Kes disainib sinu elu?

Nüüd on see valmis – minu uus köök! Kuus kuud mõtlemist, otsimist, organiseerimist, kannatamist ja koristamist ning tulemus on suurepärane! Ainult et… see köök on täiesti teistsugune kui algul mõtlesin.

Kas pole nii ka meie eludega? Alustame ühe nägemusega, kuid tegutsemise käigus võib pilt muutuda hoopis teiseks. Ja see, milliseks meie elu lõpuks kujuneb, on eneselegi huvitav üllatus.

Kõik sai alguse kortermaja renoveerimisest. Pärast ehitustöid muutus köögi välimus nii etteheitvaks, et tuli remondiga pihta hakata.

“See võiks tulla romantiline, lillelise tapeediga. Vintage!” unistasin. Leidsin poest tapeedi, mille beežil taustal vonklesid peened lilled. Tapeeti oli vaid üks rull, kuid sellest piisas aknapoolse seina katmiseks. Kõige tähtsam detail oli olemas! Teiste seinte jaoks ostsin samasuguse helebeeži värvi.

Sümpaatne venelannast maaler teatas aga ilma minu plaani kuulmata: “Siin on nii kõverad seinad ja palju pragusid, et soovitan kõik katta värvitava tapeediga. Muidu läheb väga palju aega ja materjali, et seda sirgeks lihvida!”

Ah soo. Need olid muidugi tugevad argumendid.

“Olgu, paneme tapeedi,” nõustusin, kuigi ei kujutanud hästi ette, millise tulemuseni see viib. “Lillelise rulli võiks kleepida siis tulevase köögimööbli tagaseina…”

Maaler keeldus seda tegemast enne, kui kapid paigaldatud.

Kui mõne aja pärast beežiks võõbatud köögis seisin, oli tunne hoopis… teine. Ja kui helepruun laminaatpõrand maha sai, oli tunne jälle… teine. Iga etapiga midagi nagu pöördus.

Ka köögimööbli salongis ei jäänud minu algsest mõttest suurt midagi järele, sest hind ja tehnilised võimalused seadsid oma piirid. Ma poleks uskunud, et valin kreemikad valged kapiuksed, millel pole ühtegi omapärast joont ega detaili. Hetke ajel palusin teenindajal muuta joonisel kappide korpus tumepruuniks ja bingo! – see oligi õige! Kappide paigutuse valimisest ei hakka ma rääkimagi.

Enne mööbli saabumist tekkis vajadus vedada mõned elektrikaablid. Muhe elektrik püüdis tegutseda ilma maalrite tööd rikkumata, aga kõikjal see ei õnnestunud. Köögimööbli seina freesis ta pistikupesade paigaldamiseks pika sügava soone, mis käristas beežiks võõbatud tapeedi lõhki. See mõjus nagu veritsev haav. Teises seinas varjasime kaabli karbikuga. Mis teha, kui ei oska töid õiges järjekorras tellida!

Jõulude eel oma uue köögimööbli ees seistes kogesin taas rõõmsat imestust: “Ah selline see ongi!”

Lilleline tapeet sinna ruumi kahjuks enam ei passinud, aga valus freesimishaav tuli millegagi katta. Läikiv fotoklaas näis liiga uhke. Käisin hoopis mööda keraamiliste plaatide poode nii Eestis kui ka kaugemal, otsides õiget aktsenti. Lõpuks leidsin plaadid kodule kõige lähemast poest – kenad beežid, vaevumärgatava lillemustriga. Poeg pani need seina, jättes sinna hinnalised sõrmejäljed.

Nüüd ongi köök valmis!

Aga järjekorras ootavad teised toad.

Ja lilleline tapeedirull minu elutoa nurgas tuletab meelde, et liikuma hakates ei tea me kunagi, kuhu lõpuks välja jõuame. Olukorrad muutuvad, võimalused seavad oma piirid ja meie ise areneme. Võime mõelda oma käike pikalt ette, aga mõne etapi keskel selgub, et õigem on valida hoopis teine tee. Selline ongi elu!

Lõpptulemus ei peagi alguses täpselt teada olema, ütleb minu avastatud köögifilosoofia, mõned asjad selguvad alles tee peal. Tähtis on hakata liikuma.

Muidugi võime lasta oma köögi või elu ka kellelgil teisel valmis disainida. Aga siis tasub mõelda, kas tulemus on ikka selline nagu ise tahame ja vajame.

Ajakirjanik Liisi Seil kirjutab Peresuhete kaasautorina oma mõtteid elust ja tunnetest.