Ära iial anna alla, avarda südant armastusele: „Kuidas luua tõelist vastupidavust perekonnas?”
Sissejuhatus
Olles oma töös viimasel ajal näinud liiga palju lahku läinud või lahku minevaid paare, olen hakanud sügavamalt mõtlema peresuhete püsivusele ja tõelisele vaimsele vastupidavusele. Just see teeb Dalai-laama lihtsa, kuid võimsa tarkuse – “Ära iial anna alla” – praegu nii aktuaalseks. See ei ole lihtsalt üleskutse vastu pidada, vaid ennekõike teadlik valik avada süda armastusele ka neil hetkedel, mil see tundub kõige raskem. Ehtne side nõuab järjepidevat pühendumist. Arendan seda mõtet.
- Pühendumus, mitte perfektsionism
Peresuhted on sageli pigem maraton kui sprint. Me ei anna alla, sest me mõistame, et armastus ja perekondlik side nõuavad pidevat, igapäevast tööd. See ei tähenda, et suhted peaksid olema täiuslikud või et konflikte ei tule. Vastupidi – see tähendab, et isegi vigade, arusaamatuste ja pingeliste hetkede kiuste me valime jääda ja püüelda paremuse poole.
- Ära anna alla: Vastastikusel lugupidamisel ja mõistmisel.
- Ära anna alla: Oma partneri või lapse parimatesse kavatsustesse uskumisel.
- Tõeline vastupidavus on emotsionaalne
“Ära iial anna alla” tähendab, et me arendame endas emotsionaalset vastupidavust (resilience). Kui laps käitub trotslikult, või partner on stressis ja ärrituv, oleks lihtne kaotada kannatus ja “alla anda” ehk sulguda või vastata samaga.
Dalai-laama tarkus innustab meid aga valima kaastunnet viha asemel. See on sisemine otsus jätkata headuse ja mõistmise külvamist, isegi kui külvatud seemned kohe vilja ei kanna.
- See on tegevus: Kaastunde harjutamine.
- See on hoiak: Jätkuv soov leida lahendus, mitte süüdlane.
- Muutuste aktsepteerimine ja kohanemine
Perekond ei ole staatiline, vaid pidevas muutumises: sünd, laste kasvamised, eakate eest hoolitsemine, ühised kriisid. Kui me “anname alla”, tähendab see sageli seda, et me klammerdumise mineviku külge ja keeldume uute olukordadega kohanemast.
Tõeline vastupidavus peresuhetes on võime öelda: “Asjad on muutunud, ja see on raske, aga ma leian uue tee, kuidas oma perega koos edasi minna.” See on lubadus jätkata suhtlemist ja pingutamist, isegi kui suhte vorm või fookus on aja jooksul muutunud.
Kokkuvõtteks
“Ära iial anna alla” ei ole peresuhetes mitte hüüe lahingusse, vaid vaikne, sügav lubadus: lubadus pidevale armastusele, aktsepteerimisele ja halastusele nii enda kui ka oma lähedaste vastu. See lubadus hoiab perekonda koos isegi kõige suuremate tormide ajal.
Ene Raudla
15.12.2025