Füüsiline karistamine

Last lüües tõukame  ta meist endast eemale.

Millised tagajärjed on lapse ja vanema suhtele füüsilise karistamise tagajärjel?

Füüsiline karistamine on vanema üks võimu väljendamise viisidest. Kui laps on väike, siis ta võib küll  kuuletuda vanema, kuid murdeeas või hiljem võib lapse ja vanema suhe muutuda konfliktseks. Laps ei kuuletu vanemale ega ka teistele täiskasvanutele. Temas on viha ja trots, mis temasse on kunagi kogunenud. Suhetes puudub lähedus ja soojus. Vanem on ju lapse endast eemale peksnud või tõuganud. Laps võib muutuda kinniseks, õpiedukus langeb, võib hakata halvasti käituma ka koolis. Sel viisil võib ta oma vanematele tahta „kätte maksta“: „Karistan teid sel moel, see on see, mida mina saan teha“.

Mida tunneb laps, kui teda lüüakse?

Eelkõige valu. Füüsilisest valust saadakse üle, hingeline valu jääb aga aastateks. Valu teiseneb vihaks, kurbuseks, alanduseks. Tema enesehinnangus kujuneb teadmine endast kui halvast lapsest. Laps võib ise hakata agressiivselt käituma teiste laste suhtes Kaob lapsele omane rõõm ja sära. Laps võib hakata tundma pidevat  hirmu, on  kartlik, häbelik. Iga laps vajab tunnet, et teda armastatakse. Laps, keda vanemad löövad, arvavad, et teda ei taheta, teda ei armastata.

Kas mõni karistusviis on leebem: tutistamine, pepulaks või on kõik ühtemoodi halvad?

Mistahes füüsiline  karistusviis on lubamatu. Vähemalt mina arvan nii. Vanematel, kes sel viisil oma lapsi kasvatavad, puuduvad teistsugused oskused lapse mõjutamiseks. Vaimne vägivald lapse suhtes on oma olemuselt samuti võimu näitamine. Tagajärjed on samad, mis löömisel. Puudub ainult füüsiline valu.

Vanematele tundub, et laps on karistamatu ja teeb, mida tahab. Millelegi muule ei reageeri kui ainult löömisele – kuidas siis karistada ilma vitsata või rihmata?

Ei ole olemas sõnakuulmatuid lapsi. Laste sõnum meile, täiskasvanutele on: „Käituge meiega teistmoodi ja kõik saab korda“. Missugune on see teistmoodi käitumine? Eelkõige on vaja last kuulata nii, et ta saab aru, et teda tõesti mõistetakse. Kui meie oleme last kuulanud ja mõistnud, siis hakkab ta ka meid kuulama ja mõistma, mida meie tahame öelda. On oluline vahet teha, kellel on probleem. Vahel on lapsel probleem oma vanematega, sest nad ei mõista ega kuula mis võib lapsele probleemiks olla. Laps vajab piire, eelkõige iseenda turvalisuse jaoks. Mulle on vastuvõetamatu lapse karistamine, sest ma tean, et on võimalik kasvatada ka ilma selleta. Seda oskust on võimalik õppida Gordoni perekoolis. Sealt saadud oskused ei toimi aga siis, kui vanem iseendaga tööd ei tee. Karistamine on kõige lihtsam viis panna lapsi tegema nii nagu meie tahame. Hiljem, kui lapse füüsiline ja psühholoogiline jõud kasvab,  hakkab karistatud laps käituma meiega nii nagu tema tahab.

Kuidas võib lapsepõlves kogetud füüsiline karistamine mõjutada inimest täiskasvanueas?

See võib avalduda mitmeti, oleneb inimese isiksuse eripärast. Võib esineda vältivat käitumist, arglikkust. Inimene ei julge võtta riske sest  kardab eksida. Alateadlikult on talle mällu sööbinud, et peab olema korralik ja tubli. Kui seda ei ole, siis saad karistada. Tundmatut väldib. Võib esineda ka vastupidist: inimese käitumises domineerib agressiivsus ja ühiskonnavastane tegevus. Nii elatakse välja oma viha ja trotsi, mida tema on lapsepõlves pidanud kogema. Osadel inimestel  võib esineda mitmesuguseid hirme ja foobiaid. Ka psüühiline vägivald või hooletusse jätmine lapsepõlves võib anda samasuguseid tagajärgi.  Enamik psüühilisi häireid on  alguse saanud just lapsepõlvest.

Kas on võimalik läbi saada üldse ilma karistamata?

On küll. Selleks on vaja süstemaatiliselt lapsevanemaid harida. Lapsed vajavad psühholoogiliselt tugevaid vanemaid. Füüsilist või psüühilist vägivalda kasutavatel vanematel on lapse mõjutamisvahendid, mis viivad küll  kergesti sõnakuulelikkusele, kuid hilisemate  tagajärgedega toimetulek võtavab palju rohkem aega nii ühiskonnalt tervikuna kuni inimese invaliidistumiseni.

Foorumites võtavad sõna inimesed, kes väidavad, et nad on tänu vitsale korralikeks inimesteks kasvanud. Kas see on siiski võimalik?

Jah, see võib nii olla, kuid milliseks on kujunenud selle inimese sisemaailm. Kas see inimene täiskasvanuna tunneb armastust ja hoolimist oma vanemate suhtes? Kui lapsele teha haiget kas füüsiliselt või psühholoogiliselt, teda halvasti koheldes, siis peab selle heastamiseks tegema vähemalt kakskümmend viis seda heastavat asja erinevates kontekstides, et taastuks lapse ja vanema vaheline usaldus. See ei tähenda aga, et täna löön, homme palun jälle andeks. See tähendab, et vanem peab hakkama lapse karistust väärivates   olukordades kasutama teistsuguseid  lahendusi. Sedalaadi oskust on vaja õppida. Meil on tänuväärne Gordoni perekoolitus selleks.

Lapsevanem kirjutab: praegu räägitakse, et last ei tohi füüsiliselt karistada. Ma ei karistagi oma last füüsiliselt, aga vits on meil ikka kodus olemas, kapi otsas. Igaks juhuks. Ka minu lapsepõlves oli meil vits olemas, ahju peal. Viimasel ajal just nende juttude peale olen hakanud kahtlema, kas see on ikka õige – kuigi ei mina ise saanud kodus vitsa ja oma lapsele ka pole andnud.

Ei pea  vits seal olema. See on vajalik teie enda tugevuse tagamiseks, igaks juhuks. Kui teil on tarkus ja osksused lapsega mistahes olukorras käituda nii, et te mõlemad tunnete end hästi, siis milleks vits.