Laste kasvatuskorra jagamine peale lahkuminekut

Psühholoogi  poole pöördutakse üha enam laste kasvatuskorra jagamisega tekkinud lahkhelisid lahendama.

Paar, kes on oma kooselu lõpetanud ja kellel on ühine laps/lapsed,  ei suuda teatud juhtudel  kokku leppida selles, kuidas oleks mõistlik lapsega edasi suhelda, kelle juurde jääb tema alaline elukoht jne.

Lapse ühised vanemad elavad kumbki oma elu edasi, kuid laps on ikka veel segaduses ja teadmatuses. Viimases hädas pöördutakse  kasvatuskorra jagamisel viimast sõna ütlema kohtu poole.

Kohtus on omad sätted  ja seadused, mille alusel otsustatakse kus ja kelle juures kui kaua peaks laps olema. Kohus ei ole mõistagi selgeltnägija, et hinnata mis oleks lapsele parim.

Vanematel on oma tahtmised ja soovid. Lapse arvamus jääb sageli aga arvestamata. Kui laps näiteks teatab ühel päeval, et ta ei taha enam isa juures nädala aega  olla, siis tavaliselt hakkavad isad lapse ema süüdistama, et too manipuleerib lapsega, ei lase last isa juurde jmt.

Tegelikult ei tarvitse see nii üldsegi olla.

Lapsed jäävad oma vanemate lahkumineku eelsete ja järgsete  lahendamata pingete vahele.

Laste jaoks on kõige raskem näha, et tema vanemad ei saa enam omavahel hästi läbi. Ta ei talu,  kui isa räägib emaga või ema isaga süüdistavalt. Lapse tõlgenduses tähendab see, et isa/ema on kuri.

Lapsel on peale vanemate lahkuminekut niigi raske. Oleks mõistlik anda kõigile  aega uue  olukorraga kohanemiseks, eelkõige lapsele. Parim oleks lapsele see, kui paar suudaks enne lahkuminekut oma pinged ning erimeelsused lahendada. Leppimine  sellega, et lahkuminek on vältimatu väljund kooselus tekkinud  erimeelsuste  lahendamiseks on tegelikult terve  protsess,  mis vajab lahkuminejatelt eelkõige tööd iseendaga. Kui jääb kibestumine, siis paratamatult kandub see lapsele, kes mitte milleski süüdi ei ole.