Lapse vajaduste hulka ei kuulu vanem, kes on talle vahva semu. Kui vanem on lapsele semu, siis pole ta ju autoriteet.
Üks lapse põhivajadusi on kindlus- ja turvatunne. Seda saab anda keegi, kes on lapsest kogenum ning kes saab enda ja lapsega hakkama. Seega vajab laps kedagi, kes oleks temast hierarhiaastmelt kõrgemal.
“Selleks, et saada lapsega räägitud, kükitame me ta juurde maha, aga me ei jää sinna. Me peame püsti tõusma, et lapsel oleks, kuhu kasvada,” on rõhutanud tunnustatud lapsepsühholoog Katrin Pruulmann.
Täiskasvanu peaks mitte lubama endaga ebaväärikalt käituda. See on hädavajalik, et laps suudaks vajadusel tulla tema juurde nõu küsima ja abi saama.
Ent on tähtis, et nii lapsed kui ka täiskasvanud kehtestaksid kõigepealt kumbki oma piirid. Piiride kehtestamine kellegi teise jaoks on eelkõige ikkagi võimu väljendus. Lapse vajaduste taipamiseks on vaja olla talle pühendunud. Vanem peab lapsele pühenduma. Pühendumine tähendab lapsele häälestatust. Kui laps tajub, et vanem pole talle häälestatud, hakkab ta käituma mitte-ootuspäraselt. Siis tekib vanemal omakorda trots: laps on paha, ma ei saa temaga hakkama ja ei tahagi temaga hakkama saada!
Siia ei tohi aga segada küsimusi, millega laps saab harjutada oma tahtmise täitmist. Laps ütleb esimest korda „ei” siis, kui on leidnud oma arvamuse, ning nii ta püüabki seda kõikvõimalikes olukordades harjutada. Laps vajab olukordi, kus ta saab oma tahet kasutada. Et laps saaks valikuid teha, annab vanem talle valida variandid. (Kas loeme mõmmi- või jänkuraamatut? Kas võtad pildiga taldriku või selle kollase?)
Niisiis, on olukordi, kus laps võib tegutseda oma tahte kohaselt, teisalt peab ta leppima, et on olukordi, kus ta ei saa seda, mida tahab. Vanemad ja õpetajad peavad ilmutama tarkust kesktee leidmisel. Kui satume vastamisi lapse jonnipurskega, kus ta võib endale viga teha või teisi lüüa, asju loopida vms, siis tuleb last tugevas sülevõttes takistada paha tegemast.
Kui laps on väike ega ole võimeline oma tegude eest ise vastutama, peavad seda tegema täiskasvanud
Kuuletuma õppimise kõige tundlikum iga on teine-kolmas eluaasta. Kuidas seda teha? Saara Kinnuneni raamatu ”Las ma olen laps” nõuanded on lihtsad:
- Nõua algul selliseid asju, mida laps täidab nagu mängides, sest enne trotslikkuse perioodi (kolmeaastase kriisi) on lapsel aeg, kui ta teeb meelsasti seda, mida vanem palub. (Palun pane kingad ilusasti kõrvuti! Palun too isale ajaleht! Ole hea laps ja tee kassile pai! Ära võta autot teise käest ära!) Kuulekust õpetatakse igapäevastes olukordades. Vanemad kiidavad last, kui ta palved täidab, ning laps kogeb, kui tore on olla tubli ja hea.
- Korda palvet vaid üks kord, sest kui hakkad korrutama, ei õpi laps eraldama tähenduslikku juttu muust jutust. Korrutamise tõttu muutuvad lapsed kõvaks kui kalju. Pikkade seletustega lämmatame lapse vastuvõtuvõime juba enne, kui see on jõudnud tekkida. Pikkadesse seletustesse upub ka peaasi, mida öelda tahtsime.
- Kui laps ei kuuletunud, siis mine tema juurde ja tee koos temaga seda, mida palusid (korja koos temaga lelud kokku, võta lapsel käest kinni ja andke äravõetud auto koos teisele lapsele tagasi). Ära tee seda lapse eest ära, sest siis õpib laps, et ta ei peagi vanemat kuulama, koos tehes aga jääb talle tunne, et ta peab korralduse siiski täitma. Laps näeb, et sa mõtled, mida ütled, kui teed vajalikku koos lapsega kindlalt ja vihastamata.
- Viimane hoiatus, kui laps ei kuuletu, peaks olema selline, mida saab ka ellu viia, mitte pelgalt ähvardada (viime laialiloobitud mänguasjad kotiga hoiupaika; lahkud söögilauast, kui ei oska käituda jms). Viimane hoiatus annab lapsele veel võimaluse kuuletuda või valida sõnakuulmatuse tagajärjed. Kui sõnakuulmatusele ei järgne vastutust, siis sõnakuulmatus suureneb ja vanemad räägivad otsekui kurtidele kõrvadele.
- Segajad eest ära! Ära hüüa juhiseid teisest toast, ära hüüa käsku mängivale lapsele, vaid peata mäng ja räägi siis. Laps ei suuda kuulata, kui käsil on midagi huvitavat.
- Mõnikord võiks paluda lapsel korrata, mida vanem ütles. Kordamisega talletub öeldu kindlamini ja tõenäolisemalt järgneb sellele tegevus. Eriti on seda vaja siis, kui me pole kindlad, kas laps kuulis ja mõistis käsku. Lapse mälu ei talleta mitut asja samaaegselt. Kui ülesanne on keeruline, jaga see osadeks ja anna ainult üks juhis korraga.
- Kuuletumise õpetamise perioodil tuleb jälgida, et laps hakkaks tegutsema ülesandekohaselt. Lapsel ei tohi tekkida arusaama, et kui piisavalt kaua täitmisega viivitada, siis polegi vaja teha.
- Nurka järelemõtlemise kohana tänapäeval enamasti ei kasutata, küll aga on järelemõtlemise kohaks saanud mõni teine koht, näiteks tool, trepiaste jms. Siin ei ole tegemist karistusega, vaid mõtlemine ja otsuse tegemiseks aja andmisega. Me ei tohiks mingil juhul olla ükskõiksed olukordades, kus laps ei kuuletu, vaid peaksime teda aitama kuuletuda.
- Kuuletumine sõltub palju ka sellest, kuidas me käsud anname (missuguse häälega, kui kindlalt jms).
Sõnakuulamine on vahend
- Tänapäeval kutsutakse lastevanemaid üles loobuma sõnakuulelikkuse müüdist. Põhjendus on lihtne: laps ei ole marionett, ta ei pea täitma käske pimesi. Ta võib ise otsustada, kas teha seda, mida palutakse, või mitte. Last polevat vaja suruda kahepooluselisse jah-ei-süsteemi, kui on võimalik olla paindlik, mitmekesine ja loominguline.
- Sünnihetkel on lapse närvirakud ehk neuronid eraldi ja ühendamata, kuid kahe esimese eluaasta jooksul hakkavad need sensoorset informatsiooni vastu võttes kiiresti ühendusi ehk sünapse looma. Kaheaastaselt on lapsel enam kui sada triljonit sünapsi, kaks korda rohkem kui täiskasvanul. Küpsemaks saades kärbitakse 50% sünapsidest. Aju muudab end iga kord, kui me midagi uut õpime. Aga millised sünapsid jäävad ja millised kärbitakse? Kui sünaps osaleb edukalt lülitusahelas, siis see tugevneb, ja vastupidi – kasutud muutuvad üha nõrgemaks ja lõpuks eemaldatakse. „Ühendused, mida enam ei kasutata, kaovad lõpuks,“ kirjutab Ameerika neuroteadlane David Eagleman oma raamatus „Aju. Sinu tee“.
- Sõnakuulamine on vahend, mitte eesmärk omaette. Kõige tundlikum iga selle õpetamiseks on 2.−3. eluaasta. „Kui laps õpib vastu võtma väljastpoolt tulevaid käske, juhiseid ja keelde ning neid järgima, saab ta oma käsutusse uued närviteed,“ kirjutab sotsiaalpsühholoog ja psühhoterapeut Saara Kinnunen oma raamatus „Sinu laps“. Kuulekus aktiveerib närvisüsteemi selle osa, mida laps vajab iseennast käskides ja keelates.
Sõnakuulamise eeldus on usaldus
- Klassikalise pedagoogika järgi on „sõnakuulamiskool“ kõikidest koolidest esimene. „Lapsest, kes ei ole õppinud kuulekust, kasvab õnnetu inimene, keda kogu ta eluajal valitsevad isekus ja kannatamatus,“ kirjutab Saara Kinnunen. Ja veel: „Kui laps on „kõva kuulmisega“, ei alga distsipliini taastamine traditsioonilistest vahenditest, pinguldamisest, ähvardamisest ega äraostmisest ega isegi sellest, et karjume endisest valjemini.“
- Kinnuneni järgi tugevneb usaldus lihtsatest asjadest. Alustame lapse pilgu püüdmisest, silmavaatamisest, süllevõtmisest ja muust puutekontaktist. Räägime lapsega, oleme koos temaga. Mida väiksem on laps, seda kergemini läheb suhe paigast, aga seda väiksemate pingutustega see ka tasakaalustatakse.
- Käsk ja keeld aitavad tagada väikelapse ohutust, käsu ja keelu abil õpib ta maailma piire tundma. Peeter Põllu arvates tuleks jälgida, et käskude-keeldudega ei mindaks liiale. Tuntud soome terapeut, koolitaja ja kirjanik Tommy Hellsten ütleb oma raamatus „Olla lapsevanem“ otsesõnu, et inimkonna ühine moraalipärand tuleb järgmisele sugupõlvele edasi anda nii, et õpetame lapsele asju, mida sajad sugupõlved enne meid on hädavajalikuks pidanud. Me ei hakka lapsega arutama, kas tohib liivakastis teisele lapsele kühvliga vastu silmi lüüa; kas käreda pakasega panna müts pähe või mitte; kas laps läheb õhtul magama siis, kui tahab, või siis, kui ta peab: „Me lihtsalt kasutame oma võimu ja ütleme, kuidas asjad on. See on sulaselge võimu näitamine ja enese asetamine lapsest kõrgemale.“
- Loomulikult võib seda inimkonna delegeeritud võimu kasutada vaid vastutustundlikult. Lapsega ei arutata, kas ta tahab saada hästikasvatatud lapseks, teda lihtsalt kasvatatakse, sest sotsiaalsed pidurid tuleb temasse alles istutada.
Laps pole täiskasvanuga samal pulgal
- Meditsiinidoktor Michael Winterhoff kirjutab oma raamatus „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid“, et meie süü on selles, et me kohtleme last kui omasugust ning omistame talle sellised omadused, mida tal selles arengustaadiumis olla ei saa. Kui lapsele ei esitata piisavalt nõudmisi, jääb ta pidama varase lapsepõlve psüühilisse faasi. Ta ei õpi välismaailma ja teisi inimesi oma mina piirangutena nägema.
- Teisest kolmanda eluaastani avastab laps, et ta saab ise oma tahtmist läbi viia, ja otsustab, kas allub teiste tahtele või mitte. Psühholoog ja eripedagoog Lev Võgotski nimetab seda ajajärku kolmeaastase kriisiks. Kriisi üks sümptom on jonnakus (kangekaelsus). Jonnakus on lapse reaktsioon, mil ta taotleb midagi seetõttu, et tema seda nõuab, ja hoiab kangekaelselt oma nõudmisest kinni.
- Kriisi teine sümptom on see, et laps on rahulolematu kõige suhtes, mida talle pakutakse. Kriisi iseloomustab ka püüd iseseisvusele. Laps tahab kõike ise teha. Kolmeaastase kriis on lapse sotsiaalsete suhete kriis. Kõik sümptomid tiirlevad ümber telje: mina ja ümbritsevad inimesed. Laps otsib oma kohta suhtevõrgustikus. Ta jõuab kõrgemale tasemele ainult siis, kui kriis laheneb positiivselt. Kui laps on kas perekonnas või lasteasutuses otsustaja, kui tema pilli järgi tantsitakse, siis jääb kriis positiivse lahenduseta ja väikelapsele omane äärmuslik minakesksus lohiseb lapsega kaasa.
- Winterhoffi arvates jääb paljude laste psüühiline areng toppama just siin. „Me peame lastes jälle lapsi nägema. Tuleb teha lõpp neile pealesurutud rollile väikse täiskasvanuna, kes kõigis elusituatsioonides partnerina täiskasvanu kõrval seisab,“ kirjutab ta.
- Ka Maslow on hoiatanud, et vanema alistumine lapsele tekitab ärahellitatud psühhopaadi: „Lapsel on vaja ka ranguse, karmuse, nurjumise, distsipliini ja piiride kogemusi. Põhivajaduste rahuldamine libiseb kergesti üle ohjeldamatuks järeleandmiseks, enesesalgamiseks, täielikuks lubavuseks, ülekaitstuseks ja pugemiseks. Lapse armastamine ja austamine peavad olema liidetud vähemalt armastuse ja austusega enda kui lapsevanema ja üldise täiskasvanuea vastu.“
- Last tuleb juhtida läbi halbadest ja ohtlikest olukordadest seni, kuni ta suudab seda ise teha. Välised mõjutusvahendid sisaldavad ka sundi. Sisemisele vabadusele kasvab laps välise sunni kaudu − selle kasvatuse paradoksi sõnastas Immanuel Kant
- Ära esita käske küsimuse või ettepaneku vormis! Vanemad ei peaks küsima seal, kus tuleb käskida. (Kas läheme nüüd koju? Kas sa läheksid nüüd magama? Miks sa väiksemat kiusad?) Siin ei ole laps otsustaja. Lastelt ei küsita, mida nad teha tahavad, lapsed peavad õppima, mida nad tegema peavad. Lastes tekitab enim stressi, kui nad peavad liiga vara liiga palju otsustama ning taluma siis oma otsustuste tagajärgi.
Holding’uga aidatakse lapsel rahuneda, kuni jonnakas pingeolukord vaibub, näiteks hakkab laps nutma ja elab nii oma seesmise pinge välja.
Positiivne suhe – usaldus – on kuuletumise eeldus. Sõnakuulmatuks muutunud lapse puhul peame tugevdama oma suhet temaga. See tugevneb lihtsatest asjadest: lapse pilgu püüdmisest, silmavaatamisest, süllevõtmisest ja muust puutekontaktist, lapsega rääkimisest, temaga koos olemisest. Mida väiksem on laps, seda väiksemate pingutustega saab paigast läinud suhet tasakaalustada.
Lastele piiride kehtestamine
Piiride seadmine on ilmselt laste kasvatuse üks keerulisemaid teemasid. Kuidas seda aga nii teha, et need piirid oleks selged ja kindlad, samas hoolivalt seatud.
Selles valdkonnas kasutan Thomas Gordoni perekoolis kasutatavaid meetodeid ja harjutusi ning Jesper Juuli (tunnustatud Taani pereterapeudi ja laste kasvatusteemaliste raamatute autor) peredega töötamisel saadud kogemusi. Lapsel on turvaliseks kasvamiseks vaja ka sobivaid piire. See on tüütuseni korratud tõde. Kuid Jesper Juul lisab siia olulise täienduse: “Lubage täpsustada – on tõsi, et laste areng on harmooniline peredes, milles täiskasvanud kehtestavad teatud piire.
- Koostöös lapsevanemaga tugevneb ja taastub kontakt oma lapse ning Kõik vanemad soovivad, et nad tunneksid rõõmu oma lastest ning igapäeva suhteid kahjustamata ja võimu kasutamata lahendada. Selleks on vaja õppida juurde uusi oskusi.
- 3-8 aastaste lastega töös kasutan Carolyn Webster-Stratton`i Imeliste aastate juhendmaterjale, mis keskenduvad teie lapse sotsiaalse, emotsionaalse ja keelelise arengu edendamisele, samuti püsivusele ja võimele koolis edukas olla.
Laste ajukesksest kasvatusest
Sinu põnni tabab keset poodi jonnihoog. Su viieaastane keeldub hommikul riidesse panemast. Kolmandas klassis käiv laps mossitab pingil, selle asemel, et teistega kaasa mängida. Kas kogu maailma lapsed on haaratud mingisse vandenõusse, mille eesmärk on vanemate elu põrguks teha? Tegelikult mitte. Lihtsalt nende arenev aju sunnib neid vahel käituma mõistatuslikult. Kuidas selliseid olukordi vältida, lahendada ja aidata oma lapse mõistuse arengule võimalikult kaasa.. Loe lähemalt
Lapse aju areneb struktuurselt ning ta vajab ka igapäevaselt enda ümber struktuuri. Tuginen sellel teemal põhimõtetele:
- Kui laps areneb, peegeldab tema aju lapsevanema aju.
- Vasak aju armastab ja ihaldab korda. Parem aju on aga holistlik ja mitteverbaalne. Vasak aju keskendub tekstile, parem aga kontekstile.
- Väga väikeste laste käitumises domineerib parem aju, eriti esimese kolme eluaasta jooksul. Nende jaoks ei ole olemas loogikat, vastutust ega aega.
- Üldiselt on parem arutleda vale käitumise ja selle tagajärgede üle alles pärast lapse rahunemist.
- Lapsed jagavad palju meelsamini oma tundeid ja räägivad sel ajal, kui nad midagi ehitavad, kaarte mängivad või autos sõidavad, mitte siis, kui panete nad enda ette istuma, vaatate neile otse silma ning palute neil end avada.
- Lõbus mäng ja sellega kaasnev füüsiline liikumine võivad muuta teie väikelapse mõtlemist ning muuta kogu hommiku teie mõlema jaoks palju nauditavamaks.
- Minevikukogemused mõjutavad märkimisväärselt, kuidas mõistame seda, mida me olevikus näeme või tunneme. Meie minevik kujundab täielikult meie olevikku ja tulevikku ning teeb seda ajus leiduvate seoste abil.
- Tunded on seisundid, mitte iseloomujooned. Tunded on ajutised – keskmiselt tulevad ja lähevad meie emotsioonid üheksakümne sekundiga.
- Teiste sisemised seisundid – rõõmust ja mängulisusest kurbuse ja hirmuni – mõjutavad ka meie meeleseisundit.
- Uurimused on näidanud, et kõige paremini ennustab edasises elus häid õdede-vendade vahelisi suhteid see, kui lõbusalt nad noorena koos aega veedavad.
- Liiga tihti unustame, et tegelikult tähendab distsipliin õpetamist, mitte karistamist. Distsiplineeritav on õpilane, mitte oma käitumise tagajärgede eest vastutaja.