Šokk ja vastuseta küsimused
Meie ühiskonda on raputanud lood, mis tunduvad olevat pärit õudusfilmist, mitte meie oma tagaaiast. Kuidas on võimalik, et teismelised poisid – alles lapsed – meelitavad kaaslase metsa, piinavad teda julmalt kuni surmani ning teevad sellest veel video, mida külmavereliselt levitatakse? See ei ole lihtsalt kuritegu; see on empaatia täielik puudumine, mis tekitab õudust ja nõutust.
Kust selline metsikus tuleb? Kas need noored on sündinud „pahadena“ või on see ühiskonna ja kasvatuse peegeldus? Otsides vastuseid neile valusatele küsimustele, jõuame mehe juurde, kes pühendas oma elu peresuhete süvakihtide mõistmisele.
Kes oli Jesper Juul?
Jesper Juul (1948–2019) oli Taani pereterapeut ja kirjanik, üks Euroopa mõjukamaid kasvatusteadlasi ja rahvusvahelise organisatsiooni Familylab asutaja. Ta ei olnud pelgalt teoreetik, vaid praktik, kes töötas peredega kriisikolletest kuni tavaliste kodudeni. Juul muutis paradigma: ta väitis, et lapsed on kompetentsed olendid, kelle käitumine on alati tagasiside neile pakutava keskkonna ja suhete kohta. Tema raamat “Agressiivsus” on muutunud suunajuhiks kõigile, kes püüavad mõista vägivalla juuri.
Agressioon kui keel, mida me ei mõista
Juul selgitab oma loengutes, et agressiivsus on meile omane ja vajalik emotsioon, mida aga sageli liiga kergesti sildistatakse ebasobivaks. Ta tuletab meelde, et agressiooni taga on universaalne inimlik vajadus: vajadus olla kellegi poolt väärtustatud.
Vägivald tekib seal, kus väärtustunne on kadunud. Kui laps tunneb, et ta ei kuulu kuhugi ja teda ei märgata, väljendab ta oma eksistentsi nii hästi kui oskab – sageli läbi viha. Juul on öelnud, et agressiivsed lapsed on tegelikult hädas: nad esitavad kutse tulla nende maailma, sest nad ei oska oma valu ja väärtusetuse tundega üksi midagi peale hakata.
Empaatia – agressiooni ainus vastumürk
Miks aga osad lapsed muutuvad „metsalisteks“? Juuli sõnul on empaatia ja agressiivsus omavahel seotud: empaatia areng vähendab destruktiivset agressiooni. Selleks on vaja nelja eeldust, mis neil noortel on tõenäoliselt puudu jäänud:
- Empaatiline keskkond: Laps peab ise kogema hoolivust, et seda edasi anda.
- Lubatud frustratsioon: Empaatia arenguks on oluline, et lapsel on lubatud kogeda ja väljendada frustratsiooni, mitte seda alla suruda.
- Terve enesehinnang: Pidev moraliseerimine ja süütunne hävitavad lapse enesehinnangu. Kui laps tunneb end “halvana”, hakkab ta ka nii käituma.
- „Elusad“ täiskasvanud: Lapsed vajavad enda ümber inimesi, kes on kontaktis oma päristunnetega. Liigne viisakus ja konfliktide vältimine tekitab tundetühjuse, kus laps ei õpi tundma teiste piire ega emotsioone.
Konstruktiivne vs destruktiivne jõud
Juul rõhutab, et agressioon on väärtuslik energia: ilma selleta ei suudaks me seada piire ega nõuda austust. Kogu lapsepõlve vältel peaks laps õppima seda energiat integreerima nii, et täiskasvanuikka jõudes on alles konstruktiivne jõud ja kadunud destruktiivne käitumine.
Metsikud videod ja piinamised on märk sellest, et see integratsioon on ebaõnnestunud. Kui ühiskond ja kool vastavad lapse agressioonile omapoolse agressiooniga (karistamine, sildistamine, tõrjumine), süvendatakse lapse väärtusetuse tunnet veelgi. See on Juuli sõnul lapse hülgamine.
Kokkuvõte: Kas meil on julgust muuta suhtumist?
Moraalselt on lihtne olla vägivalla vastu. Kuid Jesper Juul kutsub meid üles tegema midagi raskemat: kuulama, mida see vägivald meile ütleb. Me peame muutma oma suhtumist, kui lapsed on frustreeritud või püüavad meile märku anda, et nad on raskustes.
Me vajame täiskasvanuid, kellel on julgust olla haavatav ja autentne. Kui me kohtleme lapse agressiivsust kui appihüüdu, mitte kui „viga süsteemis“, anname me neile võimaluse kasvada empaatilisteks inimesteks. Ainult läbi siira kontakti ja mõistmise saame me ära hoida seda, et noorest poisist ei saaks piinaja, vaid terve ja hooliv liige meie ühiskonnas.
Ene Raudla
15.01.2026