Millal saab ärevusest ärevushäire?
Ärevus on tänapäeval elu paratamatu osa. Igapäevaelus tekib tihti olukordi, kus on mõistlik tunda teatavat ärevust. Kui inimene ei tunneks mingit ärevust üheski olukorras, mis võib olla ohtlik või tuua kaasa läbikukkumise (näiteks eksam), oleks midagi korrast ära.
Ärevusest saab ärevushäire siis, kui see hakkab igapäevaelu häirima. Ärevushäire erineb tavalisest, normaalsest ärevusest selle poolest, et sellega kaasnev ärevus on väga tugev või kestab kauem – see võib kesta mitmeid kuid ega vaibu pärast pingelise olukorra möödumist. See võib viia foobiateni, mis segavad inimese elu. Näiteks ei suudeta muremõtete tõttu uinuda või hakatakse ärevust tekitavaid tavaolukordi (koolis või tööl käimine, söömine) täielikult vältima. Niisuguseid tavaolukordi tõlgendatakse selles seisundis ohtlikumana kui need tegelikult on.
Kõik inimesed on oma elus kogenud ärevust – närveerimist enne olulist eksamit või tööintervjuud, kartes mingit ebameeldivat uudist jms. Pingeolukorras ja lühiajaline ärevus on normaalne keha kaitsereaktsioon, mis mõjub inimese sooritusvõimele isegi soodsalt. Kui aga ärevus on tugev, kestab kaua ning piirab inimesele tegevusvõimet, on tegemist häirega.Ärevushäire esineb mitmes erinevas vormis ja erinevate sümptomite kaudu. Iga inimene, sõltuvalt oma eripärast ning häire iseloomust ja tugevusest, võib kogeda erineval arvul ning erineva tugevusega kaebuseid. Näiteks võidakse ilma selge põhjuseta kogeda: kehalisi ja psühholoogilisi sümptomeid.
Ärevushäirele omased kehalised sümptomid:
- südame kloppimine
- higistamine
- värisemine, vappumine
- suukuivus
- hingamisraskused (lämbumistunne, õhupuudusetunne)
- valud või ebamugavustunne rindkeres
- iiveldustunne või ebamugavustunne kõhus
- lihaspinge ja lihaspingega seonduvad valud
- kuuma- ja külmahood
- tuimusetunne või surinad pearinglus
- ebakindlusetunne
- tükitunne kurgus
- neelamisraskused
- uinumisraskused
Psüühilised sümptomid:
- rahutus
- võimetus lõõgastuda
- pingetunne
- kergesti ehmumine ka tühistel põhjustel muretsemise
- ärevusest tingitud keskendumisraskused
- tunne, justkui pea läheks mõtetest tühjaks
- kõrgenenud erutuvus ja ärrituvus
- hirm kaotada enese üle kontroll
- hulluks minemise tunne
- surmahirm
- tunne, et välised objektid on ebareaalsed
- eemalolekutunne – tunne, justkui sa ei oleks reaalselt siin
Üldistunud ärevushäirele on iseloomulik pidev, krooniline ärevus, muretsemine ja pingetunne. See kestab vähemalt kuus kuud, kuid sellega ei kaasne paanikahooge, foobiad või sundmõtteid. Ärevus ja muretsemine keskendub tavaliselt mitmele stressi tekitavale asjaolule elus (näiteks rahaline olukord, suhted, edasijõudmine koolis/tööl jms). Häirele on omane, et inimesel on palju muresid, ta veedab enamiku ajast muretsedes ning ei suuda muretsemist kontrolli alla saada. Muretsemise tugevus on suurem kui tõenäosus, et kardetavad sündmused päriselt juhtuvad.
Peale pideva muretsemise esinevad üldistunud ärevuse puhul ka mitmed lisasümptomid. Näiteks rahutus, kergesti tekkiv väsimus, keskendumisraskused, lihaspinge, unehäired, ärrituvus.
Üldistunud ärevushäire võib tekkida ükskõik millises eas ja selle põhjused on täpselt teadmata. Arvatavasti mõjutavad selle teket nii pärilikkus kui ka ärevushäire teket soodustavad lapsepõlvekogemused (vanemate liigsed ootused, hülgamine, tõrjumine).
Ärevuse sümptomid võivad olla ka mõne muu häire avaldused., mis vajab põhjalikku psühhodiagnostikat.
Äevushäire ravi on kompleksne, mis koosneb ravimitest ja psühhoteraapiast.
Ene Raudla, kliiniline psühholoog
