Kuidas last toetada, kui peres on kriis?

Sõna “kriis” tuleb kreekakeelsest sõnast ( krisis) ja tähendab ootamatut muutust, otsustavat pööret, saatuslikku kõikumist.

Stabiilse, turvalise elu võib ootamatult muuta lähedase inimese surm, teada saamine enda või lähedase raskest haigusest, rasked avariid, lahutus, jmt. Rasked elumuutused võivad tabada kõiki: olenemata soost ja vanusest. Erinev on vaid see, et iga kriisi tähendus on iga konkreetse inimese jaoks erinev.

Lapse ja nooruki elus on mitmesuguseid kriise. Kasvamine ja areng võib tekitada nn arengukriisi (nt trotsiiga ja murdeiga).  Kui lapse areng kriitilistel arenguperioodidel  ühel või teisel põhjusel pidurdub võib see põhjustada hilisemaid arengu probleeme ja toimetulekut elus üldse, ka toimetulekut hilisemate kriisidega. Mitmesugused elusündmused võivad tekitada kriise. Lapse jaoks võib kriisiks kujuneda lasteaeda või kooli minek, noorele võib ühel või teisel põhjusel üle jõu käia kooli lõpetamine või tööle minek, kodust lahkumine jmt.  Traumaatilised kriisid on ootamatud, erandlike ja soovimatute elusündmuste tõttu tekkinud situatsioonid, kus harjumuspäraselt edasi minna ei õnnestu. Tüüpilised kriise tekitavad sündmused laste jaoks on vanemate lahutus, haigused, õnnetused ja surm. Lapse või nooruki jaoks on olukord eriti raske siis, kui traumaatiline kriis satub arengukriisi läbimise etappi või kui trauma põhjustaja on vanem või teised lapse jaoks tähtsad lähedased täiskasvanud, kellelt laps ootab tuge ja turvalisust.

Kriisid erinevad ka raskusastme poolest. Väikesi igapäevaseid kriise mahub iga lapse või nooruki ellu, kuid vaid mõned satuvad lapse-või noorukieas raskesse, eluohtlikku kriisi.

Lapse –ja noorukiea kriisidel on omad erijooned. Mida noorem on laps, seda raskem on tema hädasolekut märgata ja kriisi raskust hinnata. Laps jääb kriisis tavaliselt vajalikust abist ja toetusest ilma.  Teiaslt laps, sageli ka nooruk on peaaegu täielikult sõltuv ümbritsevatest täiskasvanutest. Kui täiskasvanu on ise kriisis (mida sageli põhjustavad traumaatilised elusündmused) või kui ta ise on lapse kriisi põhjustaja (peksmine, seksuaalne väärkohtlemine), on laps oma mures väga kaitsetu ja abitu. Nendes olukordades olevad lapsed  või noorukid  vajavd professionaalset abi.

Üks traumaatilisemaid sündmusi elus on lähedase inimese surm. Nagu täiskasvanudki, tunnevad ka lapsed end suremisest ja surmast väga puudutatuna. Lein on lapsele sageli tunduvalt traumaatilisem kui täiskasvanule. Paljud lapsed ja noorukid muutuvad peale lähedase inimese surma passiivseks, ei taha enam koolis käia, õppimisega võib tekkida raskusi, võib esineda enesessetõmbumist, viha, depressioon, alaealiste kuritegevust, alkoholi või uimastite kuritarvitamist, raskusi suhtlemisel, täiskasvanutesse klammerdumist, õudusunenägusid, süütunnet ning agressiivsust. Lisaks sellele võivad lapsed hakata valetama, varastama, oma asju lõhkuma, neil võib esineda kõhu- või peavalu, ülemäärast unevajadust või uinumistaskusi, võimalik on ka voodimärgamine. Nooremad lapsed võivad hakata lööma või hammustama, ka tujud võivad kiiresti vahelduda.

Lein on protsess ja see vajab leinamist. Laps vajab täiskasvanute abi leinamisel. Vanemad on võimelised suhtuma laste olukorda realistlikult ainult siis, kui neil endil aidatakse surmaga seotud konfliktseid tundeid valitseda. Kui vanema(te)l  või hooldaja(te)l ei ole piisavalt aega ise leinata või ei eitatakse juhtunut hoopis,  siis on ilmtingimata vajalik professionaalne abi nii täiskasvanule kui lapsele.   Perekondades, kus kaotusest omavahel ei räägita, on risk laste käitumisprobleemide tekkeks tõenäolisem, kui neis peredes, kus surmajuhtumile järgnenud ajal julgustatakse lapsi lahkunud inimesest ning tema osast lapse elus kõnelema. Vanemad, kes väljendavad oma tundeid lapse nähes, julgustavad last lahkunust rääkima, annavad sellega eeskuju  ka lapsele oma tunnete  väljendamiseks. Nii tunnetavad lapsed ka suuremat perekonnasisest stabiilsust. Tunded ei ole õiged ega valed. Kui laps teab, mis vanemat kurvastab, siis ei teki teadmatusest lisapingeid.

Leinas lapse ja nooruki peamised mured on:

Mis saab minust, kes hakkab minu eest hoolitsema?

Kas sama asi juhtub ka minuga, kas ka mina suren?

Kas ma tegin midagi sellist, mis aitas juhtunule kaasa?

Kui vanema(te)l on probleeme enda leinaga toimetulekuks, vajab laps professionaalset abi, et vältida hilisemaid tagasipöördumatuid tagajärgi.

Teine raskem traumaatiline sündmus lapse elus on vanemate lahutus. Selles olukorras vajavad lahkuminevad vanemad eelkõige abi endale, et tulla toime lahutusega seotud psühho-emotsionaalsete muutustega iseendas. Laps vajab selget teadmist, kuidas peale lahkuminekut elu hakkab edasi minema: kus hakkab laps elama, kuidas on korraldatud kohtumised ühe või teise vanemaga, millal ja kus käiakse koos, kes viib lasteaeda, kooli jmt küsimused. Lapsed vajavad eelkõige turvalisust, peale lahutust on aga selle vajadus kordades suurem. Elu ja tööalased kogemused lubavad siinjuures julgustada vanemaid minna enne lahutuse teatamist lastele perenõustaja juurde, sest oskuslikult ja targalt käitudes on võimalik  lapsele raskeid üleelamisi veidikenegi leevendada.

Mistahes muutustele järgnenud olukorras vaatavad lapsed täiskasvanute poole, kas nemad saavad hakkama, kas lapse jaoks tähtsad vajadused saavad rahuldatud. Vanemad peaksid olema siirad. Ei saa rasket olukorda eitada, saab aga anda kindluse lapse jaoks, et me muutunud olukorras saadakse  hakkama. Oluline on mistahes kriisi perioodil jätkata igapäevaseid harjumuspäraseid rutiinseid tegevusi. Vahel on selleks vaja heade tuttavate või sõprade abi. Oluline on tunne ja teadmine, et elu läheb edasi ka peale muutunud olukorda.

Erinevate inimeste toimetulek kriisiga on erinev. See sõltub varasemate kaotuste või muutustega toimetuleku kogemusest ja hetkeolukorrast. Mida rohkem pingeid ja stressi on kriisi sattunud inimese elus juba eelnevalt, seda raskem on ootamatu muutusega toime tulla. Mõned inimesed läbivad kriisi kui protsessi üksi või koos lähedaste abiga. Alati see aga ei õnnestu. Siis on vaja professionaalset abi. Kui ei õnnestu tasakaalu kiiresti taastada, kujuneb välja psüühiline kriis. Inimene ei tule toime oma igapäevaste kohustustega, elutähtsad funktsioonid on häiritud, ta on nagu  muust maailmast isoleerunud. Tabavalt ütles üks raske kaotuse läbi elanud meesterahvas, et ta tunneb enda otsekui halvatuna. See on organismi loomupärane kaitse ja märk sellest, et rohkem enam ei suuda kaotusevalu taluda.

Psüühilises kriisis olev inimene vajab eelkõige ärakuulamist ja hoolimist. Esmalt on oluline, et inimene saaks rääkida kaotusest või muutusest. Nõuandmine ja lohutamine siin ei aita. Meeleheites inimene vajab eelkõige sündmusest  korduvalt rääkimist. See aitab inimesel  leevendada hingelist raskust ja   ta  hakkab ka ise mõistma, mis tegelikult on juhtunud. Hingeline valu “lahustub” sõnades. Kõige raskemate emotsioonide läbitöötamine professionaalse abiga ei anna tagasi seda, mida inimene on kaotanud, kuid talle antakse võimalus tulla traumaatilise kogemusega toime nii, et kogemusega seonduv psüühiline valu ei oleks talumatu.

Kriisi käsitlusperiood kestab mõnest kuust umbes aastani. Sel ajal hakkab inimene toimunut omaks võtma. Toimunut enam ei eitata, ei tõrjuta tugevalt ega jäeta muul moel psüühilisest tegevusest kõrvale, vaid nõustutakse oma kaotuse ja muutusega.

Inimene, kes on kriisiga kaasnevad tugevad emotsioonid läbitöötanud, ei kaota iseennast ja suudab oma eluga edasi minna. Ta on oma elust uue pildi loonud ja ei tunne tuleviku ees enam hirmu.

Kui kriis jääb emotsionaalses tähenduses läbitöötamata, võivad vallanduda või halveneda väga erinevad vaimse tervise häired ja mõjutada kõikide vaimse tervise häirete kulgu. Halveneb elukvaliteet üldiselt. Kriisist “tervena” väljunul on kogemus toime tulla järgmiste elumuutustega. Ta on kogenum ja tugevam. Tal on kaasas teadmine: ükskõik, mis  ka ei juhtuks, ma saan hakkama.