Me käisime Beebipäeviku võttemeeskonnaga perekeskuse Sina ja Mina psühholoogi Ene Raudla juures rääkimas, kuidas last ehk siis meie puhul Jasperit, beebi tulekuks paremini ette valmistada.
Saime häid nõuandeid nii praeguseks, kui ka selleks perioodiks, mil beebi juba sündinud.
Jagan saadud tarkusi ka teiega 🙂
Ma ise olen sellesse teemasse suhteliselt rahulikult suhtunud ning pigem mõelnud, et küllap siis vaikselt kõik koos harjume, kui beebi sündinud ja üritame Jasperi jaoks seda võimalikult pehmeks teha.
Natuke saab aga siiski enne ka ära teha.
- Nagu ka esmakordsed vanemad päris lõpuni ei adu, mida beebi sünd õieti endaga kaasa toob, siis ei saa ka väikelaps tegelikult aru, mida see tita tulek tähendab. Seetõttu tuleks rääkimise asemel rohkem tegudega näidata, mis saama hakkab kui beebi sünnib. Selleks tasuks koju muretseda mõni nuku, kelle peal siis lapsele näidata mähkimist ja kussutamist ning miks mitte ka imetamist ja muid beebiga seotud tegevusi. Kui laps võtab nuku omaks, siis on ka beebi sündides tore jätkata mängu, et emme tegeleb õe või vennaga ja laps oma nukubeebiga. Lastele meeldib jäljendada, mida vanemad teevad ning kuna päris beebi puhul seda alati teha ei saa lasta, siis on nuku toredaks asenduseks.
- Kui ees ootab mõni muutus, siis tehke see ära aegsasti enne beebi sündi, et laps ei hakkaks neid asju omavahel seostama. Siinkohal on siis mõeldud muutusi, kus laps võib tunda end kõrvale lükatuna, näiteks lasteaeda/hoidu minek või voodi välja vahetamine. Meie peres on teemaks just see voodi vahetus, mis soovitati nii kiirelt kui võimalik ära teha, et Jassu saaks võrekast juba enne lahti lasta, kui see beebile üle läheb. Lastel võib üsna ootamatult ja tugevalt tekkida oma asjade suhtes omanditunne ja sel juhul võib ta oma pahameele beebi peale välja valada.
- Kui laps soovib, siis lase tal end beebiga aidata. Lutti suhu panna, tekki peale panna jms. Samas ära muuda seda talle kohustuseks.
- Ära räägi lapsele sellist juttu, et tema on nüüd suur venna/õde ja peab ise hakkama saama ja kogu aeg hästi tubli olema, sest emmel ja issil on vaja beebiga tegeleda. See on ilmselt olulisem väikese vanusevahega laste puhul, aga tegelikult kehtib ka suurematele lastele. Väike laps vajab endiselt vanemate tähelepanu ja abi ning tunneb end ilmselt üsna sandisti, kui teda järsku sunnitakse suureks saama, kuigi ta pole selleks veel valmis. Suuremad lapsed saavad küll ise võib olla rohkemate asjadega hakkama, aga selline jutt saadab neile siiski sõnumi, et beebi on tähtsam, kui nemad ja nende probleemid pole olulised.
- Hästi oluline on, et vanem laps saaks ka piisavalt tähelepanu beebi kõrvalt. Kui isa jääb beebi sünni järel koju, siis on selles osas natuke kergem, et üks vanem saab tegeleda ühe lapsega ja teine teisega. Justnimelt mõlemad vanemad peaksid aega leidma mõlema lapse jaoks, mitte nii, et beebi on kogu aeg ema rida ja vanem laps isa rida. Kui isa hakkab tööl käima, siis kindlasti õhtul lapsega palju tegeleda ning samuti tasub appi võtta ka vanaemad/vanaisad ja teised lapsele lähedasel inimesed. Väike laps tahab üsna aktiivset tegelemist ja lihtsalt ema kohalolekust talle ei piisa, eriti kui tähelepanu on beebi peal. Kui laps eelistab ainult ema seltskonda, siis saab juba enne beebi sündi tegeleda sellega, et ka isa ja teised lähedased lapsega rohkem tegelevad ja koos aega veedavad, et laps harjuks.
- Lisan veel enda poolt ühe punkti, mida lugesin kuskilt artikklist ja mis tundus mulle endale oluline. Kui sa tahad, et laps hakkaks tulevikus jagama oma mänguasju noorema õe või vennaga, siis ära keela lapsel ka beebi asjadega mängida.
Üldjoontes sain sellest käigust palju enesekindlust juurde ning teadmise, et pigem tuleks väikelapsele asju selgeks teha tegudega, sest nendest teeb ta kiiremini järeldused, kui pikast jutust. Aga jääme ootama ka selleteemalist videot!
Allikas: www.emmedeklubi.ee