Peresuhted

Tänapäeva maailmas, kus eri nähtuste kohta vastakat infot palju, on tekkinud inimestel häire, mille puhul muretsetakse liialt toidu koostise pärast.

Ortoreksia ehk orthorexia nervosa on uue aja söömishäire, mis tekib siis, kui inimene võtab kinnisideeks parandada oma tervist teatud sööke valides, mis võib lõppeda alatoitumise ja isegi surmaga.

Ta tarbib toite oma väljamõeldud “tervislikkuse” reegleid järgides. Sõna “orthos” tähendab kreeka keeles õiget ja korrektset ning sõna “orexis” tähendab isu. Ortoreksia võib alata ka toiduallergiast, millele järgneb oma toitumisreeglite väljatöötamine. Ortorektikud ei ole võimelised valima endale toitu väljas einestades, sest nende arusaamise järgi sisaldab see palju rasva, saaste- ja lisaaineid.

Selle toitumishäire all kannatavad põhiliselt keskklassi inimesed ning haritud 30-ndates aastates noored. Tavaliselt on ortorektik veendunud, et kõik teised toituvad äärmiselt valesti ja väärivad halvakspanu.

Ortorektiku jaoks on söömine üksikasjalikult väljatöötatud rituaal, kus iga toidukorra ettevalmistus võib võtta päevi, alates sobiliku menüü planeerimisest ja toiduainete valimisest kuni aeganõudva söögivalmistamiseni. Oma väljamõeldud toitumisreeglite järgimine nõuab ortorektikutelt tugevat tahtejõudu ja tihti nad tunnevad, et on palju paremad ja tugevamad võrreldes teiste inimestega, sest teistel ei ole sama kõrget enesekontrollivõimet.

Juhul, kui ortoreksia all kannataja rikub oma tervisele pühendatud toitumisreegleid ja alistub “keelatud” nimekirjas olevale toidule, siis ta tunneb ennast süüdi ja vaimselt ning füüsiliselt rüvetatud. See omakorda põhjustab tulevikuks veelgi rangemate ja absurdsemate toitumisreeglite väljamõtlemist.

Üldine ortoreksia all kannatajate käitumine on sarnane anorektikute ja buliimikutega, ainus erinevus on selles, et anorektikud ja buliimikud tunnevad muret tarbitava toidu koguse üle, aga ortorektikute põhimureks on toidu kvaliteet.

Ortoreksia all kannataja võib ära tunda järgnevate märkide järgi:

• Inimene veedab rohkem kui kolm tundi päevas mõeldes tervisliku toidu peale
• Planeerib homset menüüd täna
• Pidevalt vähendab toiduainete hulka, mida võib süüa
• Sotsiaalelu väheneb, kuna ei söö mujal kui kodus
• Jälgib kriitiliselt teiste söömist
• Ei söö enam toite, mida varem nautis, sest need ei ole ’’õiged’’ söögid
• Tunneb süüd või vastikust, kui ei järgi oma dieeti
• Tunneb täielikku kontrolli, kui sööb oma ’’dieedi’’ järgi.

Ortoreksia tekkepõhjused ja tagajärjed

Ortoreksia võib alguse saada süütust soovist üle saada kroonilisest haigusest, soovist kehakaalu langetada või lihtsalt soovist toituda ja elada tervislikult.

Normaalsest käitumisest kõrvalekallet näitab seejuures olukord, kus tervisliku kaalunumbri juures inimene kangekaelselt piirab oma toitumist ning vähendab pidevalt lubatud toiduainete hulka.

Ortorektikule on oluline hoida oma keha terve, mürgivaba ning looduslik.
Tegelikult juhtub vastuspidine – kontroll toitumise üle muutub ülitäpseks arvutamiseks, mida tohib süüa ja mida mitte. Ortorektikud lõpetevad enamasti olukorras, kus heakskiitu pälvivate toitude nimetus on jäänud väga väikeseks, mistõttu jääb organismis vajaka olulistest toitainetest.

Lisaks keha kurnamisele on ortorektikutele omane ka vaimne ebastabiilsus. Ortoreksia on sama tõsine haigus nagu teised toitumishäired, kuigi perearstid seda tavaliselt ei diagnoosi. Kui haigusega ei tegeleta, riskitakse tõsiste tervisehäiretega: eluohtlikud südame- ja neerukahjustused, muutused välimuses ning enesetundes.

Ortorektikud muudavad oma toitumisharjumusi suhteliselt kergemini kui anorektikud ja buliimikud, neile tuleb lihtsalt väga põhjalikult selgitada, miks on oluline toituda selliselt, nagu toidu- ja toitumissoovitused õpetavad.

Ravi

Paljud perearstid ei ole võimelised ortoreksiat diagnoosima, sest see ei ole ametlikult söömishäire. Ravi on aga vaja alustada võimalikult vara. Ravi sarnaneb anoreksia raviga, kuid antidepressantide manustamine on raskendatud, sest ortorektikud peavad ravimeid väga kahjulikeks. Kuna nad on uhked oma toiduvaliku üle, peab teraapiasse haarama ka toitumisteadlasi.

Ortorektikud muudavad oma toitumisharjumusi suhteliselt kergemini kui anorektikud ja buliimikud, neile tuleb lihtsalt väga põhjalikult selgitada, miks on oluline toituda selliselt, nagu toidu- ja toitumissoovitused õpetavad.

Teksti koostamisel kasutatud allikad:
Aunaste, E. Tervislikkuse lõksus. – Tervis Pluss, 2012, lk 69-70
Bratman, S. Health Food Junkie. – Yoga Journal, 1997, 136
Grün-Ots, I. Ortoreksia-ülim kontroll toidu üle. Kui toit teeb lapse haigeks. Tallinn : Pegasus, 2009

Teen siinkohal vabalt kättesaadavaks mõned aastad tagasi tehtud tõlke Bert Hellingeri teosest On Life & Other Paradoxes (Zeig, Tucker & Theisen 2002), lk 61-75. Tõenäosus, et keegi selle raamatu eesti keeles paberkujul avaldab, on üpris väike.

Lauseid võib lugeda ka läbitunnetamiseks, ilma tingimata neid kasutamata (st kui lugeja pole ise konstellöör).

Minule pakuvad nad endiselt liigutavat läbielamist, palju aastaid pärast nende esmakordset kuulmist.

Kord ja armastus

Armastus täidab seda, mida kord mahutab.
Armastus on vesi, kord anum.

Kord kogub, armastus voolab.

Kord ja armastus töötavad koos.

Nõnda kui helisev laul allub harmooniale,
nii allub armastus olemuslikule korrale.

Ja nagu kõrv kohaneb raskustega ebakõlale,
isegi kui seda on selgitatud,
nii kohaneb hing raskustega
armastusele ilma korrata.

Mõned inimesed käsitlevad seda iseeneslikku korda
nagu oleks see arvamus
mida sa võid valida või muuta oma tahte järgi.

Aga kord on ettemääratud.
See toimib, kas me mõistame seda või mitte.
Seda ei mõelda välja, see avastatakse.
Me tuletame korra, nagu tähenduse ja hinge,
selle toimest.

Tänupalve meie elude koidikuil

Kallis ema,

Ma võtan sult kõik,
kõik täielikult koos kõigega, mis sinu juurde kuulub
ja täie hinnaga, mis sa selle eest maksid
ja mida mina samuti selle eest maksan.

Ma teen sellest midagi
sinu rõõmuks ja sinu mälestuseks.
See ei olnud ilmaasjata.

Ma hoian seda ja austan seda
ja kui ma saan, annan selle edasi, nii nagu sina seda tegid.

Ma võtan sinu omale emaks
ja sa võid saada mu omale lapseks.

Sina oled minu jaoks õige
ja mina olen õige laps sulle.

Sina oled suur, mina olen väike.
Sina annad ja mina võtan — kallis Ema.

Ma olen õnnelik, et sa valisid Isa.
Teie kaks olete minu jaoks õiged.
Ainult teie!

[Isa kohta sama]
Austamine ja armastamine

Mehed ja naised

Mees ja naine üksteisele:
Ma võtan sinu omale naiseks/meheks koos kõigega, mis sinu juurde kuulub.

Vanemad üksteisele:
Meie lastes ma austan ja armastan sind.

Puudega või surnud lapse vanemad üksteisele:
Me kanname seda üheskoos — armastusega.

Mees naisele, kes suri nende last sünnitades:
Minu armastus sinu vastu jääb; ja sinu mälestuseks hoolitsen ma meie lapse eest.

Mees, kes põeb surmatõbe, oma naisele:
Ma usaldan meie lapsed sinu hoolde — armastusega.

Teine naine, lahutatud esimesele naisele:
Sina oled esimene, mina olen teine.

Teine naine, surnud esimesele naisele:
Ma võtan enda peale sinu lapsed — armastusest sinu vastu.

Vanemad ja lapsed

Surmatõves isa oma lastele:
Ma usaldan teid teie ema hoolde — armastusega.

Ema, kelle abikaasa suri varajaselt, oma lastele:
Teis armastan ja austan ma ka teie isa. Teie jaoks on ta läbi minu ikka siin.

Lahutatud ema oma lastele, nähes et nad vihkavad oma isa:
Ma armastasin teie isa väga, ja kui te saate temasuguseks, nõustun ma sellega.

Naine, kes oleks eelistanud abielluda teise mehega, oma lastele:
Teie jaoks on teie isa parim.

Ema ja isa aborditud lapsele:
Kallis laps
Ma võtan sind nüüd endale lapseks ja sa võid saada mu endale emaks/isaks
ja
Mul on kahju.
Ma annan sulle nüüd koha oma südames ja sul on osa kõigest heast, mida ma teen sinu mälestuseks ja sind arvestades.

Lapsed ja vanemad

Laps isale ja emale, nende ees kummardades:
Ma annan teile — teile mõlemale — au.

Poeg emale, kes suri teda sünnitades:
Kallis Ema, palun õnnista mind.

Poeg, kes soovib oma isale järgneda, veendumuste pärast vanglas surnud isale:
Ma ei lase sul minna enne kui sa mind õnnistad.

Poeg isale, kes jäi sõjas süüdi:
Isa, ma lasen sul minna, mis iganes on su saatus ja su süü.

Surmavalt haige poeg oma isale, suutmata ikka veel tema ees kummardada:
Palun anna mulle veel natuke aega.

Laps isale, kes ennast tappis:
Ma kummardan sinu otsuse ja sinu saatuse ees.
Sa jääd alati minu isaks ja mina jään alati sinu lapseks.

Alkohoolikust isa poeg oma emale:
Ema, ma kinnitan sulle, et austan oma isa, nagu sina.

Tütar, keda isa samastab oma endise naisega, oma isale, samal ajal ema peale näidates:
Tema on minu ema ja mina olen tema tütar.
Tema on minu jaoks ainus õige.
Mul pole midagi selle teisega tegemist.

Sama tütar oma emale:
Sina oled minu ema ja mina olen sinu tütar.
Sina oled minu jaoks õige.
Mul pole midagi tegemist Isa uue naisega.

[Poja puhul paralleelne tekst]

Poeg emale kui too räägib halvustavalt tema isast:
Kui sa näed teda, näed sa ka mind.

Tütar emale, kui ta kardab temasuguseks saamist:
Vaata, ma olen saanud selliseks nagu sina, ja ma olen sellega rahul.

Õed ja vennad

Naine oma vanemale õele, kes tema eest lapsena hoolitses:
Ma tean, mis sa mulle andsid. Ma austan seda ja see on minuga kaasas.

Naine oma vennale, kelle kohta tal on tunne, et see pole oma pojale hea isa:
Tema jaoks oled sa parim.

Mees oma vanemale vennale, kes suri vara:
Ma austan sind kui minu suurt venda.
Sina oled esimene ja mina olen teine.

Väljaspool abielu sündinud vanemate laps oma noorematele õdedele ja vendadele, kelle eest teda salajas hoiti:
Ma olen teie õde/vend.

Naine oma vanemale vennale, kelle süüd ta lunastab:
Ma austan sinu saatust ja jään enda oma juurde.

Andmine ja võtmine

Ema oma pojale, kelle sündides ta haigestus:
Ma andsin sulle rõõmuga elu, isegi selle hinnaga. Sa võid selle võtta kui kingi — see teeb mind õnnelikuks.

Laps vanematele, kes abiellusid lapse pärast ja kes on õnnetud:
Mis etteheited või süü ka teie vahel olla võib — ma võtan, mis te andsite, armastusega.

Laps emale, kes sünniprotsessis viga sai:
Kallis Ema, kuna sa maksid nii kõrge hinna mu elu eest, siis see pole olnud asjata.

Naine oma emale, kes suri sünnitusel:
Ema, kallis ema, see oli tõeliselt kohutav.
Ning osutades oma perekonnale:
Vaata, elu on hästi edasi läinud.
Ma annan edasi, mis sina mulle andsid.

Laps emale, kes andis ta adopteerimisele:
Ema, kui see vabastab sind koormast, kannan ma seda hea meelega.

Adopteeritud laps ema uuesti nähes:
Ma olen õnnelik, et sa mind sünnitasid.

Jäämine

Laps vanematele, nähes et üks neist tahab lahkuda või surra:
Kallis Isa, kallis Ema,
isegi kui te lähete, mina jään.
Ma austan teid alati.
Sa jääd alati mu isaks. Sa jääd alati mu emaks.

Laps kellelegi peres, kellele laps tahab öelda “ma suren sinu asemel”:
Kallis Isa (või Ema või Vend või Õde), isegi kui sina lähed, siis mina jään.
Ja:
Kallis Isa (või Ema või Vend või Õde), palun õnnista mind, isegi kui sina lähed ja mina jään.

Laps surnud pereliikmetele, kui see laps ei julge elada, sest nad on surnud:
Kallis Isa (või Ema või Vend või Õde), sina oled surnud.
Ma elan veel natuke, siis suren ka mina.
Või:
Ma viin lõpule selle, mis on mulle antud, seni kuni see kestab.
Siis suren ka mina.

Ema, kes tahtis surra, oma väikesele tütrele, kes oli jäänud surmavalt haigeks:
Ma jään — ja ma rõõmustan, kui ka sina jääd.

Naine oma vanavanaemale, kes sünnitusel suri:
Palun ole sõbralik kui ma jään oma abikaasa ja lapsega.

Anorektiline tütar oma isale, kes tahab lahkuda:
Kallis Isa, isegi kui sa lähed — mina jään. Ma jään Emaga.
Ja oma emale:
Ema, isegi kui Isa läheb, ma jään.

Anorektikust tütar oma isa surnud õdedele ja vendadele kui ta näeb, et too tahab neile järgneda:
Palun õnnistage mu isa kui ta jääb meiega ja õnnistage mind kui ma jään oma isaga.

Buliimikust tütar, kellele söömine tähendab soovi elada ja oksendamine tähendab soovi surra, oma isale:
Isa, ma jään. Mulle meeldib see, mida ma saan koos sinuga süüa.
Ma võtan selle sult heal meelel.

Mängusõltlane oma vanaisale ja isale, nähes et ta tahab neile surma järgneda:
Ma pigem mängin oma raha ära kui oma elu

Lahendamine

Isa oma pojale, kes teda põlgab:
Kuule, mu poeg: mina olen sinu isa ja sina oled minu poeg.

Isa, kes on sõjas raskelt invaliidiks jäänud, tütrele kes soovib tema kannatusi enda peale võtta:
Ma kannan seda ise. Mis mind puudutab, oled sina vaba.

Laps vanematele, kes last vääriti kohtlesid:
See oli kohutav. Siiski ma teen oma eluga midagi.

Mees oma naisele, keda lapsena vääriti koheldi:
Luba endal neid armastada, siis oled sa vaba.

Kui keegi on teinud vea, ja selle pärast kannatab:
Ma tegin vea ja nüüd ma nõustun selle tagajärgedega.

Tütar emale, kes talle ütles, et ta on hoor:
Ema, seda ma olen — natuke.

Naine, kes tahab kohe vastu vaielda kui keegi midagi ebaõiglast ütleb:
Midagi selles on.

Lahkumine ja rahu

Laps vanematele, suureks kasvades ja lahkudes:
Ma võtan, mis te mulle andsite.
Seda oli palju ja sellest piisab.
Ülejäänu teen ma ise.
Ja nüüd ma jätan teid rahus.

Mees ja naine üksteisele lahku minnes:
Ma võtan, mis sa mulle andsid. Seda on palju.
Ma võtan selle endaga ja austan seda alati.
Selles, mis läks meie vahel valesti, ma võtan oma osa vastutusest ja jätan sinu sinu osaga.
Ja nüüd ma jätan sind rahus.

Vanemad oma lapsele, kes suri:
Me andsime sulle su elu rõõmuga ja rõõmuga tegime kõik, mis me tegime.
Me laseme sul nüüd minna, rahus.
Siiski jääd meie jaoks sa alati meie lapseks ja meie sinu vanemateks.

Isa pojale, kes end tappis:
Ma hoian oma südames sinu jaoks kohta.
Sa jääd alati minu pojaks ja mina sinu isaks.

Laps isale, kes end tappis:
Ma austan sinu saatust ja sinu otsust.
Sa peaksid teadma, et asjad on hästi läinud.
Ja nüüd võid sa saada oma rahu.

Tütar oma isale, kelle ta leidis surnuna, ennast tapnuna:
Kallis Isa, minu sees oled sa ikka elus ja minu sees läheb sul hästi.
Ma lasen sul osaleda kõiges, mida ma teen.

Ema oma pojale, kes suri õnnetuses, kelle pärast ta ikka leinab:
Ma austan sinu elu ja sinu surma.

Tütar oma isale, kes suri kui too oli veel väike.
Kallis Isa, sa oled minu sees ikka siin.

Allikas: terviklikkusevaljad.blogspot.com.ee

Terapeudina näen pea iga päev õnnetuid lapsi, kes oma vanemate lahkuminekut väga raskelt üle elavad. Sellises olukorras tekib mul tunne, et tahaks öelda kõikidele vanematele: „Palun ärge lahutage, sest te ei kujuta ette, mida lapsed tegelikult oma vanemate lahkumineku eel, ajal ja järel üle elavad!”

Eneseabiraamatutest pärit juhised: „Kuula oma südamehäält.  Mul on õigus oma õnnele. Laste nimel ei ole mõtet kooselu jätkata elada” on lausa epideemiamõõtmena hakanud hävitama meie elu põhiväärtusi. Oleks minu teha, ma keelaks ära  pooled sedalaadi õnneotsingutele kihutavaid raamatuid.

Tean naist, kes on oma elu kreedoks võtnud, et ta  peab õnnelik olema. Selle nimel võttis ta otseses mõttes teisest perekonnast mehe, sest see tundus talle just see, kes suudab temale ihaldusväärset õnne tagada. Pealegi südamehääl ütles, et just see valik on õige.

Lahkuminek tundus olema ainuõige, sest laste nimel ei olevat  mõtet koos elada.

Lahkuminek tähendab lapsele kaotust. Iga kaotusega kaasneb lein. Enne lahkuminekut on laps aga väga segases olukorras, sest ta saab aru, et ema ja isa ei saa omavahel läbi, nad tülitsevad ja vaidlevad.  Igas lapses vallandub vanemate tülide ajal hirm, et äkki vanemad lähevad lahku. See hirm lapses  kasvab iga järgneva tüliga. Nii võib lapsel tekkida nn ettevalmistav lein, mis võib kesta vahel kuid, kui mitte aastaid.

Laps kaotab oma pere. Kaotusele järgneb lein. Lapse psühhoterapeutiline abistamine toimub leinatöö metoodika alusel.

Vanemate lahkumineku järgselt on lapsed leinas 

Lein on  kaotusele järgnev psüühiline reaktsioon. Emotsionaalne vastus kaotusele, mis sisaldab nii kurbust, meeleheidet, viha kui igatsust.

On oluline anda lapsele leinamise võimalus. See tähendab oma sisemise leinatunde väljendamine väljapoole.

Kindlustunne on kadunud. Laste meeleolu vaheldub, nad muutuvad tundlikuks ja kergesti ärrituvaks.

Lahkumineku järgselt vajavad lapse psühhoterapeutilist tegelust, et aidata neil:

1. Mõista ja katsuda aru saada, et vanemate lahkuminek on tõsiasi. See on tõesti juhtunud.
2. Tunda ära ja väljendada vanemate lahkuminekuga seotud tundeid ja reaktsioone.
3. Kohaneda muutunud eluga  taluda tühjust. Meenutada varasemat.
4. Leida uus suhe uue perega  ning õppida elu edasi elama.

Teraapia võib küll aidata last, kuid see asenda tühimikku tema hinges.

Paratamatult tekib mul küsimus: „Kas täiskasvanute õnne saab ikka  üles ehitada  laste katkistele hingele ja pisaratele?”.

Lugupidamisega,
Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut

On mitmeid omadusi, mis aitavad lastel paremini õppida. Siin on kuus võtmeomadust, mida vanemad saavad lastes arendada, et toetada nende õppimisvõimet nii koolis kui ka elus üldse.

1. Elurõõm

Võime armastada ja hinnata elu võib kõlada absurdsena eksamite ja hinnete keerulises maailmas, kuid armastus ja turvalisus toidavad mitmeid omadusi, mida head õppijad vajavad. Sealhulgas võime olla avatud ja vastuvõtlik, kõigeks valmisolek ning teistega ühenduses olemise tunne.

Tänulikkusel põhineva suhtumise arendamine tähendab seda, et lapsed õpivad nautima õppimise protsessi, imetlema loodust, hindama head lugu, tundma ennast hästi oma saavutuste osas ning nautima sõprade seltskonda klassiruumis. See kõik toidab enesekindlust, vaimustust, uudishimu ja aitab neid omadusi ka õppimisel rakendada.

2. Optimism

Edukaks õppimiseks on optimism väga vajalik. Psühholoogiaprofessor Martin Seligman on seda põhjalikult uurinud ning leidnud, et optimism aitab lastel mõelda paindlikumalt ja realistlikumalt, olla loovam ning hoida eemal depressiooni ja ärevust.

Optimistlikult meelestatud lapsed on valmis proovima. Nad mõistavad, et õppimises on vahel tagasilööke ning nad suudavad neist üle olla. Sellised lapsed räägivad iseendaga teisiti ning ei võta enda tehtud vigu katastroofidena (“Ma sain matemaatikas kahe, see on häving, ma ei saa kunagi sellega hakkama!“). Selle asemel näevad nad laiemat ja positiivsemat pilti ning mõistavad, et tehes rohkem endaga tööd, on nad võimelised raskustega toime tulema.

3. Enesedistsipliin

On mitmeid uurimusi, mis näitavad, et laste võime enda impulsse kontrollida aitab tagada ka parema tervise, külluse ja parema vaimse tervise hilisemas elus. Koolis ja igasuguses õppimises on enesedistsipliin peamine.

Head õppijad peavad kuulama, infot koguma ja mõtlema. Nad peavad jätkama ka siis, kui ülesanne on keeruline, haldama oma aega ja hoidma tähelepanu. Lapsed, kes hüplevad ringi, karjudes esimesi vastuseid, mis neile pähe torkavad, ei saa tõhusateks õppijateks. Samas ei saa selleks ka rõõmutu liiga tugeva kontrolli all laps. Tasakaal loeb. Kõik lapsed peavad välja arendama toimiva sisemise kontrollimehhanismi.

4. Ausus

Ausus on tõhusa õppimise jaoks vajalik, kuna see on vastand iseenda või õpetajate petmisele, mis hoiab progressi tagasi. Head õppijad ei ütle: “Ma olen parim loodusteadustes“, vaid tunnistavad endale ausalt, millised osad on neil selged ja mis vajab veel õppimist. Ning nad peaksid seda suutma teha varakult. Eelkooliealine laps, kes julgeb küsida, mida üks või teine sõna jutus tähendab, selle asemel, et teeselda, nagu ta seda juba mõistaks, on juba õigel teel, et saada heaks õppijaks.

Ausus aitab lastel luua head sidemed õpetajate ja mentoritega. See kasvatab enesekindlust, suurendab ümberolijate heatahtlikkust ning annab lastele eksimatu kompassi, mille abil enda õppimise protsessi juhtida.

5. Julgus

Mis tahes uue oskuse õppimine tähendab tundmatuga silmitsi seismist ning väljakutse vastu võtmist. Head õppijad on uutest väljakutsetest vahel sama ehmunud kui teised, aga neid eristab see, et nad suudavad hirmust üle olla ja keskenduda. Nad suudavad uuesti proovida ka siis, kui on korra läbi kukkunud. Lapsed vajavad moraalset julgust eemalduda tähelepanu kõrvale juhtivatest asjadest ja näida “nohikuna“, kui nad tahavad õppida. See aitab neil arendada ka julgust jääda iseendale kindlaks teismeliseeas.

6. Leebus, lahkus

Head õppijad on iseenda vastu leebed. Nad mõistavad, et õppimine on vahel raske ja kõige õigesti tegemine ei ole alati võimalik, kuid sellest hoolimata tuleb endaga lahkelt rääkida ja julgustada edasi minema.

Leebe meelelaad tõmbab ligi ka teisi inimesi ning tõhustab õppimist teiste abi ja toetuse kaudu. See aitab paremini töötada meeskondades ja gruppides. Leebus toetab head kuulamisoskust ja empaatiat, mis omakorda aitab kaasa sügavamale ja komplekssemale õppimisele.

Kõik need iseloomuomadused aitavad õppida ja aitavad ka elada. Need omadused aitavad inimestel üles ehitada enesekindlust, tulla väljakutsetega paremini toime, teenida rohkem raha, teha rahuldust pakkuvat karjääri, luua tugevamaid suhteid ja mitte langeda depressiooni ja ärevuse küüsi. Kahjuks näitab statistika, et aina enam lapsi kasvavad üles ilma oskuseta kontrollida oma meeleolusid, suunata enda tegusid, näidata välja empaatiat ja enesevalitsust ning samas on pideval tõusuteel söömishäired ja enesekahjustamine.

Meie lapsed vajavad seda, et aitaksime neil välja arendada tugevama ja paindlikuma selgroo ning kõiki neid omadusi, mis loovad tugeva sisemise tuuma, saavad vanemad aktiivselt soodustada ja julgustada. Nii nagu lihased muutuvad tugevamaks treeninguga, muutuvad ka iseloomujooned julgustamise kaudu tugevamaks. Lapsevanemaks olemine on vastutustundlikkust nõudev ja teadlik protsess, mille käigus peavad vanemad pidevalt ennast harima ja õppima, et aidata omakorda lastel õppida. Õnneks on palju häid koolitusi ja raamatuid, mis lapsevanematele selle ülesande juures abiks olla saavad.

 Artikkel on pärit Telegram, 13.04.2016

Allikad ja lisalugemist: The Independent, Gordoni perekool

Toimetanud  Katrin Suik

Laps vastutab õppimise eest, lapsevanem õppimiseks vajalike tingimuste eest.

Koolilaps peaks vastutama oma edu ja ka ebaedu eest ise. Ent selleks pole pahatihti valmis vanemad, kes ihkavad lapse õppimist pidevalt kontrollida. Vanema vastutuseks on lapsele õppimiseks ja arenguks vajalike tingimuste loomine. Lapse kooliminek ei ole lapsevanema unistuste täitmine, vaid lapse toetamine sel viisil, et areneks lapse vastutustunne ja iseseisvus. Vanemad nõuavad lapselt õppimist, kuid enamusel esimese klassi lastel puudub oskus õppida. Lapsevanem saab luua eeltingimused õppimiseks nii, et lapsed suudaksid enamiku kodustest ülesannetest iseseisvalt lahendada. Kuidas saab vanem pakkuda abi nii, et see aitaks lapsel ülesanded ise ära teha?

Enne õppima asumist luua positiivne meeleolu. Tunnustada last, et ta on juba ise oma kooliasjad välja võtnud, avanud oma päeviku ja vaadanud mis tunnid järgmisel päeval on jmt. Märka tema iseseisvaid sammukesi: „Oled meile kallis, oleme uhked sinu üle, et sa oled juba koolilaps. Mida te täna koolis tegite? Oi, sa said sellega ise hakkama! Väga vahva!”

Lapsevanema rõõmus ja toetav hoiak on see, mis annab lapsele julgust asuda oma koolitöö juurde. Oluline, et lapsel ei tekiks hirmu eksimise ees, kui tal kõik kohe hästi välja ei tule. Vanema toetav hoiak: „ Pole hullu, proovime veel. Oo, saidki hakkama! Hurraa! Näed, suutsid istuda laua taga ja sa ei tõusnudki enne püsti, kui valmis said. Oled vapper! Jm”

Õigesti tegemine on selles vanuses lapsele äärmiselt tähtis ning tihti tekib lapse ja vanema vahel kahetsusväärne arusaamatus: Lapsed ütlevad kodus: “Ma ei oska seda teha,” kuid peavad selle asemel tihtipeale silmas hoopis: “Emme, ma ei julge seda üksi teha.” Ema tõlgendab seda nii: “Minu laps ei saa üksi hakkama!” ning hakkab koolitööde juures pidevalt abistama, kuigi see pole üldse vajalik.

Õpiharjumuste kujundamine

Lapsed ja nende õppimismeetodid on niisama erinevad, kui vanemate viisid laste õppimist suunata ja kontrollida. Isegi ühe pere lapsed võivad kodustesse ülesannetesse väga erinevalt suhtuda. Üks närib teleka ees päev otsa pliiatsit, teine õpib kõik juba koolis ära, kolmas ei tee koolikotti enne lahtigi, kui ema töölt jõuab ja lapsega koos õppima hakkab. Selleks, et edaspidiseid arusaamatusi vältida, tuleks koduse õppimise reeglid juba koolitee alguses paika panna.

• Seada sisse kindel õppimiskoht, milleks oleks soovitatavalt oma õppimislaud.
• Alustatu tuleb lõpule viia ja mõne minuti pärast ei saa öelda, et ma enam ei viitsi.
• Asjadel on oma koht: pliiats on pinalis, pinal on koolikotis jne.
• Järjepidevalt tuleks jälgida, et lapsel oleks õige pliiatsihoid.
• Õppimislaual ei oleks üleliigseid asju, mis viiks tähelepanu eemale.
• Toas oleks vaikus.
• Ema või isa lähedalolek, kui laps peaks abi vajama.
• Leppida kokku, mida laps ise teeb ja mida koos vanemate abiga.
• Leppida lapsega kokku, millal ta õppima hakkab.
• Kuulata, kuidas laps loeb, et saada õigel ajal jälile tema lugemisraskustele.
• Peale kella 8-t õhtul õppimine on kõige vähem produktiivsem.
• Ära nõua lapselt võimatut.
• Lapsele peaks jääma aega tegeleda oma lemmiktegevustega.
• Unerežiimi jälgimine.

Drillimisest ei ole kasu

Sageli tahetakse laste lugemist, käekirja ja arvutamist drillida, mis võib lapse jaoks olla üsna igav ja tüütu. Eriti siis, kui see hästi välja ei tule.

Lapselt tuleb nõuda võimetekohast õppimist. Kui ta teeb üksiku töö lohakalt, on kasvatuslikus mõttes õige nõuda ülesande või harjutuse ümberkirjutamist. Kui aga laps ei suudagi ilusamini kirjutada, pole mõtet vihikust lehti välja tõmmata või lasta tal lehekülgede kaupa tähti treida. Kui lapse käsi on nõrk, peaks olema korraliku käekirja nõudmisega ettevaatlik. Pigem käe treenimiseks rohkem joonistada, värvida, paberit lõigata ja rebida.

Postkastidesse pannakse kuhjade viisi reklaambrošüüre, mis rändavad prügikasti. Õhtuti võiks mudilane neist toredaid pilte välja lõigata ja paberile kleepida. Kui veel natuke juhendada, valmivad uhked kollaažid. See arendab tema käelist tegevust, silma ja käe koostööd, loovust ning aitab koos ema-isaga koostegemisest rõõmu tunda.

Lugemisoskus on õppimisprotsessi üks alustala. Lihtsalt lugemisdrillil pole mõtet. Et laps tahaks lugeda, nõuab see rohkesti tööd ja harjutamist, mis saab alguse ettelugemisest. Sellest sõltub tema sõnavara, kuulmisoskus. Ettelugemisest kujuneb välja lapse ja vanema kordamööda lugemine ning kindlasti vestlus loetust. Sageli lapsed, kes loevad soravalt, aga kui temalt küsida, millest ta luges, siis kehitab ta õlgu. Kui sisu ei mõista, pole lugemisoskusest kasu. Sisu mõistmata ei saa hakkama ei matemaatikas ega üheski teises õppeaines.

Mida paremini suudab laps orienteeruda sõna häälikulises koostises, seda kergemini suudab ta lugema õppida. Lugema õppimise alguses soovitatakse anda lastele isegi jõukohasest kergemat materjali, et tal tekiks enesega rahulolu tunne: „Ma sain hakkama! Lugemine on nii kerge!”

Enne lugemist on vaja selgeks õppida järgmised tegevused: tähtede äratundmine; kujutluse loomine foneemidest (häälikute variantidest); täishäälikute kui nn silbi moodustajate

leidmine; kujutluse loomine sõna rõhulis-rütmilisest struktuurist; hüpoteesi loomine sõna

kõlast; lugemine, sõna hääldamine; kontroll loetu õigsuse üle.

Lapsevanem võiks aeg-ajalt olla lugema õpetamise protsessis mänguline. Näiteks:

„Arva ära, mis sõna ma ütlesin?” Häälida näiteks K-A-T-U-S

„Nüüd hääli sina, mina mõistatan.”

Leiame toast, tänavalt vm. K- tähega algavaid sõnu.

Mängime kogu perega sõnamängu, kus alustad selle häälikuga, mida kuuled sõna lõpus.

Võib kaasata ka lemmikloomi. Näiteks kiisu kord- siis võib keegi tema eest arvata. Nii kaob lapsel hirm, et võib ka mitte teada ja see on normaalne. Keegi aitab mind, kui ma hätta jään.

Õppimine ei ole pelgalt kooliõpikutest tuupimine, vaid see võib olla lõbus ja huvitav. Teha arendavatest mängudest kogu pere ühine tegevus. Vanematelt nõuab see aega ja loovat lähenemist. Kui pühenduda lapse esimestel kooliaastatel tema õpiharjumuste kujundamisele, siis edaspidi võivad vanemad vaid nautida seda, mida laps teeb.

Ära rutta abistamisega

Hiljem võivad lapsele raskusi valmistada õpikutes ja töövihikutes antud ülesannete töökäsud, mis sageli on lapse jaoks liiga keeruliselt sõnastatud. Ka siis ei tohiks vanem rutata ise esimest arvutust ära tegema. Selle asemel lasta lapsel tööjuhend valjusti korrata või paar korda ette lugeda. Kui see ei aita, võiks täiskasvanu ise juhendi ette lugeda ja rõhutada olulist.

Lase lapsel enne ülesande täitmist rääkida, mida ja kuidas ta hakkab seda tegema. Nii kujuneb tal harjumus oma tegevus lõpuni läbi mõelda, enne selle täitmise juurde asumist.

Oma tegevuse mõtestatuse arendamiseks sobiksid ka mitte kooliülesanded. Näiteks anda loovaid ülesandeid: „ Tahame isale üllatuse teha. Mida me selleks teha võime. Mida veel? Mida me selleks vajame?” või koogi küpsetamine: „ Mida millises järjekorras panna. Kui palju on vaja üht või teist ainet. Mida me peame selleks ostma? Vaatame retsepti veelkord üle, kas on kõik vajalik olemas” jmt.

Kui laps ei taha õppida

Palju sõltub ka sellest, kuidas täiskasvanud reageerivad laste lõpututele „miksidele”. Kas selgitavad ja jutustavad või rehmavad lihtsalt käega, nullides seega lapse huvi igasuguste teadmiste vastu. See viis, kuidas laps hakkab õppimisse suhtuma, on temasse ladestunud ammu enne esimest koolipäeva. Kasvavat inimest mõjutavad vanemate eluviisid, nende huvi maailmas toimuva ning teadmiste omandamise vastu.

Vaatamata õpetaja osa olulisusele, lasub vastutus siiski vanematel õppimise vastu huvi äratamiseks.

Koos näiteks uurida teadusraamatuid või vaadata selleteemalisi põnevaid saateid. Võõrkeele õppimisele aitab kaasa selles keeles huvitava raamatu lugemine või kasvõi seriaalis toimuva tõlkimine. Oluline on ka lapsele selgeks teha, et ta ei käi koolis mitte hinnete, vaid teadmiste pärast.

Isegi siis, kui lapsel on huvi, ei tähenda see veel, et ei tuleks probleeme. Siin on ka teisi mõjuvaid faktoreid – kool on liiga raske, laps pandi valesse klassi, hinnati üle tema võimalusi. Lapsel on raske ning ta kaotab huvi õppimise vastu. Lapsele on hädavajalik anda võimalus olla edukas.

Laps püüab, ent tal ei tule välja. Üha harvemini saavutab ta häid tulemusi ning aina harvemini kiidavad teda õpetajad ning vanemad. Ja nii hakkab ta end hädavareseks pidama ning lõpetab üritamise. Mida siis ette võtta? Peab lihtsalt reaalselt hindama oma lapse võimeid ja võimalusi. Võib-olla tuleb kooli vahetada või viia laps teise klassi, kus on teistsugused nõudmised ning aktsent on teistel ainetel. Võib võtta koduõpetaja või püüda ise seletada lapsele seda, millest ta pole tundides aru saanud, teha temaga koos koduseid ülesandeid.

Vanemad, koduõpetajad ja täiendavad ülesanded aitavad parandada hindeid, ent ei lahenda sügavamat probleemi. Laps peab end tundma edukana, peab tundma rõõmu ja uhkust, et tal tuleb kõik välja.

Ebaõnnestumised koolis tuleb kompenseerida teiste edukate olukordadega. Need on ettevõtmised, mis annavad lapsele enesekindluse ja rõõmu. Nendeks võivad olla sport või muusika. Pole saladus, et paljud edukad inimesed ei olnud koolis heade hinnete peale õppijad, seetõttu ei tasu last pidevalt ka sundida ega pidada teda õppimisvõimetuks. Õpetada võib ju kõike, kui arendada õigesti lapse motivatsiooni. On täiesti võimalik, et ta ei näita üldiste parameetrite järgi hiilgavaid tulemusi, kuid oma võimaluste piires võib ta alati areneda.

Lisaks kõigele ei pruugi lapsel olla iseseisva töö oskusi. Ta ei oska õppida ise, ilma täiskasvanute pideva juhendamiseta, ei oska end häälestada vajalikule tööle. Mida siis peaksid vanemad tegema? Tuleb lapsele õpetada tööde planeerimist, teatud ülesannete täitmist ning kontrolli selle kõige üle.

Kui õpetada lapsele vastutuse võtmist õppeprotsessi üle, siis see on üks peamisi võtteid õppeedukuse parandamiseks

Kui laps ei taha kooli minna

Üheks põhjuseks võib olla vastastikuse mõistmise puudumine ning pingelised suhted klassikaaslastega. Sellises olukorras pole kool see koht, kus õpilane tahaks olla.

Laps ei pruugi rääkidagi sellest, mis koolis toimub, kuid tema tahtmatus kooli minna peaks vanemad mõtlema panema. Võib-olla pole ta leidnud ühist keelt klassikaaslastega, tal pole sõpru ning tunneb end seetõttu koolis üksildasena. Sel juhul on täiesti arusaadav, et ebameeldiv keskkond vähendab õppimise soovi. Lapsega tuleks sellest kõigest siiski usalduslikult rääkida. Eelkõige aidata lapsel leida oma suhtlusringkond, mis talle sobib. Kui ta tunneb ennast seal tunnustatuna ja hinnatuna, siis on tal ka oma klassis turvalisem olla.

Lapsel võib palju probleeme olla, mille peale täiskasvanud ei tulegi. Kuidas jõuda lapse tegeliku probleemi põhjuseni ja seda aidata tal lahendada, võib vahel päris keeruline olla. Lapsed kuulavad meid siis, kui meie oleme teda kuulanud. Lapsega suhtlemise oskusi on võimalik õppida Gordoni perekoolis (Vt Sina Mina Perekeskus kodulehelt).

Kõige tähtsam, mida vajab laps sõltumata tema vanusest, see on tähelepanu, armastus ja vanemlik hoolitsus. Ära muretse selle pärast, et nad sind kunagi ei kuula. Muretse sellepärast, et nad sind alati jälgivad.

Lapsel tekitav viha ja trots, kui kasutame tema abistamiseks selliseid väljendeid:

• Mind ei huvita, et teised ei pea.
• Mine hakka kohe oma asju tegema.
• Lõpeta juba see virisemine.
• Kui mina väike olin…
• Miks sa ei tee nii, nagu mina ennist sulle ütlesin?
• Vaata nüüd: see ei käi nii, vaid hoopis nõnda.
• Sa eksid, sest…
• Jah, aga mõtle nüüd loogiliselt…
• Sa oled lihtsalt laisk.
• Ise olid süüdi.
• Küll sa oled tubli laps!
• No, kuidas sa siis ei oska. See on ju nii lihtne.

Kooli mineku hommikud

Seitsmeaastane laps ei pea veel kõigega ise hakkama saama. Nii lapsel kui õpetajal on ebameeldiv hoolitseda asjade eest, mis tegelikult kuuluvad vanemate kompetentsi:

• hommikueine söödud;
• hambad pestud;
• koolikotis kõik vajalik olemas;
• eelmisel päeval koolis antud korraldused läbi loetud ja vajadusel allkirjastatud;
• ilmale sobilikud riided;
• hea tuju;
• liikluses olla ettevaatlik.

Kalli, kalli ja päev võib alata.

Ene Raudla, kliiniline lapsepsühholoog, psühhoterapeut
Gordoni perekooli koolitaja
„Perekeskus Sina ja Mina”

Terapeudina olen näinud  inimesi olukorras, kus vaim ja keha on lausa rusudes ja ometi nad suudavad kannatada ja edasi elada. Kust nad selle jõu küll võtavad?

Selle küsimuse selgitamiseks meenus mulle Nietzche  mõte, et inimene, kellel on, mille nimel elada, kannatab välja ükskõik mille. Vahel võibki olla ainsaks elumõtteks kannatus. Elan lootuses, et tulevad paremad päevad. Praegu on nii ja ma lepin sellega.

Paljud jäävad kinni küsimusse „Miks?  Miks see minuga juhtus, mis põhjusel jne?”. Kui asendada küsimused: „Sellepärast, et… Ah, siis sellepärast seda kõike  vaja oligi”, on  juhtunu  tähendus meie jaoks hoopis teine.

Oluline on tunnustada ennast sellisena nagu  olen, kõige sellega, mis on juhtunud. Kahju, et see juhtus ja ma nõustun sellega. Vaatamata kõigele, on mul õigus elada just seda elu, mis mul on ja leida oma tee. Möödanik on vaid kogemus.

Kogeme hingelist tühjust, mida ei ole võimalik täita tühja-tühjaga. Tühjust ei saa lihtsalt kõrvaldada, vaid selle ületamiseks on vaja aru saada tühjuse tähendusest. Selles eksistentsi sügavama tähenduseni jõudmise protsessis on vaja kogeda kannatust ja ka katarsist ning just see toimibki isiksust arendavalt ja tervendavalt.

Elus tuleb teha olulisi valikuid ning võtta endale vajalike sammude astumise vastutus. Mõistes, et iga eluline olukord kätkeb endas mitmesuguseid valikuid, hakkab inimene tundma end vaba ja iseseisvana ning veendub oma tegude eest vastutamise vajalikkuses.

Meid toetavad selles otsingus teadmine, et elu on elamist väärt juba ainuüksi selle enda pärast; hästi elada tähendab kaua elada. Möödunu pole mitte pihust libisenud liiv, vaid otsekui täidetud salvedega viljaait.

Meie väärikus taastub olukorras, kus tuleb lihtsalt vastu panna, mehisus säilitada, kehvad ajad üle elada. Meelekindlus tähendabki tihti kannatlikku nõustumist  oludega, öeldes sellele „Jah”. Sügavalt kummardada elu ees ja olla tänulik. See aitab  säilitada  meie hingelise väärikuse ja inimliku suhtumise teistesse. Tragöödiast võib saada meie  triumf.

Lugupidamisega

 Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut