Kas ma peaksin veel proovima või on aeg edasi liikuda? See küsimus ei torgata pähe tavalise tüli käigus, vaid hiilib ligi siis, kui rahulolematus on muutunud püsivaks kaaslaseks. Otsuse tegemine on raske, sest kaalul on ühine ajalugu, kodu, lapsed ja hirm üksinduse ees.
Selgus ei tule tavaliselt väljastpoolt, vaid ausast dialoogist iseendaga. Siin on juhised, mis aitavad Sul sel teelahkmel selgust leida.
- Aktsepteerimise kunst: Teine ei ole Sinu peegelpilt
Üks suurimaid pingete allikaid on ootus, et partner peab muutuma täpselt selliseks, nagu me teda näha tahame. Suhte parandamise teel on kriitiline koht mõistmisel: me peame nõustuma teise inimesega sellisena, nagu ta on.
- Teine ei ole Sinu projekt: Me ei saa kedagi “parandada” või sundida olema keegi teine. Partneril on oma iseloom, vead, väärtused ja minevikupagas.
- Ootuste vabastamine: Küsi endalt: “Kas ma armastan seda inimest, kes ta on täna, või ma armastan seda versiooni, kelleks ma loodan teda muuta?” Kui suhte püsimise eelduseks on partneri isiksuse täielik muutumine, siis on tegemist võitlusega, milles pole võitjaid.
- Nõustumine erinevustega: Suhte tervenemine algab hetkest, mil lõpetame sõja selle nimel, et teine pool meiega igas asjas sarnaneks. See on teadlik otsus öelda: “Ma näen su erinevusi ja ma aktsepteerin neid, isegi kui ma neist alati aru ei saa.”
- Analüüsi oma “miks”-küsimust
Enne otsuse langetamist proovi mõista, mis on Sinu peamine motivaator.
- Miks ma tahan jääda? Kas see on armastus ja siiras soov teise inimesega koos kasvada? Või on see hirm majandusliku ebakindluse ja üksinduse ees?
- Miks ma tahan minna? Kas see on soov pääseda vaimsest väsimusest või on tegemist sügavama väärtuskonfliktiga, mida ei ole võimalik aktsepteerimise kaudu lahendada?
- Ohumärgid: Millal on suhe “läbi põlenud”?
On olukordi, kus aktsepteerimine ei tähenda allaandmist, vaid enese säästmist.
- Vägivald: See on piir, kus läbirääkimisi ei peeta. Turvalisus on alati prioriteet.
- Ühepoolne pingutus: Suhte parandamine on “meeskonnatöö”. Kui partner ei soovi võtta vastutust ega teha sammugi lähenemise suunas, ei saa ka Sinu aktsepteerimine suhet päästa.
- Pühendumine: Kas “see miski ” veel töötab?
Kõik algab otsusest: kas ma tahan? Pühendumine tähendab valikut pingutada ka siis, kui tunded on jahtunud. See on usk sellesse, et koos on võimalik luua midagi uut.
Andestus ja avarduv tulevik
Olenemata valitud teest, on andestus see, mis teeb meid vabaks.
- Jäädes on andestus vundamendiks, et vanad haavad ei mürgitaks uut algust.
- Minnes on andestus võti, et mitte võtta viha ja süüdistusi oma järgmisesse eluetappi kaasa.
Nagu me teame: “Andestus ei muuda minevikku, kuid see avardab tulevikku.”
Andestamine ja partneri aktsepteerimine sellisena, nagu ta on, avardab Sinu tulevikku. See vabastab Sind koormast muuta muudetamatut ja annab rahu keskenduda sellele, mis on Sinu kontrolli all – Sinu enda õnn ja valikud.
Ene Raudla
30.12.2025