Kõige targem inimene on see, kes säravamalt logeleb
Peadpööritava kiirusega liigub meie elu. Kiirpööördeid lisab juurde igapäevane möll poliitikas, allahindlused jmt.
Tegelikult seatakse meile „lõkse“ küll tarbimise innustamiseks kui ka poliitikute valitsemiseks valikute tegemisel. Kui valid mind, siis alles elu hakkab hästi minema, saate elada tões ja heaolus ning elurikkus on käegakatsutav.
Ja inimesed lähevad selle kõigega kaasa, sest usk pakutavast muinasjutulisest elust uinutab meie tegelikud vajadused ja võimalused. Inimene töötab selle nimel, et tunda oma õnnetunnet saavutatu valguses. Ta vähemalt loodab seda, kuid reaalse elu tegelikkus annab inimesele vähem aega, kehvema tervise, lootusetuse, depressiooni ja rahulolematuse iseenda ja oma eluga. Kõrgete lubajate lubadused jäävad lubadusteks, ise oleme uppumas tarbetutesse asjadesse. Tekib paratamatult küsimus: „Milleks?“
„Kuidas tasakaalustada jõudeelu ja tegutsemine, suhtuda ellu terve huumoriga ning mitte unustada, et alati leidub rumalaid, kes püüavad kõigest väest sehkendada, asjatada ja võimutseda, sellal kui targemad saavad rahus lihtsalt mõnusasti elada?“ Sellise mõtte esitab LinYutang oma raamatus „Elamise tähtsus“, mis omal ajal sai bestselleriks ja millel on mitmeid kordustrükke ka eesti keeles.
Sellise küsimuse püstitamine on igati aktuaalne ka tänasel päeval.
“Kõige targem inimene on see, kes kõige säravamalt logeleb,” on üks Lin Yutangi kuulsamatest tsitaatidest.
Mulle on logelemine otseses mõttes võõras. Minu jaoks tähendab säravalt logelemine tegutsemist tegutsemata, liikuda liikumata, pingutada pingutamata, kurvastada kurvastamata, rõõmustada rõõmustamata.
See on võimalik, kui töö või mistahes tegevus mulle meeldib ja valmistab rõõmu. See on kulgemine tegutsedes, millel puudub loomuvastane pingutamine, kuid seda saadab säramise ja rahulolu oreool. See on iseendast hoolimine, endast lugupidamine sellisena nagu ma olen. Ma teen oma tööd parimal moel, ma usun sellesse, mida teen.
Keegi ei hoolitse meie eest peale meie enda.
Kui hakkame taga ajama raha, jookseb see meie eest ära. Kui pingutame pingutamata – hakkab raha meid taga ajama. Elu justkui toetaks meid siis sellel teel.
Ene Raudla
15.01.2019
