Lapsed ja lahutus

Viimase viieteistkümne aasta uurimused ( PhilipM. Stahl, Ph.D.  Lastekasvatus pärast lahutust,  2008) näitavad, et lastel on kõige raskem kohaneda lahutusega siis, kui vanemad jäävad kõrge astme konflikti ja kaasavad tülidesse ka lapsed. Kõrge konfliktsuse taseme näitajaks on: sagedased kohtuvaidlused, laste ees tülitsemine, karmid sõnad lapse üleandmisel, negatiivne hääletoon, telefoni teel tülitsemine lapse kuuldekauguses jmt.

Vanemate tülitsev käitumine kahjustab lapse emotsionaalset tervist.

Uuringud näitavad ja olen ka ise oma praktikas  kogenud, et lastel on kõige raskem lahutusega toime tulla siis, kui vanemad olid enne lahutust keskmise  või kõrgema konfliktsuse tasemega suhtes ning jäävad selle taseme konflikti ka pärast lahutust. Olen palju kord kuulnud lapsi ütlevat, et lahutus ei oleks neile üldse nii raske, kui vanemad õpiksid peale lahutust  paremini läbi saama.  Pärast lahutust ootavad lapsed vanematelt, et nad käituksid nagu täiskasvanutele kohane, et nad laste eest hästi hoolt kannaksid, lapsed rahule jätaksid ning neil teist vanemat armastada laseksid. Selle asemel tekitatakse lastele omavahelise konflikti süvendamisega palju haavu.

Haavadeks võivad olla pettumustunded, hirm, ebakindlus, haavatavus, pikaajaline masendus. Lastel tekivad probleemid usaldamisega, nad kardavad mõlemat vanemat armastada või näidata ühe vanema ees oma armastust teise vanema vastu. Sellised lapsed joonduvad ühe vanema järgi, lootes end nii rahulikumalt ja kindlamalt tunda. See on omane võõrandunud lastele. Tegemist on teemaga, mis on viimastel aastatel rohkem tähelepanu alla sattunud. Lapse võõrandumine ühe vanema mõjul teisest vanemast tekib, kui üks vanematest hoiab last teisest vanemast eemal. Seda tuleb sageli ette seoses kibedate kohtuistungitega, mille raames lapsed peavad  kuulma solvavaid märkusi teise vanema kohta. Vanemad võõrandavad last teisest vanemast, kui nad ise kannavad viha teise vanema peale või on tema pärast haiget saanud.

Lapsed näitavad oma hingehaavu selliste käitumismustrite kaudu nagu tagasilangus arengus, agressiivsus, endassetõmbumine või depressiooniseisund. Suurenenud ebakindlus võib ilmneda kodude vahetuse ajal ning neil võib olla vastumeelsus väljendada oma kiindumust.

Vanemad süüdistavad taoliste sümptomite ilmnemisel teineteist. Parim lahendus oleks lõpetada mistahes süüdistuste esitamine teise vanema suhtes ning leida parimad lahendused lapse suhtluskorra jagamisel.

Parim lahendus oleks koostöövanemlus, millele on omane madal konfliktsustase, kus vanemad saavad oma lapsesse puutuvat tulemuslikult arutada.

3-5 aastaseid lapsi puudutav vanemluskava:

• Rutiin ja igapäevase elu struktuur on lapse jaoks oluline.
• Üle kolmeaastastel lastel on kasu mõlema vanema juures ööbimisest.
• Distsipliin ja rutiin peavad olema järjepidevad mõlemas kodus.
• Last hoitakse eemal vanemate omavahelisest tülist.
• Selle vanuserühma lapsed saavad kasu mõlema kodus veedetud ajast, mis peaks olema piisav, et tekiks rutiin.
• Kolme-aastane laps saab hakkama kolme-neljapäevase eemalviibimisega ühest vanemast.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut