Tervise Arengu Instituudi uuringust 2024 on selgunud, et Eestis on kiusamine koolikeskkonnas aastatega järjepidevalt vähenenud, kuid küberkiusamise levik on tõusuteel. Kiusamist kui üht agressiivse käitumise alavormi on määratletud olukorrana, kus isik või rühm isikuid ründab või alandab korduvalt ohvrit ning valitseb jõudude ebavõrdsus.
Kiusamiskäitumist eristavad teistest vägivalla vormidest eelkõige kolm tunnust: tahtlikkus, korduv tegevus ja ebavõrdsed võimusuhted. See tähendab, et kiusaja või kiusajad panevad kiusatava pahatahtlikult ja korduvalt end halvasti tundma ning kiusataval on keeruline end kaitsta, sest ta on millegi poolest teistest nõrgem, nt kasvu poolest, tal on vähem sõpru vm. Kiusamine võib olla otsene, näiteks narrimine, halvustavate märkuste tegemine, löömine, tõukamine, asjade ära võtmine või kahjustamine, või suhteid kahjustav, näiteks kuulujuttude levitamine või ühisest tegevusest kõrvale jätmine. Kiusamiseks ei peeta olukordi, kui kaks võrdsete võimete ja tugevusega eakaaslast omavahel vaidlevad, tülitsevad või kaklevad.
Eesti noored on korduva kiusamise ohvriks sattumise poolest 44 riigi võrdluses 11-aastaste seas 10. kohal, 13-aastaste seas 13. kohal ja 15-aastaste seas 17. kohal.
Uuringute järgi esineb nii kiusamise ohvritel kui ka kiusajatel ja selle pealtnägijatel tihti probleeme tervise, suhete ja käitumisega. Kiusamise ohvritel on tihti psühhosomaatilisi terviseprobleeme ja nende enesehinnanguline tervis on kehvem, nende hulgas on rohkem ülekaalulisi või rasvunud noori, nad võivad kogeda depressiooni ja ärevushäireid ning ekstreemsematel juhtudel ka enesetapumõtteid ja -katseid. Kiusamist kogevatele noortele meeldib vähem koolis käia ja nad hindavad oma suhteid klassikaaslaste ning õpetajatega negatiivselt. Koolikiusamise tagajärjed võivad olla pikaajalised, ulatuda aastakümnete taha, mõjutades kiusatava sotsiaalset ja tööalast toimetulekut ning suhete loomist.
Küberkiusamise ohvriks sattumine on sagenenud
Viimasel aastakümnel on üha levinumaks ja murettekitavamaks muutunud küberkiusamine. Küberkiusamist on määratletud kui tahtlikult ja korduvalt tekitatud kahju, milleks on kasutatud arvuteid, mobiiltelefone või teisi elektroonilisi seadmeid. Küberkiusamine avaldub näiteks solvavate või ähvardavate sõnumite, e-kirjade või seinapostituste saatmises, kellegi kohta halvustavate veebilehtede tegemises, luba küsimata sobimatute piltide saatmises või levitamises. Kui kiusamine koolikeskkonnas on aastatega järjepidevalt vähenenud, siis küberkiusamise levik on seevastu tõusutrendis.
Küberkiusamist kogevad tüdrukud sagedamini kui poisid.
Küberkiusamise probleem on, et see on täiskasvanutele (lapsevanematele, õpetajatele) veelgi vähem nähtav, sest toimub tihti laste telefonides, sh kinnistes gruppides.
Erinevalt kiusamisest koolikeskkonnas võib küberkiusamine toimuda pidevalt, ka õhtuti ja nädalavahetustel, seega ei saa ohver end ka kodus turvaliselt tunda. Küberkiusamise üksik juhtum võib juba olla ka väga tõsine, sest kiusatava kohta veebis levivat materjali on tihti keeruline eemaldada.
Küberkiusamise üheks suurenenud levimuse põhjuseks peetakse noorte üha suuremat ekraaniajakasutust.
Kiusamise ohvriks sattunud õpilastele meeldib vähem koolis käia. Õpilastest, kellele meeldib koolis käia, on viimasel paaril kuul vähemalt kord koolis kiusamist kogenud 29%, aga õpilastest, kellele koolis ei meeldi, on kiusatuid 38%. Rohkem kiusatakse kehvema õppeedukusega noori: (väga) hea õppeedukusega õpilastest on kiusamist kogenud 29%, (alla) keskmise õppeedukusega õpilastest aga 38%. Kiusamise ohvrid osalevad ka ise sagedamini teiste kiusamises. Teiste kiusamises osalenud õpilastest on ise kiusamise ohvriks sattunud üle poole ehk 54%, kuid neist, kes pole teisi kiusanud, on kiusamist kogenud 26%.
Kiusamise ohvrid kogevad sagedamini meeleoluhäireid ja vaimse tervise probleeme. Viimase aasta jooksul pikemaajalisi depressiivseid episoode kogenud õpilastest on vähemalt kord kiusamist kogenud 44%, depressiivseid episoode mittekogenutest on kiusatud 27%. Sarnased tulemused on ka viimase aasta jooksul enesetapule mõelnud noorte hulgas, kellest 45% on kiusamist kogenud (vs. 25% neist, kes ei ole enesetapule mõelnud). Ka iseloomustab kiusamise ohvreid sagedane üksindustunne: alati või enamasti end üksikuna tundvatest noortest on kiusamise ohvriks sattunud 48%, harvem üksindust tundvatest noortest aga 29%.
Kiusamise kogemine on seotud suhetega perekonnas. Õpilastest, kellel on (väga) raske oma muredest emaga rääkida, on viimasel paaril kuul vähemalt kord kiusamist kogenud 44% ja nendest, kellel on emaga muredest rääkimine kerge, 30%. Isaga muredest rääkimise korral on vastav osa sarnane, 40% ja 29%. Rohkem kiusatakse õpilasi, kes hindavad oma pere majanduslikku olukorda kehvemaks. Hea majandusliku olukorraga peredest pärit vastajatest on kiusamist vähemalt kord kogenud 32%, halva majandusliku olukorraga vastajatest aga 37%.
Mida teha, kui last kiusatakse?
Kiusamise ohvriks langenud laps või noor võib oma muret eitada, sest tema enesekindlus ja õiglustunne on saanud tugeva hoobi. Seetõttu tuleb ka kiusatava aitamiseks ennekõike tunda siirast huvi ja märgata. Lapsevanemana pööra tähelepanu sellele, kui laps käitub tavapärasest erinevalt, on endasse tõmbunud, nukker, agressiivne või üliemotsionaalne.
Räägi lapsega. Ära alahinda tema muret. Oluline on kuulata hinnanguid andmata. Olukorra naeruvääristamisest tuleb hoiduda, sest lapse jaoks senikogematu konfliktne olukord tunduda lootusetu. Keerukast seisust üle saamiseks võib esmalt lapsele õpetada ka rahunemisvõtteid ning seda, kuidas enda eest seista. Julgusta last kasutama lauseid, mida pingelises situatsioonis enesele sisimas korrata ja mida vastata ka kiusajale. Näiteks: „Ma saan hakkama,“ „Kõik saab korda“ ja „Igaühel on õigus oma arvamusele“.
Sageli kiputakse muretsejale ütlema, et olukorras pole midagi hullu ja „küll see üle läheb“. Selline lause tekitab lapses tunde, et teda ei võeta tõsiselt. Järgmisel korral ei pruugi ta enam täiskasvanuga oma muret jagada. Selle asemel võib ta hakata lahendusi otsima hoopis mujalt – noorukina näiteks meelemürkidest. Laps vajab teadmist, et ta pole olukorras üksi. Proovige näiteks lohutavat fraasi: „See on hirmutav olukord, ma olen sulle toeks!“.
Kui laps reageerib juhtunule üliemotsionaalselt, siis võib tema reaktsioon ka täiskasvanule rusuvalt mõjuda. Korraga on sülle kukkunud palju tundeid ja kogu olukord on emotsionaalselt raske. Tihti kaldutakse sellises olukorras kannatanule ütlema, et ta maha rahuneks. Kuigi rahunemine on soovitud eesmärk, siis käskluse peale ei rahune meist keegi. Laps vajab turvatunnet ja lihtsaid võtteid, kuidas rahuneda. Kinnitage lapsele, et olete tema jaoks olemas ning kaitsete teda. Rahunenuna saate juba jagada näiteid selle kohta, kuidas laps saaks edaspidi ise end rahustada.
Pöördu olukorra lahendamiseks kindlasti ka teiste lapsega töötavate täiskasvanute poole, sest koostöös saavutate kiiremini tulemusi. Kahtlemata tekitab kiusamine lapsevanemas tugevaid tundeid. Sellises olukorras võib haridustöötaja olla tasakaalustavaks osapooleks. Teadvusta ja tegele ka enda tunnetega – ainult nii saad toetada oma last.
Kuigi harjumuslikult võib tunduda, et turvalise ja kiusamisvaba keskkonna loomine ning seeläbi kooliga rahulolu tagamine on eelkõige just kooli ülesanne, saab lapsevanem kiusamise ennetamiseks palju ära teha. Olles oma lapse jaoks päriselt olemas ning pakkudes talle eeskuju isiklike hoiakute ja tuge oskuste mudeldamisega, saab muuta mitte ainult koolikeskkonda, vaid ka maailma meie ümber pisut paremaks paigaks.
Mida teha, kui laps kiusab?
Kui selgub, et sinu laps kiusab teisi, siis püüa olukorda vaadata avatud pilguga. Säilita rahu. Tee koostööd õpetaja jt haridustöötajatega. Püüa juhtunus selgust saada, mõista ise ja aidata ka lapsel mõista tema käitumise põhjuseid. Oluline on meeles pidada, et laps kiusab, sest ta vajab ise tuge. Põhjuseks võib olla näiteks tähelepanupuudus, liialt madal või kõrge enesehinnang, või ka lihtsalt igavus – lapsel pole millegagi aega sisustada.
Kiusamise taha varjatakse tihti oma madalat enesehinnangut, mis võib olla tingitud raskustest sõprade leidmisel või sõprussuhete hoidmisel. Sageli on kiusajat ennast kiusatud, mistõttu ta näeb seda omamoodi toimetulekumehhanismina või õpitud probleemilahendusviisina. Kiusamine võib tuleneda ka karmist kodusest kasvatusest, mille tagajärjel puudub kiusajal empaatiavõime ja süütunne.
Kuigi on tõsi, et konflikti tagajärjel on kahjustada saanud eeskätt kiusatava sisemaailm, tuleb samamoodi ja võrdväärselt pöörata tähelepanu ka kiusaja tunnetele. Aidake noorel segaste tunnetega toime tulla, et vältida kiusamise kordumist ja toetada nii-öelda tervenemise protsessi. Võimalusel leppige kohe kokku selged piirid ja käitumisreeglid. Selgita lapsele veelkord, millised on ennast ja teisi mittekahjustavaid suhtlemis- ja eneseväljendusviisid.