Juba varases lapseeas on meis olemas ürgsed reaktsioonid – ohutunne ja ärevus. Nende reaktsioonide eesmärk on aidata meil ohuolukorras paremini toime tulla. Hetkel, mil me tajume ohtu, aktiveerub sümpaatiline närvisüsteem ja käivituvad automaatsed reaktsioonid nagu “võitle!” või “põgene!”. Seeläbi saavutab organism võitlemiseks või põgenemiseks vajaliku pulsikiiruse, hingamissageduse tõusu ja lihastoonuse. Tegemist on normaalsete reaktsioonidega, mis on olnud inimesele läbi aegade enesekaitseks vajalikud.
Probleem saab sellest alles siis, kui need reaktsioonid käivituvad liiga tihti ja ilma olulise põhjuseta. Seda tuleb ette nii täiskasvanutel kui lastel. Kui täiskasvanud oskavad ehk sageli selle enda jaoks ära põhjendada ja abi otsida, siis lastele on selline ootamatu reaktsioon eriti hirmutav.
Lapsed võivad oma ärevust väljendada mitmel viisil. Siin on mõned levinumad tunnused, millele vanemad peaksid tähelepanu pöörama.
- Pidev muretsemine. Laps võib muretseda liialt tuleviku, ebaõnnestumise või sotsiaalsete olukordade pärast.
- Vältimiskäitumine. Laps võib vältida teatud olukordi, mis tekitavad talle ärevust, näiteks kooliminekut või sõpradega kohtumist.
- Uneprobleemid. Ärevus võib põhjustada raskusi uinumisel või sagedast ärkamist öösel.
- Ärrituvus ja tujukus. Ärevus võib panna lapse tundma end ülekoormatuna, mis võib väljenduda sagedase ärrituvuse või meeleolumuutusena.
- Füüsilised kaebused. Lapsed võivad kurta peavalu, kõhuvalu või väsimuse üle, millel pole ilmset füüsilist põhjust.
Ärevushäire põhjused lastel
Ärevushäire lastel võib tuleneda mitmest tegurist
- Geneetilised tegurid. Ärevushäired võivad esineda perekonnas ja olla päritavad.
- Keskkondlikud tegurid. Stressirohke keskkond, konfliktid perekonnas või traumaatilised kogemused võivad suurendada lapse ärevuse riski.
- Tundlik temperament. Lapsed, kes on loomult tundlikumad või introvertsemad, võivad olla vastuvõtlikumad ärevusele.
- Bioloogilised tegurid. Teatud aju keemilised tasakaalutused, nagu magneesiumipuudus, võivad mõjutada lapse võimet stressiga toime tulla.
Kuidas aidata ärevushäirega last?
Vanemad saavad teha palju, et aidata oma lapsel ärevusega toime tulla.
- Avatud suhtlemine. Julgusta last rääkima oma tunnetest ja muredest. Kuula teda ilma kohut mõistmata.
- Rutiinide loomine. Kindel päevakava ja rutiin võivad suurendada lapsel turvatunnet ja vähendada ärevust.
- Rahustavad tegevused. Õpeta lapsele lõõgastumistehnikaid, nagu sügav hingamine või meditatsioon, mis aitavad rahustada närvisüsteemi.
- Professionaalne abi. Kui ärevushäire on tõsine ja häirib lapse igapäevaelu, võib olla vajalik pöörduda lastepsühholoogi või psühhiaatri poole.
- Positiivse keskkonna loomine. Kodus peaks olema rahulik ja toetav keskkond, kus laps tunneb end turvaliselt.
Kuidas ärevushäire lapse igapäevaelu mõjutab?
Ärevushäire võib märkimisväärselt mõjutada lapse igapäevaelu ja tema toimetulekut koolis, kodus ja sotsiaalsetes olukordades.
- Kooli ja õpitulemuste halvenemine. Lapsed, kes kogevad ärevust, võivad keskendumisraskuste tõttu saada madalamaid hindeid või vältida koolis käimist. Hirm ebaõnnestumise või kiusamise ees võib panna lapse kooli vältima, mis omakorda mõjutab tema akadeemilist edukust.
- Sotsiaalne tõrjutus. Ärevusega lapsed võivad vältida sotsiaalseid olukordi, nagu sünnipäevapeod või grupitööd, kuna kardavad negatiivset hinnangut või piinlikkust. See võib viia üksilduseni ja raskendada sõprussuhete loomist.
- Uneprobleemid. Ärevus võib põhjustada unetust või sagedasi ärkamisi öösel, mis omakorda mõjutab lapse energiataset ja tuju päeva jooksul.
- Perekondlikud suhted. Pidev ärevus võib tekitada pingeid perekonnas, kuna lapsevanemad ja õed-vennad peavad pidevalt tegelema ärevuse põhjustatud käitumise ja meeleoludega.
- Füüsiline tervis. Ärevusega kaasnevad füüsilised sümptomid, nagu peavalu, kõhuvalu ja väsimus, võivad mõjutada lapse üldist heaolu ja võimet osaleda füüsilises tegevuses.