vastu, ei suuda seda pingutust alal hoida; lapsel on raske antud ajaga toime tulla; tulemus, mis ta saavutab, on väga ebaühtlane.

4.  emotsioonid – lapsel on häiritud võime toime tulla pettumustega (frustatsioon), erinevad aspektid on erineval astmel häiritud – väike pettumus tekitab tugeva ärrituse – põhjus ja reaktsioon ei ole vastavuses; mõjutab enesehinnangut negatiivselt.

5.   mälu – mälu kasutamise võime, meenutamise võime – ei suuda õpitut  meenutada, vajab abistamist; kaotab oma asju, paneb valele kohale, tundub et teeb meelega, kuid tema mälu on häiritud.

6.  tegutsemine – oma käitumise jälgimine ja reguleerimine – raske vaikselt õppida, ülesanded teeb kiiresti ja hoolimatult, katkestab teisi.

Kui teie lapsel esinevad mõned eelpoolnimetatud tunnustest, ei tähenda see veel seda, et tegemist on häirega.  Kasvatusmeetodite korrigeerimisel võib nii lapse käitumine kui iseenda organiseerimine muutuda.

Soovin teile rahulikku meelt ja kannatlikkust. Vajadusel pidage nõu lapsepsühholoogi või lastepsühhiaatriga.

Soovitav kirjandus:

Haavandi, M. (2002). Praktiline suhtlemispsühholoogia. Probleemse käitumisega lapsed. Tallinn: Meta- Profit

Haldre, L. (2003). Hüperaktiivne laps kodus. Rmt. Roomeldi, M. jt (Koost.). Hüperaktiivne  laps: abiks lapsevanematele ja pedagoogidele. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 32-63

Howell, K. (2008).1-2-3 Magic, Discipline.  http://www.canadianparents.com/article/123-magic-discipline  (12.            03.2011)

Jegorova, I. & Veisson, M. (2009). Hüperaktiivne laps. Rmt. Veisson, M.; Vesiko, M.;

Rätsep, J. jt. (Koost.). Lapsevanematele erivajadusega lastest. II. Tartu: Atlex, 31-45

Kõrgesaar, R. (2001). Hüperaktiivsete laste käitumisravi. Rmt. Eesti Eripedagoogide Liit (Koost.). Eripedagoogika. Tallinn: Eesti Eripedagoogide Liit, 11-15

Lilleoja, L. (2011). Hüperaktiivsus. Sissejuhatus eripedagoogikasse loengumaterjalid. TPS

Moнина, Г., Лютова-Робертс, Е., Чутко, Л. (2007). Гиперактивные дети психолого

педагогическая помощь. Санкт-Петербург: Речь

Nõmme, A. (2005). Hüpi lasteaias. Soovitusi toimetulekuks hüperaktiivse lapsega. Tartu: Atlex

O´Regan, F. (2007). ADHD. London ; New York : Continuum

Pollard, A. & Triggs, P. (2001). Reflektiivõpe keskkoolis. Tartu: TÜ Kirjastus

Savard, H. (2008). Towards a better understanding of students with aphasia.

http://www.cegep-ste-foy.qc.ca/freesite/fileadmin/users/184/guides/guide_francais/aphasia.PDF

(12.03.2011)

Susi, A. (2003). Hüperaktiivsus- mis see on ja mis seda põhjustab? Rmt. Roomeldi, M. jt  (Koost.). Hüperaktiivne laps: abiks lapsevanematele ja pedagoogidele. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 11-31

Veisson, M. (2008). Erivajadustega lapsed. Rmt. Veisson, M. (Koost.). Lapsevanematele erivajadustega lastest. Tartu: Atlex, 5-13

1 4 5 6