Pereterapeudi vaade: Kui laps ründab, on see hüüd ühenduse järele
Laps ei ole kunagi isoleeritud saar. Ta on osa süsteemist ja tema agressiivsus koolis on tihti nagu punane märgutuli auto armatuurlaual – see annab märku, et kuskil süsteemis on „õli otsas“ või „mootor kuumenenud“.
Pereterapeudina näen ma sageli, et lapse agressiivsus koolis on tegelikult peresüsteemi “kaitsme väljalöömine”. Me elame ajastul, kus meil on lastega küll palju ühist aega, kuid vähe päris ühendust. Me oleme samas ruumis, aga igaüks oma nutiseadmes. Me räägime logistikast, aga mitte tunnetest.
Laps, kes ei oska vahetunnis mängida ja muutub füüsiliseks, on sageli emotsionaalselt ülekoormatud. Ta on nagu täis saanud anum, kus vähimgi müks vahetunnis paneb sisu üle ääre voolama.
Agressiivsus kui sõnumitooja
Pereteraapias usume, et igal käitumisel on tähendus. Kui laps muutub füüsiliseks, on see märk katkenud ühendusest.
Kas laps tunneb end kodus kuulduna?
Kas ta tajub vanematevahelist varjatud pinget?
Või on ta võtnud enda kanda koorma, mis talle ei kuulu?
Lapsed on uskumatult tundeerksad. Kui kodus on õhus lahendamata konflikte, leina või lihtsalt vanemate suurt väsimust, siis laps „korjab“ selle pinge üles. Kuna tal puuduvad täiskasvanu sõnad ja küpsus, elab ta selle välja seal, kus ta end piisavalt vabalt tunneb – koolis, mängu käigus.
Vastutuse kolmnurk: Kodu – Kool – Laps
Probleem tekib siis, kui see kolmnurk puruneb. Kui vanem süüdistab kooli ja kool süüdistab kodu, jääb laps keskele üksi. Pereterapeudi pilgu läbi on agressiivne mäng märk sellest, et lapsel puudub turvaline raamistik.
Laps vajab teadmist, et täiskasvanud (vanemad ja õpetajad) on ühel meelel. Kui vanem ütleb kodus õpetaja kohta halvasti või seab kooli reeglid kahtluse alla, siis laps tajub, et „katus sõidab“. Kui täiskasvanute vahel puudub austus ja piirid, ei suuda ka laps oma mängus piire hoida.
Mida me saame perena muuta?
Lapse agressiivsus ei ole “pahaloomuline”, vaid “oskustevaene”. Selle asemel, et last häbistada (mis tekitab veelgi rohkem pingeid), peame vaatama, mis toimub meie ühistes suhetes. Kas meil on aega lihtsalt olla? Kas laps tunneb, et ta on meile tähtis ka siis, kui ta ei ole “tubli”?
Kool ja kodu ei tohi sattuda sõjajalale. Pereteraapia kuldreegel on, et laps vajab täiskasvanute ühist rinnet. Kui vanem süüdistab kooli, tunneb laps, et kontroll on kadunud. Kui aga vanem ja õpetaja ulatavad üksteisele käe, saab laps sotsiaalse turvavõrgu, mis aitab tal rahuneda.
Mängu taastamine kodus. Mäng on suhte liim. Kui me mängime koos lapsega, õpetame me talle märkamatult, kuidas arvestada teisega, kuidas oodata ja kuidas tulla toime pettumusega. Need on samad oskused, mida tal läheb vaja kooli vahetunnis.
Kokkuvõtteks
Pereterapeudina näen ma, et lapsed tahavad tegelikult olla „head“ ja kuuluda gruppi. Nende agressiivsus on märk sellest, et nad on kaotanud kontakti iseenda ja teistega. Meie roll lapsevanematena on pakkuda neile rahulikku sadamat, kus nad ei pea võitlema, vaid saavad jälle õppida usaldama – iseennast, reegleid ja teisi lapsi.
Muutes suhteid kodus, muudame me lapse käitumist koolis.