Et kodus oleks õnne ja rahu

Väikelaps ja söömine

Laps sööbUmbes kaheaastaselt hakkavad lapsed vähehaaval vabanema  täielikust sõltuvusest oma vanematest. Nad tahavad iseseisvalt mõelda, tunda ja tegutseda. Söömine on üks valdkond, kus ta saab teha iseseisvaid valikuid ja otsuseid. Vanematelt nõuab see kannatlikkust ja teadlikkust.

Kuidas seletada olukorda, kui 3-aastane sööb vaid keedetud makarone, maasikatoormoosi ja veel mõningaid valitud toiduaineid? Või kui laps sööb keedetud kartulit ainult supi sees, kuid keeldub seda söömast prae kõrvale.

Lapsed on toidu lõhna, maitse ja tekstuuri suhtes väga tundlikud. Nad reageerivad tundmatule toidule tavaliselt negatiivselt aga on valmis seda proovima. See aga ei tähenda, et ta ei taha seda toitu. Võib kuluda kuni 20 korda, enne kui nad on valmis uue toidu alla neelama. Uue toiduga harjutamine võtab mõnel lapsel kaua aega. Ettearvamatu ja valiv toidusse suhtumine on väikelaste puhul normaalne. Neil on toidu osas selged eelistused, nad tahavad ikka ja jälle sedasama toitu.  Nad otsustavad näiteks, et neile ei meeldi toit, mida nada varem armastasid. See ei tarvitse nii jääda. Vanemad kipuvad kiirustama otsuste üle, mida nende laps sööb ja mida mitte. Nii nad hakkavadki pakkuma vaid seda, mida laps tahab. Peaasi, et laps midagigi sööks.

Mida siis teha?

 Lastele toidu valmistamisel on vaja  loovust. Näiteks kui ta keeldub söömast keedetud kartulit, siis võib kartulit pakkuda näiteks püreestatuna või teha kartulivormi vmt.  Maasikatoormoosist teha erinevaid magustoite jne.

Varakult on vaja harjutada erinevate toiduainete maitsetega. Lapsed ei pea sööma väga erinevaid toite ühe toidukorraga, aga neile tuleks iga päev pakkuda vaheldust. Muuta toit põnevaks ja atraktiivseks.

Väikelast on vaja harjutada  samm-sammult tervislike söögikordadega. Nad vajavad üsna järjekindlat söögi ja suupistete ajakava ning erinevas valikus tervislikke toite. See aitab neil reguleerida isu ja arendada maitset.  Söögi- ja suupistete regulaarsus tekitab  lastele turvatunnet .

Lastel  võib olla väga erinev suhtumine toidusse. Mõnel lapsel on regulaarsed söögiahrjumused, teised aga ei taha regulaarselt süüa ning on aeglased uue toiduga harjumisel, osad on kahe äärmuse vahepeal. See sõltub lapse temperamendist ja isiksuse omadustest.

Lapse  toidust keeldumise korral võiks öelda: „ Sul ei ole vist kõht tühi“ ja lubada tal minna.  Võib juhtuda, et ta tuleb mõne aja pärast tagasi ja ütleb: „Kõht on tühi, tahan süüa“. Selliselt  käitudes ei mõju vanem võimukana. Oluline on, et laps hakkaks ise võtma  vastutust oma tühja kõhu eest.  Söömisharjumuste kujundamisel on vaja aidata ja julgustada last mõistma, millal ta on näljane ja millal on kõht  täis

Toidust keeldunud laps võib näiteks küsida krõbinaid, sest kõht on ju tühi. Sellises olukorras peaks vanem olema otsustav ja ütlema: „Ei, krõbinaid ma täna ei anna“. Ei ole harvad need juhud, kui emal läheb meel kurvaks ja annab lapsele ikkagi seda, mida soovib. Laps ei tea tahta näiteks kartulikrõpse või värvilisi jooke ilma, et talle neid oleks pakutud.. Lapsel on ainult soovid ja tahtmised, tema ei tea oma vajadusi. Võib kindel olla, et järgmine päev kordub sama. Laps võib  kasutada  väljapressimiseks jonni. Vanemal ei jätku jõudu ega kannatust ja annab jälle seda, mida laps tahab. Nii kujundab vanem lapsele toitumisharjumuse, mis sageli on kaugel tervislikust toitumisest.  Vanemad  peaksid  jälgima ka enda söömisharjumusi: mida ja kuidas. Lapsed jäljendavad paljuski oma vanemaid.

Positiivne suhe söötja ja lapse vahel kogu lapsepõlve vältel  soodustab tervislikku söömist ja aitab vältida söömisprobleeme. Kui vanemal on kalduvus käituda lapse suhtes võimukalt: „Sa pead seda sööma, see on kasulik jne“,  siis võib kindel olla, et lapsel  tekib protestkäitumine. Ta ei protesti  mitte toidu vaid selle vastu, kuidas talle seda pakutakse. Ka lapse meelitamised ja mängulisus söömisel mõjuvad veidrana. Kui täiskasvanutega niiviisi käituda hakkavad nad kohe  kahtlustama toidu pakkujas.   Lubage lapsel teha toitu puudutavaid valikuid, mis on eelistatult vajalikud lapse arenemiseks ja kasvamiseks. Kui lapsele pakutakse välja tervislikke alternatiive, suudab enamus lapsi oma vajadused toitainete järele täita.

Lõpetuseks tahan öelda, et see kas laps sööb või mitte, sõltub eelkõige tema söömisharjumuste kujundamisest.  Jääda vanematel rahulikuks ja tuletada meelde vanasõna. „Tühi kõht on parim kokk“.