Et kodus oleks õnne ja rahu

Ootamise magus võlu

Inimestele on kodeeritud sisse ootus. Ootame suureks kasvamist, oma kodu loomist, laste sirgumist, töö laabumist, pangaarve kosumist, pensioniaega.
Ootame kevadet ja suve, lähedase inimese kojutulekut ja siis jälle võimalust omaette olla.
Kui lõpeb ootus, siis kaotab elu justkui mõtte ja sihi. Siis on kõik läbi – pole enam midagi saavutada ega ihata.
Nii et tegelikult on ootus üks tänuväärne tunne, mis hoiab meeled erksatena.

Tõsi on aga see, et enamasti tajume ootamise aega hoopis negatiivsena. See on nagu tülikas kivi jala küljes, mis takistab meid kohe oma igatsetud asju nautimast. “Ootaja aeg on pikk,” öeldakse.
Kui on tegemist elutähtsate asjade selginemisega, siis on ootamine tõesti piinarikas. Niisugune periood tuleb kannatlikult läbi elada ja püüda tajuda, mida see meile õpetab.

Ent sageli otsitakse ka tavalises elurütmis tegevusi, millega “aeg läheks kiiremini edasi”. Kuhu see aeg siis läheb? Ei kuhugi mujale, kui meie elu lõpu poole…

Paradoksina on ootamise periood vahel hoopis toredam kui lõpptulemuse saavutamine. Olen pannud tähele, et kõige magusam on hetk, kui asjad on peaaegu valmis ja jäänud on veel viimane pingutus. Siis on suur osa tööst tehtud ja finiš paistab, kuid sellegipoolest saab juba pinge lõdvemaks lasta ja saabuvat heaolu kujutleda.

Kui oodatud asi on kätte jõudnud, siis muutub see kiiresti igapäevaseks. Tehtud töö asemele valguvad kohe uued ülesanded. Suure pingutuse äkilise lõppemise järel võib tekkida tühjuse-, kurnatuse-, pettumuse tunne. Kauaigatsetud ese muutub nädalaga enesestmõistetavaks. Kuudepikkune kevadeigatsus asendub aiamaa, töö ja ürituste vahel tormamisega.

Seepärast tasubki nautida ootust ehk teel olemist – aega, mil soovitud õnnehetk pole veel täielikult saabunud.

Tänapäeval õpetavad paljud raamatud, artiklid ja koolitused inimestele teadlikkuse ja kohaloleku saavutamist. Neid tasub uurida. Kuid võimalik on häälestuda ka omaette. Selleks tuleb vaid avada silmad ja vaadata maailma enda ümber laiemalt, mitte sihtida silmaklappide vahelt ainult kaugelseisvat eesmärki.

Vaata vahepeal hoopis seda, mis värvi on täna taevas. Kui kerge on õhk. Mida teeb sinu vastasmaja katusel elav vares. Kas pungad on juba suuremaks paisunud? Pane silmad kinni ja kuula, mida veevulin sulle räägib. Kuidas sa ennast selle juures tunned?

Kui sul on hea, siis ütle kõvasti, et sulle meeldib taevas, õhk ja vesi ning see, et sa elad ja tajud neid. Ima seda hetke endasse.
Kui sul ei ole hea tunne, siis mõtle, mis sind häirib. Kuidas sa seda kirjeldad? Pane see kirja. Võid oma tundeid ka joonistada. Tee iga päev telefoniga pilt, mis sinu meeleolu iseloomustab, ja moodusta sellest pildipäevik. Püüa oma tunnet laulda. Või loo midagi muud.

Minu arust on just looming see, mis aitab olemasolevat hetke kinni krabada. Seejuures pole tähtis, kas loomine toimub sõnade, hääle, käte või muu vahendiga. Midagi luua ja anda sellele tähendus on inimese ülim omadus. Loomingut tehes ei ole vaja “aega täita”, sest see ise ongi “aeg” – mõte, mille nimel me siin elame. Looma ei pea kellegi teise, vaid just iseenda jaoks, et inimesena areneda.
Tegelikult on iga eesmärgi poole liikumine looming, mis väärib eraldi tähelepanu.

Nii et tasub hinnata seda maguskirbet ootamist, mis esialgu võib tunduda aja raiskamisena. Püüdke see teha enda jaoks meeldivaks! Ka ootamise ajal tuleb olla “elus”, sest võib välja tulla, et ootamine oligi selle protsessi kõige parem osa.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.

Tweets
Facebook By Weblizar Powered By Weblizar