Mängud, mis salvestuvad mälusse
Kui mõtlete oma lapsepõlvemängudele, siis mis meenub kõige esimesena? Milline mäng oli nii vägev, et aastaid hiljem räägivad sellest teisedki pereliikmed?
Minu kõige eredamad mälestused on pärit mängudest, kus tavapäraseid lelusid üldse polnudki.
Ei saa öelda, et 1970. aastatel mänguasju ei leidunud. Leidus küll, ja väga kenasid! Kõik traditsioonilised nuku- ja automängud sai nendega läbi teha. Täiskasvanud tegelesid tol ajal oma asjadega ja laste mängudesse eriti ei sekkunud. Kõige parem oli, kui põnnid neil jalust ära õue läksid.
Väljas sai teiste lastega kampa lüüa, aga kui kedagi silmapiiril polnud, tuli ise midagi põnevat välja mõelda. Talvel meeldis mulle kõndida majade kõrval tühermaal ja jälgida hiirte jäljeridu, lootuses näha lõpuks ka mõnd hiirt ennast. Alati lõppes see jälitamine tulutult – pisikesed jäljed kadusid lume alla või lõppesid ootamatult keset välja. Müstika!
Kevad algas äärmiselt tähtsa tööga – tuli teha tulvavetele teed. Minul kui maadeavastajal oli vaja hädasti teada, kuhu suubub maja eest kulgev nire. Oja sattus oma teekonnal mitmel korral ummikusse ja mul tuli oksaga tema sängi lahti sonkida. Jõeke kogus üha rohkem vett ja vonkles metsa poole. Olin läbimärg, aga ei jõudnud kunagi oja lõppu, sest enne läks päike looja.
Toas oli üks haaravamaid mänge see, kui läksin lasteaiaga jalutuskäigule. Mängu peaosalised olid isa malenupud. Mustad nupud olid poisid, valged aga tüdrukud. Etturid kehastasid noorema rühma lapsi, figuurid vanema rühma mudilasi. Lipud ja kuningad täitsid kasvatajate rolli.
Algul võtsid malenupud vaibal ilusasti paaridesse. Siis hakkasid nad ronima: üksteise järel liikusid “lapsed” sektsiooni ühelt käepidemelt teisele, tippisid hanereas mööda ukseääri, kuni kõige kõrgemate uksenuppudeni välja. Sealt tulid nad teist teed pidi alla tagasi.
Küllap olid minu huuled seda mängu lavastades pidevalt liikumas, sest ronijate vahel käis elav dialoog. Mul tuli sageli ka taburetile ronida, et ülemiste usteni küünitada. Mäng kestis vahel nädal aega jutti ja kõik pereliikmed pidid arvestama, et nad ei saa aeg-ajalt mõnd kapiust avada.
On veel üks ere ja müstiline mälestus, millest ei saa jätta rääkimata. Ühel sügisesel õhtul läksime vanematega mingit hoonet koristama. Olin siis viie- või kuueaastane. Ema ja isa tegid tööd, kuid vanem õde pidi ilmselt minu järele valvama. Küllap tegi just tema ettepaneku mängida mullikat ja talitajat.
Linnalapsena ei olnud mul ettekujutust sellest, mis loom on mullikas, aga mõte tundus vahva. Möllasin neljakäpakil keset kujuteldavat latrit, koogutasin, ammuutasin ja ahmisin kahe suupoolega heina, mille talitaja mulle ette tõi.
Ausalt öeldes pole mul praegugi suuri teadmisi mullikate elust. Aga ma tean, mis tunne on OLLA mullikas. Ja see on üks põnev tunne.
Kui kunagi Tallinna Pedagoogikaülikoolis õppisin, kuulsin peaaegu igalt õppejõult, kui tähtis on mäng – see arendab lapse loovust, mõtlemist, tundemaailma, isiksust. Lapse aju otsib kogu aeg midagi uut ja kui ta seda ümbruskonnast ei leia, siis mõtleb ta selle ise välja. “Isegi kui panete lapse nurka seisma, hakkab ta seal varsti seinapragusid uurima,” muigas üks elatanud õppejõud.
Seepärast ongi hea, kui lapsel on vahel igav – see paneb tema loovuse tööle. Nuti- ja arvutimängud on köitvad, aga neis on liiga palju valmismaailma. Lapsele peaks jääma võimalus ka ise mänge luua, et täiskasvanuna oleks neil võimalus meenutada: “Nii põnev oli olla mullikas!”
Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.
