Kas sinu laps on “paha” või on ta sinu peegel?

Peresuhetes kohtame sageli olukordi, kus lapse käitumine muutub väljakutseks. Levinud on arvamus, et lapsed ongi vahel lihtsalt “rasked”. Olen aga sügavalt veendunud: ei ole olemas halbu lapsi. Kui vanemal on probleem lapse käitumisega, peitub suur osa vastusest ja lahendusest eelkõige vanemas endas.

Laps on meie peegel. Ta peegeldab meile tagasi seda, mida me iseendas tihti ei teadvusta. Lapse meeleolu, tema hirmud ja jonn sõltuvad sellest, kuidas täiskasvanu oma emotsioone juhib, kui siiras ta on ja kui “päriselt” ta lapse jaoks olemas on. Kui me soovime muutust lapses, peame esmalt julgema vaadata peeglisse ja muutma oma suhtlemist.

Miks me räägime, et lapsed on “katki”?

Tänapäeval kohtame üha tihedamini valusat tõdemust: meie lapsed on katki. Aga mida see tegelikult tähendab? Laps ei lähe katki iseenesest. See “katkiolemine” on märk sellest, et lapse hingeline turvavõrk on rebenenud.

Kolm kasvatusstiili: kuhu me takerdume?

Seni kasutusel olevate kasvatusstiilide järgi võib vanemaid jaotada kolme rühma. Igal neist on oma hind, mida maksab nii vanem kui ka laps.

  1. “Võitlejad” (Võit-Kaotus)

Need on vanemad, kes kaitsevad tuliselt oma õigust kasutada lapse suhtes mõjuvõimu ja jõudu. Nad usuvad keelamisse, piirangutesse ja nõuavad tingimusteta kuulekust, ähvardades last karistusega. Kui tekib konflikt, lahendatakse see nii, et vanem võidab ja laps kaotab.

  1. “Kaotajad” (Kaotus-Võit)

Need vanemad lubavad lapsele ohtralt vabadust ja hoiduvad piire seadmast. Nad ei nõustu autoritaarsusega, kuid sageli selle hinnaga, et laps võidab ja vanem kaotab. Nad usuvad, et lapse vajadustele vastu tulemata jätmine on kahjulik.

  1. “Pendeldajad” (Segadus)

Need vanemad ei suuda kumbagi lähenemist järgida. Püüdes leida kuldset keskteed, pendeldavad nad äärmuste vahel: kord karmid, siis leebed; kord keelavad, siis lubavad. Sageli on need kurnatud vanemad, kellel ühel hetkel “saab mõõt täis” ja nad plahvatavad.

Sõnum lapse käitumise taga

Lapse esmane vajadus on tunnetada armastavat ja mõistvat käitumist. See ei tähenda, et kõik on lubatud. Ka vanemal on oma vajadused. Kuid laps muutub trotslikuks siis, kui me ei ole teda õigesti mõistnud.

Väikelaste trotsi ja jonni peamiseks põhjuseks on sageli see, et vanem on lapse jaoks psühholoogiliselt kättesaamatu. Sa võid olla temaga samas toas, aga kui su süda ja mõtted pole kohal, tunneb laps end hüljatuna. Tema käitumises on peidus sõnum, mida ta ei oska sõnadesse panna:

“Kui te minu peale karjute või mind ei märka, siis ma olen paha ja te ei salli mind.”

Tee tervenemiseni: Suhe ilma kaotajateta

Parim viis kasvatuses on see, kus ei ole kaotajaid ega võitjaid. See on võimalik vaid siis, kui vanem kuulab ja mõistab lapse tegelikke vajadusi ning aitab leida neile sobiva lahenduse.

Lapsevanemaks olemine ei ole võitlus võimu pärast, vaid olemine mõistev ja hooliv teejuht. Kui me parandame ära oma kontakti lapsega ja oleme emotsionaalselt kohal, hakkavad ka “katkised” kohad lapses tervenema.

Kas tunned, et vajad abi selle kontakti leidmisel? Aitame koos leida tee mõistmiseni.

BRONEERI AEG NÕUSTAMISELE

Ene Raudla
22.01.2026