Mida noorem laps, seda rohkem annab ta oma rahulolematusest ja probleemidest märku käitumisega. Probleemne käitumine ei tähenda ilmtingimata käitumishäiret. Ei ole ühtki last, kelle käitumine on alati laitmatu. Aga kui probleemne käitumine on korduv ning häirib oluliselt teisi lapsi ja täiskasvanuid, siis on oluline mõelda just häiriva käitumise põhjustele.
Käitumisraskused on mõiste, mis kirjeldab olulist kõrvalekallet tavapärasest käitumisest, mida võiks oodata samaealistelt lastelt samades tingimustes. Ei ole asjakohane käitumisprobleeme eirata (küll ta sellest välja kasvab…), sest käitumisprobleemid kipuvad enamasti eskaleeruma, kui neile tähelepanu ei pöörata. Praktika näitab, et kui kasvatusnõustamisele pöörduvad lapsevanemad oma kooliealiste lastega, kellel on koolis tõsiseid käitumisega seotud probleeme, siis peaaegu alati ilmneb, et probleemid algasid juba lasteaias. Koolieelne aeg on laste elus erilise tähtsusega, sest just siis toimub ümbritseva keskkonnas tajutu salvestamine mällu, kõne tormiline areng ning laps saab üliolulised esmased suhtlemiskogemused. Psühholoogide hinnangul saavad kolmandaks või neljandaks eluaastaks lapsed aru teiste inimeste tunnetest, arusaamadest ja põhimõtetest kuid empaatia algeid on märgata juba kahe-aastaste laste juures. Seetõttu tuleb sel perioodil intensiivselt lapse sotsiaalset arengut suunata.
Käitumisraskuste põhjused
Käitumisraskuste põhjused võib laias laastus jagada kaheks suureks alagrupiks. Esimene põhjuste alagrupp on seotud tõsiste erivajadustega, mis koolieelses eas tihti veel märkamist ei ole leidnud. Kõige enam levinud erivajadused, mis mõjutavad ka lapse käitumist, on aktiivsus- ja tähelepanuhäire, autismispektri häired ja vaimne alaareng. Aga lapse käitumist mõjutab seegi kui tal on kõne- või kuulmishäire. Kui õpetajal või lapsevanemal tekib kahtlus, et lapsel võivad olla erivajadused, siis tuleks kiiresti pöörduda spetsialisti – psühholoogi, eripedagoogi või lastepsühhiaatri – poole. Diagnoos pannakse ainult meditsiinisüsteemis, pedagoogil ei ole pädevust kedagi diagnoosida. Eestis töötavad Rajaleidja keskustes nõustamiskomisjonid, kes annavad soovituse lapsele sobiliku rühma- või klassitüübi valikuks. Kui lapse erivajadus on määratletud ning tema arengut suunavad spetsialistid, kes nõustavad ka vanemaid ja õpetajaid, siis saab ka nende laste käitumist tõhusamalt suunata.
Teise ja kõige suurema põhjuste alagrupi moodustavad sotsiaalsed faktorid – lapsel ei ole suhtlemiseks ja eakohaseks käitumiseks piisavalt oskusi ega kogemusi. Tavaliselt ei ole siis ka lapsega tegelevatel täiskasvanutel piisavalt teadmisi lapsele sotsiaalsete oskuste õpetamiseks ning nad ei mõista selle olulisust. Kui vanemad ja õpetajad püüavad võimalikult vara probleemiga tegelema hakata ning on järjekindlad, siis prognoos on valdaval enamikul juhtudest hea.
Aktiivsus ja tähelepanuhäire ADHD (Attention deficit hyperactivity disorder ) puhul on tegemist eneseregulatsiooni raskustega.
Tänapäeval räägitakse aktiivsus ja tähelepanuhäirest (ADHD) väga palju. Suurema riskirühma moodustavad enamusjaolt 6-9 aastased poisslapsed. Poiste ja tüdrukute suhe on kolm ühele, mistõttu suurem osa uuringuid on läbi viidud poistega. Häire avaldub välispidiselt, see tähendab käitumuslikult. Tüdrukutel avalduv tähelepanuhäire on sisemine, mis ei paista alati silma, kuid kes vastavad kriteeriumidele oma sisemiste pingetega, sotsiaalsete probleemidega. Häire tekkerisk on kolm korda suurem kui poistel. Tüdrukutel avalduvad sotsiaalsed probleemid koos käitumisprobleemidega, mis võivad olla põhjuseks halba keskkonda sattumisel, narkootikumide kasutamisel.
Olulised on lapse käitumise jälgimise tähelepanekud. Kui need esinevad süstemaatiliselt igal pool, nii kodus lasteasutuses, siis võib hakata mõtlema häire olemasolule.
Alljärgnevalt need tunnused, mis võiks panna mõtlema, et lapsel on tähelepanu-aktiivsushäire.
1.Tähelepanematus.
- Jätab sageli detailid tähele panemata või teeb tegevustes hooletusvigu
- Sageli korduvad raskused ülesannetele või mängudele keskendumisel
- Otsesel kõnetamisel ei näi sageli kuulvat
- Sageli ei pane tähele korraldusi ega saa ülesandeid tehtud
- Sageli korduvad raskused ülesannete või toimingute organiseerimisel
- Sageli väldib või põlgab ülesandeid, mis nõuavad pikemaajalist pingutust või ei taha
- Kaotab tihti ülesannetes või toimingutes vajaminevaid esemeid( mänguasju, pliiatseid, raamatuid, tööriistu)
- Laseb end kergesti häirida kõrvalistel stiimulitel
- Unustab sageli igapäevaseid toiminguid tehes asju ära.
- Hüperaktiivsus
- Vähemalt kuus järgmistest hüperaktiivsuse/ impulsiivsuse sümptomitest on kestnud vähemalt kuue kuu jooksul, mitte sobides arengutasemega.
- Liigutab sageli närviliselt käsi või jalgu või niheleb istudes
- Olukordades, kus eeldatakse ühel kohal püsimist, lahkub sageli oma kohalt
- Sageli ronib kuhugi või jookseb sobimatutes olukordades liigselt ringi (teatris,
- Sageli korduvad raskused rahulikult mängimisel või millegagi tegelemisel
- On sageli “ pidevalt kuskile minemas”
- Räägib sageli üleliia.
3.Impulsiivsus.
- Vastab sageli küsimustele, enne kui need on korralikult esitatud
- Sageli esinevad raskused oma järjekorra ootamisel
- Katkestab sageli teisi või on teiste suhtes pealetükkiv.
- Raskused esinevad ka õppimisel, oma tegevuse organiseerimisel ja tunnetega toimetulekul.
- aktivatsioon – leida info, omandada see ja aktiviseerida teisi funktsioone. Raske alustada oma tegevust, peab koguma palju motivatsiooni; raske oma tegevust organiseerida, seostada peamise töö ülesandega; ei orienteeru lisainfos.
- keskendumine – ümberlülitamine, alalhoidmine, kaotab kuulates keskendumisvõime; mingid teised nüansid viivad tähelepanu ülesandest eemale.
- pingutamine – virge tähelepanu alalhoidmine; pingutus; kaotab kiiresti huvi ülesande vastu, ei suuda seda pingutust alal hoida; lapsel on raske antud ajaga toime tulla; tulemus, mis ta saavutab, on väga ebaühtlane.
- emotsioonid – lapsel on häiritud võime toime tulla pettumustega (frustatsioon), erinevad aspektid on erineval astmel häiritud – väike pettumus tekitab tugeva ärrituse – põhjus ja reaktsioon ei ole vastavuses; mõjutab enesehinnangut negatiivselt.
- mälu – mälu kasutamise võime, meenutamise võime – ei suuda õpitut meenutada, vajab abistamist; kaotab oma asju, paneb valele kohale, tundub et teeb meelega, kuid tema mälu on häiritud.
- tegutsemine – oma käitumise jälgimine ja reguleerimine – raske vaikselt õppida, ülesanded teeb kiiresti ja hoolimatult, katkestab teisi.
Kui teie lapsel esinevad mõned eelpoolnimetatud tunnustest, ei tähenda see veel seda, et tegemist on häirega. Lastele ja noorukite nõustamisel kasutatakse motiveerivat intervjueerimist, eneseregulatsioonitehnikaid, enesevaatlust ja enesejuhendamist, tugevate emotsioonidega toimetulekut, viha juhtimist. Õpetatakse ka probleemilahendusoskusi ja arendatakse sotsiaalseid oskusi.
Perenõustamisel keskendutakse eelkõige lapse ja vanema vahelise suhtlemise parandamisele. Muutes vanemate interaktsiooni lastega saab vähendada probleemset käitumist ja suurendada soovitud käitumise tõenäosust. Vanematele õpetatakse mänguoskusi, lapse tunnustamist, premeerimist, distsiplineerimist ilma vägivallata, instruktsioonide andmist, reeglite kehtestamist, planeeritud ignoreerimist, aeg-maha tehnika kasutamist. Vanematele ja lastega seotud täiskasvanutele õpetatakse probleeme säilitavaid lõkse ära tundma ja neisse sattumist ennetama.