Mis on parim lapse huvides?
Pereteraapiasse saadetakse üsna sageli kohtuvaidlustes olevaid vanemaid, kes ei jõua kokkuleppele nende ühise lapse hooldus- või suhtluskorra küsimustes.
Terapeutiliste nõustamiste eesmärgiks on siis tavaliselt vanemate konfliktse suhtlemise korrigeerimine lapse/laste huvides.
Lapse huvides on tema parimaks heaolu mõjutajaks tema vanemate omavaheline suhtlemine nii lapse juuresolekul, kui ka igapäevases elus ning vastastikune austus ja lugupidamine. Vanemate vastastikune austamine ning lugupidamine on eeltingimus nende ühise lapse(laste) suhtluskorras kokkulepete saavutamisel.
Vastastikused süüdistused, et üks või teine vanem ei ole piisavalt last emaga/isaga kohtumiseks ette valmistanud, on üsna tavalised. Arvatakse, et lastega manipuleeritakse ja sellepärast ka laps ei soovi kohtuda isa/emaga.
Kas see aga on alati nii?
Näiteks: 2-aastane laps ei taha isaga kohtu poolt ettemääratud kohtumistel emast eemalduda. Isa süüdistab lapse ema lapse juuresolekul, et ema ei ole last piisavalt ette valmistanud isaga kohtumisteks. Isa selline süüdistav hoiak ja suhtlemine lapse emaga kahjustab nii lapse turvatunnet ja tema psühhoemotsionaalset arengut kui ka lapse ema emotsionaalset seisundit. Laps tajub hirmu, ja ta ei taha seda edaspidi enam kogeda. Nii võivad kohtumised lahuselava vanemaga muutuda äärmiselt valulikuks lapsele kui ka vanematele endile. Kes sellises olukorras last kaitseb?
Kui laps on sündinud lühikesest kooselust ja vanemate suhe on olnud konfliktne juba kooselu algusest alates, siis on see üks olulisi põhjusi, miks ei ole võimalik kiiresti saavutada nende vanemlikku koostööd ka lahkumineku järgselt.
Sotsiaaltöötajad ja lastega tegelevad spetsialistid arvavad, et vanemate omavaheline suhe ja vanemate suhe lapsega vanemate koosolemise ajal avaldab peale lahkuminekut mõju vanemate omavahelisele suhtlemisele ning lapse suhtele lahus elava vanemaga.
Näiteks 2-aastasel lapsel puudub lapse sünnist alates isaga pikemat aega koosolemise kogemus, siis on palju seda tahta ka peale lahkuminekut. Muidugi on isal õigus osaleda lapse kasvatamisel ja mõistan nende soovi lapsega pikemat aega koos olla, kuid see ei vasta alati väikelapse huvidele.
Kui lapse peamiseks hooldajaks on olnud ema, kellega tal on kujunenud soe ja usalduslik kiindumussuhe, siis kiindumussuhte tekkimiseks isaga on vaja aega.
Lastega töötavad spetsialistid on arvamusel, et vanemate omavahelise konfliktse suhte puhul hoiab laps temaga kooselava vanema poole ning ei tahagi teise vanemaga kohtumist, kuna see põhjustab pinget ja hirmu.
Vaatamata sellele, et väikelaps ei suuda oma arvamust verbaalselt väljendada, võivad tema klammerdumised ema külge olla sõnumiks, et ta ei taha isaga üksinda koos olla.
10-aastase lapse arvamust kohus arvestab. Kes arvestab aga väikelapse (1-3) arvamust? Ka temal on arvamus, kui ta saaks seda vaid väljendada.
Vanem saab lapse usaldada lahusoleva vanema hoolde siis, kui lapsega kooselav vanem usaldab täielikult teist vanemat lapsega hakkamasaamises.
Kui lahkuläinud vanematel on pooleli kohtuprotsess nende ühise lapse suhtluskorra jagamises, siis on ka terapeutilised nõustamised vähese efektiivsusega, sest konflikt on sellesse juba sisse kirjutatud.
Terapeudi ponnistused vanemate suhtlemist parandada on minu praktikas jäänud formaalseks. Vanemate omavahelise suhtlemise konfliktsus nende ühise lapse suhtluskorra üle üldjuhul jääbki kestma. Vahel teeb aeg oma töö.
Kohus otsustab perekonnaseadusest tulenevate õigusnormide järgi. Väikelapse hääl jääb aga kuuldamatuks, sest ta ei suuda enda eest veel kõneleda. Laps muutub objektiks, keda jagatakse.
Lapse maksimaalse heaolu tagamiseks tehakse siis tavaliselt ettepanek, et lapsega kohtumised lahuselava vanemaga toimuksid kolmanda isiku juuresolekul, kuna lapse ja tema isa/ema suhe ei ole piisavalt lähedane ja nende omavaheline koostöö on hetkeline või puudub üldse.
Vanemad ütlevad, et see on alandav, kui keegi kolmas vaatab nende tegevust pealt. Mis parata, selliselt sageli olukorda lahendatakse, et tagada mõlema vanema osalus nende ühise lapse/laste kasvatamisel.
Vaidluste ja vanemate vastastikust süüdistamist vähendaks kohtute poolt määratud vanemliku koostöö hindamise ekspertiis. Ekspertiisi aluseks tuleks võtta standardiseeritud intervjuud ja testid, mida viivad läbi lastega tegelevad spetsialistid ja kliinilised psühholoogid-terapeudid.
Ekspertiisi eesmärgiks oleks vanemliku võimekuse hindamine. Ekspertide ülesandeks oleks hinnata kummagi vanema koostööd oma lapsega, lapse vastastikust seotust kummagi vanemaga, lapse psühhoemotsionaalsete vajaduste arvestamise oskust ja võimekust, lapsega probleemolukordades toimetulekut, probleemilahendamise oskusi, vanemate võimet oma käitumist analüüsida. Kumb vanem teist rohkem/vähem süüdistab ja alandab?
Lapse sunniviisiline vanema juurde viimine ei vasta lapse huvidele.
Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut
20.07.2016
