Lähisuhtevägivald

Mille poolest erineb  lähisuhtevägivald teistest vägivallajuhtumitest?

Lähisuhtevägivald ei ole seotud üksikute inimeste vägivaldse iseloomuga, vaid on käitumismudel, milles vägivallatseja mitte ei oska, vaid ei taha teisiti käituda.

Lähisuhtevägivalla puhul on tegemist psühholoogiliselt paradoksaalse olukorraga, kus ohver tunneb end süüdi ja vägivallatseja tunneb ennast ohvrina. Abi vajavad mõlemad.

• Lähisuhtevägivallast  on keeruline rääkida, mistõttu paljud nendest jäävadki koduseinte vahele. On ju raske on tunnistada, et sind alandab ja peksab inimene, kes tegelikult peaks sind armastama.
• Olukorra teeb raskeks , et vägivald leiab aset kodus, paigas, mis peaks olema kõige turvalisem.
• Lähisuhtevägivald  on pikaajaline korduva iseloomuga ja tsükliline protsess – vägivallale järgnevad sageli leppimisperioodid, mis annavad lootust ja mida on kõrvalvaatajal raske mõista. Nagu ka seda, miks ohver vägivallatsejast ei lahku. Kodust äraminek on keeruline ja lisaks ei peata see vägivalda. Kuhu läheks näiteks ema  oma kolme väikese lapsega olukorras, kus ta abikaasa on piiranud võimalusi suhelda nii sõprade kui päritoluperega ja ta on isoleeritud kõikidest sotsiaalsetest tugivõrgustikest?
• Lähisuhtevägivalla ohver on enamasti naine ning vägivalla tunnistajateks on sageli lapsed, kelle kaitsmine vägivalla eest on iga vanema kohus.
• Perevägivalla teeb ohtlikuks asjaolu, et väga harva on tegemist ühekordse sündmusega. Tavaliselt muutub vägivald ründaja jaoks normaalse käitumise osaks.

Vägivald lähisuhetes on tõsine ja tihti varjatud sotsiaalne probleem, mis võib põhjustada tõsiste tagajärgedega süstemaatilisi psühholoogilisi ja füüsilisi traumasid, sest kurjategija on isik, keda ohver peaks saama usaldada.

Ohver on kurjategijast mitmetasandilises sõltuvussuhtes. Sageli pole naised huvitatud, et vägivaldne mees vangistatakse, sest selle tagajärjel satuvad nad lastega raskesse materiaalsesse olukorda.

Lähisuhtevägivalla oletatavad põhjused

 Meestekeskne ühiskond eeldab, et naine oleks oma mehele lojaalne ega „kannaks tüli toast välja“. Ja lõpuks naine armastab meest ja soovib uskuda, et kui mees lubab, et vägivald ei kordu, siis see saab nii ka olema. Vaatamata kõige suurematele julmustele tunneb naine end siiski mehega emotsionaalselt seotuna.

Lähisuhtevägivald ei ole tingitud ainult konkreetse vägivallatseja individuaalsetest omadusest: nt despootlikust iseloomust, empaatiavõime puudumisest, kohanemisvõimetusest teiste inimestega jne. Samuti on väär käsitleda vägivalda kui nn „pereprobleemi“, mis on tingitud inimestevaheliste suhete eripäradest. Vägivallatseja kohta kehtib, et ta mitte ei oska vaid ta ka ei taha teisiti probleeme lahendada.

Kuni kolmandik kõigist perevägivallatsejatest on eelnevalt karistatud, mis tähendab, et agressiivne ja vägivaldne käitumine on kujunenud juba harjumuspäraseks probleemsete olukordade lahendamise viisiks.

Lähisuhtevägivalla puhul juhtub sageli, et kes on astunud välja vägivaldsest suhtest, alustab suhet inimesega, kes on jälle vägivallatseja. See võib olla tingitud ohvri psühholoogilisest  eripärast.

Osad  ohvritest ja väike osa vägivallatsejatest  tunnevad  vajadust spetsialistiga nõu pidada. Tavaliselt tekib see  soov pärast esimesi vägivallakogemusi. Siin oleks vaja tugivõrgustikke, kuhu saaks pöörduda.  See võiks  abiks  olla vägivallajuhtumite kordumise ennetamisel.

Vägivaldse käitumise põhjusena kaldutakse nägema üleüldist stressi ja rahulolematust eluga ning oskamatust olukorraga muul viisil toime tulla.

Osad  inimesed ei ole erinevatel põhjustel rahul iseenda ja oma eluga ning on kurnatud negatiivsetest emotsioonidest. Eeskuju annab ka  meedia, mis  vohab vägivallast.

Perevägivalda  „pärandatakse” põlvkonnalt põlvkonnale: lapsed õpivad oma vanematelt vägivaldset käitumist ja lõpuks kujuneb aja jooksul välja lõputu ahel.

Perevägivalla  üheks tekkepõhjuseks on alkoholi tarvitamine, samuti ka naiste vähene majanduslik iseseisvus.

Minevikus kogetud vägivald, hülgamine või seksuaalne kuritarvitamine lapsepõlves on aluseks isiksuse profiili kujunemisel, mida iseloomustavad ebaküpsus, vaenulikkus, oskamatus teistega suhelda, empaatia puudumine ning madal enesehinnang.

Vägivaldset käitumist mõjutab oluliselt isiksusetüüp ja üleskasvamiskeskkond.

Vägivalla kogemine ja selle pealtnägemine mõjutab last alati, põhjustades lapsele väga tõsise hingelise trauma. Pidevas stressi-ja ohuolukorras elades arenevad lapsel välja teatud toimetulekuoskused. Laps jälgib pidevalt vägivaldse vanema käitumist ja püüab ette aimata tema vägivallategu. Ohumärkide ilmnemisel proovib ta end varjata. Veidi vanemad lapsed võivad astuda ema kaitseks välja isa rünnaku korral. Laps püüab ennetada vägivallajuhtumeid, ta surub alla oma soove ja vajadusi, üritab käituda nii nagu arvab vägivallatsejat talt ootavat.

Jälgides oma pereliikmete tegevusi, omistab laps tulevikuks käitumismudeleid, mida rakendatakse näiteks juba ise lapsevanema rollis.

Lastevastane vägivald

Kõige suurema rühma lastevastase vägivalla toimepanijaist moodustavad lapsevanemad (ka kasuvanemad), levinuim on lastevastane vägivald nooremate emade seas. Vägivalda kasutavad vanemad kogevad tihedamini stressi, neil on madal enesehinnang, nõrk impulsside kontrollimise võime, madal frustratsioonilävi ning väike empaatiavõime.

Alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine mängib suurt rolli vägivallariski suurenemisel. Lapsevanema langemine füüsilise vägivalla ohvriks lapsepõlves on samuti riskitegur, mis suurendab ohtu, et ta kasutab vägivalda ka oma laste vastu. Alaealise vastast vägivalda võib kohata kõige rohkem perekondades, kus partnerite (lapsevanemate, elukaaslaste) vahel esineb füüsilist vägivalda, ja ka peres, kus last kasvatab üks vanem. Sotsiaalsed tegurid, mis soodustavad füüsilise vägivalla kasutamist, on vaesus, töötus, sotsiaalne isoleeritus ning kõrge kuritegevuse ja vägivalla määraga kogukond.

Lähisuhtevägivalla tõkestamine  algab eelkõige ohvrite julgustamisest pöörduda abi saamiseks kas sotsiaaltöötaja, lastekaitsetöötaja, kriisinõustaja, ohvriabi teenistuse vm. poole.  Ohvritelt tuleb võtta kartus, et nende probleemiga ei tegeleta.

Üheks probleemiks lähisuhtevägivallaga tegelemisel on toimib võrgustiku töö.

Perevägivalla ohvritele on üheks kõige kättesaadavamaks teenuseks riiklik ohvriabiteenus, mis käivitus 2005. aastal. Ohvriabi töötajad pakuvad  vägivallaohvritele emotsionaalset tuge, infot abisaamisevõimalustest.

Ohvriabi on avalik teenus, mille eesmärk on säilitada või parandada ohvri toimetulekuvõimet.

Millist abi vajab ohver?

Toimetulekuks vajab ohver nii emotsionaalset tuge kui informatsiooni selle kohta, millist abi tal on võimalik saada. Õigeaegne abi hoiab ära ohvri iseseisva toimetuleku halvenemise ja ka võimaliku töökaotuse. Ohvriabiteenust osutavad Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna töötajad üle Eesti. Ohvritel on võimalik saada psühholoogilist nõustamist.

Naiste varjupaik pakub turvalist kohta, kus vägivalda kogenud naised ja lapsed saavad ilma vägivallahirmuta elada.

Vägivalda kogenud naistega tegelemisel on juhtideeks naise õiguste eest seismine ja naiste julgustamine elama iseseisvat ja väärikat elu. Naiste varjupaikadel on naistevastase vägivalla peatamisel väga oluline roll. Nende funktsioonid ulatuvad tunduvalt kaugemale, kui ulualuse ja turvalise pelgupaiga pakkumisest.

Varjupaigad pakuvad naistele ja lastele sellist laadi toetust, mis võimaldab neil oma traumeerivate kogemustega tööd teha, lõpetada vägivald, võita tagasi eneseaustus ning panna alus iseseisvale, iseenda valikutest lähtuvale elule. Naiste varjupaigad pakuvad kriisiabi ja nõustamist, toetust kõikide vägivallakogemusega seotud probleemidele.

Naiste varjupaikadel on ka ühiskondlik roll: need püüavad tegeleda avalikkuse teavitamisega lähisuhtevägivallast, teha koostööd ja pakkuda koolitusprogramme.

Ohumärgid juba suhte alguses

Paljud lähisuhtevägivalla all kannatanud naised on tagantjärele tõdenud, et juba suhete algusfaasis esines murettekitavaid olukordi nagu tugev armukadedus, eriline kontrolli vajadus, ohtrasti tarvitatud alkohol või märgid vägivallast. Näiteks: näkku löömine. Tavaliselt arvab kannatanu, et oh, küll kõik muutub.

Usk mehe muutumisse hävib tasapisi. Naine on  ehk kaua uskunud, et ta võib oma hoidmise ja armastusega meest muuta, kuid vägivald vaid kasvab.
Kui suhtes avaldub ahistav armukadedus, siis selle probleemiga tegelemine on kompleksne: psühhiaatria ja psühhoteraapia koostöös.  Tavaliselt mehed ise ei pöördu, siis peaks pöörduma naine, et saada abi iseendale. Suur probleem on saada mees psühhoteraapiasse, väites, et temal probleeme ei ole. Siis saabki abi naine üksinda.

Abistada saab inimest, kes abi küsib
Isikliku teadvustamis- ja kujunemisprotsessi kaudu hakkab naine tunnistama vajadust muutuste järele, otsima iseennast ja lahendama eluprobleeme. Ta tajub, et saab muuta vaid iseennast. Paarisuhe ja kogu elu hakkab paistma ühtäkki teises valguses. Ei ole kerge lahkuda, kui seob ühine kodu ja lapsed. Perekonna kui terviku kaotust on raske üle elada.

Tunnete ja mõistuse vaheldumine ajab segadusse. Tunne tirib ühele, mõistus teisele poole. Naine kogeb meest kahe erineva inimesena, kus üks toob lilli ja teine annab tappa.

Aidata kannatajal oma olukorda ausalt tunnistada.  Inimene lakkab salatsemast, ei peida enam tõde ja on valmis   muutusteks. Inimene tunnistab, et:
“Selline on minu elu olnud”,
“Olen olnud ärakasutatud. Olen olnud karussellil, elanud 100% tema elu”,
“Olen selgelt sõltunud temast”,
“Ei saa temaga koos olles olla mina ise”.

On väga oluline, et rasked vägivallakogemused töötatakse läbi koos spetsialistidega kahekesi või rühmas. Läbitöötamine edeneb järk-järgult sedamööda, kuidas ollakse selleks valmis. Kogetu võib viia naised tagasi vana valu juurde. Ilma selleta aga võib iga uus kindlam sõprussuhe puruneda ja on oluline kõik enne jätkamist läbi töötada.
Tugevad tunded nagu häbi, süütunne ja viha tõusevad pinnale. Naisele võib teraapilisest kontaktist tekkida vajadus läbi töötada kogu oma elukäik ja puhastuda. Vähemgi mineviku meenutamine tekitab kurvastushetki ja kogetud kildudest moodustub terve lugu. Üsna sageli satuvad  naised peale vägivaldsest suhtest lahkumist veel ebaturvalisemasse olukorda. Vägivallatsejaga kaasneb agressioon ja  viha või raevuemotsioon paneb mehe naist jälitama. Ta tahab kätte maksta selle eest, et naine ta maha jättis. Naistel, kes lahkuvad vägivaldsest suhtest on suurem risk sattuda   mõrva kui ka mõrvakatse ohvriks. Nad vajavad vahel sõna otses mõttes kaitset.

Julgustada ohvrit

Uue olukorra kujundamisel saab naine määrata ise oma tegevused ja eluolukorrad. Sünnib uuenenud suhe iseendaga, milles on eneseusaldust ja iseseisvust. Ta suudab luua uue suhte mehega, lastega, sugulaste ja teiste inimestega.

Uue kujundamisel on kesksed küsimused:
Mida tahan ja vajan endale ja lastele?
Mida ootan paarisuhtest, inimsuhetest üleüldse?
Millist elu tahan elada?

Parim võimalus vältida vägivallaolukordi on nende ennetamine

Kui elad vägivallatsejaga koos, tee endale kriisiolukorra jaoks turvaplaan:

1. Kas on mingeid märke, millest võid järeldada, et mees on muutumas vägivaldseks? Õpi neid tundma ja ürita välja pääseda enne, kui vägivald algab!
2. Mõtle juba varakult ette, kuidas turvaliselt välja pääseda. Millist ust kasutad, on sul võimalik kasutada varuväljapääsuna aknaid?
3. Kuidas pääsed minema? Loo mingi rutiin, et saaksid reeglipäraselt korraks väljas käia ka tavalistes olukordades. Kas võid näiteks öelda, et lähed prügi välja viima, koeraga jalutama või korraks poodi?
4. Kuhu võid minna? Räägi olukorrast sõpradele, naabritele või sugulastele, kellelt võiksid hädaolukorras saada tuge ja abi. Tee nimekiri nende telefoninumbritest. Kirjuta üles ka telefoninumbrid, mille kaudu võid hätta jäädes abi paluda (politsei, kiirabi, varjupaik). Hoia need numbrid alati kaasas, sest paanikas võid unustada ka lähimate sõprade telefoninumbrid.
5. Säästa raha kriisi ja oma lahkumise tarvis, hoia seda kohas, kust on võimalik kergesti kätte saada.
6. Hoia käepärast ka pakitud kott, kus on hädapärased tarvilikud asjad ja tähtsad dokumendid (isikuttõendav dokument, pangakaardid, tähtsad telefoninumbrid (vt, punkt 4), võtmed, hügieenitarbed, vahetusriided. Hoia seda kohas, kust saad alati kätte.
7. Õpeta lapsi vajadusel helistama politsei hädanumbrile 110, räägi naabritele vägivallast ja palu neil helistada politseisse, kui nad kuulevad sinu kodust kahtlasi hääli. Võite kokku leppida, kuidas annad neile hädaolukorrast teada (näiteks koputamine vastu seina või radiaatorit).
8. Pane kuupäevade ja kellaaegadega kirja kõik oma mehe vägivallateod, ähvardused ja nendega kaasnevad mälupildid võimalikuks tõestusmaterjaliks, isegi kui kirjapaneku hetkel pole sul plaaniski teha avaldust politseile. Su plaanid võivad muutuda, kui kuritegu kordub. Pane kirja ka võimalikud tunnistajad. Säilita seda paberit koos muude oluliste dokumentidega, mis on kõrvale pandud lahkumise hetkeks.

Ohuolukorras ürita säilitada rahu ja mõtle, mis võiks ähvardajat rahustada.
Hoia kontrolli all oma erutus ja hirm, keskendu positiivsele mõtlemisele, nagu “ma suudan välja tulla sellest olukorrast”.
Räägi vaikselt ja rahulikult, kuula aktiivselt tema juttu, ürita luua suhtlus ja viia jutt muudele asjadele.
Kinnita, et mõistad tema erutust ja tundeid, ära näita välja, et kardad tema poolt vägivaldset käitumist.
Ürita liikuda koos ähvardajaga vestluse käigus turvalisemasse kohta.
Ohuolukorras ei tohi ähvardajale vastu rääkida, teda ähvardada, teda käsutada, tema peale karjuda, teda kritiseerida, näidata tema vastu üles ükskõiksust, minna talle lähedale.

Miks alles nüüd?

Vahel on  õigusorganitel raske mõista, miks naine on end lasknud aastaid füüsiliselt halvasti kohelda, näiteks on kodus viis aastat peksa saanud, kuid siis ühel hetkel esitanud politseile avalduse ja oma mehe peale kaevanud. Tekib küsimus, miks ta ei ole seda varem teinud ning miks ta on seda talunud. Psühholoogid, kriisitöötajad, ohvriabitöötajad mõistavad ohvri sellist käitumist.  Nad saavad aru, miks ohver nii ebakindel on ja miks ta võtab need süüdistused tagasi ja miks ta elab selle vägivaldse mehega koos ja kõige sellega lepib.

Kas saab üldse vägivaldselt käitujat muuta?

Vägivallatsejatele on olemas  korrektsiooniprogrammid, millest üks on viharavi. Välisriikide kogemus näitab, et viharavi annab harva tulemusi. Vähemalt tuleks pakkuda võimalust inimesele oma käitumist muuta. See võimalus peab kindlasti olema, kuid ei  asenda kindlasti ohvrikaitset.   Pärast paarinädalast või -kuist viharavi seanssi on  vara oodata inimese käitumise muutumist.

Võimalik on kasutada ka pereteraapiat ja nõustamist, et panna paari oma käitumise üle järele mõtlema ja lepitada neid, et vägivald enam ei korduks.  Oma kogemustele tuginedes võin öelda, et selle kasutegur on siiski üsna väike.

Pikaajaline psühhoterapeutiline tegelus, mille eesmärgiks on esmalt oma vägivaldse käitumise ja  mittetoimivate suhtlemismustrite teadvustamine ning uute suhtlemisoskuste treenimine. Oluline oskus, mida on vaja harjutada on teise inimese kuulamine ja rääkimine teist süüdistamata.

Oma emotsionaalsete impulsside kontrolli alla saamine on samuti oskus, mis vajab tegelikult korrigeerimist juba lapsepõlvest alates.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut