Kuidas kriisiga toime tulla?

Peale eriolukorra lõpetamist jääb inimestesse palju irratsionaalset hirmu ja teadmatust. Mis on igati loogiline, arvestades kõike eelnevat ja võimalikku toimuvat.

Paljud inimesed vajavad  oma isikliku hirmu läbitöötamist. Olgu selleks siis hirm haigestumise või igapäevaste probleemide  ees.  Paljudele saab olema muutunud olukord katsumuseks. Peredes, kus suhted olid juba varem probleemsed, vajavad eelkõige psühholoogilist abi, et suudetaks  oma elu jälle  rajale saada.  See on kriis kriisis. Kust alustada?  Mõttekas on alustada  eelneva lahendamata kriisi läbitöötamisest. On see siis suhtega, laste kasvatamisega või inimese jaoks olulise kaotusega seotud.

Eelkõige on vajalik aidata inimestel positiivsete momentide avastamist neis endis, sest nii avaneb vaikselt lootus: „Oli, mis oli. Ma saan sellega hakkama. Ma pean vastu.“

Mõned inimesed reageerivad raskesti lahendavatele probleemidele somaatiliselt (so läbi keha). Sel juhul nn väljareageerimata emotsioonid kutsuvad esile erinevad vegetatiivse närvisüsteemi psühhosomaatilised häired. Sagedamini kuuluvad nende hulka kroonilised peavalud, gastriidid, teised seede-soolkonna ja südameveresoonkonna häired või isegi haigused.

Teised indiviidid reageerivad läbi tegevuse, so põgenevad probleemi eest töösse või tegevusetusse. Sageli üks ja seesama inimene sukeldub üle pea mittevajalikesse ja mittekiiretesse asjadesse, kuid ei leia samal ajal endas tahtejõudu tegelda vajalike ja edasilükkamist mittekannatavate asjadesse.

Kolmandad reageerivad läbi kontaktide sfääri, nad lähevad teistega konflikti või siis vastupidi, väldivad kontakte ja sulguvad endasse.

Neljandad reageerivad läbi fantaasia, peidavad end reaalsuse eest illusioonide maailma alkoholi või narkootikumide abil või lähevad ära müstikasse, esoteerika harrastamisse, okultsetesse teadustesse, astroloogiasse jne.

Nende  põgenemiste põhjus on üks: reaalsete eluliste probleemide lahendamatus ja võimetus või mittevalmisolek nende reaalseks lahendamiseks.

Terapeudina lähtun sellest, et looduses ei ole täiuslikke inimesi. Teiselt poolt, iga ebatäiuslik inimene omab oma isiksuslike omaduste hulgas mitte ainult negatiivseid, vaid ka positiivseid omadusi. Seepärast on teraapia üks peamisi  ülesandeid  selgitada välja individuaalsed positiivsed omadused ja tugineda nendele võitluses negatiivsete omaduste ja harjumustega.

Lõpptulemusena on positiivsele toetumise teraapia eesmärk aidata inimest ennast ise aitama. Iga inimese elu on just selline nagu see on. Et ei mõistetaks inimest hukka selle eest, mis ta tegemata on jätnud või teinud valikuid, mis teistele ei meeldi.

Mitte hukka mõista, vaid imetlema nende inimeste „tiibu“, mis on aidanud neil jõuda sinna, kus nad on.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut