Lapse jonn. Iga lapsevanem on kogenud hetke, kus maailm justkui peatub, sest laps on keset poodi või elutuba “plahvatanud”. Meie esimene instinkt on see piinlik ja kurnav olukord kiiresti lõpetada – kas järele andes või peale käratades. Kuid tegelikult on jonn lapse arengus kriitiline õppetund. See on hetk, mil laps õpib frustratsioonitaluvust ja emotsionaalset vastupidavust.
- Sinu rahu on lapse ankur
Enne kui saad aidata last, pead aitama iseennast. Sa ei saa vaigistada tormi, kui sa ise tormiga liitud.
- Hinga ja mõtesta ümber: Selle asemel, et mõelda “Ta kiusab mind”, ütle endale: “Ta on väike inimene, kelle närvisüsteem on praegu ülekoormatud.”
- Peegelneuronid: Laps peegeldab sinu seisundit. Kui sina jääd rahulikuks (isegi kui see on vaid väline kest), hakkab ka lapse keha tasapisi sinu rütmiga kaasa minema.
- Jonn kui vajalik kogemus: Ära “päästa” last emotsiooni eest
Lapsevanematena kardame sageli lapse nuttu, kuid jonn on emotsionaalne protsess, mille laps peab lõpuni kogema.
- Ära katkesta protsessi: Kui me juhime lapse tähelepanu kohe mujale või anname talle ekraani, et ta vaikiks, ei õpi ta oma tundega toime tulema. Ta õpib vaid seda, et halvad tunded on ohtlikud ja neist tuleb põgeneda.
- Lase tal ise “välja tulla”: Kui laps jõuab jonni lõppu omal jõul, on see tema esimene suur võit enesevalitsuse üle.
- Võimestav tagasiside: Kui torm on möödas, ära ignoreeri toimunut. Ütle hoopis: “Sa said hakkama! Sa olid väga vihane, aga sa suutsid ise uuesti rahuneda. Ma nägin, kui raske sul oli, aga sa tulid sellest välja.” See kasvatab lapse eneseusku.
- Piirid hoiavad ära “türanni” tekke
On kriitiline vahe, kas me pakume lapsele emotsionaalset tuge või me rahuldame tema tahtmise läbi jonni.
- Järeleandmine on karuteene: Kui laps saab karjumise peale kommi või mänguasja, saab ta selge õppetunni: “Karjumine on tööriist, millega inimesi juhtida.”
- Vajadus vs tahtmine: Vanema kohustus on täita lapse vajadusi (armastus, turvalisus, toit), aga mitte kõiki tema tahtmisi. Sõna “ei” kuulmine ja sellega leppimine on üks olulisemaid oskusi, mida laps eluks kaasa saab. Ilma selleta kasvab lapsest emotsionaalselt ebaküps ja nõudlik täiskasvanu ehk nn peretürann.
- Kuidas olla “kohal”, ilma et sa sekkuksid?
Lapse jonnivajaduse toetamine ei tähenda tema üksi teise tuppa lukustamist (see tekitab hüljatustunnet).
- Passiivne kohalolu: Ole läheduses. Võid istuda põrandal ja öelda: “Ma olen siin, kui sa oled valmis kaisuks.”
- Ära kasuta loogikat: Jonni harjal on lapse “mõtlev aju” välja lülitunud. Selgitused stiilis “meil on kodus juba selline mänguasi” sel hetkel ei tööta. Oota rahu saabumist.
Pereterapeudi soovitus: Eristage tunnet ja käitumist
Lapsele tuleb anda sõnum: „Kõik tunded on lubatud, aga kõik käitumised mitte.“ On okei olla vihane, et sa ei saanud teist jäätist, aga ei ole okei ema lüüa või asju lõhkuda. Lubades lapsel tema viha lõpuni tunda, õpetate talle, et rasked tunded on küll ebameeldivad, kuid talutavad. See on vaimse tervise vundament – oskus mitte murduda, kui elu ütleb meile „ei’.”
Mõte vanemale:
Sinu ülesanne ei ole teha last igal sekundil õnnelikuks. Sinu ülesanne on kasvatada inimest, kes suudab toime tulla ka siis, kui ta ei ole õnnelik. Jonn on selle kooli esimene klass.
Ene Raudla
20.12.2025